Jüri Vilms - kus ta ikkagi on?, Eesti esimese justiitsministri saatus polnud selline, nagu ajalooraamatud väidavad

TARMO VIRKI

,

Helsingi, Postimees

Jalutades Helsingi äärelinnas, Põhja-Haaga parkides jääb pilk vägisi pidama raudtaraga ümbritsetud hauaplatsil, mille ees on eestlase jaoks ootamatu mälestustahvel. Kohale jõuda ei ole raske, M-rongiga Helsingi kesklinnast Põhja-Haaga jaama ja sadakond meetrit mööda raudteeäärt tagasi.

Siia oli 13. aprillist 1918 kuni 9. septembrini 1920 maetud Eesti välisminister Jüri Wilms, tema saatjad Arnold Jürgens ja Johannes Pleistik ning tüürimees Aleksei Rünk, kelle sakslased hukkasid 12. aprillil 1918 Töölö suhkrutehase krundil. Nad viidi Eestisse 1920. aastal, seisab mälestustahvlil.

Sümboolne tahvel on nagu Vilmsi elukäigu ajalookirjutus: auklik, puudulik ja väär. Vilms oli justiitsminister, mitte välisminister; Johannes Pleistiku tegelik nimi oli Peistik; surnukehad tõsteti hauast siiski 10. detsembril, nagu ajalooraamatud väidavad, mitte 9. septembril ja hukkaminegi toimus tõenäoliselt tahvlil mainitust päev hiljem.

Eesti ametliku ajalookirjutuse järgi tapsid Jüri Vilmsi sakslased, kes võtsid ta kinni Suursaarel ja mõrvasid Helsingis Töölö suhkrutehase krundil 13. aprillil 1918. Vilmsi ja ta kolme kaaslase põrmud toodi detsembris 1920 Eestisse tagasi.

Ajalooprofessor Seppo Zetterberg tõestab aga oma uusimas uurimuses «Jüri Vilmsi surm», et kogu ametlik tõde Vilmsi surma kohta on üles ehitatud kas väljamõeldud või väga ebausutavatele tõenditele.

Möödunud aasta jooksul on Helsingis avatud kaks Vilmsi saatusele pühendatud mälestusmärki. Mullu mais avati Põhja-Haaga raudteejaama lähistel, kohas, kus Vilmsi põrm teatavasti paar aastat puhkas, mälestustahvel.

Teine avati sel kevadel, 6. märtsil, endise Töölö suhkrutehase krundil, praeguse uue ooperimaja lähedal.

Senised versioonid on kahtlased

Eesti, märts 1918. Iseseisvus on välja kuulutatud. Saksa sõjavägi on kohal. Väike ja tundmatu Eesti Vabariik vajab tunnustust Lääne-Euroopast. Ametlik delegatsioon on küll juba sinna jõudnud, viimase aja sündmustest ei teata seal aga midagi.

Põranda all olev valitsus arvab, et keegi peab minema infot viima, ja peaministri asetäitja Jüri Vilms on minekuks valmis.

Pärast seda, kui ta oma jala Eesti pinnalt tõstis, pole tast enam kindlaid elumärke. Vilmsi tapjaks on Eesti ametlik ajalookirjutus pidanud sakslasi, kahtlustatud on ka kodusõda pidanud soomlasi.

Kolm aastat Tallinnas Soome Instituudi juhina töötanud Zetterberg seab üksteise järel väga suure kahtluse alla kõik Vilmsi viimse teekonna etapid.

Zetterberg on sunnitud tõdema, et kuigi Vilmsi teekonna kõik etapid on oletustel põhinevad ja ainukesed allikad on motiividelt väga kahtlased mehed, pole midagi palju loogilisemat asemele pakkuda.

Ametlik variant

Vilms, tõlk Jürgens ja sekretär Peistik alustasid oma teekonda Tallinnast Käsmu suunas, kus nad peatusid paadimeistri majas. Sealt said nad kaasa teejuhi Aleksei Rünki. Kaheksateistkümnenda aasta 27. märtsi varahommikul astusid nad Soome lahe jääle.

Järgmisel päeval nägi neid (tõenäoliselt) Vaindloo saare majakavaht. Päev või kaks pärast seda võtsid sakslased nad kinni Suursaarel, kust nad viidi edasi Kotkas olevasse staapi.

Kotkast jätkus nende viimne teekond Pellinki saarele, kus neid piinati, sealt viidi nad laevaga Regina edasi Helsingisse.

Helsingis Töölö suhkrutehase õuel lasid sakslased kogu seltskonna maha 13. aprillil kella 11 ja 12 vahel. Samal päeval viskasid nad surnukehad ühte auku paarikümne punase soomlase surnukehadega.

Paar aastat puhkas Vilmsi põrm praeguses Põhja-Haaga linnaosas, siis leidis selle leitnant Matzi uurimisrühm ja detsembris 1920 jõudsid nelja tapetu põrmud tagasi Eestimaa pinnale.

Kahtlase taustaga uurijad

Mees, kelle saavutuseks on Vilmsi põrmu leidmist peetud, on leitnant Peeter Matz. Zetterberg aga väidab, et leidmist võiks sama hästi nimetada leiutamiseks.

«Agronoomi koolitusega leitnant,» tituleeris Matz ennast ise, tegelikult polnud ta aga ei agronoom ega leitnant. Altkäe hankis ta lisaks tiitlitele ka soovituskirjad, komandeeringud ja tööandjatele esitatavad arved.

Matzi peamisteks allikateks, keda ta Eesti välisministeeriumi kuludega ülal pidas, olid ta kaks head sõpra, salapärased isikud major Joel ja A.B., õigete nimedega Joel Krapifsky ja Aleksander Belostotsky.

Kolm avantüristi leidsid võimaluse pumbata noorelt riigilt raha, salapäraste detektiivikatega teeniti tohutuid summasid, nii võiks Matzi uurimistöö kokku võtta.

1920 sügistalvel leidis Matz selle, mida ta oli otsima tulnud: neli surnukeha suuremas hauas. Laipu võis väga hea tahtmise juures pidada ka Vilmsiks, Jürgensiks, Peistikuks ja Rüngiks.

Aastavahetusel esitas Matz välisministeeriumile lõpliku raporti, mis tunnistati ta enda nõudmisel ülisalajaseks. Zetterberg tõestab asjatundvalt nõudmise lihtsa põhjuse - kui materjal oleks soomlaste kätte sattunud, oleksid need väga lihtsalt teinud kogu uurimise usutavuse pihuks ja põrmuks.

Vilmsi oletatava surnukeha leidmisele järgnesid 1920ndatel väitlused sakslaste, soomlaste ja eestlaste vahel. Eestlased süüdistasid sakslasi, kes ajasid süü jälle soomlaste kaela. Soomlased üritasid oma erinevate uuringute kaudu süüd endalt maha pesta, siiski ebaõnnestunult.

Enne Teist maailmasõda asutati Tartus Jüri Vilmsi Mälestamise Komitee, millel eesmärgiks oli välja anda põhjalik uurimus Vilmsi tegemiste ja saatuse kohta, aga alates 1940. aasta suvest tuli Vilmsi uuringud poliitilistel põhjustel lõpetada.

Meie aastakümnel on Vilmsi uurimisega tegelenud Jaan Kross ja Seppo Zetterberg. Krossi ajalooline romaan «Tabamatus» ilmus 1993. aastal ja selle kevade vili on Zetterbergi uurimus «Jüri Vilmsi surm».

Vasturääkivad tõendid

Varem on uurijad olnud kindlad, et Vilms ei teadnud Suursaarel valitsenud sakslastest. Ja nii astus ta häda sunnil otse hundi suhu.

Zetterberg toob aga esile tõendid, et mehed pidid teadma sellest, et saar on sakslaste käes.

Ainuke tõend, et nad üldse saarele jõudsid, on ühe kaluri jutustus, mille Matz välja pinnis. Soome sugu kalur olla läbi ukse kuulnud ööd olnud eestlaste juttu ja saanud sellest aru. Hommikul, veel enne, kui mehed jääle said, võtsid saksa sõdurid eestlased kinni.

Ükski ametiisik või saarlane ei teadnud paar aastat hiljem läbiviidud põhjalikes uuringutes midagi saarel viibinud eestlastest.

Eesti vangide käik Kotkas on ametliku ajalookirjutuse kõige imelikum osa. Alles kolm nädalat pärast eestlaste hukkumist said sakslased Kotka enda kätte. Zetterberg peabki võimalikuks Krossi oletust, et võidi käia hoopis Loviisas, mitte Kotkas. Samas puuduvad aga jäljed ka sellest sammust.

Kotkaga seondub ka üks imelik vahejuhtum, mille kohta pole selgitust saadud. Kui eestlaste uurimiskomisjon esimest korda Vilmsi jälgedel Soome rannikul liikus, küsis Kotka politseiülem neilt, kas ühel kadunud meestest oli seljas reisikasukas.

Miks ta seda küsis, seda ta eestlastele ei öelnud.

Kotkast (või Loviisast) viidi eestlased Pellinki saarele, kus neid piinati. Selle poolt (ega vastu) ei räägi mingid tõendid.

Pellinkilt viisid sakslased Vilmsi laeval Regina Helsingisse. Regina oli sellel ajal Helsingis kai ääres ja selle kevade jääoludes ei olnud ta mereleminekuks võimeline. Ja üha mädamaks läheb.

Pärast seda, kui sakslased olid 12. ja 13. aprillil Helsingi vallutanud, toodi neli eestlast 13. päeva hommikul Töölö suhkrutehasesse, kuhu koguti kõik vangid.

Samal hommikul kella 11 ja 12 vahel lasti Vilms, Peistik, Jürgens ja Rünk maha. Töölö suhkrutehases olla Matzi uuringute kesksed tõendajad Krapifsky (Eestis tagaotsitav pettur) ja Belostotsky kõnelnud Vilmsi ja kaaskonnaga vaid veidi enne nende mõrvamist.

Hukkamisest oli Matzil kõige kindlam tõend, Eestile tuhandeid markasid maksnud foto. Mis kajastab mida iganes, aga mitte Vilmsi hukkamist. Ühe mahalastava pea on tõenäoliselt pildile lisatud, nii et teda võib pidada Jürgensiks.

Teisalt aga on pildil tunduvalt rohkem kui neli inimest rivis ja koht on suur väli, mitte suhkrutehase tagahoov, mille seina ääres eestlased tapeti.

Huopalahtist, kus umbes samal ajal toimunud suurelt punaste hukkamiselt võiks foto pärit olla, on aga palju tõendajaid, kes kinnitasid, et seal hukatute hulgas ei võinud olla välismaalasi.

Pikka aega kestnud ja väga vastuoluliste uuringute tulemusel leidis Matz eestlased punaste ühishauast.

Vihjed ida suunas

Zetterbergil lahendus Vilmsi saatuse kohta puudub. Ametlikust versioonist veidi tõenäolisem on tema hinnangul Loviisa kaudu Huopalahtis toimunud mahalaskmise variant.

Teisalt aga näitasid kaks Soomes läbi viidud uuringut küllatki selgelt, et Huopalahtis Vilmsi ja saatjaid maha ei lastud.

Võimaliku uppumise vastu räägib tema hinnanguil Matzi, Krapifsky ja Belostotsky vajadus teada Vilmsi kindla surma kohta. Muidu oleks Vilmsi väljailmumine võinud saada neile saatuslikuks. Uppumisteooria vastu räägivad ka mitmete küsitletute kinnitused suhteliselt headest jääoludest retke ajal.

Vilmsi elukäigu uurijatel tasuks tulevikus pöörata tähelepanu ka üksikutele ida suunas näitavatele teooriatele. Matz näiteks sai teada, et märtsis viisid punased Kotkast Peterburi kolm või neli inimest. Lisaks levis Eestisse kuuldusi Vilmsi teekonnast Murmanski ja Arhangelski suunas.

Saksamaa, Soome ja Eesti arhiivid on Zetterberg läbi käinud. Infotükikesi võikski leiduda veel vaid hukkamisel osalenute mälestustes või Venemaa ääretutes ja auklikes arhiivides.

See, et ametliku tõe asemele pole pakkuda paremat, ei tähenda, et ametlikku tõtt peaks uskuma.