Esimene terviklik ülevaade Tartu kohta, Ühest Kleio ilmumisest

MARJU LEPAJÕE

Läinud aasta detsembris, Tartu Ülikooli kirjastuse uute väljaannete esitlusel Toomel ajaloomuuseumis tutvustati ka üht haruldast trükist - Johannes Claudii Risinghi «Kõnet Tartu linnast» (Oratio de civitate Dorpatensi, 1637). Avaldatud on ladinakeelne originaal faksiimilena koos eestikeelse tõlke ja järelsõnaga (kokku 48 lk).

Risinghi kõne sunnib jälle kord küsima ajaloomuusa Kleio loomuse järele ja paneb tõdema, et see on endiselt ebaselge. Ja et tähtsam muusade arvust ja spetsiifikast on nende loomise eesmärk ja nende mõju.

Rootsi noormehe ülistuskõne Tartu linnale

Ehkki Risinghi kõne on kirjutatud akadeemilise harjutustööna prof Laurentius Ludeniuse juhendamisel, võiks seda pidada järjekordseks Kleio tujuks, millele iseloomulikul viisil nõuaks teksti põhjalik kommenteerimine kõige erinevamate distsipliinide tundmist, klassikalisest filoloogiast alates ja fortifikatsiooniga lõpetades, ning tulemuseks võiks olla terve omaette köide.

Teost on varem analüüsitud range teaduse positsioonidelt: dots Märt Tänava «Tartu ülikooli ajaloo küsimuste» X köites (1981), prof Endel Varep 1987. aasta 29. jaanuari «Edasis» (selle teose esmapopulariseerimise au kuulub «Olnust olevale» rubriigile - toim.) ja prof Anne Lill juba rahvusvahelisele auditooriumile määratud Soome Teaduste Akadeemia Toimetiste B-sarja 274. köites (1994).

Neis uurimustes on kriitiliselt hinnatud eelkõige Risinghi esitatud ajaloofaktistiku ja etümoloogiate täpsust. Etteheited, mis Risinghile tehakse, suunduvad pigem Balthasar Russowi vastu, kelle kroonika andmetele Risingh tugineb. Prof Varep leiab siiski, et seda teost, esimest kompleksset tööd Tartu kohta, võib pidada teadusliku kodu-uurimise alguseks Tartus ning kogu Eestis.

Ilmselt jääb selline lähenemisviis varem või hiljem kitsaks. Pigem tuleks ehk küsida: mis eesmärk üldse on olnud Kleiol, et ta on pannud prof Ludeniuse pähe sellise idee ja sundinud üht Rootsi noormeest kirjutama ladinakeelset ülistuskõnet Tartu linnale?

Noormees püstitab kõne eesmärgiks näidata, et inimlikud asjad ja olud on kiired mööduma ja muutlikud (lk 15). Ta on valinud aineks Tartu linna saatuse, tuginedes Kleio järjekindlale aksioomile, et mineviku mõistmine aitab näha võimalikku tulevikku. Lisatud on ka, et põhjalikult tuleb tundma õppida iga paika, kuhu elus satume, sest iga paik on tähelepanu ja austust väärt.

Ülevaade Tartust kuni Rootsi ajani

Risingh annab ülevaate Tartu ajaloost kuni Rootsi ajani, kirjeldab Tartu paiknemist, ehitisi, kindlustusi, veevarustust, maa viljakust, lõpuks Tartu kodanike ja Akadeemia kodanike tublidust ning lõpetab sooviga, et rahuaeg jääkski püsima.

Mille poolest on see tekst ebatavaline?

Kui olla vahetult lugenud «Akadeemia» 1996. aasta 4. numbrist Stephen Mennelli artiklit «Söögiisu tsiviliseerumisest», kus kirjutatakse, kui erakordselt oluline oli see, et XVII sajandil tekkisid piirkonnad, kus toit oli kättesaadav aasta ringi ja oli võimalik toituda täiesti pingevabalt, siis koondub tähelepanu iseenesest lõikudele, kus Risingh kirjeldab toitumisolusid Tartus ja vahetus ümbruses:

1) «Tartu maakond on väga rikas viljast ja meest, ning kõike eluks vajalikku on tal teistega võrreldes ülikülluses.» (lk 25)

2) «Maapind on siin andide poolest nii viljakas, et iseenesest, ilma väetamise, pideva kündmise ja muude raskete töödeta, /---/ tõepoolest iseenesest kannab see pind vilja, ja veel nii heldelt, et siit veetakse välja mereäärsetesse linnadesse hulganisti mitte ainult teravilja, vaid ka mett, lina, kanepit, humalat.» (lk 29)

3) «Meie linnast voolab mööda väga kalarikas Emajõgi, milles on kõiki hinnalisemaid kalasorte. Et kalamehed siin väljaspool linna igal ajal kala püüavad, selle nägemine pakub imepärast rõõmu.» (lk 31)

4) «Naabervenelased ja -eestlased toovad laevadega siia nii värsket kui ka igat liiki kuivatatud kala ning pakuvad müüa odava hinnaga.» (lk 31)

5) «Ka Võrtsjärvest tuuakse palju värsket kala, ja talvisel ajal ei möödu ühtki päeva, kus siinsel turuplatsil ei võiks näha kolme, nelja või enamat kaladega koormatud vankrit.» (sama lk)

Kokkuvõtteks - toiduained ja vili on Tartus mugavalt ja külluses aasta läbi kättesaadav ja odav.

Näidetega võiks jätkata, ent mingi ebameeldiv skepsis ei lase selle pillava ekstaasiga kaasa minna. Meenuvad sama perioodi pastorite kirjad Toomel ajalooarhiivis, millest ilmnevad kohati painavad toidu- ja kütteprobleemid ning on üles loetud pisimadki talupoegadelt saamata viljakogused.

Linnakiitus kui zhanr

Siin võikski olla murdepunkt, kus ilmneb Kleio anodüünne, valuvaigistav loomus. Antud juhul avaldub see zhanris. Risinghi kõne on puhtakujuline laudatio urbis, linna kiitus, mida Kleio koos Kalliopega on sisendanud inimestele kõige hullemateski oludes juba Homerosest alates, nagu see tuleb esile faiaakide linna kirjelduses «Odüsseias». Ja vajadus kiita linna võib ilmneda täiesti ootamatult.

Kui meenutada kasvõi Thomas Becketi, Canterbury peapiiskopi koletut surma, siis tema õpilane ja sekretär William Fitzstephen oli sunnitud kirjutama järelehüüdeks hoopiski Londoni linna laudatsiooni, mis on üks detailsemaid Londoni ajaloo, kliima, veevärgi, kindlustuste, ehitiste, linnavalitsuse, söögikohtade kirjeldusi XII sajandil.

Ernst Robert Curtius ütleb, et laudatio urbis on sama vana kui Euroopa kirjandus. Siinkohal tasub märkida, et Risinghi kõne on ainus selline laudatsioon Academia Gustaviana trükiste seas.

Ajalehe raamid ei võimalda täpsemalt näidata, kuidas see zhanr antiikaja geograafiliste kirjelduste, meresõidujutustuste ja lokaalkroonikate, periploide ja periegeeside sulatamisel välja kujunes, rääkimata sellest, et suuta kohe vastata küsimusele, milleks just linna nii väga kiita. Sest tavaline vastus - kiidetakse elukeskkonda, mis on optimaalne kodanike ühistegevuseks - ei rahulda. Küll aga on ilmne, et kõik välised linna elemendid, mida Risingh peab vajalikuks kirjeldada, on traditsiooni poolt ette antud.

Risinghi kõne võrdlemine teiste laudatsioonidega tunnistab, et linna asend on alati soodne, väliskuju on alati võimalikult ringikujuline; väljapääse ja väravaid on alati palju; tornid on alati tugevad, teravatipulised ja kõrged; müürid on alati paksud; linn on alati iidne; hooned on alati silmapaistvad nii suuruselt kui ehituse keerukuselt, kusjuures varem oli hooneid alati oluliselt rohkem ja nüüd on alati palju varemeid, mis on aga siiski nii võimsad, et inimesed tulevad maailma kõige kaugeimast paigust neid aiva imetlema ja vaatepildi ülevus ei lase neil lahkuda, nagu Tartugi puhul.

Kliima on ikka tervislikem ning hästi tempereeritud - talv pole kunagi liiga karm ega kõrveta suvi talumatu palavusega. Maa on alati viljakaim, jõed-järved täis pilgeni kalu, allikaid pulbitsemas, humal lopsakalt rippumas. Kõigele lisaks on linna magistraat alati tark, õiglane ja erapooletu.

Jälgib ka kodanike igapäevaelu

Antiikaja laudatsioonid piirduvadki linna välise kehaga. Linn tähendab neile eelkõige ilusaid ehitisi. Ent kodanike igapäevaelu ja täpsemad detailid jäägu komöödiatesse ja epigrammidesse, kriitika ja kurtmise valdkonda.

Risinghile on need elualad aga suurimas austuses. See on keskaegne zhanriuuendus, mille olemasolu võib tõdeda alates Moses del Brolo teosest «Liber Pergaminus» (Bergamo linna laudatsioon XII saj I poolest) ning Fitzstepheni Londoni laudatsioonist (aastast 1173). Risinghi ajaks on juba ka need uuendused saanud omandatud võteteks.

Kleiolt tänapäeva tartlasele

Toopidesse ei lase end liigitada üksnes paarkümmend fakti. Aga järeldada, et Risinghi kõne väärtus seisneb ainult neis faktides, oleks suur liialdus. Lisaks Tartu teemale on haruldane, et linna kiitmine on mingi muu idee teenistuses ja mitte eesmärk omaette.

Ka kõne lugemine on sedavõrd kaasakiskuv, et võib väita: Kleio on saanud, mida tahtis. Mured tõesti ununevad.

Liig kaua on mõtisklusi Tartu linnast mõjutanud Käsu Hansu nutulaul. Oma täiesti erineva lähenemisviisiga võiks Risinghi kõne pakkuda tartlastele teatud positiivset hoiakut oma kodulinnale ja ülikoolile mõteldes.