Arne Lokk õpib elama silmade ja käteta, Arne Lokile välja makstud raha

TOOMAS MATTSON

Kahe aasta eest pommiplahvatuses silmad ja käed kaotanud eridemineerija Arne Loki (26) korteri ust ei ava külalisele enam tema abikaasa Svetlana. Naine otsustas mõned kuud tagasi iseseisva elu kasuks.

«Ma saan temast aru, kui ei ole perspektiivi,» räägib Arne Lokk. «Teate, kui raske on elada, kui on laps ja... Mina ise olen ka nagu suur laps, ei saa üksi hakkama. Ta abiellus ju terve inimesega, ta on 21-aastane, tahab elada, las siis olla,» ütleb mees vaikselt.

Arne Loki eksabikaasa hoole all on ka Lokkide kolmeaastane tütar Delfiina. Pärast lahkumist ei ole endine abikaasa Arne sõnul tema vastu huvi tundnud ega helistanud.

Ometi ei ole pime ja käteta mees üksi - lisaks sõbrannale ja sõpradele hoolitseb tema eest ema. «Ma ei kujuta ette, mis juhtub, kui ema lahkub. Ju ma pean siis minema mõnda invaliidide kodusse.»

Ei ole narkomaan

Abikaasa lahkumisest hoolimata ei ole Lokk sattunud meeleheitesse. Mees lükkab ümber ka siin-seal levinud väited, et temast on saanud pideva valuvaigistavate ravimite manustamise tagajärgel sisuliselt narkosõltlane.

«Kui keegi veel seda ütleb, siis annan ta kohtusse,» on Lokk kindel. «Ma ei ole pool aastat sisuliselt mingeid ravimeid tarvitanud, sest neid ei ole enam vaja. Moskvas puhastati mu veri ära, sest ma olin enne seda tõesti palju valuvaigisteid saanud. Aga tollal olid ka sellised valud, mida polnud võimalik kannatada. Nüüd ei taha ma isegi aspiriini.»

Möödunud aasta novembris tehti Loki käeköntidele Moskvas meditsiinikeskuses Avicenna operatsioon. Sealsetel arstidel on kogemusi nii Afganistani kui Tshetsheenia sõjast.

«Vahel käed küll valutavad, kuid see ei ole enam see valu mis enne. See ei sega elamast,» ütleb Lokk. «Mu tervis on korras, nagu tavalisel inimesel. Arstid valisid mulle Moskvas spetsiaalse trenazhööri, et saaks natuke sporti teha, see peaks saabuma lähiajal».

Vajab veel opereerimist

Arne Lokk tunneb end hästi ja elab oma õe korteris Mustamäel. Ta on soetanud ka auto, millega sõprade abiga igapäevaseid toiminguid teha. Järgmisel nädalal sõidab Lokk Saksamaale Hamburgi, läbivaatusele võimalike käeproteeside paigaldamise asjus.

«Minuga tahab kohtuda ka üks Saksa ohvitser, kes kaotas Teises maailmasõjas silmad ja käed ja kes tahab mulle rääkida, kuidas niimoodi on võimalik edasi elada,» rääkis Lokk.

Lokk kaotas plahvatuses ka 13 hammast, mida ei ole seni taastatud, eridemineerija loodab ses suhtes abile välismaalt, sest tema teada maksab ühe hamba tegemine umbes 10 000 krooni. Lokk loodab, et Norras saaks hambad korda teha, kord on ta juba Norras ravil olnud. Vaja on teha ka ühe kõrva operatsioon ja kosmeetiline operatsioon näo korrastamiseks.

Et päästeameti juurde moodustatud Arne Loki fondist on korvatud tema ravikulud, on sinna jäänud vaid 23 000 krooni, käeproteesid võivad minna maksma aga umbes pool miljonit. «Sellist raha mul ei ole ja loodan ses suhtes võimalusele, et mõnes välismaises kliinikus võetakse see erandkorras tasuta ette,» räägib Lokk.

Konflikt vaibunud

Arne Lokk on kätte saanud ühekordsed riiklikud toetused ja abirahad, püsisissetulek on 1000-kroonine invaliidsuspension. Lokk sai riigilt ühekordset toetust viie aasta palga ulatuses 431 037 krooni (kätte).

Möödunud aasta sügisel tegi Lokk pressis, eriti venekeelses pressis, avaldusi, kus süüdistas Eesti riiki, päästeametit ja arste ükskõiksuses ja hoolimatuses enda saatuse suhtes.

Siseministeerium nimetas Loki süüdistusi alusetuks ning kinnitas, et Loki ravimine sõltub eelkõige tema enda valmidusest teha koostööd Eesti arstidega ning tahtest lasta ennast ravida. Lokk on väitnud, et Eesti arstide tase ja tehniline varustus ei võimalda talle teha vajalikke operatsioone ega proteese. Arstid väitsid vastupidist.

Lokk ütles «Postimehele», et tal pole enam riigile ja päästeametile mingeid pretensioone. «Sain isegi presidendilt ordeni - Kotkaristi. Minu juures käivad mu kolleegid, koolivennad ja sõbrad ning päästeamet aitab mind nii palju kui võimalik,» on Lokk rahul. Ta lisab, et aasta eest olnud väljakannatamatud valud, ning teadmatus, kuidas edasi elada, võisid häirida korrektset mõtlemist ja olukorra hindamist.

Arne Lokk maksab praegu nii oma õe korteri eest, kus elab, kui ka ema korteri eest, lisaks sidekulud ja söök. Igapäevast puudust ta praegu ei tunne. «Kui ma peaksin tulevikus elama ainult 1000-kroonisest invaliidsuspensionist, oleks väga raske.»

Lokk loodab, et kui tal vajalikud meditsiinilised protseduurid möödas, saab ta mingil määral tööd teha. «Ma võiksin pidada erialaseid loenguid näiteks turvatöötajatele, politseinikele, sõduritele, siis on minu teadmistest ka teistele kasu,» leiab Arne Lokk, kes on õppinud ka Ameerika Ühendriikides politseiakadeemias terrorismivastastel kursustel.

1996. aastal on päästeameti avatud eriarvelt ehk Arne Loki fondist välja makstud 278 254 krooni ja 65 senti. Sellest 158 254 krooni ja 65 senti kanti üle Moskva ravikeskusele Avicenna.

1997. aasta 2. jaanuari seisuga oli fondis 151 200 krooni ja 56 senti (pangaintressid kaasa arvatud).

Käesoleval aastal on Arne Loki fondist makstud välja

märtsis 25 000 krooni Moskvasse sõiduks

mais 94 519 krooni ja 42 senti Moskva ravikeskusele Avicenna

juunis 10 000 krooni Saksamaale sõiduks.

Kokku on sel aastal välja makstud 129 519 krooni ja 42 senti. Viie kuu jooksul on fondi arvele laekunud üle 1000 krooni.

1997. aasta 12. juuni seisuga on Arne Loki fondis 22 868 krooni ja 71 senti.

Väljaspool erifondi on Arne Lokile tehtud järgmised väljamaksed:

Päästeameti kuludega sõlmitud elukindlustuslepingu alusel 31 250 krooni

Vastavalt ravikindlustuse seadusele õnnetusjuhtumist kuni invaliidsusgrupi määramiseni 100% keskmisest töötasust s.o 78 823 krooni (maksud välja arvatud).

tuletõrje- ja päästeseaduse alusel eraldas vabariigi valitsus oma reservfondist ühekordse toetusena viie aasta palga ulatuses 431 037 krooni ja sotsiaalmaksuks 142 242 krooni. Toetus on kantud Arne Loki isikuarvele.

Kokku on väljaspool erifondi eraldatud 683 352 krooni.

1997. aasta 12. juuni seisuga on Arne Loki tarvis tehtud ühtekokku väljamakseid 1 091 126 krooni ja 7 senti.

Allikas: siseministeeriumi avalike suhete osakond