Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MÄRT KIVINE
Postimees
Järgnevad paar aastat annavad hinnangu sõjajärgse Euroopa arengule. Selle arengu tulemusena sündinud Euroopa Liit on olemuslike küsimuste ees - kas see pidevalt kasvanud ja tihenenud riikide kogum on jõudnud oma piirideni või suudetakse nendest välja murda.
Euroopa Liidu laienemise ning ühisraha euro käibeletuleku õnnestumine või ebaõnnestumine annab näo 21. sajandi Euroopale. EL on praegu korraga nii avardumas kui tihenemas.
Liidu laienemine on Euroopa proovikivi avardumise mõõtmes: kas see on ideeline ühendus või lihtsalt klubi, millesse ollakse sulgunud vaesemate sugulaste pretensioonide eest.
Selle idee kandvuse mõõdupuuks on liidu objektiivsed kriteeriumid, mis võimalikele uutele liikmesriikidele on kehtestatud. Kui EL nüüd otsustab uusi liikmeid vastu võtta neid kriteeriume eirates ning eelistab näiteks Poolat Eestile, siis on Euroopa tunnistanud oma kandva idee sõnakõlksuks.
Ühisraha ning rahaliit näitavad, kas liikmesriigid on valmis andma ühe rahvusriigi olulisima tööriista - rahapoliitika - kollektiivse otsustuse alla. Ühise raha taga seisab aga kogu liidu edasine integratsioon ehk tihenemine.
Eurorahal on Euroopas kaks vedurit: Saksamaa ning Prantsusmaa. Kolm, kes vastu punnivad, on Suurbritannia, Taani ja Rootsi.
Kaks esimest on saanud Maastrichti lepingus möönduse, et nad ei pea EMUga ühinema. Taani on väike riik, Suurbritannia on aga Euroopa suurriik. Lisaks sellele vastab Suurbritannia juba praegu EMU tingimustele paremini kui Saksamaa ja Prantsusmaa.
Kuna ühisraha tugevus sõltub kõikide ühinenud riikide tugevusest, siis brittide ühinemist mõistagi oodatakse. Esimesed märgid suurimatele ootustele ei vasta.
Brittidel on meeles, kuidas Euroopa vahetuskursside mehhanismi ERMiga seotud nael mõned aastad tagasi löögi alla langes.
Rootsi näide on õpetlik Eestilegi, sest Rootsi liitus ELiga juba pärast Maastrichti lepingut. Seega võttis Rootsi endale kohustuse ühineda ka ühisrahaga, millele siis veel nii tõsiselt ei mõeldud.
Nüüd ollakse hädas, sest sotsiaaldemokraatliku heaoluriigina on Rootsi rahanduspoliitikat näinud ikka suure poliitika osana, mis võib alluda näiteks sotsiaalsetele vajadustele ning tööpuuduse vähendamise vajadusele.
EMUsse kuuluv Stockholm saaks aga selliste otsuste eest Frankfurdist Euroopa Keskpangast rängalt trahvida.