SOTSIAALELU, Pime laps areneb suhtluse kaudu

EVA LUTS

Tartu Emajõe Kool on Eestis ainuke, kus pimedad lapsed õpetust saavad. Toimetuleku- ja abiklasside õpetaja Pille Toome sõnul on pedagoogid näinud palju vaeva uute õpilastega, kes ei suutnud algul korralikult rääkida, nüüd aga oskavad nad lugeda ja oma mõtteid väljendada.

Rehabilitoloog Anne Kõivu sõnul arvati varem, et niisuguseid lapsi, kes praegu käivad Emajõe koolis toimetulekuklassis, pole mõtet õpetada, kuid tegelikult on nad arenemisvõimelised. «Muidu peaksid nad kogu elu hooldeasutuses veetma, aga siin nad õpivad,» ütles ta.

Abituse asemele iseseisvus

Vanemad peaksid Anne Kõivu sõnul aru saama, et lapsele tuleb anda võimalus olla iseseisev. «Mõnel lapsel hoitakse kooli tuues mõlemast käest ja sugulased kõik nutavad,» ütles ta.

Kümneaastane Misha tuli kooli lastekodust. Ta ajas õpetajad meeleheitele, sest käis prügikastist prügi suhu toppimas - ta oli alles arengufaasis, kui laps pistab kõike suhu ja proovib asjade maitset. «Vastuvõtukomisjon ei saanud tema käest midagi küsida, sest ta kõne oli arusaamatu,» ütles Pille Toome.

Mishal oli suulaelõhe ning ta häälitses arusaamatult. Poissi opereeriti ja tema kõne paranes kohe. «Ta oli väga omapärane, tõeline isiksus,» meenutas Pille Toome. Misha oli õnnetu välimusega ja õpetajad püüdsid saata poissi plastilisele operatsioonile, kuid selgus, et seda ei saa teha enne 18. eluaastat.

Ettearvamatud lapsed

Koolis oli Misha väga uudishimulik, püüdlik ja tubli ning tahtis kõike tundma õppida. Kahjuks tema areng aeglustus, kui algas murdeiga.

Kristiina hoidis käsi kogu aeg selja taga ja ei tahtnud midagi puudutada. «Ta häälitses «uu-uu», nii et see hakkas kaasõpilasi häirima,» meenutas Pille Toome.

Tüdrukule meeldis istuda tundide kaupa tualetis. See tekitas pedagoogides tunde, et last on kogu aeg hoitud kusagil jahedas kohas, käed selja taha seotud ja tropp suus. «Oma soove oskas ta väljendada küll, kuid mitte midagi muud. Ta ütles vaid: tahan magustoitu, tahan õue,» sõnas Pille Toome.

Diana toodi Emajõe kooli lastekodust, kui ta sai seitsmeaastaseks. Komisjon soovitas alguses tal lasteaeda tagasi minna, sest laps rääkis ainult «ti-ti-ti» ja ta ei kasutanud teisi häälikud. Õpetajad andsid talle jõukohaseid harjutusi ja tegelesid temaga individuaalselt.

Dianal oli halb peenmotoorika, ta kartis midagi puudutada, kuid tal oli ilus rüht ja teda oli hea vaadata. «Ta tahtis väga mind kallistada, kuid nimetas mind Tilleks. Ütlesin talle siis, et kui ta mulle veel Tille ütleb, jäävad kallistused ära. Tal õnnestus oma kõnet parandada,» meenutas Pille Toome.

Seitsmeaastane Meelis tuli esimesse klassi ja ei osanud potil käia. Küsimusele: «Mis täht see on?» vastas ta: «Mis täht see on?», sest ta püüdis kõigest aru saada. Läks tükk aega, kuni ta sai aru, et küsimustele peab vastama. «Aga praegu on ta väga püüdlik ning jõuab hästi edasi,» ütles Pille Toome.

Õpetaja sõnul on lapsed ettearvamatud. «Kriisimomendil läks Janne endast välja ja hakkas räuskama ja karjuma. Ta viskas käärid veidi minu silmast mööda, need jäid ukse sisse pidama. Pärast palus andeks. Andsin ka. Tegelikult on ta ju hea südamega.»

«Varem läksid pimedad nagu üks mees kombinaati harju tegema,» ütles Anne Kõiv. «Üks läks algul arvutuskeskusesse, kuid ta vajas seal liiga palju teiste abi. Praegu teeb ka tema harju.» Teine võimalus - nad lähevad koju tagasi.

Tulevikus harjategijaks?

Maailmas on kõige levinum pimedate elukutse massöör. Pimedad restaureerivad mööblit ja tegelevad arvutitega.

Anne Kõivu õpilaste hulgas on pime poiss, kes on muusikas väga andekas. «Ta on kümneaastane ja teeb juba edusamme. Maailmas on ju palju pimedaid muusikuid.»

Anne Kõiv teab, et näiteks USAs töötab rehabilitatsioonikeskuse juures inimene, kes aitab pimedail tööd leida. Ta läheb firmasse ja hakkab tööandjaid veenma, räägib soodustustest, mis firma pimeda töölevõtmise eest saab.

Lisaõpe

«Pime ja nõrgalt nägija võib õppida tavakoolis, kuid ta peab saama lisaõpet,» ütles rahvusvahelise treeninguprogrammi juht Nurith Neustadt, kes viis Emajõe koolis läbi Iisraeli suursaatkonna ja Avatud Eesti Fondi abiga korraldatud seminari eripedagoogidele.

Iisraelis pole rehabilitatsioonikeskusi ega pimedate koole, sotsiaalministeerium võtab tööle nn rändõpetajaid, kes käivad tavakoolides pimedaid õpetamas. Igal pimedal õpilasel on oma sülearvuti. «Ainult kolmandik pimedatest töötab, kaks kolmandikku istuvad kodus, viimaste hulgas ka lapsed ja pensionärid,» ütles Nurith Neustadt.

Iisraelis töötavad nägemispuuetega inimesed kohtutes kaasistujatena, haiglates, õpetajate ja advokaatidena. Nad ei saa töötada vaid aladel, mis sobivad ainult nägijatele, näiteks autojuhtimine. Kui pime tahab armeesse minna, siis ei tehta talle takistusi.

Anne Kõivu sõnul on pimedal nägijate hulgas raske, sest ta peab end iga hetk tõestama. Pimedad vajavad ka erilisi õppevahendeid, mida tavakoolis pole. Ka kipuvad õpetajad pimedaid lapsi kehalise kasvatuse ja tööõpetuse tundides kõrvale jätma. Kuid just need ained on pimedale eriti olulised.

«Oleme veel väga kaugel sellest, et igal pimedal ja vaegnägijal oleks oma arvuti,» ütles Anne Kõiv. Nägijatega ühte klassi enamik Eesti pimedatest lastest niipea ei lähe.