Poola õnnetuse sümboolsus on võrreldav Estonia huku omaga

Rootsi suursaadik Poolas Dag Hartelius usub, et Poola kui stabiilne demokraatia hakkab kindlasti ruttu jälle toimima, kuid suurõnnetuse emotsionaalsest poolest on märksa raskem üle saada. Foto: Argo Ideon

Rootsi suursaadik Poolas Dag Hartelius (54), kes aastail 2003–2008 oli suursaadikuks Eestis, märgib usutluses Postimehele, et midagi poolakate praeguse valuga võrreldavat on tundnud ka rootslased ja eestlased pärast Estonia katastroofi.

Kuidas teie oma riigi suursaadikuna Poola õnnetust olete läbi elanud?

Tegu on muidugi šokiga kõigi jaoks siin Poolas, nii poolakaile endile kui ka välismaalastele. Me pole veel tõeliselt suutnud mõista või haarata kogu juhtunu tähendust, see jõuab pärale alles sammhaaval.

Loomulikult on näha Poola rahva tugevust isegi valus ja leinas, seda väärikust, millega nad on kõige sellega toime tulnud. Ühiskond on üles näidanud tugevat ühtehoidmist.

Poola rahvuslipud on väljas kõikjal, mitte ainult ametihoonetel, vaid isegi paljude kortermajade rõdudel, sõiduautodel. Üldine patriotismitunne?

Juba vaid mõni tund pärast katastroofi toimumist oli kogu linn lippe täis.

Võrreldes Eesti või isegi ka Rootsiga on Poola Euroopas suurriik, kas see annab ka rahvuslikule tragöödiale siin suurema tähenduse?

Arvan, et selline tragöödia, kus riigipea ühes paljude kõrgete ametnikega, koos kogu sõjalise juhtkonnaga, hulk parlamendisaadikuid, asespiikrid, ühiskonnas väga tuntud inimesed saavad ühekorraga surma, tundub šokina kõigis ühiskondades.

Poola on sügavalt katoliiklik maa. Kas usk aitab inimestel leinaga toime tulla?

Ma arvan küll. See võib aidata inimestel kergemini väljendada oma muret. Rootslasena olen kogenud sedasama ka teiste tragöödiate ajal, nii Estonia katastroofi puhul, tsunamiohvrite puhul kui ka Rootsi välisministri tapmise korral (septembris 2003 pussitati Stockholmi kaubanduskeskuses Anna Lindhi, kes päev hiljem suri – toim). Ka teistes ühiskondades on kogetud sarnast valu.

Äsjase katastroofi kontekst on eriline. Poola president ühes delegatsiooniga oli teel Venemaale, Katõnis mõrvatud ohvitseride mälestustseremooniale. Laupäevast õnnetust on isegi nimetatud «Katõn 2» – justkui oleks tegu ühe tragöödia edasikestmisega teises.

On väga julm saatuse iroonia, et see katastroof pidi juhtuma paigas, kus 70 aastat tagasi leidis aset üks Poola ajaloo kõige suuremaid rahvuslikke traumasid.

Katõn ei sümboliseeri mitte üksnes neid 20 000 Poola ohvitseri, kes mõrvati 1940. aastal NKVD poolt, vaid palju enamat. See sümboliseerib üldse Poola rahva kannatusi tänapäeval.

Mida saab Poola jaoks praegu teha rahvusvaheline üldsus?

Arvan et kõige olulisem, mida rahvusvaheline üldsus võib teha ning juba teebki, on väljendada kaastunnet ja toetust Poola rahvale. Teades ka seda, millised on olnud need tragöödiad, mida Poola on üldse ajaloos pidanud läbi elama, usun ma, et toetusavaldused ja sõpruse väljendamine on see, mida siin inimesed ootavad ning ka väärivad.

Olete umbes kaks aastat olnud Rootsi suursaadik Poolas, millise mõistmise olete selle ajaga siinsest ühiskonnast omandanud?

Arvan, et olen hakanud Poola ühiskonna toimimist mõistma. Mõnes mõttes on see enam erinev Rootsi ühiskonnast kui Eesti omast.

Kuid ka Eesti on väga põhjamaine, protestantlik riik, samal ajal kui Poola on Mandri-Euroopa riik, katoliiklik ja muidugi hoopis suurem. Ning ka erineva ajalooga, mis alati mängib tähtsat rolli nii traditsioonide kui psühholoogia kujunemisel.

Selles mõttes on Poolal ja Eestil ka suuri sarnasusi, võib rääkida Teise maailmasõja kogemusest ning sellele järgnenud staliniseerimisest. Varssavis on Stalini kingitud kõrghoone praeguseni väga nähtav.

Ma usun, et ka Katõn sümboliseerib midagi niisugust, mis on hõlpsamalt hoomatav Eesti jaoks kui lääneeurooplastele. Nii sündmuste tõttu kui ka neist jäänud haava poolest.

Ma ei tahaks neid otseselt võrrelda, ent eestlaste trauma küüditamistest ning tapmistest 1941. ja 1949. aastal puudutasid ju samuti ühiskonna eliiti. Võib näha sarnasusi selles, kuidas totalitaarne režiim alandas rahvaid selle abil, et hävitas suure osa nende eliidist.

Kui kaua võib aega võtta see, et Poola saaks praegusest vapustusest üle ning elu hakkaks kulgema taas enam-vähem harilikku rada?

Ühiskonna ja selle institutsioonide toimimine taastatakse kindlasti päris ruttu, sest Poola näol on tegemist hästi funktsioneeriva stabiilse demokraatiaga. Palju raskem on saada üle emotsionaalsest küljest, leinast, psühholoogilistest mõjudest. Teatud osa sellest ilmselt jääbki alles, teisest osast aga saadakse aja jooksul üle.

Selles mõttes võib tuua võrdluse Estonia katastroofiga – see pole enam iga päev kõneks, ent kõik mäletavad seda ning aeg-ajalt kerkib ka mõni uus aspekt esile.

Nii see on, ehkki ma lihtsalt arvamusena ütleksin, et praegusel juhul võidakse põhjused välja selgitada kiiremini. Kuid kindlasti tõuseb ka see teema aeg-ajalt tulevikus esile, sest katastroofide mastaap ja sümboolsus on sarnased.