Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hain Helde
Lauri Ilison, Kristiina Nurk
Ivar Raidam ja Margus Karjane
Kaido Pärnoja, Merike Kahk
Mait Schmidt, Ulvi Ingver
Margus Hernits, Jekaterina Golovatenko
Natalja Kornõsheva
Marek Lemsalu, Marje Ranne
Jaan Kirsipuu, Erika Salumäe
Indrek Pertelson, Virge Tähemäe
Janek Nurmeots
Andrus Ahi
Vaiko Vooremaa
Marko Luhamaa, Kerttu Rahe
Kaarel Seppa
Kristjan Sponholts, Lilli Liivat
Marek Säde, Helen Novikov
Erki Nool, Virge Naeris
Tõnu Õim
Leonid Ziabrikov, Maarika Samberg
Martin Müürsepp, Katrin Esko
Inna Uit
Aleksandr Anissimov
Riho-Bruno Bramanis, Jelena Mihhailova
Vladimir Traks
Kalju Ojaste
Andrei Ineshin, Kairi Juurak
Igor Solopov, Kadi Kallast
Jüri Roots
Küllo Kõiv, Valeri Nikitin
Jaan Ehlvest, Tuulikki Laesson
Imre Tiidemann, Anu Sammelselg
Avo Leok, Aare Kaurit ja Arvo Laksberg
Sixten Sild, Külli Kaljus
Albert Starikov
Toomas Tõniste ja Tõnu Tõniste
Rein Pill, Pille Elson
Heili Palm
Ivo Lehtmets
Anton Fedorin
Heiki Sorge, Kelli Vilu
Ago Markvardt, Kristina Shmigun
Roman Lutoshkin, Piret Jamnes
Rene Busch, Helen Holter
Margus Tamm
TURNIIRIBRIDZh
Tiit Laanemäe
Igor Bashkirov
Indrek Sei, Dea Oja
Aldur Raudva
Kaido Kaaberma, Oksana Jermakova
Raul Kivilo, Eve Kivilo
Regina Jakubovskaja
Peep Vardja ja Ave Vardja
Kaido Künnap, Triin Kiudma
Helmut Mänd, Annely Ojastu
Ants Palmar, Leili Kaas
Külli Kaljus
Rodion Meier, Kristiina Nurk
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
RANDO SOOME, Postimees
Murfoloogia on huvitav teadus. Ülikoolis pole seda võimalik õppida, akadeemikud vangutavad sellest kuuldes endamisi nõutult päid ning Nobeli füüsikapreemiat ei saa selle kallal uurimustööd tehes mitte kunagi. Aga tühja sellest. Peaasi, et murfoloogia alusel, Murphy seadusi endamisi lahti mõtestades võib kokku võtta sedagi, mida tavaliselt üheselt selgitada ei saa ning mis võrduks argielus põllult tuule püüdmisega - näiteks, miks lõppev olümpiaaasta meie sportlastel ikkagi laias laastus untsu läks.
Jah, optimismist pakatavad spordifännid, need, kes vihmast ja tuisust välja tegemata alati Kadrioru või Tartu Ülikooli staadionile ükskõik mis sorti ettevõtmist vaatama tulevad, kui seal ainult medaleid jagatakse, väravaid lüüakse või siis kohtunikuga õiendatakse, jah, need võivad küll siniste silmadega lõppevale aastale tagasi vaadates tõdeda, et näe: Erki Nool tuli Atlantas kõigi aegade tugevaimas kümnevõistluses kuuendaks, Kukulinnas avati tenniseväljakud ja Erika Salumäe sõitis otse Atlanta velotrekilt Tallinna linnavolikokku. Aga ülejäänud? Mis peavad tegema need, kes näiteks kihlveos Jüri Jaansoni Atlanta altmineku tõttu vaadi koduõlut kaotasid või siis Kalevi korvpalluritele Koraci karikasarjas pikka iga ennustades rängalt reha otsa astusid. Kaebed siin ei aita, pisarate valamine olnut teiseks ei tee ning teadmine, et sport on etteaimamatu nagu kevadine ilm, kellelegi kaotatud närvirakke tagasi ei too.
Et aga kasvõi kuidagi juhtunut selgitada, on küll kõige õigem joonlauad ning statistikatabelid hetkeks lauasahtlisse muu nipet-näpet kraami hulka peita ning lahti lüüa seadused, mis kehtisid juba ürgajal (näiteks vormis: see, kes koopas norskab, jääb esimesena magama) ning mille abil nii mõnigi kord ebaõnnestumisele südantsoojendava või siis halastamatult kriitilise põhjuse võib leida. Niisiis, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem: murfoloogia aitab alati!
Aasta tippsündmus, Atlanta olümpiamängud möödusid eestlastele iidset Pierre de Coubertini põhimõtet - tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt - järgides. Kuigi tulihingelisemad spordioraaklid, seapõrn ning ka ennustajaeide kristallgloobus näitasid enne ookeani taha sõitu, et meie kaasmaalaste kaela riputatakse olümpial kaks kuni neli medalit, läks kõik sootuks teisiti. Miks? Sellele on juba pool aastat otsitud vettpidavaid seletusi, et vorm oli vilets, kuumus polnudki nii tappev ja vigastusetont tuli kollitama just siis, kui hetk oli rekordipüstitamiseks küps.
Tegelikult on asi lihtsam. Nimelt ütleb raudne treeninguseadus, et mänguplaan, mis õnnestub treeningul, ei õnnestu mängus ehk teisisõnu: enne Atlantat paberil valmis olnud plaanid langesid korraga kokku nagu liiga kõrgeks ehitatud kaardimajake. Arnold Greeni juhitaval olümpiakomiteel olid medalikandidaadid juba valmis vaadatud, shampusedki külmikusse valmis pandud, ent võta näpust... nüüd pidi ise selle kraami hävitamisega hakkama saama. Medaleid said aga tihtipeale need, kes tulid olümpialinna vaid kogemusi omandama või, nagu Thomase igihaljas seadus kõlab: võidab see, kes hoolib mängimisest kõige vähem. Näiteks soomlasest kreeka-rooma maadleja Marko Asell sai oma olümpiasõidust teada umbes paar päeva enne lennuki väljumist, tegi kohapeal paar treeningut, sülgas korraks pihku ning... alistas ühe vastase teise järel ja sai lõpuks kaela hõbemedali.
Ka meie maanteejalgratturite tagasihoidlikule esinemisele võib leida tabava seletuse: nad läksid starti, meeles legendaarne Stenderupi printsiip «mida varem te maha jääte, seda rohkem aega on teil järele jõuda». Ainuke häda oli selles, et jalgratturid hindasid oma jõudu üle ning kui jõudis kätte aeg liidritest mööduda, tuli vastu... finishijoon. 221,8 kilomeetrit oli ikkagi liiga lühike maa sellisele finishisirgel nõelajale nagu Jaan Kirsipuu. Atlantas oli Kirsipuu kahekümne neljas ning võib ainult spekuleerida, mis juhtunuks siis, kui sõidule veel sada kilomeetrit oleks otsa pandud. Paganama Pascal Richard, seekord sa võitsid, aga vaatame järgmise olümpia ajal, mis nägu sa siis teed, kui meie mehed sinust enne lõppu mööda tuiskavad. Kõik aastad pole ju vennad...
Ka Eesti pallimängumeeskondadel pole lõppenud aastast midagi vapustavalt head meenutada. Jah, jalgpallurid keerasid sabad sõlme valgevenelastel, tegid viigi meie põhjanaabrite soomlastega ning ootasid Kadrioru pallimurule ka shotlasi, ent nood - seelikukandjad nagu nad on - eelistasid väljakuulutatud õhtusele seansile märksa varasemat algamisaega. Küllap oli shotlastel kiire minna õllerestorani vaatama sealkandiski suurt populaarsust saavutanud seebiseriaali «Vaprad ja ilusad». Jalgpalli jõuab ka hiljem mängida, mõtlesid nad. Nii juhtuski, et mõned Kadrioru staadionile kogunenud vutisõbrad said lausa omal nahal, või peaks ütlema silmadel, tunda Moseri seadust sportmängude kohta: mängus juhtub midagi huvitavat ainult sel ajal, kui te vaatate tablood või lähete välja pirukaid ostma. Olen kuulnud mehest, kes läks enne Eesti ja shotimaa kohtumise algust korraks kohvikust sarvesaia ostma, ning mõne minuti pärast tagasi tribüünile jõudes märkas, et mäng on juba lõppenud. Tuleb välja, et kohvikusabaski võib kohtumise saatuse maha magada... Nii ei saanud Tallinna jalgpallisõbrad matshis Shotimaaga iial kinnitust Murray legendaarsele areenireeglile, mis kõlab nii: jalgpall on mäng, mida mängivad üksteist head mängijat ja kodupublik.
Kalevi korvpallimeeskonnalgi ei vedanud oma eurosarjavastasega või nagu ütleb Georgei seadus: igal plussil on omad miinused. Kaotus türklastele oli valus, ehk ootamatugi, ent selline juba kord on sport. Kalevlasi ei aidanud Koraci karikaturniiri järgmisse ringi isegi mitte uue jänki Silas Millsi palkamine. Paika pidas taas kord Knoxi printsiip tähe omaduste kohta: iga kord, kui teie lemmikmeeskonda ostetakse supertäht, ta kustub.
Nojah, seda ei saa just päris sõna-sõnalt võtta, ent - olgem ausad - vaid edasipääs järgmisse ringi oleks Millsi palkamist sajaprotsendiliselt õigustanud. Aga mis sa hing ikka oskad tahta - kui ikka midagi saab untsu minna, siis ta ka läheb. Seda enam, et - tsiteerides Evansi ja Bjorni printsiipi - alati on keegi, kes teadis, et nii läheb. Nii need fännid siis istusid pärast mängu lõppu kurvalt Kalevi spordihallis, limpsisid kurvalt kohvikupidaja Aleksei Tammiste poolt pakutud kohvi või õlut ning kirusid maapõhja nii selle türgi värgi, puudujäänud viis-kuus punkti kui ka omavahel nääklevad Salumetsa ja Sooniku. Seda võis arvata, oli nende lakooniline kommentaar ning nii mõnedki vihast keevad korvpallifännid tahtnuks sel hetkel, et meeskonna juhtohje hoidnuks enda käes Aleksei Tammiste, ning Salumets võinuks nende pärast kasvõi kohviku poolel õlut klaasidesse valada.
Võidab ju meeskond, aga kaotab treener. Ka seda võib nimetada Murphy seaduseks...
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
VALERI MAKSIMOV
Eesti spordiameti (muutus aasta algusest kultuuriministeeriumi osakonnaks) traditsiooni kutsuda aasta lõppedes tunniseks vestluseks kokku Eesti spordi tippjuhid, võttis üle kultuuriministeerium. Eile arutlesidki Eesti Olümpiakomitee, Eesti Spordi Keskliidu, spordiseltside Kalev, Jõud ja Põhjakotkas esindajad minister Jaak Alliku juures, mis oli tänavu teistmoodi kui varem ja mis võiks edaspidi olla parem kui tänavu.
Koosistumine oli otsustevaba, võib öelda, et ka pingevaba - päev enne aastavahetust polnud kellelgi tahtmist loomulikke erimeelsusi suureks puhuda. Kas teisitiarvamised märkimisväärselt omavahelist koostööd mõjutavad, on omaette teema. Eilsed ütlemised peegeldasid pigem tahtmist hästi läbi saada. Joodi shampanjat ja söödi kompvekke.
50 000 krooni Eesti Kultuurkapitali raha määras kehakultuuri ja spordi sihtkapitali nõukogu aastapreemiaks kergejõustikutreener Aleksander Tshikinile (81). Enam kui pool sajandit noori ning vanemaid nais- ja meessportlasi oma taseme saavutamiseks juhendanud Tshikinit tuntakse kui eneseunustuseni oma alale pühendunud õpetajat.
Narvast pärit treenerile, kes on Tallinnast suurde sporti juhatanud kahekordse olümpiavõitja (Melbourneis) Vladimir Kutsi, Mexico viienda kaugushüppaja Tõnu Lepiku ja kümned teised - sporti armastama on ta õpetanud sajad - austati eile Eesti Kultuurkapitali aastapreemiate üleandmisel. Ka seal vihises shampanja.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
MARKO POOLA
Tartu suusamaratonile on tulemas juba üheksateistkümne riigi suusatajad. Ühtekokku on maratonile ennast kirja pannud ligi 1800 suusatajat, neist üle kahesaja välisriikidest.
Kõige enam on välisriikidest tulemas norralasi, keda on praegu kirjas 55. Järgnevad Rootsi 36 osavõtjaga, Läti 30, Soome 23, Leedu ja shveits 21 osavõtjaga.
Veel on ennast registreerinud Austria, Austraalia, Kanada, Taani, Prantsusmaa, Inglismaa, Saksamaa, Itaalia, Hollandi, Venemaa, Tshehhi ja USA suusatajad.
Eesti maratonisuusatajatest on praegu kõige enam kirjas tartlasi, 354. Tallinnast on maratonile tulemas 341 suusatajat. Saaremaa - Hiiumaa maavõistluses on praegu peal saarlased, 28 osavõtjat 8 vastu.
Registreerimine Tartu suusamaratonile jätkub, osavõtumaks 65 kilomeetri pikkusele distantsile on 240 krooni. Tartu maraton sõidetakse 9. veebruaril 1997.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Alljärgnev on puhtalt «Postimehe» sporditoimetuse valik, mis ei peagi üksüheselt kattuma sinu, hea lehelugeja, mõtetes juba ammu paika pandud pingeridadega.
1. Kümnevõistleja Erki Noole hooaeg.
Aasta inimeseks Eestis valitud Erki Nool ütles enne Atlanta olümpiamänge, et tahab võita kuldmedalit. Kulda ta aga ei saanud, muud karva medalit samuti mitte. 8543 punkti andis sajandi tugevaimas kümnevõistluses eestlasele alles kuuenda koha. Erki Nool on küll võitlejatüüp, mitte aga veel võitjatüüp. Märtsis Stockholmis tema poolt võidetud Euroopa sisemeistritiitlit ei maksa üle tähtsustada, sest selle esikohaga pidigi Nool koju sõitma - halli-EMil polnud lihtsalt konkurents see, mis välisvõistlustel.
2. Martin Müürsepa pääsemine Põhja-Ameerika profikorvpalliliigasse NBA.
Kõigi aegade esimese eestlasena maailma tugevaimate korvpallurite seltskonda jõudnud Martin Müürsepp peab püstitama endale uue(d) eesmärgi(d), sest senine eluunistus sai teoks. Kas Miami Heati aitav 22-aastane eestlane võtab sihikule NBA meistri tiitli? Hea küll, enne on vaja 207-sentimeetrisel andekal noormehel saada rohkem mänguaega kui minut või paar mõne ühepoolse kohtumise lõpus.
3. Inna Uidi maailmameistritiitel kulturismis.
Tema saavutus on seda hinnatavam, et tegu oli üldse ainsa Eesti sportlase poolt võidetud MM-kullaga lõppema hakkaval aastal. Amatööride konkurentsis on Inna Uidil nüüd kõik saavutatud, mis vähegi võimalik - lisaks MM-tiitlile on ta tulnud ka Euroopa meistriks. Kas Innat ootavad peagi ees jõukatsumised koos proffidega?
4. Judoka Indrek Pertelsoni kuldmedal EM-võistlustelt.
Suurtel tiitlivõistlustel just medalit otsustanud kohtumistes sageli millegagi alt läinud Pertleson suutis EM-võistlustel Haagis (Holland) lõpuks kõik oma vastased absoluutkaalus üle kavaldada. Finaalis maadles eestlane chuiga üle Türgit esindava tshetsheeni Selim Tataroglu.
5. Eesti epeevõistkondade esinemine MK-sarjas.
Eesti epeevehklemine kinnitas läinud hooajal veelgi kanda maailma tippkonkurentsis: meeskond (Kaido Kaaberma, Andrus Kajak, Meelis Loit) oli MK-sarja üldvõitja, naiskond (Heidi Rohi, Maarika Võsu, Oksana Jermakova, Merle Esken) tuli teiseks. Lisame siia juurde ka Kaaberma ja Jermakova individuaalesikohad MK-etapil ning küsime, mis siis üldse tegemata jäi?
6. Kristina Shmiguni head sõidud murdmaasuusatamise MK-sarja etappidel.
19-aastane tartlanna murdis eelmisel talvel end päris maailma absoluutse tipu lähedale, mida tõestab kasvõi tema sagedane esikümnesse jõudmine erinevatel MK-võistluste etappidel (kokku neli korda) ja sarja kokkuvõttes saadud 17. koht. Sel hooajal üritab Kristina astuda sammukese veelgi edasi, tema peaeesmärk on MM-võistlused Trondheimis.
7. Eesti invasportlaste medalivõidud Atlanta paraolümpial.
Pärast Eesti sportlaste ebaõnnestunud esinemist sajandi olümpiamängudel mõjus iga paraolümplaste võidetud medal kibestunud spordihuvilise hingele otsekui palsamina. Ja medalitesajule ei tundunudki lõppu tulevat - neid tõid meie koondislased Ameerikast ära koguni üheksa! Ujuja Marge Kõrkjas sai lõpuks kaks kuld- ja ühe hõbemedali, 36-aastane kergejõustiklane Anneli Ojastu naasis koju kulla ja kahe hõbedaga ning valiti tänu õnnestunud esinemisele koguni aasta naiseks.
8. Eesti kümnevõistlejate meeskonna pääsemine EK-võistluste superliigasse.
Superliigasse pääsemine läks siiski üle kivide ja kändude - Eesti koondises polnud lihtsalt teistega võrdväärset neljandat meest. Sügisel loodi Eesti kümnevõistlejate tiim ja meie põhinelik hakkas saama rahalist toetust. Meeskond peaks nüüd ka ühtlustuma tänu Ramon Kajule, kes loodab algaval aastal samuti vähemalt 8000 punkti kokku saada.
9. Kehakultuuri ja spordi sihtkapitali töölerakendamine.
Kehakultuur ja sport taastasid oma sõjaeelse koha Eesti Kultuurkapitali koosseisus. Sellega avanes võimalus aidata igakuise lisasissetulekuga (enamasti 1000 krooni) Eesti spordile läbi aegade nime teinud sportlasi, treenerid ja teisi valdkonna tippesindajaid, samuti noori. Tänavu jagati kultuurkapitali raha vähem kui poolteise miljoni krooni ulatuses. Tuleval aastal see summa mitmekordistub.
10. Eesti jalgpallikoondise esimene võit MM-valikturniiril.
Arvukaid kaotusi ja harvu viike märkivad numbrid taasiseseisvunud Eesti jalgpallikoondise tulemustereas elasid 5. oktoobril läbi olulise muutuse - Eesti põhikoondis jõudis tiitlivõistluste (MM ja EM) sarjas esimese võiduni. Kadrioru staadionil alistati Valgevene 1:0.
1. Eesti koondise medalita jäämine Atlanta olümpial.
Tõepoolest valus teema, mida tahaks vältida. Sellest on ka juba palju kirjutatud ja räägitud - no comments!
2. Sõudja Jüri Jaansoni katastrofaalne vormilangus pärast elu edukaimat hooaega 1995.
Jaansonil on tippvormiaastad peaaegu alati vaheldunud tagasihoidlike hooaegadega. Olümpia-aastal hämmastas, et maailma ühel parimal ühepaadimehel oli korduvalt sõidutehnika täiesti ära lagunenud. Teada on see, et Jaanson oli olümpiahooajaks valmistumisel mitmel korral haige, seejärel kaotatud aega tagasi võita soovides aga treenis ta tõenäoliselt üle.
3. Indrek Pertelsoni läbipõrumine Atlanta olümpial.
Kas judoreeglid vajavad korrigeerimist? No mõelge, suur ja tugev Eesti mees Indrek Pertelson, pealegi Euroopa meister, sai olümpiatatamil poolaka Rafal Kubacki vastu maadelda vaid 19 sekundit ja pidi seejärel pillid kotti panema. Kuulus poolakas võitis ipponiga. Õnnetu Pertelson vihjas roidevigastusele...
4. Kristina Shmiguni kullast ilmajäämine juunioride MM-võistlustel Asiagos.
Juunioride MM-võistluste eelne tähtede seis lubas loota, et Itaalia Alpidest naaseb Eesti esisuusataja vähemalt ühe kuldmedaliga. Ei, Kristina noppis jälle kaks hõbedat, nagu ka 1995. aasta juunioride MMil Gällivares. Eeloleval talvel on tal tõepoolest viimane võimalus kõikidele omaealistele konkurentidele siiamaani saamata kuldmedali(te) eest kätte maksta!
5. Jane Salumäe katkestamine Atlanta olümpia maratonijooksus.
Salumäed hakkasid lihasekrambid segama juba vaevalt kümnekilomeetrise jooksu järel. Ebaõnnestumise põhjusi on toodud mitmeid, kuid jooksja ise esitas peapõhjusena joogipudeli kadumamineku. Spetsialistide arvates oli tekkinud lihasekrampide põhjuseks siiski eelnevate päevade ebaadekvaatne joogirezhiim, millega rikuti organismi vedeliku tasakaalu.
6. Odaviskaja Donald-Aik Silla hooaeg.
200 cm pikkune ja üle 100 kg kaaluv Sild otsustati vaatamata tagasihoidlikele odakaartele siiski ka Atlanta olümpiale viia. Kuid Ameerikas imet ei sündinud - Donald-Aik Sild oli üks neist, kes olümpial totaalselt alt läks.
7. Eesti tippsportlastele uuest aastast määratud igakuine «söögiraha».
Eesti Spordi Keskliit, Eesti Olümpiakomitee ja Eesti Kultuuriministeeriumi spordiosakonna töötajad valmistasid aasta lõpuks ette spordistipendiumi saajate nimekirja aastaks 1997. Tegemist on projektistaadiumis ettevõtmisega, milles võib tulla muutusi. Viimase sõna, kes kui palju kuus stippi saama hakkab, ütleb (ilmselt jaanuarikuus) oma allkirjaga kultuuriminister Jaak Allik.
8. Veel üks aasta spordikontseptsioonita.
Mis asi see kont... on ja kuidas seda süüakse, jääb vastust ootama. Ju ta siis on liiga kõva, et purema ei kutsu. Mis küll tuleval aastal tulla ähvardavad, on spordikongress ja spordiseadus. Aastaid ette valmistatud spordiseaduse projekt libistati valitsuse töölauale alles nädalapäevad tagasi. Käiku läheb seadus vahest saabuva aasta kevadel või sügisel. Kongress saabub arvatavasti pärast seda.
9. Kalevi korvpallimeeskonna mängud Radivoj Koraci karikasarjas.
Sügisel Eesti korvpalli eurosarjas esindama hakanud klubide koondis/Tallinna Kalev läks püüdma rohkemat, kui vaid pääsu 32 tugevaima hulka. Ometi kaheksandikfinaali Kalevil asja polnud, sest kahe mängu kokkuvõttes jäädi Türgit esindavale Bursa Tofas SKle alla viie punktiga (126:131).
10. Tartust pärit korvpallurite ja Eesti klubide koondise vaheline jõulumäng.
Hea ja huvitav idee ei läinud paraku päriselt täie ette. Korvpalli propageerimise asemel tehti alale hoopis antireklaami. Pileti eest 50 krooni maksnud pealtvaatajad mõistsid kohe, et võidu pärast seekord ei mängita. Lisaks ärritas publikut veel nn. show, mille juhid pöörasid mängu palaganiks - õige korvpall vaimuvaest nalja ei vaja!
1. Eesti ja Shotimaa jalgpallikoondise vahelise MM-valikmängu ärajäämine.
Skandaalsemaid sprdisündmusi mööduval aastal oli Eesti jalgpallikoondise äraütlemine kohtumisest MM-sarja valikmänguks Tallinna saabunud Shotimaa meeskonnaga. Staadioni viletsale valgustatusele osutades lootsid shotlased mänguta kolm punkti kirja saada. Eesti koondis aga polnud valmis mänguaega ettepoole nihutama, otsides vigu FIFA tegevuses. Tulemus: mäng tuleb kordamisele, kuid veebruarikuus Monacos - seega mitte Eesti publiku silme all ja meie koondisele arvatavasti mitte nii soodsates tingimustes kui kodutribüünide ees.
2. Erika Salumäe ja Vladimir Leonovi lahkuminek.
Traagiline (?) lahkuminek polnud arvatavasti kerge kummalegi, aastatepikkusele koostööle tõmmati kriips peale hetkega. Pärast Atlanta olümpiat mõistsid nii treener kui ka sportlane, et teisiti ei saanudki kumbki käituda - Salumäe loobumise järel oleks ju Leonovi leib Eestis otsa saanud...
3. ROKi Solidaarsusfondi stipendiaatide totaalne altminek Atlanta olümpial ja selle järel puhkenud poleemika.
Rahvusvahelise Olümpiakomitee solidaarsusfondi raha (2000 dollarit kuus) said Eestist kuus sportlast. Enam-vähem oodatud tasemel võistlesid Atlanta olümpial vaid Erika Salumäe ja Kaido Kaaberma. Nelja mehe - Jüri Jaansoni, Indrek Pertelsoni, Valeri Bukrejevi ja Donald-Aik Silla - start aga ebaõnnestus. Järelikult pole mingit alust rahul olla valikuga, kellele raha eraldati. Kuulda on, et saadud kogemus kavatsetakse meelde jätta.
4. Arnold Greeni ja Jaan Taltsi tüli dopingukasutamise küsimuses.
Atlanta olümpiamängude analüüsikoosolekust novembrikuus Tallinnas sai ühel hetkel Eesti Olümpiakomitee presidendi Arnold Greeni ja Riigikogu liikme Jaan Taltsi tüli tallermaa. Kuluaarisõnavahetuses vihjas Green Taltsi võimalikule seotusele dopinguainetega. Hilisemad vabandused asja ei parandanud - 1972. aasta olümpiavõitja Talts kirjutas sealsamas avalduse olümpiakomiteest väljaastumise kohta. Kas Eesti sport kaotas toetaja?
5. Jaak Salumetsa ja Riho Sooniku avalik sõnasõda.
Treener tunnetas peatset kaotuseohtu - tagantjärele võib öelda, et õigesti tunnetas! Mänedzher Soonikul polnud algselt pressikonverentsina mõeldud, kuid tegelikkuses avalikuks sõnasõjaks pöördunud üritusel muud teha, kui ennast vihase Salumetsa rünnakute eest kaitsta.
6. Viktor Zuikovi ja ülejäänud Eesti vehklemiskoondise liikmete vaheline vastasseis.
«Inetul pardipojal» Zuikovil pole juba aastaid teiste koondisekaaslastega klappi olnud - või vastupidi. Enne EM-võistlusi Limogesis kerkis ammune probleem taas ülesse, kuna kolmik Kaaberma-Kajak-Loit näis kolme koondisekohta taas endale broneerivat. Viimasel hetkel aga Andrus Kajak EMile sõitmisest loobus ning Zuikovil oli tee pronksmedalivõiduks lahti.
7. Indrek Kaseoru dopingusüüdistused Erki Noole aadressil.
Juba 1995. aastal alanud dopingusüüdistused Erki Noole aadressil avaldavad mõju tänase päevani. Kõige kurvem on asja juures aga see, et Noole esiletõus tegi kadedaks meeskonnakaaslase ja tema treeneri. Erki Noole dopingupuhtust kontrolliti «tänu» tema kaasmaalastele läinud aastal sageli - testid olid ikka negatiivsed.
8. Korvpalliklubi Markus pankrot.
Sport on tänapäeval äri. Äriettevõttel ei pruugi aga alati kõik õnnestuda - talvel kadus areenilt Eesti mastaapides täiesti konkurentsivõimeline Rakvere Markuse korvpallimeeskond, kuna ärimees Juri Kratõnski loobus üksinda klubi vee peal hoidmast. Teisi toetajaid Rakvere-mailt ei leitud...
9. Kahevõistleja Ago Markvardti keeldumine intervjuust «Postimehele».
Allar Levandi mantlipärija loobus pärast võitu Intercontinental Cupi etapil Oberhofis «Postimehe» ajakirjanikuga rääkimast. Markvardt põhjendas seda sellega, et teda häirivat «Postimehes» ilmunud artiklid Eesti kahevõistlejate varasemate ebaõnnestunud võistluste kajastamise kohta.
10. Korv- ja jalgpalliülekannete üleminek ETVlt TV3le.
Eesti Televisiooni spordiülekannete monopolile tõmbas kriipsu peale kommertskanal TV3, sõlmides kevadel lepingu mitme juhtiva spordialaliiduga. Arvata võib, et kõige rohkem kannatas ETV kahju palju huvi pakkuvate korv- ja jalgpalliülekannete kaotamise pärast.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996