Psühholoog laste kasvatamisest: keeld on vanem kui käsk

Tõnu Ots leiab, et lapse löömine pole üldjuhul õigustatud, sellest paremini mõjub näiteks pidudel käimise keeld. Foto: Sille Annuk

Kui ütlete oma lapsele, et ta ei tohi tuba segi jätta, on teie edušansid oluliselt suuremad kui käskides tal tuba ära koristada. Miks?

Aga seepärast, et keelud on meie ajju talletunud ammu enne käskude teket. Aju suhtub keeldu kui karistuseelsesse seisundisse ja seda juba homo sapiens’i eelsest ajast.

Tartu Ülikooli eetikakeskuse korraldatud kollokviumil istusid neljapäeva õhtul kõrvuti laua taga kunagi doktor Noormannina tuntud psühholoog Tõnu Ots ja kasvatusteaduste dotsent Inger Kraav. Mõlemad arutlesid laste kasvatamise ja karistamise teemal.

Kui Kraav ei poolda üldse kehalist karistamist ja ka nurkapanekut peab ta alandavaks, siis Ots nii kategooriline pole. Otsa sõnul on keeld vajalik ellujäämiseks.

«Minu aias kukkus linnupesast sageli välja mõni poeg, kelle kass nahka pistis. Kui pesale lähenes kass, häälitses ema hoopis teistmoodi kui tavaliselt ja pojad pugesid pesa põhja peitu,» meenutas ta. «Kui mõni poeg peitu ei pugenud, sai ta emalt armutu hoobi nokaga, ja kui ka sellest ei piisanud, võttis ema pojal tutist kinni ja tõstis ta pesast välja. Looduses on see tavaline.»

Sadismigeen on kõigil

Ka piibli kümme käsku ei ole Otsa sõnul tegelikult mitte käsud, vaid keelud.

Uuringud kinnitavad, et aju reageerib keelule hoopis teisiti kui käsule – organism lülitab kategoorilise keelu puhul ürgse valuaistingu ajel aktiivsuse sekundi murdosa jooksul välja.

«Alateadlik allumine keelule on meis alles ja see pole kuhugi kadunud,» selgitab Ots. «Aga kui sõnakuulmatut väikelast keelamisega samal ajal nunnutada, siis ei käivitu ka ürgne mehhanism.»

Käsu peale on Otsa sõnul väga raske panna kedagi tegutsema. «Organism protestib ega taha käsku täita, sellal kui keeld karistuse ähvardusel toimib.» Kui laps jätab vanema käsu täitmata, siis ei tohiks selle eest Otsa sõnul mingil juhul karistada – karistus saab järgneda üksnes keelule, mis ongi aju jaoks karistuse-eelne seisund.

Praeguseks on avastatud ka niinimetatud sadismigeen, mis peitub kõigis inimestes. Sadismigeen vallandub Otsa sõnul brittide andmetel tegeliku sadismina 0,05 protsendil lastest. «Nemad tahavadki teha haiget ja kiusata – sellised poisid tunnistavad üleolekuna ainult füüsilist jõudu,» lisab Ots.

Löömine on Otsa sõnul siiski reeglina õigustamatu, sellest paremini mõjub näiteks pidudel käimise keeld. «Aga samamoodi mõjub füüsiline karistamine, mille puhul lapse vabadus on piiratud – pean silmas näiteks lapse füüsilist kinnihoidmist, et laps rahuneks.»

Inglise elitaarsest Etoni koolist sai alguse praegu paljudes Briti koolides kehtiv reegel, et õpetaja ei tohi lüüa last käega, esemete ega jalaga. Last ei tohi ka küünistada, näpistada, tirida juustest ega kõrvust.

«Samas on eraldi öeldud, et õpetaja võib tirida last riietest, võtta kinni käest, tõugata last, kui see ründab, ja lahutada kaklevaid lapsi neid tõugates,» selgitab Ots. «Võib võtta ümbert kinni ja hoida, kuni laps rahuneb. Samuti võib tõsta lapse klassist välja.»

Ots peab pojale vastuhaukumise eest kohe kõrvakiilu andmist mõistlikumaks kui pikki piinarikkaid arutelusid nädalavahetusel. Karistamine peab järgnema vahetult teole.

«Löömine on teatud olukorras õigustatud, mitte aga peksmine ehk süstemaatiline löömine. Kui isa vastuhaukujale lajatab, saab laps ka kohe aru, et ta ületas piiri,» lausus Ots.

Ots soovitab pärast säärast karistamist ka lapselt andeks paluda. «Laps tunneb, et isa tegi haiget, ta palus ka andeks, aga küllap oli tal karistamiseks põhjust.» Vähim, mida last karistanud vanem peab suutma teha, on lapsega ära leppida.

Innustatakse vähe

Kasvatustegevuse põhisisuks on Otsa kinnitusel siiski innustamine. «Innustamist on meil Eesti kasvatuskultuuris väga vähe. Siin on kombeks öelda, et sa oled rumal või paha,» tõdeb ta. Kui laps on algusest peale õigesti kasvatatud, siis pole füüsiliseks karistamiseks Otsa kinnitusel üldse põhjust. «Kui tekib vajadus kehaliselt karistada, siis on ikkagi tegu varasema kasvatuspraagi tulemusega.»

Ka kasvatusteadlane Inger Kraav peab headeks kasvatusmeetoditeks suunamist ja innustamist, rõõmu ja rahulolu ilmutamist, ühiseid harrastusi ja traditsioone, reeglite püstitamist ja kokkulepete sõlmimist. «Reeglid peavad olema kindlad ja seejuures on oluline järjekindlus,»  räägib Kraav.

«Kehalisest karistusest on lapsele palju mõjuvam kas või ema kurbus ja isa pettumus,» väidab ta. Üsna mõjuv meetod on ka laste isoleerimine ehk siis teise tuppa saatmine või näiteks toolile istuma panek mõneks ajaks. Vanemate vaikimist peetakse aga Kraavi sõnul väga halvaks karistusmeetodiks.

Kui laps kipub viltu kasvama, tuleb Otsa sõnul temaga rohkem koos olla. «Ja kui te olete koos, siis tehke midagi koos,» lausus ta. «Kui te juba koos tegutsete, siis rääkige omavahel, ja kui te räägite, siis varustage kõik see, millest räägite, hinnangutega.» Siis saab laps teada, mis on vanema arvates hea ja mis halb.