Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
EPP ALATALU
Septembris sõitsid välisministeeriumi ametnikud Heikki Vallaste Tokiosse ja Ruth Lausma Rooma, et luua nendes linnades Eesti välisesindusi. Itaalias tegutseb saatkond juba oma ruumes, Jaapanis seni veel hotellis.
Jaapanis töötab kaks Eesti diplomaati. Lisaks ajutisele asjurile Heikki Vallastele oktoobrist ka saatkonna kolmas sekretär Marek Luts. Eesti saatkond on avatud, kuigi tegutsetakse kesklinnas Prince-hotelli ruumes. Suheldakse nii Jaapani kui ka Eesti välisministeeriumiga ja otsitakse saatkonnale sobilikke ruume.
Jaapanis nädalasel visiidil viibinud majandusminister Jaak Leimann avaldas lootust, et järgmisel aastal on saatkonnal oma ruumid. Jaapani hinnatase on teiste riikidega võrreldes tunduvalt kõrgem ja Eesti võimalustega sobivaid ruume on seetõttu raske leida. Minister Leimannile tutvustati ka võimalikke saatkonna ruume.
Eesti Vabariigi ajutine asjur Itaalias Ruth Lausma ütles «Postimehele», et Eesti saatkond Roomas asub oktoobrist kesklinnas Po tänavas Saksamaa Liitvabariigi saatkonna vastas. Sellest nädalast on valmis ka remont ning enamasti konsulaarküsimustes pöörduvaid Eesti kodanikke ja itaallasi saab vastu võtta korralikes tööruumides. Millal Eesti saatkond Roomas ka viisasid vormistama hakkab, ei osanud Lausma eile öelda.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TIIU RITARI
Kui peaminister Tiit Vähi möödunud suvel Võrru jõudis, võtsid teda maavalitsuse ees kirikuplatsil vastu meeleavaldajad. Meelt avaldasid loosungite ja plakatitega varustatud Võrus Petseri tänav 2 asuva elumaja elanikud, kes kutsusid peaministrit ennast appi vältimaks Võrus korduda võivat Marja poe tragöödiat.
Aadressil Petseri 2 asub Võrus viiekorruseline kuue trepikojaga elumaja, mille üks ots on ehitatud soisele pinnasele, võimalik, et kunagisse jõesängi.
Et maja ei taha hästi püsti seista, sai selgeks juba ehitamisel, ja veel enne, kui majale 1983. aastal viies korrus peale laoti. Maja seinad kisuvad viltu ja maja vajub vaatamata sellele, et seda on üritatud mitmel korral paigata ja tugevdada.
Viimati kulutati maja tugevdamiseks 700 000 krooni, see oli lõppeva aasta kevadel. Kohati on seinapraod olnud nõnda laiad, et neist mahtusid linnud läbi. Majas katkesid torud ja elektrijuhtmed, vajusid uksed-aknad.
Eelmises linnavalitsuses abilinnapeana töötanud Hans Mõtshärg ütles suvel pärast peaministri Võrus käiku «Postimehele», et 700 000 krooni, mis kevadel maja tugevdamiseks kulutati, on tegelikult maha maetud raha, sest üks maja ei saagi seista ilma korraliku vundamendita.
Väidetavalt peetakse vajumise peasüüdlaseks maja alla soisesse pinnasesse tehnoloogiliselt valesti paigaldatud vaiu. Eelmine Võru linnavalitsus nägi lahendust vajuvate trepikodade võimalikult kiires lammutamises, et päästa see osa majast, mille vajuv majapool võiks muidu endaga kaasa kiskuda.
Viltukiskuv praguline maja ehitati kunagi Wermo elumajana, kuid Wermo erastamisel sattus Võru elumaja Tallinnas asuva RAS Elumaja haldusesse.
Võru linnavalitsus pidas aastaid kirjavahetust nii erastamisagentuuri kui mitmete ministeeriumidega, kust taotleti raha Petseri 2 vajuvas majapooles elavatele 24 korteri elanikele uute korterite muretsemiseks ja vajuva majapoole lammutamiseks. Mitmed ministrid ja valitsused lubasidki raha, kuid lubadused jäid lubadusteks, kuni viimases hädas korraldasid majaelanikud Tiit Vähile piketi.
Oktoobrikuu alguses jõudis lõpuks kauaoodatud raha Võrru - küsitud 3 miljoni krooni asemel küll ainult 1,49 miljonit. Raha jagati 23 korteri peale ära, elanikud kohustusid korterid tühjaks tegema ja välja kolima.
Tänaseks ongi Petseri 2 kaks trepikoda tühjad, elanikud on läinud, küte on välja lülitatud.
Mida teha edasi, selles on nüüd küsimus. Lisaks elanike vahel jagatud rahale eraldas riik ka veel 160 000 krooni maja renoveerimiseks. Kuidas renoveerimist mõista, sellest võivat mitut pidi aru saada, selgitas hiljuti valitud linnapea Harri Treial.
Trepikodade lammutamiseks sellest rahast ei piisa, ekspertide arvates läheb lammutamine maksma 500 000 kuni 1 miljon krooni olenevalt sellest, millist tehnoloogiat kasutatakse, rääkis linnapea. Linnal niisugust raha ei ole. Ka ei olevat kunagi varem tehtud uuringut või ekspertiisi selle kohta, kuidas kahe trepikoja lammutamine ülejäänud majale mõjub ja kas kahte trepikoda lammutades viimati kogu maja kokku ei kuku, ütles linnapea Harri Treial.
Lisaks on viimasel ajal ilmnenud veel üks asjaolu, mis räägib lammutamisele vastu: ühe Võrus tuntud ehitusfirma juhi arvates on Petseri 2 elumaja vajumine hoopiski peatunud. Linnapea ütles, et selle ehitusspetsialisti arvates on maja vajumine peatunud käesoleva aasta teisel poolaastal.
Nüüd soovibki Võru linnavalitsus veel enne jõule leida eksperdid, kes teeksid kindlaks, mis seisukorras on maja kandekonstruktsioonid ja kas maja on tõepoolest vajumise lõpetanud. Kuna ekspertiisi tegemine on väiksem kulu kui reaalselt maja lammutamine, milleks linnal pealegi raha ei ole, siis tehakse kõigepealt ekspertiis, selgitas linnapea. Sest ekspertiis võib anda vastuse, et lammutada polegi vaja.
Linnavalitsus on Petseri 2 saatust arutanud koos volikogu ehitus- ja planeerimiskomisjoniga. Lammutustöödeks vähempakkumise väljakuulutamise ja maja müügi kõrval on kaalutud ka võimalust muuta vabanenud korterid sotsiaalkorteriteks.
On mõtlematu lammutada olemasolevad korterid olukorras, kus linnaelanikud vajavad kortereid ja kus on teada, et linn ei suuda lähema viie aasta jooksul mitte ühtegi elumaja püsti panna, selgitas linnapea Võru linnavalitsuse ees seisvat dilemmat.
Võru eelmine abilinnapea Hans Mõtshärg ei ole nõus väitega, nagu ei oleks tellitud ehitusuuringuid selle kohta, mis juhtub ülejäänud trepikodadega siis, kui kaks trepikoda lammutada.
Linnavalitsus vaadaku kõik oma paberid hoolega järele, kahe trepikoja lammutamise kohta oli uuring tehtud juba Wermo ajal. Vähemasti mina olen küll neid näinud, rääkis Võru eelmine abulinnapea Hans Mõtshärg.
Kuuldes väidet, et maja vajumine on peatunud, väitis Hans Mõtshärg, et maja vajumine on ka mõnikord varem peatunud - natukeseks ajaks.
«Hiljemalt tuleval kevadel vajub maja edasi,» kinnitas Mõtshärg. Kui vajumist oleks võidud peatada lõplikult, siis oleks vajumise peatanud tänavukevadine 700 000 krooni maksnud tugevdamine, ütles abilinnapea ametist erru lastud Hans Mõtshärg, kes on Petseri 2 probleemidega tegelenud aastaid.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
URMAS KALDMAA
Eile andis ERSO Pärnu teatris Endla heategevusliku kontserdi, millest saadud tulu läheb Estonia katastroofis hukkunute mälestusmärgi püstitamiseks Pärnusse.
Kavas olid Heino Elleri sümfooniline poeem «Koit», Mozarti kontsert klaverile ja orkestrile ja Mussorgski «Pildid näituselt» Raveli orkestratsioonis. Kaasa tegi Austraalia pianist Roger Woodward, dirigeeris Jüri Alperten.
Kahjuks pidi haiguse tõttu eemale jääma Eri Klas ja korraldajad olid sunnitud viimasel minutil tegema kavas olulisi muudatusi.
Kontserti toetasid Eesti Kontsert, ERSO, Eri Klas, teater Endla, Pärnu Postimees, Pärnu Päikeseraadio ja Raeküla keskkool. Kontserdile pääses 20, 50, 75 või 100 krooni maksva piletiga, 500-kroonise eripileti ostnud kuulajaid tänati avaliku tänukirjaga.
Pärnusse Tervise sanatooriumi ja muuli lähedusse püstitatava mälestusmärgi autorid on Mati Karmin ja Tiit Trummal. Mälestusmärk kujutab endast nelja taeva poole suunduvat metallsammast, mis lõpevad mere poole kaldu oleva ristiga.
Esialgselt pidi mälestusmärk valmima Estonia huku teisel aastapäeval, kuid selle avamine lükkus rahapuudusel edasi. Nüüd on mälestusmärgi avamine kavandatud aasta hiljem.
Mälestusmärgi püstitamiseks vajalikust ca 2 500 000 kroonist on praegu olemas 175 062.
Suuremad annetajad on olnud Pärnu linna- ja maavalitsus, AS Kanpol, Tallinna Piimatööstuse AS. Kõige suurema summaga on toetanud sanatoorium Estonia, millelt laekus Estonia mälestusmärgi fondi 100 000 krooni.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
AIVAR AOTÄHT
Tulekahju läinud nädalal Rapla Ühisgümnaasiumi algklasside hoone rõivistus põhjustas sama kooli õpilane, näitas juhtunu uurimine.
Raplamaa päästeteenistuse vaneminspektor Arvo Puri ütles, et tulekahju süüdlane on kooli neljanda klassi 11-aastane poiss, kellega on ka enne pahandusi olnud.
Tulekahju ajal oli kolm klassi lapsi ekskursioonil Viimsis jõulumaal. Nagu Arvo Puri sõnas, oli kõnealune poiss sellelt reisilt maha jäetud, mistõttu poiss solvus sedavõrd, et ähvardas koolimaja põlema panna.
«Pärast ütles ta, et oli visanud ainult suitsukoni, kuid ilmselt aitas tikuga ka,» lausus Puri. Ta lisas, et see poiss on ka enne põlenguid korraldanud, samuti varastanud. Poiss ise rääkis välja ka nädalataguse süütamise Rapla raamatukogus, kus oli teinud kappi tule.
Ühisgümnaasiumi algklasside õppealajuhataja Tiiu Pariis ütles eile, et sel neljapäeval võttis ühisgümnaasiumi õppenõukogu vastu otsuse, et tulekahju põhjustanud poiss tuleb koolist välja heita.
«Mis temaga edasi saab, pole veel selge,» sõnas Pariis. «Olen temaga tegelnud juba kaks-kolm aastat, ja väga tõsiselt. Arvan, et võibolla tuleb uurida, kas tema psüühikaga on kõik korras.»
Õppealajuhataja lausus, et poissi kasvatab ema üksi, peres on ka teine laps. Kui poisi vaimse tervisega on kõik korras, siis tuleb poiss õppealajuhataja sõnul edasi erikooli saata. «Meil olidki juba paberid ajamisel, et saata ta kas ravile või teise kooli. Kümme minutit enne põlengu avastamist lõpetasin tema iseloomustuse kirjutamise...»
Nagu Tiiu Pariis märkis, said tulekahjus rohkem või vähem kannatada 89 õpilase rõivad - nii paljude laste vanemad teatasid koolile kahjusaamisest. Ühe klassi õpilastel põlesid ära pea kõik rõivad, need oli boksis, kust tuli alguse sai.
Rahalises väärtuses said lastevanemad kahju 18 207 krooni, lisaks umbes sama palju sai kahju ka kool, lausus Tiiu Pariis.
Osa kahjust on lubanud hüvitada Rapla linn. Ühisgümnaasiumi õppealajuhataja lisas, et nüüd tuleb koolil otsustada, kas nõuda midagi ka tulekahju põhjustanud poisi emalt. «Seda ei oska praegu öelda, emal on isegi raske,» lisas Tiiu Pariis.
Tulekahju Raplas Kooli tänav 8 asuvas ühisgümnaasiumi algklasside hoone rõivistus oli läinud kolmapäeva keskpäeval. Tulekahju ei olnud suur, põles all garderoobi üks viiest boksist. Suitsus, kuumuses ja kustutusveest said kannatada rõivad ka teistes boksides. Inimesed kannatada ei saanud. Kohale sõitis kaks tuletõrjeautot, poole tunniga (kella 12.18-ks) oli põleng kustutatud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
MALLE TOOMISTE
Viljandimaa nimekas taluperemees astub maavalitsuse ühte kabinetti ja haarab käigupealt telefonitoru, mille riigiametnik talle ulatab. Löögivalmilt vastab peremees «Postimehe» küsimustele maaelu kohta ja ütleb, et põllumajandusreform ebaõnnestus ning Eesti põllumajandus on madalseisus. «See on ebaloomulik, kui ei saa tööle vastavat tasu,» õiendab 52-aastane talunik. Samas õigustab ta oma talutööd järjepidevuse ja parema lootusega.
Talumajapidamise ja eraettevõtluse nimel reformitud põllumajandus pettis paljude maainimeste lootusi. Kes pole rahul pankrotistunud ühistutega, kes tootmisvahendite jagamisega, kes maa- ja omandireformist lahutatud põllumajandusreformi seaduse endaga.
Kaheksa-üheksa aastat tagasi hakkasid ärksamad eestlased rääkima talude taastamise vajalikkusest, kasutamata enam väljendit põllumajanduslik individuaaltootmine.
Ligi viis aastat tagasi vastu võetud Eesti Vabariigi põllumajandusreformi seaduse (märts 1992) ülesandeks seati «üleminek põhiliselt talumajapidamisele ja muule eraomandusel rajanevale ettevõtlusele.»
Viljandi maavanema sõnul jättis riik vaid ideoloogilist kontseptsiooni pakkudes seaduse tõlgendamise kohalikele reformikomisjoni liikmetele, kes lähtusid igaüks oma arusaamisvõimest ja oma huvidest, ning nõnda tehti igas paigas isemoodi.
Õisu Taluseltsi esimees ja majandi reformikomisjoni esimees Peeter Marjak (48) arvas, et Õisu reformikava oleks võinud olla talusõbralikum ning ühistute asemel anda rohkem masinaid nendele taludele, mis maa kätte said. Samas tõdes ta, et tänu loodud masinaühistule jäi põllutehnika vähemalt oma piirkonda.
Kääridele maa ja tootmisvahendite omanike vahel osutas ka Viiratsi abivallavanem Mart Vaiksaar (38): «Vaheetapid, mille kaudu tõeline maaharija saab enda kätte lõpuks ka maa, pidurdavad tootmise arengut.»
Kõrgemäe sovhoosi direktor Herbert Anton (64) väitis ühena vähestest, et reform iseenesest majandustegevust ei halvanud, kuigi sovhoosimail seisab tühje tootmishooneid, mida keegi ei taha. Antoni arvates oleks pidanud talumajandus tekkima järk-järgult, jätkuva ühistootmise kõrvalt oleks soovijad saanud ükshaaval omaette asuda ja ehk maaharimisel ühistult abigi. Siis oleks reform rahulikumalt kulgenud.
Polli vallavanem Arvo Maling (29) tähendas, et põllumajandusreform lõhkus suurtootmise ära ja korralikku talupidamist vara laialijagamisel ei tekkinud.
Viljandimaa talupidajate üks juhte ei söandanud «Postimehele» kinnitada, et Viljandimaal on võim nüüd talude käes. «Ühistud on ka arvestatav jõud,» jättis ta võimupiiri lahtiseks.
Võrreldes esimese Eesti Vabariigi aegse talude arvuga on Viljandimaal praegu kümme korda vähem talusid, veidi üle tuhande.
Viljandimaa üks taluideolooge Antu Rohtla meenutas, et kaua enne põllumajandusreformi pakkus privatiseerimiskongressil välja talude tekkimise rahuliku tee, lähtudes talutegemisest kui tütre mehelepanekust kaasavaraga. «Meie kava järgi oleks talu asutajatele kaasa antud maad, loomi, masinaid ja käibevahendeid vastavalt maa suurusele. Aga me olime sunnitud oma eelnõu ise tagasi võtma, sest sellele taheti lisada tingimus, et kõik see juhtub, kui sellega on nõus kolhoosi või sovhoosi töötajate üldkoosolek,» rääkis Rohtla.
Vastukaaluks nendele, kes tagantjärele arvavad, et reform võinuks kulgeda sujuvamalt ja aeglasemalt, väitis üks vallavanem, et kõige paremad tulemused saavutasid need, kes reformiga varem hakkama said, kuigi siis oli protsess valulisem.
Viljandi maavanem Helir-Valdor Seeder tunnistas, et seadus ei näinud paljusid probleeme ette ja need tuli kohalikel reformijatel kokkuleppeliselt ise lahendada, kuid see tekitas pingeid inimeste vahel. «Sellest sugenes ütlus põllumajandusreformi ideoloogia kohta, et kes oli aktiivne, sai aktiivsed põhivahendid (auto, traktori, kuivati), ja see, kes oli passiivne, sai passiivsed põhivahendid (näiteks tööosakuga võrdse ühe paneeli silohoidlast),» tähendas maavanem.
Eduka reformiga tuntud Kõpu kolhoosi viimane esimees ja praegu Kõpu osaühingu tegevdirektor Raimund Toom on «Sakalale» öelnud: «Reformi käigu määrab ära algus. Kui inimesed saavad kaasa mõelda, kuidas muudatusi teha, siis võib ka soovitud tulemusteni jõuda.»
Kolm-neli aastat on Viljandimaal põllumajanduses jagatud ligi 39 miljoni krooni väärtuses ühistatud vara ja ligi 75 miljoni krooni väärtuses tööosakuid. Jagatud varad ja kompensatsioonid ei ole teinud inimesi maal rikkamaks. Sõna «rikkus» kuuldes hakkab maainimene kohe rääkima väikestest palkadest ja tööpuudusest.
Polli vallavanem ütles, et reformi käigus püüti kõiki teha omanikeks, aga ühisomandi haldamise kultuuri pole ja igaüks kisub enda poole. Tekkinud nõrgad struktuurid ei suutnud tootmise järjepidevust hoida.
«See summa, millega vara kompenseeriti - meie vallas ulatus see tuhandest 20 000 kroonini -, ei teinud kedagi rikkamaks,» tõdes Polli vallavanem. «Talupidamisse ei saa vara enam selles väärtuses, mis omal ajal ära võeti.»
Aastakümneid Tarvastu kolhoosis töötanud naine märkis kahetsusega, et varad lihtsalt lasti käest, palju loomi viidi kohe lihakombinaati.
Viiratsi abivallavanem Mart Vaiksaar pidas reformijärgse majanduslanguse põhjuseks mitte reformi ennast, vaid üleminekut ühelt riigikorralduselt teisele. «Kui nõukogude ajal oli elunormiks riigivargus, siis inimeste teadvusest ei kao see mitte aastaga, vaid aastakümnetega,» nentis Vaiksaar.
Karksi reformikomisjoni esimees Jaan Tammik (60) väitis, et eestlastele on juba Stalini-aegse palgasüsteemiga vargusemõte kodeeritud - et sa saad vähe palka, kuna sa nagunii varastad. Tammik tõi näitena Karksi kanala, kus munasorteerija teenib umbes 500-600 krooni.
Halliste valla majandusnõunik Peeter Murrik (59) parandas küsimuse asetust ja ütles, et rikkusest ei maksa maal küll rääkida. «Paljus segab elu edenemist endisaegne mentaliteet. Inimeste madal kvalifikatsioon ei vasta enam tänastele nõuetele. Samas on jõukus suhteline, sest mõni vallas elav registreeritud töötu jõuab osta auto,» arutles Murrik.
Viljandimaa reformijad nõustuvad sellega, et inimestest endist sõltus reformi käigus väga palju. Levinud on väide, kes varem kolhooside ajal kõvasti tööd tegid, rügavad ka nüüd. Polli vallavanem lisas, et paremini läheb neil, kes ostsid oma raha eest näiteks lauda ja hakkasid loomi pidama. «Kes reaalset raha tootmisse ei pannud, need ei tunnetanud vastutust,» osutas vallavanem.
Olustvere vallavanem Aare Aua (40) arvas, et mingi osa inimesi (Olustvere vallas tema hinnangul ehk 10%) jääb alati toimetulematuse tõttu valla hoolde.
«Ei heastanud põllumajandusreformi tekitatud ülekohut ega loonud ka tingimusi edukaks põllumajanduslikuks tootmiseks maal,» arvustas Viljandi maavanem. «Selge on seegi, et kolhooside-sovhoosidega edasi minna ei saanud, reorganiseerida oli vaja.»
Maavanem rõhutas, et tema on algusest peale, juba enne seaduse vastuvõtmist avaldanud seisukoha, et põllumajandusreformi ei oleks tulnud käsitleda eraldi omandireformist, vaid ühe osana selle sees.
Viiratsi abivallavanem Mart Vaiksaar märkis, et omandit puudutavad seadused võeti vastu rahvusliku tõusu ajajärgul ja need baseeruvad kunagise ebaõigluse heastamisel, kuid reformimisel ei ole see õige lähtepunkt. «Turumajanduslikul printsiibil põllumajandust jagades oleks majandus natuke kiiremini käima läinud,» arvas Vaiksaar.
Veel küsis Vaiksaar retooriliselt, miks peavad noored oma tööga kinni maksma kuuskümmend aastat tagasi tehtud ebaõigluse, väites, et praegu represseeritakse nooremaid inimesi.
«Kui reformis järgitakse ülekohtu heastamise põhimõtet, läheb protsess igal juhul raskustega,» tõdes Vaiksaar. Ta meenutas anekdooti hiirest, kes kaebas lõvile kassi peale. Lõvil olnud tähtsaid riigiasju ajada ning saatnud hiire kaebuse kassile lahendada. «Kui põllumajandusreform oleks läbi viidud riiklikul tasandil, oleks ehk see olnud objektiivsem ja kiirem,» lisas Vaiksaar.
Neli aastat Karski kolhoosi reforminud Jaan Tammik võrdles majandi vara jagamist karunaha jagamisega enne jahti. Tema tagantjärele tarkuse järgi oleks pidanud elujõus farmid müüma ja siis tulu jagama hakkama. Mõneski majandis ei taha inimesed mõista, miks nad ei saa kätte oma osakut, mis seisab tühjalt seisva farmi all kinni.
Viljandi maavalitsuse põllumajandusosakonna juhataja Lembit Villemi hinnangul jääb katteta umbes 4-5 miljoni krooni ulatuses ühistatud vara ning 2-2,5 miljoni krooni ulatuses tööosakuid.
Riikliku sundlõpetamise kätte jääb Viljandimaal esialgu kuus ühismajandit: Viiratsi riigimajand, Kamara sovhoos, Holstre kolhoos, Viljandi kolhoos, Saarepeedi kolhoos ja Halliste PTK.
Viljandi maavanem ütles, et tema hakkab nende majandite kohta hagimaterjale kohtule ette valmistama pärast 12. detsembrit, kui põllumajandusministeerium on sundlõpetamise korda selgitanud.
Paraku puudutab sundlõpetamine vaid ühismajandeid ja jätab kõrvale kohustatud subjektid ja ühismajandite õigusjärglased, kus on reformi käigus tekkinud palju ühismajandite raskusega analoogseid probleeme. Põllumajandusreform kestab tervikuna seni, kuni kõik kohustatud subjektid on oma võlad tasunud.
Viljandi maavanema Helir-Valdor Seedri sõnul on põllumajandusreformi edukuse mõõdupuul üks tegureid inimeste endi rahulolu. «Seda rahulolu täna ei ole. Inimesed ei arva, et nad on saanud õiglase osa oma tehtud töö eest nõukogude aastatel või ära võetud varade eest või neile tekitatud ülekohtu eest,» lausus maavanem.
«Reformi edukust saab hinnata ka põllumajandusliku tootmise järgi. Põllumajandusreformil ei ole küll mingeid teeneid põllumajandusliku tootmise jätkamises maal,» suunas maavanem selle au entusiastidele ja fanaatikutele, kes on jäänud truuks maaelule ja põllumajandusele.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996