50 aasta eest Euroopas..., Ühinev Euroopa sai alguse Marshalli plaanist

MAREK LAANE

5. juunil 1947. aastal esines tollane USA välisminister George Marshall Harvardi ülikoolis kõnega, kus ilmutas riigi kavatsust aidata Euroopat jalule tõusta. 1948.-1952. aastani sai Euroopa abi umbes 13 miljardi (nüüdisvääringus ligi 100 miljardi) ulatuses. Ja ime sündis - sõjast purustatud ja sisevastuoludest puretud maailmajagu tõusis jalule. Tuhast tõusis fööniks.

Marshalli plaani siht polnud otseselt Euroopa abistamine. See pidi andma abi, mis võimaldaks eurooplastel endil alustada tõusuteed.

USA oli mures omaenda julgeoleku pärast. Kohe sõja järel olid hakanud teravnema suhted Nõukogude Liiduga ja Winston Churchilli kuulsat Fultoni-kõnet veebruaris 1946 peetakse külma sõja sümboolseks alguseks.

Itaalias ja Prantsusmaal, aga mujalgi Euroopas olid sõjast tugevate ja võimujanustena väljunud kommunistid. Võis karta nende langemist idaimpeeriumi võimusse. Seepärast oligi USA huvitatud Euroopa majanduslikust tugevnemisest, sest üldtuntud tõde on, et täis kõhuga inimesed on palju kehvemad mässajad kui nälgivad ja töötud.

Marshall polnud mõistagi üksi idee autor. Selle taga on paljude inimeste ettekanded, raportid, nõu- ja aruanded. Kuid just Marshall sai saatuse tahtel meheks, kes kava ellu kutsus.

Isetoimiv Euroopa

USA oli juba varem eraldanud Euroopale neli miljardit dollarit. Kuid see ei aidanud. Euroopa oli lõhestatud. Alates suurest depressioonist 1929. aastal lahutasid riike tollibarjäärid, igaüks seisis oma huvide eest, arvestamata naabrite soove ja tahtmisi.

Marshalli plaan pidi olukorda muutma. Ameeriklaste üks nõue oli, et Euroopa esineks koos, ja kuigi abi suunati konkreetsetesse riikidesse, toimis siiski koordineeritud tegevus.

1948. aastal loodi just koordineerimiseks Euroopa Majandusliku Koostöö Organisatsioon, mis oli otseselt Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni ning kaudsemalt Euroopa Majandusühenduse, seega ka Euroopa Liidu eelkäija.

Tegelikult oli Euroopa taastamise programm (nii kõlas Marshalli plaani ametlik nimetus) mõeldud eelkõige Euroopa kaubanduse edendamiseks ja valitseva valuutanappuse leevendamiseks. Sellega tuldi edukalt toime. Euroopa kaubavahetus kasvas nelja aastaga 65%. 1952. aastaks oli tootmine saavutanud sõjaeelse taseme.

Ja mis tuleviku seisukohalt peamine: suudeti taastada rängalt purustatud Saksamaa ning lülitada see Euroopa struktuuridesse. Nii välditi (ehk lõplikult) oht, et kahe maailmasõja põhjustajate hulgas olnud riigis võiks taas tärgata mandrit ähvardav jõud.

Liitumine ja lõhenemine

Kuid kõik ei kulgenud valutult. Kohe algusest peale tekkisid vastuolud Ida- ja Lääne-Euroopa vahel. Poolal, Ungaril, Tshehhoslovakkial ja mitmel teiselgi riigil poleks olnud midagi USA abi vastu. Kuid lõpuks oli suur diktaator Jossif Stalin see, kes langetas eitava otsuse.

Vähetuntud on fakt, et algul oli Nõukogude Liit välisminister Molotovi kaudu Marshalli plaani vastu üsna suurt huvi tundnud. Kui 1947. aasta juulis peeti Pariisis konverents, kus arutati, kuidas programmi ellu viia, pidid sellele ilmuma ka venelased.

Molotov koos spetsialistidega saabuski kohale, kuid lahkus Pariisist enne konverentsi algust. Tõenäoliselt oli venelaste eituse taga asjaolu, et USA kavatses väga korralikult kontrollida seda, kuhu abi läheb. Nõukogude Liit aga tahtnuks sõjaaegse lend-lease’iga sarnanevat programmi, mis võimaldanuks vajadusel abi näiteks sõjatööstusesse suunata.

Nõukogude Liit jäi plaanist kõrvale ja vähe sellest - kõrvale sunniti jääma ka tollal veel mitte väga kindlalt kommunistide käpa all olevad riigid, eriti Tshehhoslovakkia.

Just Tshehhoslovakkiat võib pidada mingis mõttes Marshalli plaani katalüsaatoriks. Euroopa abistamise pidi heaks kiitma USA Kongress, kuid seal oli üsna palju neid, kes tahtnuksid maad näha omaette kulgevana ja üle-ookeani-asjadesse mittesekkuvana.

1948. aasta veebruarisündmused Tshehhoslovakkias aga võimaldasid valitsusel näidata reaalsele kommunismiohule. 2. aprillil kinnitas kongress neljale aastale kavandatud plaani.

Ida-Euroopa pidi leppima Nõukogude Liidu pakutud surrogaadiga - 1949. aastal alustanud Vastastikuse Majandusabi Nõukoguga. Nagu nimigi ütleb, pidanuks siin tegu olema vastastikuse abiga Marshalli plaani ühepoolse suunitluse asemel. Kuid tegelikkuses kujunes sellest Nõukogude koloniaalimpeerium, kus teised, väiksemad liikmesriigid olid rakendatud suure NSVLi majandusvankrit vedama.

Marshalli plaan pole surnud

Kuigi ajalugu tunneb vaid ühte Marshalli plaani, on selle tohutu edu muutnud väljendi väga levinuks. Viimasena kasutas seda USA president Bill Clinton. Sõitnud möödunud kolmapäeval Pariisist NATO-Vene leppe allakirjutamiselt Hollandisse Marshalli plaani 50. aastapäeva tähistama, kutsus ta üles alustama «uut Marshalli plaani», mis oleks suunatud Ida-Euroopa riikidele.

Siiski ei saa seda kava, kui see ellu peaks jõudma, võrrelda algupärase Marshalli plaaniga. Selle maht pole võrreldav, ka langeks suur osa raskusest Euroopa Liidu õlule.

Põhimõtteliselt otsustati sellise programmi käivitamine juba ELi-USA läbirääkimistel «transatlandilise tegevusplaani» üle Madridis 1995. aasta detsembris.

Ehk ainus programm nüüdisilmas, mida võiks Marshalli plaaniga võrrelda, oli Euroopa Rekonstrueerimis- ja Arengupanga (EBRD) loomine Londonis 1991. aastal. See pidi jagama nõuandeid ja raha kommunismiikkest vabanenud Ida-Euroopa riikidele.

Sealtpeale on EBRD eraldanud itta 3,5 miljardit dollarit - vaid kahekümnendiku summast, mida võrreldaval ajavahemikul suutis välja käia USA.

Nii jääb Marshalli plaan ajalukku ühe suurejoonelisima abiprogrammina, mida maailm eales näinud. Õigusega anti 1953. aastal Nobeli rahupreemia George C. Marshallile.