Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ALDO MAKSIMOV
Euroopa ühe tugevama jäähokimeeskonna Turun Palloseura ründemängija Toivo Suursoo tegi Euroopa Liigas taas skoori.
Veerandfinaali korduskohtumises Tshehhi meistri Litvinovi vastu viis ta kodumeeskonna esmakordselt juhtima (3:2). Euroopa Liiga näib eesti soost mängijale eriti hästi sobivat, sest ka varem on ta seal väravaid visanud.
Avamängu võõrsil oli TPS võitnud 2:0. Teisipäeval jäi Soome SM-liiga liider lihtsatest väravatest kaotusseisu 0:1 ja 1:2, vastaste väga agressiivne kaitse mõjus võõrustajaile klubi direktori Jyrki Santala sõnul veidi ootamatult. Ka viimase kolmandiku algul domineerisid tshehhid, ent 5. minutil jõudis TPS lõpuks viis kolme vastu mängides viigini (väljakul oli ka Suursoo). Mõni minut hiljem saatis juba Toivo Suursoo Rauno Miettise vasakult äärelt tulnud söödust litri värava vasakusse ülanurka. TPSi lõpliku võidu 4:2 vormistas Miettinen Suursoo söödust.
Nõnda jõudis TPS hetke Euroopa nelja tugevama klubi hulka, kes 24.- 26. jaanuarini selgitavad Turus Euroopa Liiga võitja. Finaali pääsesid veel Praha Sparta, Moskva Dinamo ja Göteborgi Frölunda Indians, kes kõrvaldas konkurentsist Helsingi Jokerit. 25. jaanuaril kohtuvad poolfinaalis TPS-Sparta ja Frölunda-Dinamo.
TPSi boss Santala tunnistas, et Suursoo mäng muutub päev-päevalt paremaks. «Läinud nädalal tegi ta näiteks Rauma Lukko vastu kaks väravat, mõlemad viimasel mänguminutil.»
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
RAIMO PEIKER
Tartu kergejõustiklased alustasid sisehooaega esimestena Eestis. Võistlustest huvitusid ka paljud pealinlased, kuid viimaks kujunes võimeteproov ikkagi ainult ülikoolilinlaste omavaheliseks mõõduvõtuks.
Kõige enam huvi pakkus kümnevõistlejate Ramon Kaju ja Ivo Kala etteaste. Erinevates eeljooksudes said mõlemad 50 m distantsil käsiajavõtuga ajaks 6,0. Finaalis oli Kaju võiduaeg 5,9. Esimeseks tulnu paistis silma erakordselt kehva stardiga. Konkurendid said Kaju vastu algul kindla edumaa, kuid finishis edestas ta Mait Lindu ja Kala kahe kümnendiksekundiga. Kaju kinnitas, et ta alles lõpetas tugeva treeningutsükli ja puudu jääb vajalikust särtsust.
Tehniliselt kõige paremini ei klappinud Kajul ka kuulitõuge, kuid ometi sai ta kirja 14.72, mis isiklikule tippmargile jääb alla vaid kolme sentimeetriga. Üks napilt üleastutud tõuge ületanuks 15 meetri piiri. Seni rohkem kaugushüppajana (7.37) tuntud Ivo Kala tõukas neljal korral üle 13 meetri ja tema parimaks jäi 13.36. Isiklikku rekordit ületas ta 51 cm võrra.
Kümnevõistlejail on veel tehnikas puudujäägid
Teivast hüppas Kaju üksinda ja jõudis 4.45 ületamiseni. Tulemus oli senisest tippmargist parem viie sentimeetri võrra. Treener Martin Kutman ütles, et ta lootis 4.50 ületamist, kuid Kaju seda kõrgust ei üritanudki, vaid proovis 4.55. «Kaju murdub hüppe ülemises faasis, kuid see puudus peaks võrdlemisi kergesti ületatav olema. Suvistel võistlustel jääb ka praegune teivas talle liialt nõrgaks. Treeningutel võib veel hüppevahend olla pehmem,» analüüsis Kutman.
Kajul on eeldusi kuuli kaugele tõugata, kuid tõukerütm ei klappinud tal mitte sugugi. Tehnikaseaduste järgi peaks kuul liikuma hoovõtul kogu aeg sirgteed pidi, kuid temal liigub ta üles-alla. Martin Kutmani sõnul on Kala treeninguil saanud kuuli lendama juba 14 meetri kanti. Nii et mehed arenevad ja on võimsamaks muutunud, kuid vaja on hoolega tehnikat lihvida.
Kolmapäeval, 22. jaanuaril kell 17.30 on ülikooli kergejõustikumaneezhis ülikooli lahtised võistlused. 5. ja 6. veebruaril on Tartu linna talvised meistrivõistlused ja kümme päeva hiljem Tallinnas Eesti esivõistlused.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
RANDO SOOME, Pielavesi
Türklased on möödapääsmatu takistus soomeugri korvpalluritele. Alles see oli, kui Tallinna Kalev jäi Radivoj Koraci karikasarjas kahe mängu kokkuvõttes napilt alla Bursa Tofasele, nüüd oli Soome klubikorvpalli lipulaeva Helsingi Torpan Pojati kord tunnistada türklaste paremust.
Teisipäeval Helsingis peetud Euroopa karikavõitjate karikasarja play-off ringi esimeses mängus kaotas kohalik Torpan Pojat 2000 inimese ergutuskoori saatel Türgi meistrivõistlustel hetkel teisel kohal olevale PTT Ankarale 82:84 (43:50). Kuigi korduskohtumine peetakse nädala pärast Türgis, pole soomlastel sealt head nahka loota - kuuldavasti ootab neid Ankaras ees 6000 pealtvaataja kõrvulukustav vilekontsert ning teadmine, et kodus pole türklased tükil ajal kaotusekibedust tundnud.
Nii Soome kui ka Eesti klubikorvpalli ühendab soov kinnitada ükskord ometi kanda Euroopa tippseltskonnas ning näidata, et ka nendel laiuskraadidel, tuisu ja tormide tallermaal, osatakse palli korvi sokutada. Eestlaste tänavune ristiretk Koraci karikasarjas jäi oodatust tagasihoidlikumaks ja paistab, et sama saatus ootab ees ka soomlasi kraad kõvemas Euroopa karikavõitjate karikasarjas.
Siinne superklubi Torpan Pojat läbis küll edukalt alagrupisõela, alistades muuhulgas tugeva Donetski, Bratislava ning Jugoslaavia Novi Sadi, ja jõudis 32 parema hulka, kuid pärast koduväljakukaotust türklastele võib arvata, et ihaldatud marjamaale, 16 hulka, viib soomlasi ainult ime. Näiteks PTT Ankara äkiline pankrot või siis terve meeskonna eemaldamine eurosarjast ebasportliku käitumise pärast. Aga imesid, teadagi päeva ajal ei juhtu.
Helsingi Torpan Pojat on Soome korvpallis nö uue laine esindaja; majakas, mis näitab teed Euroopasse. Veel paar-kolm aastat tagasi valitses siinses korvpallikuningriigis raudse käega Tallinna sõpruslinna au ja uhkus Kotka TP, kuid tema huvid piirdusid põhiliselt kodumaal hästi esinemisega. Aeg oli küps muutusteks. Levima hakkasid kuuldused, et pealinna korvpallilembesed rahatuusad on kogumas löögijõulist meeskonda, mis ei piirduks ainult Soome turuga, vaid võtaks suuna ka Euroopasse. Ja kui Helsingi Torpan Pojate treeneriks kutsuti jänki, eht NBA-stiilis mängu juhtiv Aaron McCarthy, oli signaal mõistetav ka võhikule - Vana Maailm, hoia alt, soomlased tulevad!
Läinud hooaja Soome meistritiitel avaski Torpale ukse euroväljakutele ning... sponsorite rahakraanid. Tõsi, viie miljoni kroonine aastaeelarve pole Euroopa mastaabis teab mis suur, ent Soomes on see ikkagi midagi enneolematut.
Et Bosmani seadusele viidates on suurem osa Soome koondise koorekihist siirdunud rahakamatesse klubidesse Saksamaale, Itaaliasse ning Prantsusmaale, oli Torpan Pojati mänedzheril enne hooaja algust tükk tööd hoida koos löögijõulist kollektiivi. Ometi on tal see õnnestunud. Koondislaste Kari-Pekka Klinga, Pekka Markkase ja Riku Marttise kõrval hiilgavat ToPos mustanahalised James Gatewood, Kurk Lee Soome passiga Greg Joyner - kõik tasemel mängumehed. Ainult et kohtumises PTT Ankaraga jäi neil oodatud kümnepunktiline edumaa saavutamata - ainult nii olnuks soomlastel kasvõi veidigi shansse türgi saunast terve nahaga ning Winston Churchilli kombel võidu märgiks kahe sõrme näidates välja tulla. Nüüd aga... hea kui keevaline publik neid müntide ning vanade saabastega vigaseks ei viska.
Euroopa klubikorvpall muutub järjest mustemaks ja mustemaks. Pean silmas jänkide üha suurenevat dessanti Vanasse Maailma. Klubi, mis ei investeeri nõtkete neegrite oskustesse, võib läbi lüüa küll maakonna meistrivõistlustel, ent Euroopa tippude hulka pole tal mingit asja. See on reaalsus, the name of the game.
USA ülikoolid paiskavad Atlandi-tagusele turule tuhandete kaupa atleetlikke mängijaid ning ostjaid leidub küll ja küll. Taks, mille eest ketsipaelad kinni seotakse ning väljakule tullakse, sõltub teadagi mängija oskustest, kuid vähemalt Soomes tundub, et neegritele palgamaksmiseks kehtib teatud shabloon - auto pluss korter pluss prii toit ning 15 000 marka kuus puhtalt kätte. Ja ka riik soosib neegermängijate importi, sest kui ma ei eksi, siis saavad korvpalli võõrleegionärid teatud summa teenida tulumaksuvabalt. Seega on paljudele USAst tulnud üliõpilaskorvpalli virtuoosidele hooaeg Soomes nagu üks tore maksuvaba kruiis luksuslaevaga Balti merel - vahepeal söön-joon, siis käin pallimeres mängimas ning lõpuks viin koju ka midagi nipet-näpet kaasa.
Ajakirjanikele on aga enamikul mustanahalistest tulevikuplaanide kohta olemas üks ja sama vastus - olen siin ennast näitamas, unistan pääsust NBAsse. Tuhat ja tuline, selleks, et Kurk Lee ja James Gatewood jõuaksid NBA agentide huviorbiiti, peaks Torpan Pojat jõudma küll eurosarjas vähemalt 16 parema hulka; Soome liigamängudele Salosse või Jyväskylässe ei vaevu küll ükski Los Angeles Lakersi või Chicago Bullsi agent tulema.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
SPORDITOIMETUS
Seoses kehvade rajaoludega Vooremäel on ETV - Fortuuna Loto - Visu noorte murdmaasuusatamises karikasarja teine etapp 18. jaanuaril üle viidud Otepää suusastaadionile.
Võistlusi korraldavad Tartu Suusaklubi ja Otepää olümpiakeskus Tehvandi. Ajakava ja võistlusdistantsid on samad, samuti sponsorid ning toetajad. Lisainfot saab võistluste peakorraldajalt Jaanus Teppanilt telefonil (250) 65 469, faks (27) 422 536.
Eribuss väljub Tartust võistluspäeva hommikul Toidutorni juurest kell 9.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
VALERI MAKSIMOV
Vähem kui aasta tagasi Eesti Kultuurkapitali koosseisus oma sõjaeelse koha taastanud spordi sihtkapitali seitsmeliikmeline nõukogu jagas enne aastavahetust raha neljandat korda.
Eluaegse pensioni saajad
Igakuise toetuse andmist jätkatakse ka alanud aastal (üldjuhul 1000 EEK) 24le Eesti spordi arengusse oma panuse andnud inimesele.
3000 krooni saavad Johannes Kotkas, Heino Lipp ja August Englas, 2000 krooni Ilmar Kullam ja Arnold Green.
Tuhandekroonise sissetuleku peale võivad kindlad olla Joann Lõssov, Jaak Lipso, Erna Abel, Edgar Naarits, Aleksander Tshikin, Raimond Isok, Ruudi Toomsalu, Erich Mõtlik, Johannes Nittim, Eugen Plovits, Aleksander Lohk, Elmar Ardma, Kaarel Kübar, Uno Palu, Heino Kruus, Uno Palu, Bernhard Nooni, Erm Lund, Aleksander Illi, Maie-Maret Otsa-Vishnjova ja Maria Keres.
Kolmetuhandelised
3000 Eesti krooni suuruse toetussumma 1997. aasta esimeseks kvartaliks pälvisid (tähestiku järjekorras) Endel Edasi, Heino Elken, Ott Ernesaks, Mihhail Fadejev, Hilja-Eliise Gurzhinski, Heldur Hiop, Gunnar Hololei, Aino Huimerind, Aleksi Ilves, Ulvi Indrikson-Voog, Ene Jaanson-Kitsing, Anton Jürisson, Valve Kaasik-Lüütsepp, Heinard Kaat, Helga Kala, Eli Kaldma, Heino Kask, Alfred Keerd, Lembit Koik, Eva Koitla, Heino Krevald, Raimund Kruusmaa, Ethel Kudu, Martin Kutman, Helmuth Leppik, Karl Lont, Eve Maurer, Lembit Maurer, Ilse Mikko, Selma Multer, Raimond Mürk, Olaf Olmann, Ellen Palusalu, Aime Pärnakivi, Endla Peets, Eugen Piisang, Alfred Pisuke, Raimund Pundi, Oliver Puri, Arvo Putmaker, Peet Raig, Herbert Rand, Aksel Randmer, Anne Reintam, Hanno Selg, Hugo Soasepp, Signe Talu-Paisjärv, Arvi Tammesalu, Uno Tõnnus, Kalju Toomara, Hans Torim, Aleksandr Tshutshelov, Arnold Vaiksaar, Mihhail Velsvebel, Endel Vooremaa ja Uno Vunk.
Kui eksjalgrattur Arvi Tammesalu (raskelt haige) välja arvata, on ka selles nimekirjas pensionieas teenekad spordiveteranid. Erinevalt möödunud aastast otsustas sihtkapitali nõukogu jagada tuhandekroonist kuutoetust mitte enam terveks aastaks korraga, vaid - paindlikuma jagamise huvides - kvartali kaupa.
Ühekordsed toetused
Toomas Karu - 10 000 krooni monograafia «Spordimeditsiin» ettevalmistamiseks; Kadri Kruus - 5000 krooni toetust; Kaido Külaots - 5000 krooni kaasaja treeningutingimustele vastava maleinfopanga loomiseks; Harry Lemberg - 7000 krooni osalemiseks Tel Avivi spordisümpoosionil; Ander Ojandu - 5000 krooni osalemaks suundsuusatamise MK-võistlustel; Pavel Loskutov - 14 000 sportliku ettevalmistuse toetamiseks; Erko Makienko - 4000 krooni sportliku ettevalmistuse toetamiseks; Martin Parmas - 10 000 krooni enesetäiendamiseks; Sixten Sild - 10 000 krooni sportliku ettevalmistuse toetamiseks; Reet Tiik - 4500 krooni rahvusvahelisel treenerite seminaril osalemiseks; Johannes Toim - 6000 krooni noorte kasvatuslik-sportliku laagri läbiviimiseks Pärnumaal; Marko Turban - 20 000 krooni sportliku ettevalmistuse toetamiseks.
Albu vallavalitsus - 3000 krooni Anton Hansen Tammsaare sünniaastapäevale pühendatud rahvamatka korraldamiseks; Eesti Judoliit - 6000 krooni toetuseks Aleksei Budõlinile; Eesti Laskurliit - 3000 krooni toetuseks Lidia ja Nigul Laanile; Eesti Poksiliit - 5000 krooni stipendiumiks Juhan Maidlole raamatu «Mis juhtus Anton Raadikuga?» eest; Eesti Spordi Keskliit - 10 000 spordiürituste koondkalendri koostamiseks; Eesti Spordiajakirjanike Ühendus - 20 000 krooni tegevustoetuseks; Eesti Spordigümnaasium - 16 000 krooni võistlussarja «TV 10 olümpiastarti» korraldamiseks; Eesti Spordimuuseum - 10 000 krooni muuseumi fondide täiendamiseks;
kergejõustikuklubi Järvala - 6000 krooni laste terviselaagri läbiviimiseks; kirjastus Olion - 8000 krooni FIDE malekoodeksi väljaandmiseks; korvpalliklubi Sako - 7000 krooni korvpalli kandepinna laiendamiseks; maadlusklubi Tulevik - 8000 krooni rahvusvahelise vabamaadlusturniiri korraldamiseks; Pärnu Kalev - 15 000 krooni maakonna koolinoorte olümpiaadi I etapi korraldamiseks; Põltsamaa valla spordiklubi Tervis - 5000 krooni suusa- ja uisunädala läbiviimiseks; sihtkapitali algatus - 7500 krooni trükise «Ausa mängu deklaratsioon» väljaandmiseks; spordiklubi Rõõm - 5000 krooni terviseprojekti «Tunne rõõmu liikumisest» teostamiseks; spordiklubi Tapa - 8000 krooni kreeka-rooma maadlusjuunioride Richard Karelsoni ja Martin Piksari ettevalmistuse toetamiseks; spordiklubi Tamsalu EPT - 3500 krooni Tamsalu suusakarikavõistluste korraldamiseks; spordiselts Ülo - 5000 krooni Arnold Luhaääre mälestusvõistluse korraldamiseks tõstmises; Tabivere vallavalitsus - 12 000 krooni Elmar Kivistiku mälestuse jäädvustamiseks; Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskond - 9000 krooni kuue üliõpilase osalemiseks Helsingi täiendkoolitusprogrammis; TÜ Kääriku spordibaas - 15 000 krooni spordibaasi infovoldiku, matkaradade ja orienteerumiskaartide trükkimiseks; Valga Politseiprefektuur - 9652 krooni lasteürituste sarja korraldamiseks; Viiratsi vallavalitsus - 6000 krooni XV Võrtsjärve talimängude korraldamiseks; Viljandi Haridus- ja Kultuuriamet - 5000 krooni talvematkade korraldamiseks; Voore põhikool - 3000 krooni vabariikliku maakoolide korvpalliturniiri korraldamiseks; Võru Kalev - 6000 krooni Haanja suusamaratoni korraldamiseks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
RAIMO PEIKER
Vastseliinast pärit Margus Ader on Eesti parim juunior laskesuusatamises, kuid läinud laupäeval Vooremäel peetud vabariigi murdmaasuusatamise meistrivõistlustel edestas ta 15 km vabatehnikaga sõidus samuti kõiki omaealisi.
Muidu on Margus Aderi trumbiks laskesuusatamises olnud ikka hea laskmine, kuid nüüd üllatas ta ka pärissuusatajate võitmisega. Margus Ader kinnitas, et on hooajaks märksa tugevamini harjutanud kui seni, eks siis peab ka paremini minema. «Mul on olnud paremad treeningutingimused kui kunagi varem. Tegelikult olen ajateenija Kuperjanovi üksikus jalaväepataljonis, juba eelmise aasta aprillikuust. Seal suhtutakse sporti väga mõistvalt. Märtsis on Kanadas sõjaväelaste MM, selleks valmistutakse ka. Sinna läheb kolm murdmaa- ja kolm laskesuusatajat,» rääkis Margus Ader.
Kõik on läinud normaalset rada, Eesti spordi järelkasv vähemalt suusaaladel ei hoia enam kaitseväest eemale. Samas Kuperjanovi üksikjalaväepataljonis on üleajateenijad Janno Prants, Raul Seema ja Margus Ross. Margus Ader ütles, et tal on samuti kavatsus end kaitseväega siduda saamaks mingitki sissetulekut. Eesti meistrivõistlustel Vooremäel hõbemedali saanud Pavo Raudsepp on üleajateenija Kalevi üksikus jalaväepataljonis, Dmitri Borovik ning Assar Jõepera teenivad aega sisekaitse operatiivrügemendis.
Kolm suurvõistlust ees
19-aastane Margus Ader teeb sellel hooajal kaasa kolmel MMil, lisaks sõjaväelaste MM-võistlustele ka juunioride ja täiskasvanute tiitlivõistlustel. Viimasel võimeteproovil asendab ta selle kuu lõpul Borovikku, kes samal ajal osaleb politseinike MMil. Kaasa tuleb seal teha vaid teate- ja meeskonnavõistlusel. Juunioride MM on järgmise kuu keskel Itaalias Formia Avoltris.
Margus Ader ütles, et tal päris kindlat treenerit ei ole. Võrus aitab Ants Joonas ja ka Otepääl on neid, kes näpunäiteid jagavad. Harjutab ta siiski Kalju Ojaste treeninguplaanide järgi. Ka teised Eesti koondislased aktsepteerivad Ojaste harjutamissüsteemi. Laskmist on ta treeninud esimesest klassist alates. Hea põhja laskmisele andis samuti viis aastat Otepää Suusakoolis. Kevadel õpetas teda Hillar Vanatalo, keda laskesuusatajad peavad parimaks lasketreeneriks. Eelmisel kuul tuli aga püssilaskmisele vahe sisse. Mehed võtsid eksikombel tema püssi MK-etappidele ühes ja see ringles seal ligi kuu aega. Siis saigi enam aega pühendatud sõidutreeningutele.
Ader laseb ikka oma vanast Baikali püssist. «Kui eriti külm ei ole, siis pole häda midagi - püss laseb hästi. Kõvema külmaga veab aga laskeriist alt. Meestest said uued Anschütz-püssid Ojaste ja Borovik, Prantsul ning Tobrelutsul vahetati püssitorud ära, mis on nüüd paremast materjalist,» rääkis Margus Ader.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
URMAS BERECZKI, Budapest
Esimese jõulupüha õhtul üllatas Ungari televisioon oma vaatajaskonda ootamatu jõulukingitusega ja näitas 1953. aasta novembris legendaarsel Londoni Wembley staadionil 100 000 pealtvaataja ees peetud ja inglaste poolt sajandi matshiks nimetatud Inglismaa-Ungari maavõistlust. Sellel staadionil polnud inglased 90 aasta jooksul kaotanud veel ühtki matshi.
Selline riigitelevisiooni programmipoliitika viis mõtted juba antiikses Roomas viljeldud praktikale: kui leiba on napilt (teadaolevalt langes käesoleval aastal Ungari elanike ostujõud järjekordselt 3% võrra ja seda juba mitmendat aastat), tuleb rahvast tsirkusega toita. Ehk piltlikult väljendades kumab endise hiilguse näitamise taga ilmne soov leevendada rahva tänast pessimismi, sest Ungaris ei ole jalgpall lihtsalt niisama üks paljudest spordiharudest. Jalgpall on siin identsuse, eneseväljenduse, enesetunde jne. küsimus.
Tahtmatult meenus 60ndail aastail ka Ungaris hästi tuntud kuulus Moskva koomik Arkadi Raikin, kelle välismaalase pilk jõudis üllatavalt kiiresti märgata ungarlaste erilist nõrkust jalgpalli vastu. See oli guljashshi kommunismi aeg, mil 1956. aasta revolutsiooni mahasurumisega kehtestatud diktatuur oli muutumas leebemaks ega kimbutanud enam inimesi, kes olid poliitika suhtes ükskõiksed ja tegelesid ainult oma majandusliku elujärje tõstmisega. Nagu diktatuuri ajal alati, elas poliitiline kabaree Budapestis oma hiilgeaegu, kui tõde ja rahva vabadussoovi sai avalikult väljendada ainult kirjanduses, kunstis ning teatrilaval või elada välja spordis.
Raikin ei osanud sõnagi ungari keelt, kuid esines siiski selles keeles. See oli kangevõitu, kohati isegi raskesti arusaadav ungari keel, aga tema sõnum jõudis pärale. Ühes lühikeses telestseenis mängis ta korraga kaht ungari töölist. Üks tuli teise juurde kahe paha ja ühe hea uudisega. Su ema ja naine on surnud - alustas ta pahadega, kuid teine kehitas vaid flegmaatiliselt õlgu ja vaatas esimesele tuima, mittemidagiväljendava ilmega otsa. Esimene pidas seejärel lühikese pausi ja lisas siis: aga Ferencváros (kõige populaarsem Budapesti jalgpallimeeskond) võitis matshi. Hurraa... - möirgas teine, suutmata end ohjeldada ja ta nägu lõi särama nagu kevadine päike.
Mõtlesin selle tänavuse jõulusaate ajal, et kunagise suure võidu (6:3 ungarlaste kasuks) meenutamisega kordub enam-vähem sama stseen, seekord tegelikkuses. Saade osutus siiski hoopis huvitavamaks ja õpetlikumaks.
Ungarlaste kuldse meeskonna esinemine oli imponeerivalt enesekindel, täpne ja kooskõlastatud. Juba 49. sekundil hüples esimene pall inglaste väravas. Pärast ungarlaste teist väravat oli raadiokommentaatori (Ungaris ei olnud veel sellel ajal telesaateid) eufooria juba nii suur, et ta suudles talle kõige lähemal olnud inglasest pealtvaatajat. Jalgpallihuligaanidest polnud tollal jälgegi.
Pärast ungarlaste kolmandat väravat hakkas Wembley hästiriietatud publik inglastele omase tolerantsiga ungarlastele plaksutama. Mäng oli kiire ja tänapäevasega võrreldes aus, võiks öelda täielik fair play, polnud peaaegu ühtki tahtlikku reeglite rikkumist. Ja mulle täielikuks üllatuseks ei kõlanud ungari kommentaatori suust ühtki vihjet kommunismi ideoloogiale ega roiskuvale kapitalismile.
Jõuluaegse programmi juhatas sisse Ühinenud Kuningriigi suursaadik Ungaris, kes ei pidanud säärast ajendit Ungari teleekraanile ilmumiseks sugugi mitte ebasündsaks. Saadik jagas ungari keeles oma matshiga seotud mälestusi ja ütles, et neil aastail leidus palju inglasi, kes ütlesid, et nad teavad ungari keeles ainult 11 sõna: Puskás, Grosics, Lorani, Hidekuti, Ruzánszky, Lantos, Zakariás, Czibor, Bozsik, Budai, Kocsis, ehk nn kuldse meeskonna nimed. (Üks Londoni pubi külastaja luges mulle isegi palju aastaid hiljem, 1972. aastal, viis nime veatult ette).
Seda on rohkem kui ükski välissaatkond oleks suutnud ära teha Ungari tutvustamiseks. Ja nii kurb kui see ka poleks, just too meeskond on see, kelle tõttu laiad massid maailmas Ungari nime üldse tunnevad.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
RIHO PAAS
Stockholmi rahvusvahelisel poksiturniiril osales 71 nahkkindameest tosinast riigist. Eestist käis ringis viis meest, võistkondlikult saadi neljas koht. Paremini läks Roman Aleksejevil ja Jevgeni Golovatshil, kes mõlemad pälvisid teise koha. Poolfinaalis said kaotuse tartlane Tambet Leetsi ja Valeri Semiskur. Ainsana ei pääsenud nelja parema sekka Jevgeni Ossovik.
Eesti poksi liider on Roman Aleksejev
Eesti poksijate liidriks on Eesti Poksiliidu sekretäri Elmar Leipsigi sõnul tõusnud kuni 71 kg kehakaalus võistlev narvalane Roman Aleksejev. «1996. aasta parimaks tunnistati küll Albert Starikov, kuid hooaja teisel poolel tõusis Aleksejev kiiresti. Pärast seda, kui Eesti parim oli juba välja kuulutatud, võitis Aleksejev tugeva rahvusvahelise turniiri Iisraelis,» selgitas Leipsig. Favoriit oli narvalane ka Stockholmis, kuid finaalis jäi ta 4:6 alla rootslasele Peterssonile, ehkki oli üritavam pool.
Teise koha päris samuti maardulane Jevgeni Golovatsh kuni 60 kg kaalus. Hiljutine juunior võitis poolfinaalis Jaapani poksijat 17:5, kuid finaalis tuli tal leppida 0:8 kaotusega Venemaa meistrivõistluste medalimehe vastu. Treener Gennadi Tolmatshov oli kaalunud, mitmendas raundis rätik ringi visata, kuid noormees pidas lõpuni vastu.
Tartlane Tambet Leetsi sai endale poolfinaalivastaseks Rootsis elava mulati Ismael Kone, kes on mitmekordne oma maa meister. Tuntud on ta ka rahvusvahelisel areenil. Berliini MMil 1995. aastal jäi ta näiteks jagama viiendat kuni kaheksandat kohta. Atlanta OMil jõudis Kone kaheksandikfinaali, kus kaotas hilisemale pronksile Thomas Ulrichile Saksamaalt.
Leetsi pidas aga tugevale ja endast märksa kogenumale ning tehnilisemale vastasele vastu kõik viis raundi. Stockholmis ühes olnud treenerid jäid Leetsi esinemisega rahule, kinnitades, et ta tegi väga korraliku võistluse. Leetsi on alles kaks aastat poksinud, kuid jõudnud juba arvestatavale tasemele ja temaga arvestatakse kui tõenäolise Eesti koondislasega. Kes on kes, peaksid näitama veebruari lõpul peetavad Eesti meistrivõistlused.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1997