Uusi lehekülgi meie sinimustvalge lipu loole

KÜLLO ARJAKAS

21. juuni 1922. Riigikogu võttis vastu riigilipuseaduse. Sinimustvalge sai riikliku eluõiguse.

Maailmas eksisteerib üle paarisaja riigi, ent kui paljudel on kas rahvusmuuseumis või siis mõnes teises väga väärikas kohas hoiul oma riigi esimene lipp? Mõistagi on heameel tõdeda, et Eesti kuulub nende väheste riikide hulka, kelle esimene lipukangas on keeruka ajaloo kiuste tänapäevani säilinud.

Eesti rahvusvärvide tekkest täitus tänavu 113 aastat. Ühelt poolt tundub seda olevat palju. Teistpidi: võrreldes mitmete teiste riikide lippudega pole see iga kõrge. Taani lipp olla teatavasti alla kukkunud 1219. aastal Tallinna all peetud lahingus. Prantsusmaa lipp pärineb Suure Prantsuse revolutsiooni aegadest, Ameerika Ühendriikide lipulugu algab nende Iseseisvussõjast.

Oluline on see, et meie lipp on kaasa teinud kogu keeruka ja mõneti raske ajaloo alates ärkamisaja lõpust kuni omariikluseni. Teadmine oma rahvusvärvidest toetas meid okupatsiooniaastatel ning innustas rahvuskaaslasi tegutsema paguluses.

Liputeema üldist arengulugu on siiani käsitlenud kõige põhjalikumalt Artur Taska oma suuremahulises monograafias «Sini-must-valge lipu 100 aastat» (Montreal, 1982), teose lühendatud variant ilmus meil kirjastuselt Kupar. Trükisõnas kättesaadavale võiks nüüd lisada uusi lehekülgi.

Reliikviana varakambris

Esimene sinimustvalge lipp valmistati Tartus ja see õnnistati sisse Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuna Otepää kiriklas 1884. aasta 4. juunil.

1930. aastatel oli see lipukangas hoiul kui reliikvia Tartus Eesti Rahva Muuseumi varakambris. Selle kambri võtmete asukohta ning ukse avamise keerulist numbrikoodi teadsid vaid muuseumi direktor ning tema asetäitja.

Hoiulepingu järgi võis ka EÜS ise lippu välja laenata, aga sedagi vaid üliõpilasseltsile eriti tähtsate sündmuste puhul.

Avalikkuse esindajad said lippu viimati uudistada 7. aprillil 1940, kui EÜS tähistas oma 70. aastapäeva.

29. juulil 1940, pärast riigipööret, likvideeriti akadeemilised üliõpilasorganisatsioonid ning EÜSi hinnalisemad esemed anti üle Eesti Rahva Muuseumile. Esimene lipp oli seal teadaolevalt hoiul edasi.

Edaspidi jäi selle lipu saatus aastakümneteks täiesti teadmata. Järgnevaid ajalootorme teades-tundes ei imestaks sugugi, kui see lipp oleks hävitatud. Samal viisil kui palju teisigi väärtusi.

Liikus kuuldusi

1984. aastal, sinimustvalge lipu pühitsemise 100. aastapäeva puhul ilmus Torontos väliseesti teadlaselt Karl Aunalt väike broshüür «Sini-must-valge lipu 100 aastat», kus märgiti, et 1940. aasta sündmuste järel «rahval õnnestus suurema jao lippude peitmine, viimaste hulgas ka EÜSi ajalooline lipp» (lk 14).

Kättesaadavas trükisõnas peaks see olema esimene autoriteetne viide, et karmide olude kiuste on see lipp ikkagi säilinud.

Paar aastat varem, 1982. aastal oli Montrealis ilmunud Artur Taskalt kapitaalne, peaaegu viiesaja leheküljeline «Sini-must-valge 100 aastat», kus esimese lipu saatuse kohta polnud veel ridagi.

1988. aastal, laulva revolutsiooni haripunktis ennistati lõhutud mälestussambaid, taastati omaaegseid organisatsioone ning taasväärtustati teisigi endisi sümboleid. Välja toodi vanad, aastakümneid peidus olnud kolmevärvilised laualipukesed ning koguni mõned suuremõõtmelised lipud. Lisaks veel keelatud raamatuid, vanu märke, ordeneid jms.

Aga kus asus ajalooline EÜSi lipp? See küsimus rippus juba 1988. aastal õhus, sest liikus kuuldusi: esimene Eesti lipp on alles, see on kuhugi kindlasse kohta peidetud, lipp tuuakse õigel ajal välja jne. Ent selline jutt tundus ka 1988. aasta avalikustamise ja üldise emotsionaalse kõrgõhu taustal üpris uskumatuna.

Karl Auna suur saladus

EÜSi vara kokkupanemise käigus 1940. aasta augustis otsustas seltsi esimees, toonane juuraüliõpilane Karl Aun korraldada lippude äravahetamise. Nimelt oli 1934. aastal valmistatud originaallipule dublikaat. Vahetamist hõlbustas asjaolu, et Eesti Rahva Muuseumi direktorina töötas tema seltsikaaslane, Tartu Ülikooli prof Gustav Ränk.

Karl Aun tõigi oma suures portfellis muuseumisse dublikaatlipu ning võttis sama kotiga kaasa originaallipu. Mis sai ajaloolise lipu dublikaadist, pole tänaseni midagi teada. Ilmselt juhtunuks sama olukord ka originaallipuga, kui Karl Aun poleks toona nii talitanud.

Järgnevalt viis originaallipu Viljandisse Eduard Leetmaa, kes praegu elab Torontos.

1940. aasta 16. augustil maeti lipp Viljandis maasse, umbes 75-80 cm sügavusele, paremaid aegu ootama. Neid aga ei saabunud, sest peagi asendus üks okupatsioon teisega.

1942. aasta aprillis (teistel andmetel 22. juulil) toodi lipp oma pelgupaigast välja. Kardeti, et kiiruga tehtud vasest kastike pole ehk küllaldaselt niiskuskindel.

Algul plaaniti viia lipp tagasi muuseumisse. Kuid osa EÜSi juhtkonnast - lipu väljakaevamise teadjatest - pidas ajajärku veel ebakindlaks ning otsustatigi olude muutumist edasi oodata.

Karl Aun korraldas lipule uue peidupaiga, muretses raudkasti. Sinna asetati ajalooline lipp, EÜSile kingitud hõbekann, pitsat jt väärtuslikke esemeid. Kasti valmistasid EÜSi vilistlased Artur Kaigas ja Verner Peterson (hiljem asusid Kanadasse). Raudkast keevitati kinni. Selle ümber asetati veel kiht asbesti ning puukast.

1944. aasta aprillis viis Aun lipu Tallinnast Põhja-Tartumaale. Üks Karl Auna tuttav pärinud temalt rongis usaldusliku häälega: kas viid nüüd oma raadio koju tagasi? Kast juhtus olema just raadioaparaadi suurune.

28. aprillil 1944. aastal maeti lipp hermeetiliselt kasti suletuna Põhja-Tartumaale Kõola küla Läänemardi tallu korstna vundamendi alla. See oli Karl Auna enda kodutalu.

1944. aasta sügisel lahkus Karl Aun kodumaalt ja võttis siit võõrsile kaasa oma suure saladuse.

Teadjate ring laieneb

Vaatamata Eesti ühiskonda tabanud tormilistele sündmustele puhkas Eesti esimene lipp rahulikult aastakümneid Põhja-Tartumaal. Lipu ja muu peidetud sümboolika asukohta teadsid väga vähesed.

Enne Eestist lahkumist andis Karl Aun sellest teada oma isale. Viimane aga ei teadnud palju aastaid mitte midagi oma poja saatusest.

1984. aastal, seoses lipu juubeliga, aga arvestades ka oma kõrget vanust, usaldas Karl Aun lipu asukoha veel neljale välismaal elavale EÜSi liikmele. Lipu asukohast teadis ka viimane sõjaeelne EÜSi laekahoidja, praegune Tartumaa praost emeritus Harald Tammur.

Tammuri meenutuste järgi teadis peidetud lipust veel Karl Auna onu Aleksander Isotamm. 1960. aastate algul käinud Tammur ja Isotamm seda talu eemalt uurimas. Pilt oli rahustav: korsten seisis püsti, suuremaid ümberehitusi polnud märgata. Isotamm rääkinud, et asjast on teadlik ka Rudolf Kork, Karl Auna tädipoeg.

Enne oma surma andis Aleksander Isotamm saladusest teada oma pojale Ain Isotammele.

Peidetud reliikviast said erinevatel aegadel teada ka Karl Auna sugulased Ellen Aare (Aun) ja Alva Maipuu, samuti Rudolf Korgi pojad.

Ajaloolise lipukanga väljakaevamine

26. detsembril 1991 kaevati ajalooline lipp Korkide eestvõttel välja. Tookordne ülemnõukogu saadik ja telereporter Rein Järlik koos Tartu televisiooni operaatori-valgustajaga jälgis sündmust kõrvalt. Toimuva jäädvustaski stuudiomees Maido Madisson. Saadud materjali alusel tehti telefilm, mis esilinastus 1992. aasta 24. veebruari varahommikul.

Siis sai Eesti üldsus esmakordselt teada, et esimene Eesti lipp on alles ning et see on säilinud suhteliselt heas korras! Kui veel täpsem olla, siis esimene sellekohane viide saadi juba varemilmunud sama nädala telelehest, mille esikülg teatas poolteisetunnisest Hommiku TV saatest «Eesti lipu lugu». Saade ise venis pisut pikemakski.

Sama telesaadet korrati Eesti televisioonis veel 1992. aasta 6. juunil seoses EÜSi lipu 108. aastapäevaga, aga see oli vaid tunniajaline, Järliku põhisaate lühendatud variant.

Väljakaevatud lipp jäi esialgu Korkide valdusse. 24. veebruari hommikul andsid Korkide perekonna esindajad Tartus EÜSi majas selle lipu üle üliõpilasorganisatsiooni esindajatele. Tseremoonia oli tagasihoidlik, seda küll fotografeeriti, ent piltide avaldamist-kasutamist ei peetud soovitavaks.

24. veebruari 1992. aasta telesaade oli mõistagi suur ja ülev üllatus kogu eesti rahvale. Järlik oli kokku pannud põneva ülesehitusega telesaate lipu saatusest ning selle toomisest päevavalgele.