Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
RIHO PAAS
Eesti lauatennise juubeliaasta kulmineerub 14. detsembril meistrite turniiriga tervisekeskuses Florasport. Kell 10 algab erinevate aastate vabariigi meistrite igamehe paaristurniir, mille paremaid ootavad korralikud auhinnad.
Lauatennis on üks neist spordialadest, kus osa Eesti meistrite nimesid on kadunud aegade hämarusse. Seda täpsemalt on peetud arvet sõjajärgsete turniiride kohta. 1950. aastast alates on Eesti meistriks üksik- ja paarismängudes kroonitud 28 nais- ja 37 meesmängijat.
Meistritiitlite edetabelit juhib meestest 36 korraga Rein Lindmäe, kes on tulnud samuti N.Liidu ja Soome meistriks ning saanud MMilt pronksmedali. Jaan Härmsil on meistritiitleid 26, Johannes Meeksal ja Elmo Kivitsal võrdselt 15. Barcelona olümpiamängudel Eestit esindanud Igor Solopov on esimene olnud küll tosinal korral, kuid tema laeks on EMi kuldmedal.
Naiste edetabelit juhib 31 meistritiitliga Evelin Lestal, kuid tippvormi aastatel teda välisvõistlustele ei lubatud, ehkki oli N. Liidus real aastatel esinumber. N. Liidus peetud võimeteproovidel suutis ta aga alistada paljusid EMi medaliomanikke. Kai Milvek (neiuna Härms) on meistriks tulnud 23 korral. Sama arv kordi on esimene olnud ka Ülle Laur (neiuna Hüva), kellel kodus ka noorte EM-võistluste kuldmedal.
Signe Talu (Paisjärv) on võitnud kümme meistritiitlit, kuid see-eest on tal ette näidata hõbemedal EMilt ja pronks MMilt.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
VEIKO VISNAPUU
Kolmapäevase Tallinna Kalevi ja Türgit esindava Bursa Tofas SK vahelise korvpallimatshi järelkajad ei taha veel vaibuda. Bosnia ja Hertsegoviinast pärit Bursa klubi 205-sentimeetrine võõrleegionär SAMIR AVDIC ütles mängujärgses intervjuus «Postimehele», et teda hämmastas kohtunike töö. «Kui Soome kohtunik (Janne Muurinen) mulle ridamisi vigu vilistama hakkas, vihastasin tõsiselt.»
13.26 enne kohtumise lõppu oli avamängus Bursas Tofas SK resultatiivseimana 23 punkti kogunud Avdic sunnitud viie veaga väljakult lahkuma. «See võttis mind sõnatuks, kui kohtunik viiendat korda mulle vea vilistas. Kummaline vilepartii, ma ei oskagi sellele midagi lisada,» nentis Bosnia ja Hertsegoviina koondislane.
Oma koduklubi edasipääsemine Koraci karikasarja järgmisesse ringi (kahe mängu kokkuvõttes 131:126) valmistas aga Avdicile tohutu palju rõõmu. «Me ei mänginud küll oma parimat mängu, kuid suutsime kinni pidada oma mängujoonisest. Väga oluline oli see, et tundsime ennast ühtse löögirusikana, kogu meeskond mõistis, mida tuleb väljakul teha. Mina arvan, et nii jätkates võime me Koraci karikaturniiril lüüa keda tahes ja tulla meistriks! Igatahes meistritiitel on meie eesmärk!»
«Postimees» kahtles, kas Bursa Tofas SK on ikka tiitlivõiduks küps. «Miks mitte. Ma usun meie edusse seetõttu, et oleme tänavu tohutult karastunud. Edukas esinemine korraga kolmes tugevas sarjas, nii Türgi meistri- kui ka karikavõistlustel, samuti Koraci karikaturniiril, annab meile vaid enesekindlust.»
Bosniast pärit pallur kurtis, et Tofase meeskonnale (ja talle endalegi) tegi kolmapäevases kohtumises mingil määral muret ka väsimus. «Saabusime Tallinna mängupäeva eelsel südaööl, 18 tundi enne kohtumise algust - lennukitega oli jälle probleeme. Me polnud mängu alguseks piisavalt puhanud. Kuid me oleme professionaalsed korvpallurid ning peame igas kohtumises ja igal treeningul andma endast sada protsenti.»
Samir Avdicile on väga oluline ka osalemine Bosnia ja Hertsegoviina rahvuskoondises. «Klubis tuleb meil nüüd 15-päevane mänguvaba paus, mis tähendab väga tõsist valmistumist hooaja teiseks ja ühtlasi raskemaks pooleks. Mõned meie meeskonnast, näiteks mina või Vladan (Alanovic), peame aga juba järgmisel nädalal kaitsma oma rahvuskoondise au EM-võistluste valikmängudes. Koondise huvide eest väljas olemine on meile lisaks niigi raskele hooajale väga suureks auks.»
Palusin Samir Avdicil iseloomustada Kalevi meeskonna mängu. «Kalev mängib väga spetsiifiliselt, kuid teie meeskonna mängus on tunda endise N. Liidu korvpallikooli mõju - Kalevit veavad ju Venemaal karastunud Sokk ja Kuusmaa. Teie kahe põhimängija peamiseks veaks on see, et eksitakse just otsustavatel hetkedel. Lisaks Sokule ja Kuusmaale oli mängudes meie vastu kohati hoos ka Kalevi number kaksteist (Marek Noormets).»
Oma meeskonnast tõstis Avdic lisaks horvaadile Vladan Alanovicile esile ka kahte ameeriklast. «Rashard Griffith mängis Tallinnas Kalevi pikad korvi all kindlalt üle, hankides mitmel korral olulisi lauapalle. Steven Rogers seevastu tabas mitme väga olulise viske.»
«Koraci karikasarjas on jõutud otsustavasse faasi, see nokaut-süsteem loob võimalusi kõigile meeskondadele - ühel on täna hea päev, teisel jälle halb... Bursas saime küll kuuepunktilise võidu, kuid meie silmis ei maksnud see midagi, sest enne korduskohtumist oleks vaja olnud tunda ennast kindlamalt,» lõpetas ka Türgi passi omav Samir Avdic (või türgipäraselt Samir Aydin).
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
RANDO SOOME, Pielavesi
Soome suusahüpetekoondise peatreener Hannu Lepistö on murelik mees - hooaeg on ammuilma alanud, ent tema hoolealused oleksid nagu karu kombel talveunne suikunud.
Enne täna Tshehhis Harrachovis peetavat MM-võistluste viiendat etappi on Ari-Pekka Nikkola parima soomlasena seitsmes, Jani Soininen kaheteistkümnes, Janne Ahonen kuueteistkümnes ning möödunud talve komeet Mika Laitinen alles kahekümne kolmas. Iseasi, kui niimoodi algaks siinkandis golfimängijate hooaeg, aga et peaaegu rahvusspordialaks peetava suusahüpete koondislasi esikümnest tikutulega peab otsima... see ei mahu küll soome spordisõpradele pähe.
Ja ometi rääkis peatreener Hannu Lepistö veel kuu aega tagasi, et tänavuseks eesmärgiks on korrata mullutalvist edu, või veelgi etem, esineda isegi paremini. Eelmisel aastal tundus kohati, et meie põhjanaabrite mägikotkastele on tõepoolest tiivad selga kasvanud - kuidas nad muidu nii sageli teistest kaugemale lendasid?
Mäletate, Mika Laitinen võitis mullu üheksast esimesest MK-etapist tervelt viis ning ainult too õnnetu kukkumine 31. detsembril Garmisch-Partenkircheni trampliinilt röövis talt vaat et kindlana tundunud MK-võistluste üldesikoha. Tänavu on aga Laitinen olnud vaid eelmise talve kahvatu vari, kes hüppab nagu pupujuku ning kelle enesekindlus on jäänud vist mõne sooja mere äärde suvepuhkust pidama ja päikest võtma.
Sünge on ka Laitinen ise, ootab ainult jõule ning seda, et valgus ka tema sportlasehinge pimedusest võitu saaks. «Ootan, et tänavu toob Jõuluvana mulle uue pea, mis on täidetud uue enesekindlusega,» paljastas Laitinen kirja sisu, mida ta Rovaniemi poole teele - vähemalt mõtetes - on saatnud.
Meelakkumine pole olnud ka eelmisel hooajal MK-võistluste üldarvestuses kolmandaks tulnud Janne Ahose tänavune talv. Napisõnaline Ahonen on ajakirjanikele väga ebahuvitav vestluspartner, sest mingu hästi või halvasti, tema näol on ikka selline «mis see teie asi on»-ilme ja kommentaariks kõlab peaaegu alati «tulin siia hüppama, mitte rääkima». Rääkimine on aga teadagi hõbe ja vaikimine kuld, ent vägisi tahaks Ahosele öelda nagu Raja Teele, kes pulmapäeva hommikul Joosep Tootsi vuntsist tutistas: naerata nüüd ometi mokaotsastki...
Ebaõnnestunud hooaja algusele tuleb aga teadagi põhjusi otsida ning uurida ja puurida, kas on olnud kärss kärnas või maa külmunud. Hannu Lepistö ning ka suusahüppajate endi arvates on loodetust nigelama vormi põhjustanud... tänavune soe talv. Nende muret võib isegi mõista, sest Kuusamo lähistel Rukal, kus viidi läbi hooajaeelne tähtis laager, sadas veel novembri algul lume asemel märga lörtsi ning pisut liialdades võiks öelda, et sellises keskkonnas libisevad hästi vaid veesuusad. Lumekuninganna avas oma salved alles mõni nädal tagasi, ent siis oli juba hilja - soomlased olid MK-võistluste rongist maha jäänud.
Ainsana on meie põhjanaabritest tänavu enam-vähem rahuldavalt esinenud Ari-Pekka Nikkola, keda võib võrrelda kevadel karjääri lõpetanud sakslase Jens Weissflogiga. Vähemalt selle poolest, et Nikkolagi on üks neid väheseid suusahüppajaid, kes on jaksanud tipus püsida veel ka siis, kui häälemurre on möödas ning õhtul restorani sisse pääsemiseks ei pea enam passi näitama. 28-aastane siilijärvilane debüteeris Soome koondises juba 1987. aastal, Matti Nykäse mehetegude päevil, tulles meeskondlikuks maailmameistriks.
Tänapäeval võib selliseid staazhikaid suusahüppajaid aga lausa ühe käe sõrmedel üles lugeda. Vahepeal oligi juba selline tunne, et suusahüpped on muutunud punapõsksete ja kerge kondiga poiste omavaheliseks arveteklaarimiseks, kuhu vanematel tegijatel enam asja pole. Umbes nagu keskealistel koolilõpudiskole.
Õnneks on Ari-Pekka Nikkola tõestanud oma kindla ja eelkõige stabiilse esinemisega vastupidist ning olnud üks nendest, kes on päästnud suusahüpete maine. Sellest hoolimata võib tõdeda, et möödas on need ajad, mil kogemusi peeti mägikotkaste suurimaks trumbiks. Nüüd tean minagi, miks suusahüpetes MK-etapi võitjale autovõidusõitjate või ratturite kombel shampust ei pakuta - alaealistel on ju alkoholi tarbimine rangelt keelatud!
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
JUHAN MAIDLO
Eesti Kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi sihtkapitali toetusel ja kirjastuse ILO väljaandel ilmub peatselt raamat «Mis juhtus Anton Raadikuga?». Selle autorid, Rootsis elav Jaak Sepp ja allakirjutanu, nimetavad teost «ühe eestlasest spordivägilase traagilise värvinguga elukroonikaks, millel puudub viimane peatükk».
Lehelugejale pakume kõnesolevast raamatust meie arust ühe tavalise peatüki üheksakümnest. Kirjeldatu leidis aset Chicagos 29. septembril 1948, täpsemalt sama päeva õhtul pärast Raadiku kümneraundilist matshi USA staazhika profi Sonny Horneiga, kellelt eestlasel õnnestus paar kuud varem talutud napi punktikaotuse eest revansh võtta. Selgituseks veel: Edward Stevenson oli Raadiku mänedzher ja Sam Buxbaum treener.
Vanemaealised, kel on mälestusi spordist sõjaeelses Eestis, enamasti teavad Anton Raadikut. Teavad teda kui mitmekordset Eesti meistrit ja raudkindlat punktitoojat maavõistlustel, Euroopa meistrit 1939, pöördelistel neljakümnendatel otsemaid N. Liidu tippklassi tõusnud poksijat. Ent vähe või üldse midagi pole teada tema edasisest käekäigust Läänes, elukutselisena.
Anton Raadik oli oma kodumaal peaaegu pool sajandit mahavaikitud spordimees. Teated tema ühelt poolt säravast ja teisalt mõtlemapanevalt vastuolulisest eluteest on aegade ja olude sunnil olnud lünklikumast lünklikumad. Autorid julgevad loota, et ilmuv raamat selle puudujäägi (või võla) korvab.
Anton Raadikust huvitatu saab ülevaate tema noorpõlvest, amatöörpoksija aastatest (1934-1942), mille jooksul andekas spordimees pidas 130 võistlust, võites neist 118 (87 nokaudiga). Mainitule lisandub 60 erinäolist matshi elukutseliste nöörringis Euroopas ja seejärel ookeani taga. Raamatus tutvustatakse eestlasest profi kõiki vastaseid - vähemkuulsaid ja kuulsaid (mitte ainult sõnas, vaid ka pildis), kelle hulgas ei puudu hilisemad keskkaalu maailmameistrid.
Anname lugejale teada, kuidas Raadik neist igaühega poksis ning ühtaegu pildi toonases elukutseliste spordis valitsenud reegleist ja tagamaadest, aga ka allilma jõhkrast ja järjekindlast sekkumisest, mille läbi maailmameistri tiitlivõistluse igati ärateeninud eestlasel jäigi see pidamata.
Siiski ei ole tegu pelgalt poksiraamatuga, sest niisugune, me kardame, võiks huvi pakkuda üksnes kitsale huviliste ringile.
Püüdsime Jaan Sepa (omaaegse tuntud jalgpalluri, Anton Raadiku eakaaslase ja noorpõlve hea tuttava) kasutuses olnud aastakümneid kogutud faktiderohkele ja dokumentaalsele materjalile - sealhulgas arvukatele jutuajamistele ja pikaajalisele kirjavahetusele erinevatel aegadel Anton Raadikuga kohtunud inimestega - toetudes luua peategelase elukäigust ning temast võimalikult tõepärase pildi. Palju aitas sellele kaasa Rootsis elav Antoni endine abikaasa, kes lahkelt lubas oma suulisi mälestusi, fotosid ja mehelt saadud kirju raamatu käsikirja kokkupanekul kasutada.
Kohati väga edukale ja tulutoovale karjäärile vaatamata tundis Anton Raadik võõrsil alaliselt muret sünnimaa ja lähedaste - Raikkülas (Raplamaal) elavate vanemate, venna ja õe, samuti oma Stockholmi maha jäänud perekonna pärast. Siis, kui Anton Raadik oli valmis profipoksiga lõpparvet tegema - pärast viimast, 2. mail 1952 Chicagos peetud võistlust -, ootasid abikaasa Terttu ja väike poeg Kare teda pikisilmi koju. Kahjuks asjatult... Anton Raadik kadus ootamatult ja jäljetult, jättes maha vaid kuulujutud oma võimalikust saatusest.
Raamatu pealkirjas esitatud küsimusele on vastust otsitud palju aastaid. Ja jätkatakse otsimist.
Autorid soovisid raamatut kirjutades tõestada: Anton Raadik kui suur sportlane ja aatemees väärib püsivat kohta Eesti spordisangarite Georg Lurichi, Georg Hackenschmidti, Aleksander Abergi, Alfred Neulandi, Kristjan Palusalu, Paul Kerese ja teiste kõrval, kohta Eesti kultuuriloos.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Riietusruumi sisenenud rõõmsatujulised Edward Stevenson ja Sam Buxbaum embasid Raadikut veel kord.
«Me ei kahelnud hetkekski, et võidad Hornei. Ja kõik asjatundjad uskusid sinusse.»
Raadik, kelle väsinud nägu lõi naerule, silmitses hindavalt mõlemat meest.
«Olete minu üle muretsemisest kõhnaks jäänud. Ka mul näpistab kõhus. Sõbrad, kuidas oleks, kui läheks koos sööma. Pole ju nii hilja veel.»
Steve: «Mul oli sama idee. Sa jõudsid minust ette!»
Sam tegi tseremoniaalse kummarduse:
«Teie teenistuses, härrased!»
Mehed teadsid, kuhu sammud seada. Mitte kaugel Marigold Gardenist, sealpool, kus veel domineeris vanale Chicagole iseloomulik arhitektuur, mida polnud jõudnud rikkuda ultramoodsad, kuid äravahetamiseni ühenäolised pilvelõhkujad, asus mõnus söögikoht.
Nad olid varemgi selles väikerestoranis, mille interjöör tuletas meelde sajandivahetuse kauboikõrtsi, üheskoos einestanud ja omi plaane klattinud.
Telliti, söödi, joodi. Raadik, keda piinas võistlusjärgne janu, laskis lauale tuua suure kokakoolapudeli, kaaslased lubasid endale Antoni võidu puhul pisikese dringi.
Mis südamel, see keelel. Anton arvas, et siin, teises miljöös oleks sobiv Steveilt aru pärida: miks mänedzher tema enne võistlust esitatud küsimusele - mispärast ma ei poksi Cerdaniga tiitli peale, vaid niisama? - vastuse võlgu jäi.
Anton tegigi seda. Stevenson kuulas teda rahulikult ega kiirustanud vastamisega. Õngitses taskust pisut kortsunud ja kokkukeeratud ajaleheväljalõike ning ulatas selle pärast silumist üle laua Raadikule.
Anton laskis silmad üle trükiteksti käia.
«Vaata aga vaata, rootslased kirjutavad minust!»
Ehkki Euroopast lahkumisel jäi Raadikul rootsi keele õppimine pooleli, polnud ta tookord omandatut ära unustanud. Mõnikord siinset Scandinavian Clubi külastades oli ta rootsi keelega kenasti toime tulnud. Anton taipas, et tegu on intervjuuga - «Stockholms Tidningen» ajakirjanik esitab küsimusi ja Cerdani mänedzher Lew Burston vastab.
«Mina tean, mis seal kirjutatakse,» ütles Steve. «Sina loe ja tõlgi Samile.»
«Rootsi keelest inglise keelde?» ehmus Raadik. «Olgu peale, proovin.»
Anton süvenes teksti.
«Sam, kuula!» Raadik jätkas aeglaselt, aegajalt pause tehes:
«Rootsi lehemees küsib Burstonilt: kas Raadikul on väljavaateid tiitlivõistlusteks? Ta on ju ainuke poksija maailmas, kelle löökidest Cerdan põrandal käinud. Kuid kõneldakse, et Cerdan pole eriti huvitatud kohtumisest tugeva löögiga eestlasega Burston vastab: jah, me oleme Raadikule mõelnud. Kuid ma selgitan oma seisukohta lähemalt. Minu arvates on Cerdan maailma parim keskkaallane ja meie ei karda ühtki vastast. Kuid elukutseliste poks on ühtlasi äri, suur äri Seetõttu oleme koostanud nimekirja võimalikest vastastest, võttes aluseks nende rahalise külgetõmbejõu. Ja selles nimestikus on Anton Raadik Graziano, Robinsoni, Zalei ja Belloisei järel viies Kindlasti on taolise valiku tegemisel olulise tähtsusega küsimused: Kas võistleja on mõne tuntud suurrahva esindaja? Milline on tema toetajate majanduslik kandejõud? Kes kannab hoolt poksija rahvusvahelise tutvustamise eest? Oletatavasti leiame parima vastuse neile küsimustele siis, kui meenutame prantsuse rahva juubeldust Marcel Cerdani võidu puhul ja triumfaalset vastuvõttu, mis maailmameistrile osaks sai »
Raadik lõpetas ja ohkas, keeras ajaleheväljalõike kokku ja asetas enda ette lauale. Antonil oli sama sant tunne nagu sel õhtul, mil ta pärast omateada võidetud võistlust Cerdaniga hoopis kaotajaks loeti.
Miks tema karjääri ette kive veeretatakse? Miks?
«Kas siis Cerdani enda lubadus pole krossigi väärt?» imestas Raadik ja vaatas Stevensonile otsa.
«On. Ta on lubanud sulle võistluse,» teatas mänedzher.
Raadik: «Kui mina paneksin omalt poolt 25 000 dollarit, kas ülejäänud raha tuleks sinu käest?»
Steve ja Sam ajasid silmad üllatusest suureks.
Stevenson: «Sul on ilus korter peaaegu südalinnas. Ja kui sul on kogutud 25 000 dollarit, siis elad sa jõukamalt kui mõni maailmameister. See on suur uudis! Võibolla me ajaksime garantiisumma kuidagi kokku. Aga kui sa kaotad? Kes kannab siis kulud? Kuid kellelt sa garantiisummast teada said?»
Raadik: «Mul on ingliskeelse teksti lugemisega raskusi, kuid ma saan paljudest asjadest ilma põhjaliku keeleoskusetagi aru. Näiteks Jake La Motta püsib pikemat aega, juba enne minu siiatulekut, kindlalt kümne parema hulgas. Miks temal ei ole õnnestunud tiitlivõistlust saada?»
Paistis, et Stevensonile oli see jutuajamine vastukarva.
«Jakeil on mänedzher, kes asju ajab. Sinu mänedzher olen mina ja ma üritan sinu heaks teha kõik. Maailmameistriks tulemine oleneb siiski eelkõige sinust.»
Nüüd tahtis Raadik rääkida Chicago allilma esindajaist, kes oma olemasolust ja nõudmistest olid talle taas märku andnud. Anton soovis Steveilt küsida, kas tema jutul ja tundmatutel väljapressijatel on mingi seos, aga loobus.
Mehed vaikisid. Igaüks tegeles omade mõtetega.
«Kas ei ole tegelikkuses nii,» võttis Raadik jutuotsa uuesti üles, «kui ma tahan tiitlivõistlust, pean maksma teatud garantiisumma mitte ainult Cerdanile ja tema mänedzherile, nagu ametlikult ette nähtud, vaid lisaks neile veel kellelegi, kes toob mulle allakirjutatud lepingu?»
Nüüd saabus jälle pikk vaikus, mille Steve viimaks katkestas.
«Well, well! Jah, seda võibolla proovitakse teha, kuid see on väga hädaohtlik variant. Sa võid kaotada oma garantiiraha, kaotada niisugusel moel kättevõidetud meistritiitli, saada eluaegse võistluskeelu. See on suur risk.»
Raadik osutas sõrmega laual lebavale «The Ring Magazinei» viimasele numbrile ja lausus etteheitval toonil: «Ega mul muud vist üle jää kui närtsida koos oma reitingu kolmanda kohaga.»
Steve: «Ära räägi lollusi. Minu käe all on olnud mitu andekat Skandinaavia poksijat. Ühestki neist ei õnnestunud maailmameistrit teha, ehkki kõige lähemale jõudis Otto von Porat. Usun, et mul on sinuga rohkem õnne. Oled ju mulle korduvalt kinnitanud, et sa ei ole Skandinaaviast, vaid Eestist »
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ANDRES PÕHJALA
Tallinna uues spordihallis peeti klubi Condor korraldusel Eesti meeskondlikud mesitrivõistlused.
Osales seitse noorte ja viis täiskasvanute võistkonda (mõlema võistkonnaga olid esindatud Tartu Do ja Tallinna Aita-Do ning Lasnamäe spordikeskus, endine Dvigatel).
Noortest jõudsid finaali Aita-Do ja Tartu Do ning ühepoolseks kujunenud kohtumise võitsid pealinlased 7:2. Eesti karikavõitjaks tulid Gert Niinepuu, Tõnis Trell, Mart Malsub, Jevgeni Zaitsev, Indrek Eomõis, Tõnu Malsub, Aleksei Voronkov, Argo Pärnpuu, Sergei Fazilov ja Martin Padar. Do koondisse kuulusid Indrek Essenson, Jaanus Pauts, Siim Salum, Herkki Henno, Reiko Kilgi, Risto Pintmann, Ergo Mõttus, Märt Kasak, Marko Kolossov ja Madis Kalberg.
Meeste võistlus peeti ringisüsteemis, kus kõik võistkonnad pidid omavahel läbi maadlema. Ootamatus sündis kolmandas ringis, Do ja viis aastat valitsenud Condori kohtumises. 60 kg kaalus võitis Renee Villemson noorukese tartlase Ergo Mõttuse puhtalt. 65 kg kaalus üllatas tatamile naasnud ja jälle tahtmist täis olev Eiko Keerak (Do) ipponiga valitsevat Eesti meistrit Vladimir Stepanjani. Järgmises kaalus (71 kg) jätkas temale omaste efektsete heidetega Janari Kaarde (Do) ja sundis alistuma Edgar Hõbemäe, kes samuti Eesti meister. Veel võitsid Valvo Piilberg ja Aleksandr Danilov ning Condor oli alistatud 4:3. Tallinlastele tõid võidud veel Jevgeni Fastov ja Indrek Pertelson.
Condori karikavõit sõltus nüüd viimasest kohtumisest Do ja Aita-Do vahel. Tartlaste võidu korral olnuks karikas nende, kaotus aga jätnuks nad neljandaks ja karika saanuks Condor. Põnev kohtumine lõppes tartlastele 3:6 kaotusega ning võidukarikas jäi jälle pealinna. Teine koht kuulus Aita-Dole.
Judoliidu volikogu koosolekul nimetati meestest käesoleva aasta parimaks Indrek Pertelson. Naistest oli edukaim Virge Tähemäe (Eesti Spordigümnaasium), juunioridest Aleksei Budõlin, neidudest Kätlin Rothberg, noormeestest Martin Padar (Aita-Do), tütarlastest Kairi Allikas (Sakura). Kuus edukaimat treenerit olid Andres ja Jaan Lutsar, Aavo ja Andres Põhjala, Felix Saakjan ja Riho Rannikmaa.
Nädalavahetusel on Tartus Tähtvere Judohallis kaks turniiri. Täna kell 12 algab VI rahvaheline laste jõuluturniir Läti, Soome, Itaalia ja Eesti kuni 14-aastaste judokate osavõtul. Homme samal ajal algavad Eesti kõrgkoolide meistrivõistlused.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TIIT KUNINGAS, TOIVO KIVIMETS
1908 16/6 Eric Lemming (SWE) 54.82,5 MR
1912 25/7 Eric Lemming (SWE) 60.64 MR
1920 25/12 Jonni Myyrä (FIN) 65.78
1924 30/13 Jonni Myyrä (FIN) 62.96
1928 28/18 Erik Lundqvist (SWE) 66.60
1932 13/7 Matti Järvinen (FIN) 72.71
1936 28/19 Gerhard Stöck (GER) 71.84
1948 22/15 Tapio Rautavaara (FIN) 69.77
1952 26/16 Cyrus Young (USA) 73.78
1956 21/12 Egil Danielsen (NOR) 85.71 MR
1960 28/18 Viktor Tsõbulenko (URS) 84.64
1964 25/15 Pauli Nevala (FIN) 82.66
1968 27/18 Janis Lusis (URS) 90.10
1972 23/15 Klaus Wolfermann (FRG) 90.48
1976 23/15 Miklós Németh (HUN) 94.58 MR
1980 18/11 Dainis Kula (URS) 91.20
1984 28/19 Arto Härkönen (FIN) 86.76
1988 38/22 Tapio Korjus (FIN) 84.28
1992 32/21 Ján Zhelezny (TCH) 89.66
1996 34/21 Ján Zhelezny (CZE) 88.16
NOORIM VÕITJA: Erik Lundqvist (*29.06.1908), 20 aastat ja 34 päeva - 1928 Amsterdam.
VANIM VÕITJA: Tapio Rautavaara (*8.03.1915), 33 ja 149 - 1948 London.
NOORIM MEDALIVÕITJA: Erik Lundqvist (SWE), 20 ja 34 - 1928 Amsterdam.
VANIM MEDALIVÕITJA: József Várszegi (HUN), 38 ja 332 - 1948 London.
NOORIM OSALEJA: Terje Pedersen (NOR), 17 ja 211 - 1960 Rooma.
VANIM OSALEJA: József Várszegi, 41 ja 321 - 1952 Helsingi.
NAPIM VÕIT: Klaus Wolfermann (FRG) 90.48, Janis Lusis (URS) 90.46 - 1972 München.
ÜLEKAALUKAIM VÕIT: Miklós Németh (HUN) 94.58, Hannu Siitonen (FIN) 87.92 - 1976 Montreal.
NELIKVÕIT (1): FIN - 1920 Antverpen.
KOLMIKVÕIT (1): FIN - 1932 Los Angeles.
KOLM MEDALIT (4): Gergely Kulcsár (HUN), hõbe 1964, pronks 1960 ja 1968; Janis Lusis (URS), kuld 1968, hõbe 1972 ja pronks 1964; Seppo Räty, hõbe 1992, pronks 1988 ja 1996; Ján Zhelezny (TCH/CZE), kuld 1992 ja 1996, hõbe 1988.
KAKS MEDALIT (4): Eric Lemming, kuld 1908 ja 1912; Jonni Myyrä, kuld 1920 ja 1924; Viktor Tsõbulenko, kuld 1960 ja pronks 1956; Stephen Backley (GBR), hõbe 1996 ja pronks 1992.
EESTLASED (6): - Aleksander Klumberg, 5. koht (62.39) - 1920 Antverpen ja 17. koht (49.61) - 1924 Pariis; Johan Meimer, 8. koht (61.46) - 1928 Amsterdam; Gustav Sule, 11. koht (63.26) - 1936 Berliin; Mart Paama, 11. koht (74.56) - 1960 Rooma ning eelv. 15. koht (77.26) - 1968 Mexixo; Heino Puuste, 4. koht (86.10) - 1980 Moskva; Donald-Aik Sild, eelv. 15. koht (72.54) - 1996 Atlanta.
FIN 7 7 6 9 4 6 149,0
URS 3 2 2 2 1 2 49,0
SWE 3 1 2 1 - 5 42,0
USA 1 2 2 - 3 3 34,0
HUN 1 2 4 - - - 33,0
NOR 1 1 1 - 3 - 22,0
GER 1 - - 2 2 - 17,0
FRG 1 - - 3 - - 16,0
POL - 1 - 3 1 - 16,0
GBR - 2 1 - - - 14,0
TCH 1 1 - - - - 12,0
GDR - 1 1 - 1 1 12,0
CZE 1 - - - - - 7,0
ROM 4,0; ISL 3,0; SUI 2,0; EST 2,0; JPN 2,0; YUG 2,0; ITA 1,0; RUS 1,0. Kullariike 10, medaliriike 14, punktiriike 21.
FINAAL. 3.08 - 1. Ján Zhelezny (CZE) 88.16; 2. Steve Backley (GBR) 87.44; 3. Seppo Räty (FIN) 86.98; 4. Raymond Hecht (GER) 86.88; 5. Boris Henry (GER) 85.68; 6. Sergei Makarov (RUS) 85.30; 7. Kimmo Kinnunen (FIN) 84.02; 8. Tom Pukstys (USA) 83.58; 9. Peter Blank (GER) 81.82; 10. Kostas Gatsioudis (GRE) 81.46; 11. Zhang Lianbiao (CHN) 80.96; 12. Mick Hill (GBR) 78.58.
VALIKVÕISTLUS (norm 82.00; finaali kaksteist paremat). 2.08. I - 1. Gatsioudis 87.12; 2. Makarov 85.88; 3. Räty 83.66; 4. Hecht 83.24; 5. Blank 82.68; 6. Kinnunen 80.98; 7. Hill 80.48; 8. Pål Arne Fagernes (NOR) 79.78; 9. Dave Stephens (USA) 79.18; 10. Emeterio Gonzalez (CUB) 77.94; 11. Edgar Baumann (PAR) 77.74; 12. Gavin Lovegrove (NZL) 77.12; 13. Sergei Voinov (UZB) 76.30; 14. Dag Wennlund (SWE) 75.24; 15. Terry McHugh (IRL) 72.84; 16. Chu Ki-young (KOR) 71.42; 17. Kirt Thompson (TRI) 68.02.
II - 1. Zhelezny 86.52; 2. Pukstys 84.70; 3. Backley 84.14; 4. Henry 83.22; 5. Zhang 79.88; 6. Harri Hakkarainen (FIN) 79.34; 7. Vladimir Ovtshinnikov (RUS) 78.20; 8. Todd Riech (USA) 78.02; 9. Dimitrios Polymerou (GRE) 77.82; 10. Andrew Currey (AUS) 77.28; 11. Andrei Morujev (RUS) 77.20; 12. Nick Nieland (GBR) 75.74; 13. Vladimir Parfjonov (UZB) 73.96; 14. Isbel Luaces (CUB) 73.84; 15. Donald-Aik Sild (EST) 72.54; 16. Pius Bazighe (NGR) 70.78. Vladimir Sassimovitsh (BLS) 0.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996