Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ALDO MAKSIMOV
Kuidas nii juhtus, et sattusite mängima Sadama meeskonda?
See on paljuräägitud lugu. Algul, Teitur Thordarsoni tuleku järel hakati mõista andma, et oleme vanemad ja ei võta asja eriti tõsiselt (silmas peeti mind, Indro Olumetsa ja Tarmo Linnumäed). Muidugi see nii ei olnud. Meeskonnad tehti ümber ja meid suunati Lelle SKsse. Minema löödi mind pärast seda, kui Narvast mängult tulime - igav vana lugu. Võin kätt südamele pannes öelda, et me ei joonud bussis mitte midagi alkohoolset, nagu väitis Aivar Pohlak. «Polegi tähtis, kas olete joonud, või ei. Olete vabad,» ütles Pohlak mulle ja Olumetsale.
Lellega oli meil läinud tõesti hästi, kaotasime siis ainult FC Florale.
Hakkasite klubi otsima?
Ütlesin, et mina Soome ei lähe. Ent kuhu minna, mida teha? Hakkasime ise otsima. Käisime Olumetsaga ühel Sadama-FC Flora mängul, kus läkski Sadama omadega jutuks. Saime kaubale. Algul tahtsime küll Valli minna, aga seal jäi asi jutu tasemele.
Sadamaga saime asjad korda ja Pohlak klaaris kõik ära. Algul taheti meid mingiks ajaks rendile anda, lõpuks vahetas ta meid Kristen Viikmäe vastu. Sadamasse jäimegi.
Esimene mäng oli 4. septembril FC Marlekoriga ja kohe esimese poolaja lõpul läks mul põlve ristside pooleks. 27. septembril lõikas doktor Madis Rahu mind Meremeeste haiglas koos ühe Soomest kutsutud kolleegiga. Olen neile väga tänulik, operatsioon läks küllaltki hästi. Uus treener Vladimir Kolbassenko andis mulle vabad käed: tee nii, et saad terveks ja valmis oled. Loomulikult jäid ettevalmistusse augud.
Märtsi keskpaigas hakkasin juba kergelt palliga harjutama. Meeskonnaga lülitusin aprilli algul. Kevadringis osalesin juba kaheksas kohtumises.
Olen selline inimene, et niisama käega ei löö, võitlen lõpuni. Raskustest tuleb üle saada.
Näib, et Sadam sai tänavu maksimumi, mis võtta oli - kolmas koht, karikas ja superkarikas.
Loomulikult. Õnn, et eelmise hooaja lõpus üldse liigasse pidama jäime - tänu viimases voorus saadud 3:1 võidule FC Flora üle. Nüüd ei lootnud keegi, et me kolmandaks võime tulla. Mõtlesime küll, et kaotatud pole veel midagi, hõbe ja kuld olid muidugi läinud. Kevadringi algus polnud ka kuigi rõõmustav, kaotasime Narvas 0:1, sama tulemusega FC Marlekorile. Aga treener süstis kogu aeg usku, et saab ja saab, kõik on võidetavad. Meeskond tegi, mis suutis, lõpus läks ikka päris hästi.
Kõrvalt vaadates tundus, et meeskonna sisekliima oli võrreldes teiste klubidega etem.
Võib öelda küll. Meil ei ole selliseid... Meil on suhteliselt noor meeskond, Igor Prins on kolmekümnene. See on jalgalluri, eriti kaitsemängija parim iga. Vanuselt järgmine ongi Urmas Liivamaa - 28. Siis olemegi meie Olumetsaga - 25. Ülejäänu on sisuliselt noortemeeskond. Meil ei teki probleeme.
Kuidas klapivad eesti ja vene mängijad omavahel?
Noored vene poisid on väga lõbusad. Ei oskagi neid päris venelastena võtta. Nad on siin sündinud ja omavahel räägime enamasti eesti keeles. Või lõõbime segakeeles. Ega meil selliseid venelasi polegi, kes ei oskaks sõnakest eesti keelt. Kõigil neil on ka sinine pass, erinevalt näiteks FC Marlekorist.
Kas Sadam jätkab sügisringis samal kujul, samade meestega?
No mina ei ole otsustaja, aga arvan, et põhituumik jääb. On ju teada, et Sergei Terehhov läheb ära FC Florasse (sõlmis kolmeaastase lepingu - A. M.), ei tea, mis saab leedukatest. Nende probleemidega - tööload, viisad, elamisload - tegelevad ülemused. Sergei Pareiko läheb Itaaliasse, see on ka selge. Lahtine on veel Ivan OKonnel-Bronini saatus.
Organisatsiooniline pool, treeningutöö?
Treeningutingimusi ei saa muidugi FC Lantana ja FC Floraga võrrelda. Lantanal on ju Viimsis oma väljak, meil on sellest suur puudus. Treenime Kadrioru harjutusväljakul ja Mustamäel TTÜ taga metsas. Talvel valmistusime TTÜ saalis, meie tingimustes on see parim võimalik sisesaal. Paar nädalat olime Küprosel laagris, see oli meeskonna jaoks väga kasulik.
Tallinna Lõvid on nüüdseks laiali paisatud, Poom Inglismaal, mitmed Soomes, mõned lõpetanud. Kuidas enda seisu hindate?
Minu võimalus oli 1987. aastal, pärast Helsingi Cupi, kui N Liidu noortekoondise treener mind välja valis. Sain siis alles 16, augustist alates olin kuues-seitsmes laagris. Mängisin kaasa kaks suurt turniiri. 1988. aasta mais oli koondisel Moskvas otsustav mäng Jugoslaaviaga. Mina ei mänginud, meeskond kaotas 1:2 ning ei pääsenud EM-finaalturniirile. Seepeale löödi võistkond laiali.
Treener kutsus mind veel Moskva Dünamo duubelmeeskonda, aga kuna ka siin oli vahepeal võimalusi avanenud (välissõidud jm), otsustasin tagasi tulla.
Vahepeal olite justkui unustatud mängija, täiesti kadunud. Kas mitte kaks aastat?
Kaks aastat kindlasti mitte. Tegu oli aastase pausiga, mis oli tingitud jalavigastusest. Võibolla ravisin ise ennast valesti.
Ka Soome ei tahtnud enam minna. Leian, et ei ole õige eesti poisse sinna mängima saata. Minu meelest on meie tase ikka midagi muud. Ainuke asi, kui Soomes meistriliigasse mängima pääseks...
Võrrelge endist Florat ja praegust, Thordarsoni Florat.
Ma arvan, et erinevusi on mitu. Teituri treeningumetoodika ja töö erineb tunduvalt Ubakivi omast. Ubakivi tundis ja teadis, mismoodi meid mängima panna. Noortega saab Teitur oma taktikat paremini ellu viia.
Praegu on kõik poisid erineva kooliga, kes Paidest, kes Tartust, Pärnust, Viljandist.
Mitmed su eakaaslased on varakult jalgpalli jätnud, FC Florast lahkunud. Risto Kallaste näiteks.
Risto mängis viimase aasta üldsegi Taanis. Tuli tagasi ja pidas eelmise aasta mais viimase kohtumise Eesti koondise särgis - Türgi vastu. Ta ise rääkis oma vigastusest, et võimalused operatsiooni õnnestumiseks on fifty-fifty; kas ta saab üldse pärast seda jooksma ja mängima hakata.
FC Floras otsustati meeskonna komplekteerimine kõrgemal pool. Ju leiti, et teatud mängijad ei sobi sellesse meeskonda. Mängijate vahel, ma ütlen ausalt, erilisi lahkhelisid ei olnud.
Kas suhtlete ka teiste ekskoondislastega?
Toomas Kallaste käis just kodus (on Soome kõrgliigas Pietarsaare Jaro meeskonna kasuks löönud neli väravat). Tarmo Linnumäe ja Lembit Rajala mängivad samuti Soomes, II liigas. Kusjuures, arvan, et Eesti jaoks on need mängijad väga vajalikud. Siin nad võiksid veel kenasti läbi lüüa, oleksid kindlasti koondise piirimail. Kuid eks iga treener otsustab ise, nii nagu ma kuulsin, et AC Milani peatreener Fabio Capello ei leia oma meeskonnas kohta Roberto Baggiole.
Kas uuesti Eesti koondisse pääsemine on vaid unistus?
Kui meid minema saadeti, kirjutasid ajalehed, et tagasi koondisse toob Krõmi ja Olumetsa ainult väga raske tee läbi soo, või kuidas sõnastus oligi. Ise peab ennast näitama ja teistest üle olema.
Ma ei olnud kevadringis muidugi veel nõutavas vormis. Füüsiline põhi on nõrk. Loodame, et tervis vastu peab, sest sügiseks tahan heasse vormi jõuda ning aidata Sadama meeskonda niipalju kui suudan. Pole sugugi võimatu, et kunagine vorm täielikult taastub.
FC Lantana treener Anatoli Belov heitis Thordarsonile ette sidelülide puudumist erinevate liinide vahel (vastupidiselt Ubakivi koondisele) ja arvas, et nii pole ka islandlasel pikka pidu.
Ei, ma ei arva, et ta minema lüüakse. Küllap ta üritab siin ikka midagi teha ja muuta ning selleks peab olema piisavalt aega. Ubakivi sai olla pea kaks aastat, kusjuures otsemaid olid ees MM-valikmängud. Tuleb arvestada, et Ubakivi FC Flora saavutas Eesti tasemel märksa rohkem. Enda kohta on siiski raske positiivset esile tuua, sest mängisin koondises üksteist kohtumist ja väravat ei löönud. See on kripeldama jäänud.
Kuidas teile praeguse koondise taktika sobiks? Üksinda ees vastaste kaitsjaid segada?
Need kõik kolm mängu, mis ma eelmisele aastal Teituri käe all mängisin - Küprose, Aserbaidzhaani ja Fääri saartega -, õnnestusid päris hästi. Ka Teitur ütles, et jäi mu mänguga rahule. Pikapeale harjub igasuguse taktikaga.
Mida arvate venelastest Eesti kodanike kaasamisest Eesti koondisse?
See on Teituri poolt ammu välja öeldud, et oleks näiteks Andrei Borissovil sinine pass olnud, oleks ta vaieldamatult koondises. Meie klubist on Konstantin Kolbassenko, Dmitri Ustritski, Sergei Pareiko ja Sergei Terehhov mänginud olümpiakoondises. Usun, et kui on taset, jõuab ka vene mängija sinise passi olemasolu korral rahvuskoondisse. Sadama noortel on see peaeesmärk.
Sadamas näib teil olevat hea koostöö Olumetsaga. Kellega veel sujub?
Kogu poolkaitse on üsna mõistev, nad saavad juba minu liikumistest aru. Praegu läheb üksteisemõistmine iga mänguga paremaks. Eraldi tõstaksin esile Kolbassenko head söödukvaliteeti.
Eesliinis on Sadamal valida kolme mehe - Ustritski, Läti kodaniku Igor Slessartshuki ja teie vahel. Konkurents?
Ustritski oli pikalt vigastatud ja kogus vormi. Seetõttu pani treener sissetoodud Slessartshuki pidevalt platsile. Aga kindlasti on mul Ustritskiga parem arusaamine, nii trennis kui mängus oleme rohkem ühel lainel. Slessartshukiga on keerulisem.
Kas jalgpall on teie elukutse või teete ka muud tööd?
Ei, muud tööd ei tee. Niikaua, kui mängin vähemalt Eesti tasemel, ei lähe ka. On pakutud küll ja aidanud olen näiteks naist tööasjus, muud ei midagi.
Usun, et ma ei jää hätta ka pärast karjääri lõppu.
Kust teie perekonnanimi pärit on. On sel Krimmi poolsaarega miskit seost?
Päris täpselt ma ei teagi. Vanaema oli ingerisoomlane, passis oli ta lausa puhas soomlane. See «õ» on rohkem venepoolne lisand, sest algselt oli isapoolne nimi Krim.
Olete kodune või viibite meelsamini väljas?
Kodune küll ei ole. Õhtuti käime perega autoga sõitmas, kasvõi niisama. Liigume võimalikult palju. Autosport ongi minu kirg.
Lõpuks - Eesti jalgpalli tulevik. Aivar Pohlak lubas kunagi Eesti koondise 2002. aasta MMile viia. Mis te üleüldse Eesti koondise väljavaadetest Euroopas arvate?
Üliraske küsimus. Võibolla Euroopa keskmike piirimaile on shanssi jõuda, kuid see on aeganõudev töö. Usun, et Eesti jõuabki mingil ajal sinna, aga sealt edasi on väga raske.
Sündinud 22. septembril 1971. aastal Tallinnas. Pikkus 175 cm, kaal 80ndate algul 72 kg, praegu rohkem. Alustas jalgpalliga 1980. aastal Roman Ubakivi käe all. Mängis Tallinna Lõvide meeskonnas, kuni see 1989. aastal pärast Dallas Cupi sisuliselt lagunes.
Kuulus Tallinna Spordi meeskonda, kes osales N Liidu II liiga viiendas tsoonis. 1991. aasta algul murdis treeningulaagris Bulgaarias esimeses trennis jalaluu. Sügisel oli ta aga tagasi ja lõi Spordi kasuks kaks väravat. Siis aitas Soome neljanda divisjoni klubil tõusta kolmandasse, misjärel naasis 1993. aastal tagasi Ubakivi juurde FC Florasse.
FC Flora koosseisus tuli kahekordseks Eesti meistriks, ühe korra hõbedale, tänavu saavutas Tallinna Sadamaga puuduva pronksmedali. Sadama särgis võitis kaks viimast aastat järjest Eesti karika ja tänavu ka Superkarika. Mõlemas finaalkohtumises FC Lantana vastu (mõlemad mängud 3:2) lõi kaks väravat. Paar vooru enne Eesti meistriliiga lõppu kindlustas Sadamale pronksmedali FC Marlekori võrku löödud kohtumise ainsa väravaga.