Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
RAIMO PEIKER
Täna kell 15 kohtuvad Tartu Ülikooli spordihoones Fortuuna Loto karikale Tartust võrsunud korvpallurid ja Eesti klubide koondis. Tund aega varem algab shõukava.
Tartu meeskonna juhendaja Jüri Neissaar kinnitas, et meeskond mängib parimas rivistuses. Tartlaste kümne parema mängijaga liituvad Tartus korvpalluriteed alustanud Tiit Sokk ja Tair Tenno. Marek Noormets aga kuulub võistkonda niigi. Tartlasi esindavad veel Valmo Kriisa, Andrus Renter, Toomas Kandimaa, vennad Toomas ja Jaanus Liivak, Vallo Reinkort, Tiit Teniste, Tanel Tein ja Marti Lasn. Tartlasi tuleb nõustama ka Ilmar Kullam. Tartu võistkonna arst on Rein Jalak.
Eesti klubide koondise kokkupanek oli Tallinna KK Baltika treeneri Heino Rebase hooleks. Tema sõnul kuuluvad meeskonda Margus Metstak, Gert Kullamäe, Rauno Pehka, Willie Chapman, Silas Mills, Erki Kivinukk, Andre Pärn, Indrek Rumma ja Andrus Nagel.
Piletihinnaks on 50 krooni (tasuta pääsevad võistlust vaatama kuni 7-aastased lapsed) ja pääsmeid hakatakse müüma täna kell 12 halli juurest kolmest kohast korraga. Hoolitsetud on enam kui 300 lisakoha eest. Õhtut juhivad Toomas Lunge ja Ants Johanson. Meelelahutust pakuvad ansambel Jeti ja Caroli tantsurühm.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ALDO MAKSIMOV
Ööl vastu neljapäeva jõudis sumo maailmameistrivõistlustelt tagasi Eesti võistkond. Jaapanist võeti kaasa viies ja seitsmes koht individuaalselt ning üheksas meeskondlikus võistluses. «Olen väga rahul,» ütles võistkonna juhendaja Riho Rannikmaa. «Kõigile jättis eestlaste esinemine hea mulje ja isegi jaapanlased avaldasid tunnustust.»
Kaido Tamme viies koht raskekaalus oli muidugi eestlaste säravaim saavutus. 33 mehe seas edasi jõuda polnud kerge. Avavoorus kaotas 155-kilone Tamme tulevasele eksmaailmameistrile ning langes lohutusringi. Seejärel võitis ta mongoollase (eelmise MMi hõbe) ja prantslase (EMi medalimees).
Kolmanda koha matshis pidi ta vastu astuma 240-kilosele nigeerlasele ja jäi väga napilt alla. Kuna kolmanda koha matshe peeti kaks, omistati Tammele viies koht.
«Võistlus toimus Tokyo ühes suuremas spetsiaalses sumokeskuses. Muudel aladel seal ei võistelda. Rahvast oli see peaaegu täis,» räägib Ühispanga Rakvere osakonnas töötav turvamees.
«Huvitaval kombel oli see mul keskendumise poolest elu parim võistlus, närv oli vaba ja tunne hea. Jaapanlast, kellele esiti kaotasin, peetakse üleüldse praegusel hetkel üheks maailma tugevaimaks. Tänu sellele, et ta finaalini jõudis, pääsesin üldse lohutusringi võistlema. Oleks ta kaotanud, oleks MM ka kohe läbi olnud.
Matsh mongoollasega oli vist üldse üks elu parimaid. Sain suurema massi maksma panna, olgugi, et algul oli vastane aktiivsem. Prantslast olin võitnud juba eelmise aasta EMil. Läksin nüüd bravuuriga peale, olin eneseusu tagasi saanud.
Kolmanda koha heitluses raske nigeerlasega ma muudkui ründasin. Tema aga tuli aeglaselt ja surus mu vaikselt ära - mängis mu füüsisega üle. Kokkuvõtteks võin öelda, et võidelda võib kõigiga ja võita ka. Vähesed kogemused ja tehnikavead ei lubanud seekord kõrgemale jõuda. Kolmas koht jäi kripeldama,» tunnistas mees, kes täiskasvanute MM-ilt tänavu Eestile kõrgeima koha tõi.
Absoluutkaalus vedas Karl Lõõbasel (155 kilo) avavastasega rohkem. Eesti kunagine rammumees võitis endast 30 kilo raskema uus-meremaalase, sai aga järgmiseks vastaseks mitmekordse MMi hõbeda 306-kilose ameeriklase Emanuel Jarbrough.
Poole raskemale ameerika imele kaotada polnud raske. Ilmselt on Lõõbas nüüd ka ainus eestlane, kes sedavõrd kaaluka mehega maadelnud. Lohutusringis võitis Lõõbas esmalt inglast, siis rootslast, kaotas aga tongalasele. Kokkuvõttes tubli seitsmes koht.
Sama päeva õhtul peeti ka meeskonnavõistlus, kus Eestil nii suurepäraselt ei läinud. Saatuslikuks sai kolmanda ringi kaotus Saksamaale 1:2 (võitis Lõõbas). Enne seda alistati India 3:0 ja Rootsi 2:1. Sakslased jagasid hiljem soomlastega kolmandat kohta. Euroopa võistkondadest oli Eesti kolmas.
Eestil läks esimese korra kohta igati edukalt. Mis aga meie sumomeestel puudu jäi, et veel kõrgemate kohtade eest võidelda? Riho Rannikmaa: «Sellisel tasemel võistlemise kogemusest eelkõige. Siis vast see, et meie omad ei oska alati erinevate vastastega maadeldes õiget taktikat valida.»
Soomlaste sedavõrd kõrge koht oli sensatsioon, kuna individuaalselt neist ükski kümne parema hulka ei jõudnud. Rannikmaa sõnul tegid põhjanaabrite võistkonnas kaasa sellised tuntud kreeka-rooma maadlejad nagu Juha Ahokas ja Tuomo Karila. Nemad alistasid vastaseid eeskätt tarkusega, sest massi on meestel kasinalt. Ahokas suutis teiste hulgas alistada absoluutkaalu võitnud jaapanlase ühe sekundiga, sedavõrd tähelepanuväärne seik oli päeva nael ka Jaapani publiku jaoks.
Kuues amatööride sumo MM tõstatas küsimuse, kas alal on perspektiivi jõuda olümpiale. Sumo kasuks räägib kindlasti selle vaatemängulisus, pealegi on matshid lühikesed. Samas on sumo ehk liialt judo ja maadluse sugulane, et nende kõrval eraldi välja tulla. Maailma sumoliidu konverentsil Tokyos igatahes olümpiapürgimusest kõneldi. Oleks eestlastelegi tugev ala.
Sumo eestvedaja Eestis Riho Rannikmaa tõdeb, et Tammele ja Lõõbasele lisaks on meil teisigi potentsiaalseid tugevaid sumokaid. «Viimase katsevõistluse põhjal võiks nimetada näiteks Aap Uspenskit ja Madis Õunapuud, mõlemad on niisamuti endised maadlejad. Ja kindlasti on Eestis rohkemgi suuri, tugevaid mehi, kes võiksid alal edu saavutada.»
Edaspidi võib Eesti ka EMil igas kaalukategoorias kaks meest välja panna, nii et konkurents peaks kodumaal ägenema.
Järgmise aasta tähtsaim sumovõistlus ongi EM. Lisaks peetakse 13. septembril tugevakoosseisuline Shveitsi lahtine turniir, kus on kõvad auhinnad. Soomlastega oli Eesti delagatsioonil Tokyos palju juttu omavahelise mõõduvõtmise korraldamisest. See saab ilmselt teoks suvel. Et samal ajal külastavad Soomet Jaapani tippmehed, võib oodata kolmikmaavõistlust.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ALDO MAKSIMOV
Mõned eestlased on ilmutanud pahameelt mõningate meie korvpallurite hea teenistuse üle - miljon oleks nagu paljuvõitu? Liiatigi teenib Martin Müürsepp Põhja-Ameerika korvpalli profiliigas veel kaks korda rohkem. Kole küll. Võibolla on siis võrdluseks huvitav vaadata, kuidas tasustatakse Soome hokimängijaid NHLis.
Selänne on Soome jõukaim hokimees
NHLis mängivast üheksateistkümnest soomlasest saab parimat palka Anaheimi Mighty Ducksi ründetäht Teemu Selänne. Hooaja eest makstakse talle ajakirja «The Hockey News» andmeil 2,85 miljonit dollarit, ehk umbes 34 miljonit krooni. Lisaks Selännele teenib üle miljoni dollari aastas veel viis Soome hokimeest (üks siiski Kanada kupüürides). Keskmine palk on NHLis veidi üle 900 000 dollari, ehk umbes 11 miljonit krooni.
Selänne hooajapalk on siiski neli korda väiksem kui liiga ülekaalukalt kõgemapalgalisemal mängijal Mario Le- mieuxl. Kanadalase ca 136 miljonit on võrreldav nii mõnegi riigiameti eelarvega Eestis. Soomlase palganumbrid on edetabelis alles 28. real (2. Mark Messier, 3. Wayne Gretzky), teistest välismaalastest mahuvad ettepoole venelane Pavel Bure (4.), tshehh Dominik Hashek (8.), venelased Sergei Fjodorov (9.) ja Aleksandr Mogilnõi (11.) ning teine tshehh Jaromir Jagr (12.).
Anaheimi klubi suuruselt teise palgasummaga mängija on Paul Kariya (22 miljonit krooni), kolmas Jari Kurri (18 miljonit). Kuid samas on Anaheim NHLis palgafondi poolest tagantpoolt teine (!) meeskond. Viimane on New Yorgi Islanders samas kui teine sama linna klubi Rangers juhib sellelaadset edetabelit.
Käesoleva hetke NHLi resultatiivsuselt kaheksas mees Saku Koivu (13+25=38) veel võimetekohast tasu ei saa. Koivu on Montreal Canadiensi parim mängija ja parim väravaviskaja, kuid teenib vähem kui klubikaaslased Vincent Damphousse, Mark Recchi ja Stephane Richer. Kummaline, sest juba eelmisel, oma esimesel hooajal NHLis edestas Koivu neid oma näitajate poolest. Tõenäoliselt on Koivul oodata kevadel uut, märksa rahakamat lepingut. Põhjanaabrite ülejäänud hooajamiljonärid on kaitsjad Jyrki Lumme (Vancouver) ja Teppo Numminen (Phoenix) ning veteran Esa Tikkanen (Vancouver), kelle palk ümberarvestatuna on vastavalt 19, 14,5 ja 10 miljonit krooni. Tikkanen saab Canucksis palgatsheki mõistagi Kanada dollarites.
Veel maailma tugevaimas liigas mängivaid soomlasi: Janne Niinimaa (Philadelphia), Tuomas Grönman (Chicago), Jere Lehtinen (Dallas), Sami Kapanen (Hartford), Kai Nurminen (Los Angeles), Janne Laukkanen (Ottawa), Ville Peltonen (San Jose), Juha Ylönen (Phoenix), Aki Berg (Los Angeles), Marko Jantunen, Sami Helenius (mõl. Calgary), Marko Tuomainen (Edmonton) ja Miika Elomo (Washington).
Pikka aega liiga resultatiivseim olnud rootslane Peter Forsberg (Colorado) on oma aastatetaguse lepinguga rahulolematu. Viimast hooaega on tema aastapalk 18 miljonit krooni, uuel hooajal saab temagi kindlasti toekama pajuki. Stanley karikavõitja Avalanchei ründetäht on 12 värava ja 31 sööduga punktitabelis kolmas. Temast rohkem aga teenivad rootslastest Ulf Samuelsson (NY Rangers), Mats Sundin (Toronto), Mikael Renberg (Phildadelphia) ja Nicklas Lidström (Detroit).
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
RANDO SOOME, Pielavesi
Soome maadluskoondise uueks peatreeneriks valitud Henn Põlluste peab oma esmaseks ülesandeks siinsete tipptegijatega ühise keele leidmist. «Atlanta olümpiahõbe Marko Asell on leheveergudel öelnud, et uuelt peatreenerilt on tal väga palju õppida,» ütleb Põlluste «Postimehele» antud intervjuus.
44-aastane Henn Põlluste on eesti maadlusringkondades tuntud nimi. Tippsportlasena võitis ta omal ajal viis Eesti täiskasvanute meistritiitlit ning tuli kaks korda N Liidu juunioride tshempioniks. «Jõudsin välja ka Liidu noortekoondisse ja saavutasin Euroopa noorte meistrivõistlustel neljanda koha,» tutvustab Põlluste oma sporditrofeesid ja lisab, et oma parimaks saavutuseks peab ta aga 1972. aastal Minskis peetud Ivan Poddubnõi mälestusturniiri võitu. Valgevene pealinnas tegid kaasa kuus tollel hetkel maailma parimat kreeka-rooma maadlejat ja eestlane edestas neid kõiki.
Pärast tippspordiga hüvasti jätmist hakkas Põlluste oma teadmisi ja kogemusi jagama noortele matimeestele - aastal 1980 sai temast Eesti kreeka-rooma maadluskoondise peatreener. «Töötasin sellel ametikohal kümme aastat, niikaua, kui mind kutsuti Soome, Turu lähedale Riihikoskile treeneriks,» kõneleb Põlluste, kelle hoole alla usaldati Lõuna-Soome andekaimad maadlejad. Soome maadlusliidu kõrge ametnik Arto Savolainen kinnitas «Postimehele», et seda tööd tehes näitas Põlluste ennast tõelise oma ala spetsialistina ning paljuski just need aastad kallutasid koondise peatreeneri valikul kaalukausi eestlase kasuks. Soome koondise juhiks kandideeris kuus meest. «Põlluste sobis meie arvates koondmeeskonna etteotsa kõige paremini, sest lisaks sellele, et ta on suurepärane oma ala proff, on ta veel ka endine tippmaadleja ning tal on palju sidemeid endise N Liidu maadlusringkondadega,» ülistab Savolainen uut peatreenerit. Ka Põlluste ise möönab, et tutvused endise N Liidu maadlusjuhtidega kuluvad talle marjaks ära tema uues töös, mis ametlikult algab 1. jaanuaril 1997.
Soome maadlusliit on sõlminud Põllustega 1+3 lepingu, mis tähendab seda, et järgmiste jõulude ajal ütlevad mõlemad osapooled, kas koostöö on neid rahuldanud ning kas seda tasub veel kolmeks aastaks jätkata.
Kui Eestis oli Põlluste kreeka-rooma maadluskoondise peatreener, siis Soomes hakkab ta vastutama nii vaba- kui ka kreeka-rooma maadluse, nii täiskasvanute kui ka noorte eest. Põlluste tunnistabki, et tema tööpõld on liiga lai, seda enam, et ta ei pea ennast ise kuigi tugevaks vabamaadluse asjatundjaks. «Otsin endale hästi vabamaadlust tundva abilise,» paljastab ta oma tulevikuplaane, mis ta enda sõnutsi on järgmiseks aastaks üksipulgi paika pandud. «Olen lappinud kokku ühiste laagrite korraldamise osas Venemaa, Tshehhi ja Saksamaa maadlejatega.»
Uue peatreeneri esimeseks proovikiviks on 1997. aasta mais Soomes peetavad kreeka-rooma maadluse EM-võistlused, kus Põlluste pea kohal ripub Damoklese mõõgana tema leivaisade karm nõudmine - kaks medalit! «See on väga raske ülesanne,» ei ehita Põlluste pilvelosse.
Siinkandi maadluse eredaim täht on praegu Atlanta olümpiamängudel kuni 74-kiloste meeste sarjas hõbemedali võitnud Marko Asell. Põlluste sõnutsi on ta esmane ülesanne just Aselli ning teiste siinsete tipptegijatega hea kontakti leidmine. Ja tundub, et Soome maadlusässad tunnevad Põlluste valimise üle peatreeneriks ainult heameelt. Näiteks Marko Asell kommenteeris ühes Soome lehes vahtkonnavahetust niimoodi: mul on uuelt peatreenerilt väga palju õppida. See soojendab paljunäinud Põlluste südant ning ta usub, et uusi ideid on tal kuhjaga jagada ka teistele tipptegijatele.
Läinud nädalavahetusel oli Põlluste vaatamas Vantaal peetud kõvatasemelist turniiri, mille naelaks oli Atlanta olümpiafinaali Asell - kuubalane Filiberto Ascuy kordus. Õhkkond selle kohtumise ümber oli kuumaks köetud juba kaua enne turniiri algust ja saali kogunenud umbes tuhatkond maadlussõpra said näha, kuidas Asell võttis revanshi. Vabaduse saare süsimust Ascuy kaotas äärmiselt tasavägise, lisaaegagi nõudnud matshi punktidega 9:10. Kui Asell talus Atlanta finaalis oma allajäämist nagu mees muiste, siis Fidel Castrolt olümpiavõidu eest kuuldavasti Lada 2107 saanud kuubalane hakkas kohtuniku otsust kuuldes tujutsema nagu Hollywoodi primadonna. Ta sõimas vilemehi, peksis pikali maadlusmatti ümbritsevad reklaamplakatid ning kadus ajakirjanikele sõnagi lausumata riietusruumi. Põlluste sõnutsi pirtsutas Ascuy asjata, sest Asell oli seekord lihtsalt juuksekarva võrra parem. Põlluste loodabki, et Marko Asell suudab säilitada sellise hea vormi ka EM-võistlusteks ning toob kontinendi meistri tiitli Soome. Mis oleks veel parem tänu uue peatreeneri ennastsalgavale tööle?
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Pühapäeva õhtul saabus Las Palmase maleturniirile FIDE president Kirsan Iljumzhinov ja teatas, et MM-võistluste korraldamine minimatshidena 100 suurmeistri osavõtul jääb jõusse. Võistluse alguskuupäev on 17. detsember 1997 ja võistluspaigaks on Kalmõkkia pealinn Elista. Auhinnafond on viis miljonit USA dollarit ja sellest jagub kõigile osalejaile.
Neljapartiilise finaali (muidu mängitakse kahest partiist parem) võitja saab 1,37 miljonit dollarit, kaotaja 768 000. Enne finaali peetakse seitse ringi. Esimesed kaotajad teenivad 6000 dollarit ja igas järgmises ringis allajäänud eelnenutest poole rohkem. Poolfinaalis kaotanutele makstakse juba 384 000 dollarit.
Uus süsteem näeb ette, et sellel osaleks ka FIDE JA PCA maailmameistrid, kes alustaksid poolfinaalis ja paneksid oma aastatega kätte võidetud prestiizhi kahepartiilises duellis mängu. Konkurentidel on aga võimalus igal aastal või üle aasta (täpselt pole seda veel paika pandud) üritada ihaldatud tiitlit endale saada, mis neile varasema süsteemi puhul kättesaamatuks unistuseks jäi.
Mõlemad malekuningad on aga enam huvitatud omavahelisest 20-partiilisest supermatshist. Kui see kohtumine aset leiab, siis peetakse see väljaspool FIDEt. Las Palmase turniiri korraldajad on juba märku andnud, et nad oleksid kahe tippsuurmeistri duellist Kanaari saartel järgmise aasta septembrikuul väga huvitatud.
Kahest malekuulsusest, kelle suhted on juba ligi kaks aastakümmet pingelised olnud, on mõttekaaslased saamas. Kas nad ka kahekesi FIDE vastu astuvad, peaks selguma lähikuudel.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ÜLO KARD
Elva teise karateturniiri korraldasid linnavalitsus ja Elva karateklubi Piraya. Seekord võistlesid ainult mehed absoluutkaalus (naised ja noored võistlevad veebruaris).
Elvasse oli saabunud peaaegu kogu Eesti meeste paremik. Meeldiv, et pealtvaatajaile jagati võistlusmäärustikke tutvustavaid infolehti (koostaja Marko Luhamaa) koos kohtunike zhestide jooniste ja erialaste terminitega. Pealtvaatajaid aitasid karatetatamil toimuvat paremini mõista Eesti koondise treeneri Jüri Posti asjalikud kommentaarid.
Elva turniiri võitis Aleksandr Zõkov (Tallinna Budo), järgnesid Marko Luhamaa (Tartu Falco), Alo Kullerkann (Falco), Tõnu Tõnov (Tallinna Nüke), Aleksander Lanberg (Budo) ja Silvester Jürjo (Falco). Neli esimest reastusid seega nagu mullugi.
Turniiri üks peakorraldajaid Kalev Korbun: «Osavõtjate rohkus kinnitab, et Elva turniirid peavad jääma traditsioonilisteks. Tänan lahkeid sponsoreid, Livonia tantsutüdrukuid ja karatest lugupidavaid pealtvaatajaid!» Turniiri toetasid Elvex, Elva linnavalitsus, Elva Teraviljakombinaat, Maxilla jt.
Esimene karate treeningurühm alustas Elvas tegevust 1994. aasta novembris Falco treeneri ja tegevkarateka Kalev Korbuni juhendamisel. Nüüd käib koos juba kaks treeningurühma umbes 40 harjutajaga. Nooremas rühmas 8-12-aastased, vanemas 12-18-aastased. Elvalastel on ka juba esimene Eesti meister - Janar Muttik.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TIIT KUNINGAS, TOIVO KIVIMETS
1948 33/17 Fanny Blankers-Koen (HOL) 24,4
1952 38/21 Marjorie Jackson (AUS) 23,7 (23,89)
1956 27/12 Betty Cuthbert (AUS) 23,4 (23,55) MR
1960 29/17 Wilma Rudolph (USA) 24,0 (24,13)
1964 29/21 Edith McGuire (USA) 23,0 (23,05)
1968 36/21 I. Szewinska-Kirszenstein (POL) 22,5 (22,58) MR
1972 37/27 Renate Stecher (GDR) 22,40 MR
1976 36/21 Bärbel Eckert (GDR) 22,37
1980 35/25 Bärbel Wöckel-Eckert (GDR) 22,03
1984 37/28 Valerie Brisco-Hooks (USA) 21,81
1988 59/42 Florence Griffith-Joyner (USA) 21,34 MR
1992 51/40 Gwen Torrence (USA) 21,81
1996 47/35 Marie-José Perec (FRA) 22,12
NOORIM VÕITJA: Betty Cuthbert (*20.04.1938), 18 aastat ja 254 päeva - 1956 Melbourne.
VANIM VÕITJA: Fanny Blankers-Koen (*26.04.1918), 30 ja 102 - 1948 London.
NOORIM MEDALIVÕITJA: Raelene Boyle (AUS), 17 ja 116 - 1968 México.
VANIM MEDALIVÕITJA: Merlene Ottey (JAM), 36 ja 84 - 1996 Atlanta.
NOORIM OSALEJA: Debbie Wells (AUS), 15 ja 59 - 1976 Montreal.
VANIM OSALEJA: Binta Jambane (MOZ), 42 ja 87 - 1984 Los Angeles.
ÜLEKAALUKAIM VÕIT: Fanny Blankers-Koen 24,4, Audrey Williamson (GBR) 25,1 - 1948 London.
NAPIM VÕIT: Bärbel Eckert 22,37, Annegret Richter 22,39 - 1976 Montreal.
NELI MEDALIT (1): Merlene Ottey (JAM), hõbe 1996 ning pronks 1980, 1984 ja 1992.
KOLM MEDALIT (1): Irena Szewinska-Kirszenstein, kuld 1968, hõbe 1964 ja pronks 1972.
KAKS MEDALIT (4): Raelene Boyle (AUS), hõbe 1968 ja 1972; Renate Stecher, kuld 1972 ja pronks 1976; Bärbel Wöckel-Eckert, kuld 1976 ja 1980; Florence Griffith-Joyner, kuld 1988 ja hõbe 1984.
USA 5 1 1 3 1 3 58,0
GDR 3 1 2 3 1 2 46,0
AUS 2 2 3 3 - - 42,0
JAM - 3 3 2 1 1 36,0
GBR - 1 1 1 3 1 19,0
POL 1 1 1 - 1 1 19,0
FRG - 2 - - 3 - 16,0
URS - 1 1 1 1 1 15,0
HOL 1 1 - - - - 12,0
FRA 1 - - - 1 - 9,0
NGR 4,0; CIS 3,0; RSA 2,0; RUS 2,0; ITA 1,0; BAH 1,0. Kullariike 6, medaliriike 11, punktiriike 16.
FINAAL (+ 0,3 m/s). 1.08. 1. Marie-Jose Perec (FRA) 22,12; 2. Merlene Ottey (JAM) 22,24; 3. Mary Onyali (NGR) 22,38; 4. Inger Miller (USA) 22,41; 5. Galina Maltshugina (RUS) 22,45; 6. Chandra Sturrup (BAH) 22,54; 7. Juliet Cuthbert (JAM) 22,60; 8. Carlette Guidry (USA) 22,61.
EELJOOKSUD (teise ringi iga jooksu neli paremat + kaheksa kiireimat aegadega). 31.07. I (+ 0,1 m/s) - 1. Carlette Guidry (USA) 22,37; 2. Mary Onyali (NGR) 22,42; 3. Melanie Paschke (GER) 22,93; 4. Patricia Rodriguez (COL) 23,13; 5. Jiankui Yan (CHN) 23,21; 6. Myra Mayberry (PRC) 23,23; 7. Zlatka Georgieva (BUL) 24,05; 8. Laure Kuetey (BEN) 25,57. II (+ 0,7 m/s) - 1. Dannette Young (USA) 22,65; 2. Melinda Gainsford-Taylor (AUS) 22,70; 3. Lucrecia Jardim (POR) 22,95; 4. Viktoria Fomenko (UKR) 23,18; 5. Sandra Myers (ESP) 23,18; 6. Calister Ubah (NGR) 23,34; 7. Dora Kyriakou (CYP) 23,85; 8. MMah Toure (GUI) 26,64. III (- 0,2 m/s) - 1. Juliet Cuthbert (JAM) 23,03; 2. Irina Privalova (RUS) 23,16; 3. Cathy Freeman (AUS) 23,25; 4. Sanna Hernesniemi (FIN) 23,35; 5. Mireille Donders (SUI) 23,52; 6. Maia Azarashvili (GEO) 23,63; 7. Felipa Palacios (COL) 24,12; 8. Lineo Shoai (LES) 26,25. IV (+ 1,0 m/s) - 1. Merlene Ottey (JAM) 22,92; 2. Katharine Merry (GBR) 23,14; 3. Monika Gacevska (BUL) 23,30; 4. Heather Samuel (ANT) 23,34; 5. Ameerah Bello (ISV) 23,45; 6. Du Xiujie (CHN) 23,69; 7. Guilhermina Cruz (ANO) 24,92. Marina Trandenkova (RUS) ES. V (+ 0,1 m/s) - 1. Galina Maltshugina (RUS) 22,63; 2. Chandra Sturrup (BAH) 22,63; 3. Beverly McDonald (JAM) 23,04; 4. Zhanna Pintussevitsh (UKR) 23,15; 5. Simmone Jacobs (GBR) 23,36; 6. Tara Perry (CAN) 23,46; 7. Marina Zivkovic (YUG) 23,51; 8. Nadjina Kaltouma (CHA) 24,47. VI (- 0,6 m/s) - 1. Marie-Jose Perec (FRA) 22,62; 2. Inger Miller (USA) 22,74; 3. Alenka Bikar (SLO) 22,88; 4. Katerina Koffa (GRE) 23,09; 5. Natalja Safronnikova (BLS) 23,14; 6. Sevatheda Fynes (BAH) 23,39; 7. Georgette Nkoma (CMR) 23,68; 8. Ljudmila Dmitriadi (UZB) 24,88.
VAHEJOOKSUD (poolfinaali iga jooksu neli paremat). 31.07. I (+ 0,5 m/s) - 1. Guidry 22,51; 2. Sturrup 22,81; 3. Gainsford-Taylor 22,91; 4. Safronnikova 23,15; 5. Hernesniemi 23,38; 6. Gacevska 23,44; 7. Bello 23,66. McDonald ES. II (+ 0,3 m/s) - 1. Ottey 22,61; 2. Maltshugina 22,69; 3. Paschke 22,84; 4. Koffa 23,04; 5. Merry 23,17; 6. Fynes 23,26; 7. Yan 23,30; 8. Fomenko 23,44. III (- 0,4 m/s) - 1. Perec 22,24; 2. Onyali 22,37; 3. Miller 22,57; 4. Freeman 22,74; 5. Jardim 22,88; 6. Jacobs 22,96; 7. Myers 23,20; 8. Samuel 23,54. IV (- 0,2 m/s) - 1. Young 22,53; 2. Cuthbert 22,62; 3. Privalova 22,82; 4. Bikar 22,89; 5. Mayberry 23,48; 6. Rodriguez 23,50; 7. Ubah 23,62; 8. Pintussevitsh 23,68.
POOLFINAALID (finaali mõlema jooksu neli paremat). 1.08. I (+ 0,4 m/s) - 1. Perec 22,07; 2. Onyali 22,16; 3. Cuthbert 22,24; 4. Miller 22,33; 5. Young 22,49; 6. Freeman 22,78; 7. Safronnikova 22,98. Privalova ES. II (+ 0,1 m/s) - 1. Ottey 22,08; 2. Maltshugina 22,35; 3. Sturrup 22,54; 4. Guidry 22,56; 5. Gainsford-Taylor 22,76; 6. Paschke 22,81; 7. Bikar 22,82; 8. Koffa 23,20.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996