Eesti spordi fenomen: vanad tegijad valitsevad

Sõudja Jüri Jaanson Pekingi olümpiafinaali järel. Juba siis tegi ta vanuse poolest konkurentidele silmad ette. Foto: Raigo Pajula

«Ma armastan seda, mida teen nii väga. Ma ei suuda lõpetada. Ma ei tahagi veel lõpetada.» Kogenud tipps­port­laste valus dilemma: millal lõpetada? Kas säravas tipus või …

Ta on võitnud ühe või mitu olümpiamedalit, ta on võitnud endale koha eesti rahva südames, ta on oma saavutustega võitnud austuse ja lugupidamise. Ta on materiaalselt kindlustatud ja võiks rahulikult tippspordiga lõpparve teha.

Tal ei ole end enam kellelegi tarvis tõestada. Ta on seda juba piisavalt teinud. Lihtne oleks loobuda nendest ränkrasketest treeningutest, sellest valust ja kriitikast, mis tahes-tahtmata siit ja sealt kostab. Aga ometi ta jätkab. Jätkab hoolimata kiibitsejate ütlusest «See on nii vana – ei see enam suuda!».

Selliseid sportlasi on Eestis olnud ja on ka praegu. Hiljuti teatasid 39-aastane Andrus Veerpalu ja 38-aastane Jaak Mae, et teevad tippsporti järgmise hooaja lõpuni. Välislaagrites rassib 44-aastane Jüri Jaanson ning Tai, Taiwani ja India tuuridel kihutab võidu 40-aastane jalgrattur Jaan Kirsipuu. 

Maailmas on nad omal alal ühed vanimad tegijad, kes sellisel tasemel kaasa suudavad teha. Jah – just nimelt tegijad, mitte sabassörkijad.

Kõik nad näitavad Eesti spordi fenomeni – vanemad sportlased lõikavad loorberid ja tõmbavad tähelepanu. Postimees uuris, mis motiveerib neid jätkama. Kui raske on endast poole noorematega võidu kihutada?

Jaanson eksperimenteerib

Eesti vanim tipptasemel sporti tegev inimene on tõenäoliselt 44-aastane sõudja Jüri Jaanson. Ilmselt on kahekordse olümpiahõbeda «lemmikküsimuseks»: «Kas olete ka karjääri lõpule mõelnud?» Seda küsimust on talle esitatud juba üle kümne aasta.

Ent Jaanson ei kavatsegi veel lõpetada. Ta on teinud sedasama tööd kümneid aastaid, hommikust õhtuni. Tal on kindel rutiin ja töörütm. See on see, mida ta oskab kõige paremini – tugevalt treenida, võidelda, võita. Aga kui tulevad kaotused? Mõistmine, et mida aasta edasi, seda raskem on tipptasemel jätkata? Hing nii kohutavalt tahab, aga keha ei tule järele…

Jaanson teab nendele küsimusele vastust. Mullune hooaeg mehel küll ebaõnnestus – Poznani MMi oli ta sunnitud pooleli jätma. Mullu oktoobris käis mees puusaoperatsioonil ja paljud kandsid ta mõttes juba maha. Milline oli Jaansoni vastus? Ta teatas oma järgmise eesmärgi: moodustada maailma tugevaim paarisaeruline neljapaat!

Tänavusel hooajal tabas teda aga uus tagasilöök: hiljuti selgus, et südame rütmihäired ei luba tal täie koormusega treenida. Ometi ei kavatse mees oma eesmärki maha matta. Ent siiski – mis motiveerib üht 44-aastast sportlast sellises mahus treenima?

Jaanson ise on varemalt avaldanud, et lõpetab tippspordiga siis, kui tunneb, et ei suuda seda enam teha.  «Sõlt­la­ne, ol­gu siis te­gu nar­ko-, si­ga­re­ti- või al­ko­ho­lisõlt­la­se­ga, ei suu­da ju oma sõltu­vu­sest loo­bu­da. Nii mi­na­gi. Va­jan jä­re­li­kult era­kord­selt suurt mo­ti­vat­sioo­ni, et öel­da sõud­mi­se­le ei,» on Jaanson öelnud.

Eesti Sõudeliidu president Rein Kilk lisas: «Jürka on omamoodi eksperiment. Sellises vanuses sõudjaid, kes treenivad samal tasemel nagu tema, maailmas teisi pole. Ta kompab inimvõimete piire,» nentis Kilk.

Ka Eesti rahvusspordiala – suusatamise – korüfeed pole valmis lemmikalaga lõpparvet tegema.

Paar päeva tagasi teatas Mae, et jätkab nagu Veerpalugi kuni Oslo MMini. Mõlemad nimetasid ühe motivaatorina, et mullune hooaeg jäi kripeldama. Nii mõndagi jäi veel öelda. Seda enam, et treeningud pakuvad veel mõlemale mehele ohtralt rõõmu ja naudingut.

Kui Veerpalule on viimastel aastatel muret teinud nii vasaku kui ka parema põlve valu, siis Mae tervis on korras püsinud. «See oligi tegelikult esmatähtis – et tervis koormustele vastu peaks. Treeningumaht on meil korralik, seda pole võimalik enam tõsta,» nentis Mae.

Küsimusele, kas ta reaalselt mõtles ka tippspordist loobumise ja uue ameti peale, vastas ta: «Enne olümpiat ei mõelnud selle peale üldse. Alles pärast Vancouverit tekkisid mõtted. Aga ükski asi ei pannud silma nii palju särama, et lõpetada.»

Kirsipuul seiklushimu

Ja kuigi Mael on treeneripaberid tagataskust võtta, ei plaani ta seda ametit veel sugugi pidama hakata. Vähemalt mitte esialgu. «Praegu tundub see üsna ebakindel amet olevat. Treenerite ja nende koolitusega on seotud palju lahtisi otsi. Ja sellisel juhul jätkaksin ma täies mahus samas karussellis,» nentis Mae.

14 aastat väldanud profikarjääri jooksul enam kui 130 võitu saavutanud jalgrattur Jaan Kirsipuu avaldas, et teda sundis eelkõige jätkama armastus ala vastu. Vähem tähtis polnud ka see, et Armeenia meeskonna tehtud pakkumisest oli raske keelduda.

«Just see mööda maailma ringirändamise võimalus paelus. Ma ei nimetaks oma praegust tegevust päris tippspordiks, aga päris maha ka ei tahaks end kanda,» avaldas Kirsipuu, kes treenib väiksema koormusega kui aastaid tagasi.

«Üritan lihtsalt vormis püsida. Tööd teen märksa vähem kui varasematel aastatel. Aga ausalt öeldes, ega palju rohkem ei jõuaks ka,» nentis Kirsipuu, kes näeb endal nooremate konkurentide ees ka eeliseid.

«Püüan ikka oma rida ajada – kavaluse ja taktikaga end maksma panna. Tean, et võidusõit on see, mis mulle sobib. Aga näiteks Tai tuuril vaatasin, et ilmastikuolud on halvad, nii palav oli, et ma ei üritanudki. Vaatasin lihtsalt, kuidas ellu jääda!»

Kõik neli meest näitavad kogu maailmale, et sellises vanuses on võimalik kõrges mängus jätkata. Tegelikult kompavad nad ju kõik inimvõimete piire. Ja enamikul eestlastel on selle üle ainult hea meel. 
---------------------------------------------

Vanus seab paratamatult piiri