100 aastat tagasi,, 2. detsembril 1896 sai Jaan Tõnissonist «Postimehe» toimetaja ja väljaandja

KRISTA ARU

,

Eesti Kirjandusmuuseumi direktor

Tahtmine hakata välja andma tõsist eestikeelset poliitikalehte, millel oleks oma mõju eesti rahvusliku ja ühiskondliku elu arenemisele, oli Tõnissonil tekkinud juba aastaid varem.

Karl August Hermann kutsus

«Ma olen omakseile nii palju vaeva valmistanud oma koolimisega; kord pean ometi nende elu ka kergitada katsuma. Sellepärast ma ep Postimehegi toimetamise tööd osalt oma pääle võtta tahtsin. Eila tegin Hermanniga kauba küpseks. Hääd ei ole tingimised mitte, aga paremaid ei või esiotsa veel mitte nõuda, sest Doctor (Karl August Hermann - K.A.) ei ole kindel, kas Postimehe lugejate arv endiseks jääb. Esiotsa annab tema mulle 50 rubla kuus ja igast lehest, mis pääle 3000 on, 25 (või viiskümmend, kui pärastpoole näib) kopikat. Kui aga asi hästi läheb, siis lubab tema rohkem maksta.»

Nii kirjutas Jaan Tõnisson oma sõbrale Oskar Kallasele 23. detsembril 1892. Samast päevast alustas Tõnisson tööd Karl August Hermannile kuuluva ja ka tema poolt toimetatud ja väljaantud esimese eestikeelse päevalehe «Postimees» toimetuses.

Tegemist oli tal küllaga. Iga päev oli Tõnisson toimetuses kuus-seitse tundi ja tema korraldada ning toimetada oli «Postimehe» kriitika osa. Veel pidi ta hoolitsema juhtkirjade eest, läbi vaatama («ära mäluma», nagu Tõnisson ise ütles) kodumaa sõnumid, parandama muud materjali (naljatilgad, laulud, artiklid), lugema viimast korrektuuri.

Hermann tundus talle koostöötamise esimestest päevadest olevat veidi tuima- ja tuhmivõitu, nii kippus ta kohe ka Hermanni kirjutatud juhtkirju parandama ja siluma. Viimane tegevus lugupeetud toimetajahärrale muidugi ei meeldinud. Kogunisti Hermanni proua hädaldanud, et Tõnisson olla doktori vastu hirmus vali ja vahel ei lase isegi Hermanni kirjatükke lehte.

1893. aasta juunis võttis Hermann end igapäevasest lehetööst vabaks ja sõitis välismaale tervist kosutama. «Postimehe» tegevtoimetajaks määras ta 10. juunist kuni 10. septembrini Jaan Tõnissoni.

Esimest korda «Postimeest» juhtimas

Üldiselt säilitas Tõnisson «Postimehe» väljakujunenud stiili ja joont. Kuid erinevalt Hermannist ei suutnud ta kuidagi vaikides mööda minna eesti avaliku elu päevaküsimustest. Nimelt Eesti Kirjameeste Seltsi lõpupäevadest ja pärisorjuse kaotamise 75. aastapäevaks korraldatavast üleüldisest laulupeost.

Eesti Kirjameeste Seltsi lõppemise põhjusi nägi Tõnisson seltsis endas. Ta kirjutas, et selts lõppes iseenda sisemisest jõuetusest, haigusest, mis tulnud «/-/ üksikute auahnusest, valesti kasvanud enesearmastusest ja piirita küsimata-olekust. Mehed tahtsivad kahjuks enese pärast Eesti Kirjameeste Seltsi etteotsa astuda, misjuures asja püüde pääle mitte ei mõeldud/-/. Sest siis pandi Seltsi lõppemisele alus kui kirjanduslise töö asemele politik erakondliste kahtlustustega võimule sai. Sääl tekkis tuppest uss, mis Eesti Kirjameeste Seltsi elupuu juured otsani on söönud».

Tulnud 1893. aasta septembris tervisepuhkuselt tagasi, üllatas Hermann oma lähedasi otsusega «Postimees» maha müüa. Oma tahtmisest rääkis ta ka Tõnissonile. Ja Tõnissonil tekkisid lehega oma plaanid. Ikkagi ainus eestikeelne päevaleht!

Plaan,millest ei saa asja

Tõnisson kirjutas suurima saladuskatte all (eriti rangelt keelas ta meestel asjast naistuttavatele rääkida) Hermanni mõttest «Postimees» maha müüa Villem Reimanile, Oskar Kallasele ja oma vendadele. Kirjutas algusest peale selge tagamõttega, et kõik sellest lehest mõtlema panna.

Ta oli Hermanni käest kuulnud, et Hermann tahab ajalehe eest saada kas kohe kümme tuhat rubla kätte või osade kaupa makstult kohe seitse ning viis tuhat paari või kolme aasta pärast. Kaks Tallinna meest olevat lehest väga huvitatud, aga temal õnnestunud Hermanniga kokku leppida, et Hermann paar nädalat ootab, seni kuni Reiman, Kallas ja tema ise oma võimalused üle vaatavad. Tõnisson oli muidugi kohe lehe ostmise poolt, sest kartis, et muidu võib leht minna äriringkondade kätte.

Nädal aega kaalus Tõnisson ettevõtmist. Tahtmist oli kangesti, kuid rahalist jõudu jäi väheks. Esialgne lootus, et nad kolme peale (Tõnisson, Reiman ja Kallas) seitse tuhat krooni kokku saavad, kuivas kokku. Kuid et «Postimeest» ikka kuidagi ei tahetud ka teistele jätta, asusid Reiman ja Tõnisson (Kallas oli Narvas ega saanud septembrikuu viimaseks esmaspäevaks Tartusse sõita) Tõnissoni eestvedamisel Hermanni veenma, et too müümisega ootaks ja veidi kannataks. Vähemalt aasta, veelgi parem kui kaks aastat. Hermann ei andnud ühe päevaga selget otsust. Tõnisson pidi talle õige kõvasti peale käima.

Septembri lõpus Hermann siiski andis järele: ta ootab ja annab tuttavatele meestele Tartust «Postimehe» ostmisel eesõiguse.

Tõnisson ise pidas siis juba vajalikuks ja paratamatuks lehe toimetusest lahkuda ja Venemaale teenima minna. Hermanni 50 rubla teda enam ei rahuldanud ja kitsastele aegadele viidates ei kavatsenud Hermann ta palka ka tõsta. Tõnisson lõpetas Hermanniga vaidlemise ja töö «Postimehes» ning olnud veel 1894. aasta suvel peetud üleüldise tänulaulupeo korralduskomisjoni kirjatoimetaja, lahkus juba 1894. aasta sügisel Venemaale. Et õppida keelt, teenida raha, saada kogemusi ja oskusi, teha endale nime ja tulevikku.

Tõnisson otsustas «Postimehe» ostu

1909. aastal ilmunud «Postimehe» juubelialbumis kirjutas albumi koostaja Anton Jürgenstein, et Hermanni taaskerkinud tahtmisest «Postimees» maha müüa teatasid Venemaal töötavale Tõnissonile tema Tartu sõbrad Oskar Kallas, Hendrik Koppel ja Villem Reiman. Nemad olevatki Tõnissoni koju lehe juurde kutsunud ja ka lehe ostmiseks vajalikku raha organiseerinud.

Jürgenstein püüdis 1907. aastal, albumi kirjutamise ajal, Tõnissoni osa ja tähtsust «Postimehe» omandamisel teadlikult võimalikult märkamatuks jätta. Sest just albumi kirjutamise aegu oli Tõnisson kui Viiburi üleskutsele allakirjutanu võimude silmis halvas kuulsuses. Ja pealegi oli 1907. aasta viiburlaste üle käimas kohtuprotsess. Seda Tõnissoni kutsumist ja Tartu-poolset korraldamist on korratud ka kõikides hilisemates Tõnissonist kirjutatud raamatutes (1928, 1938, 1960, 1965).

Jaan Tõnissoni kirjad Kallasele, Ilvesele, Reimanile, vend Jürile ja Hermannile lubavad aga väita suisa vastupidist. Nimelt, et Tõnisson, olles küll tööl Orellis (Orjolis - toim.) ja hiljem Malo-Arhangelskis, oli see, kes otsustas päevalehe «Postimees» ostmise, otsis selleks rahad ja pani paika lehe väljaandmise tehnilise poole.

Kuidas kõik tegelikult algas

1896. aasta paastukuu 9. päeval sai Tõnisson Hermannilt kirja. Hermann kirjutas, et ta tahab kohe «Postimehe» ära müüa ja pakub seda kõigepealt Tõnissonile. Kui Tõnisson suudab asjad nii korraldada, et leht 1. juuliks tulude-kuludega tema omaks saab, on Hermann nõus odavamalt, ainult 7000 rubla eest «Postimehe» talle müüma.

Tõnisson teatas Hermanni pakkumisest valitud sõpraderingile, kinnitades, et tema on nõus kohe toimetajaks hakkama, kuid kahtles, kas lehe ostmiseks nõutavat raha kokku saadakse. Nii ütlemata iseloomulikult tegi Tõnisson ka täiesti rahatult suuri plaane. Ta unistas kohe trükikojast ja rahvavalgustuslikust tegevusest: «Trükikoda ei tohi puududa, kui me lehe võtame. Sest mull on pääle lehe ka raamatukauplemise ja kirjanduse tõstmise kohta omad mõtted /-/, sest praegu on rahvahariduse eest rohkem tarvis hoolt kanda, kui kunagi enne. Sest rahvahariduse suurim tugi - rahvakool - on ju meie rahva vaenlaste politikameeste käes. Kodune haridus ja õpetus on praegu ainsaks abinõuks. Kui meie meestel natuke rohkem elu soontes oleks, kui nende silmad vähe kaugemale seletaksivad, siis ei kiruksivad nad suuremate ettevõtete juures väheste ja tühiste asjade pärast /-/».

Tõnissoni hoogu jahutas veidi Reiman, kes tuletas Tõnissonile meelde, et päevalehe juures tuleb karta kahesugust puudust: raha põud ja kaastööliste põud.

Juba aprilli alguseks oli Tõnissonil täpne plaan koos, kuidas, kellega ja mis rahadega päevalehe tegemist alustada. Kõige suuremat peavalu valmistas raha leidmine, sest ei Tõnissonil ega tema lähematel sõpradel olnud mingeid säästusid. Kogu raha tuli laenata.

Et selleks veidi aega võita, hakkas Tõnisson Hermanni meelitama, et too «Postimeest» vähemalt sügiseni ise välja annaks.

Juunis tuli Tõnisson Tartusse ja sõlmis tunnistajate juuresolekul Hermanniga kokkuleppe: kirjalik leping «Postimehe» ostu-müügi kohta sõlmitakse hiljemalt 1. oktoobril 1896. Tehing ise võib isegi suuremasse sügisesse lükkuda. Kes omavahelisest kokkuleppest taganeb, peab teisele maksma 750 rubla valuraha.

Et tehingust polnud 1. juuliks asja saanud, oli «Postimehe» ostuhind 10 000 rubla. Sellest 5500 tahtis Hermann kohe kätte saada ja see summa oli ostjatel septembriks ka olemas.

Ent nüüd tuli hoopis uus takistus. Tõnisson ei tahtnud enne oma kohtu-uurija ametist Venemaal lahti öelda, kui on kindel, et trükiasjade peavalitsus ta lehetoimetajaks kinnitab. See kinnitus aga viibis ja tingis omakorda uut kauplemist Hermanniga, et too ikka lehel elu sees hoiaks. Viimaks selgus, et kinnitamine seisab hoopis Liivimaa kuberneri taga. Riias kuberneri jutul käis Hermann ise ja teatas siis Tõnissonile 12. oktoobril, et kuberneril ei ole Tõnissoni vastu midagi ning kõik saab peagi joonde. Nii läkski. 1. novembril 1896 sai Tõnisson ülemtrükivalitsuse juhataja Solovtsevi allkirjaga teate, et ta on kinnitatud «Postimehe» teiseks toimetajaks.

Kontraht tehtud

15. novembril 1896 kirjutas Tõnisson «Postimehele» esimest korda alla ühes Hermanniga kui teine vastutav toimetaja. Järgmisel päeval sõlmiti ajalehe ostu-müügi ja trükikoja rendi leping.

Lepingu järgi sai Hermann kohe kätte 5500 rubla (tegelikult sai ta selle summa kätte juba 11. kuupäeval, nagu oli soovinudki), 2000 rubla pidi ta saama 20. jaanuaril 1897 ja 1750 rubla järgmise aasta jaanuaris. Lõplik summa oli niisiis 9250 rubla.

Lepingu järgi tuli «Postimeest» trükkida vähemalt aasta jooksul Hermanni trükikojas, kusjuures see oli tasuline.

Hermannilt «Lahkumissõna», Tõnissonilt «Lugejale»

30. novembril avaldas Hermann oma «Lahkumissõna» ja teatas lugejaile, et leht läheb 1. detsembrist Tõnissoni kätte.

2. detsembrist oli Jaan Tõnisson «Postimehe» toimetaja ja väljaandja. Omanikke oli esialgu mitu, Jaan Tõnissoni kõrval veel Oskar Kallas ja Karl Koppel.

Toimetaja mured algasid kohe. Juba 3. detsembril kurtis Tõnisson Kallasele, et on ütlemata hädas trükikojaga. Et selles tehakse hirmus halvasti ja hirmus aeglaselt tööd, nii et leht pole veel kordagi õigeks ajaks postile jõudnud. Ta olevat juba pahandanud trükikoja juhataja, Hermanni venna Michael Hermanniga.

Muidugi lõppes Tõnissoni kannatus otsa ja 1897. aasta lõpust hakkas ta «Postimeest» trükkima oma trükikojas, ostes sinna parimad kaasaegsed trükiseadmed.

Jaan Tõnissoni tulekuga «Postimehe» etteotsa algas uus arengujärk mitte ainult «Postimehe», vaid kogu eesti ajakirjanduse ajaloos. Toimetuse kokkupanemises ja tööshoidmises said maksvaks uued põhimõtted.

Esimestest toimetajatöö päevadest selle töö vägivaldse lõpuni 1935. aasta juulis juhindus Tõnisson veendumusest, et ajakirjandus on ilmas üks suurematest võimudest, kelle võimkonda mahub terve maailma vaimuvald. Seda vaimuvalda saab ajakirjandus aga muuta ja kujundada vaid siis, kui teda ennast kannab aade ja põhimõtted.

«Lugejale peab selgeks tegema, missugustel sihtidel ja põhimõtetel toimetaja lehe tööd juhatab ja elu nähtuste vastu oma seisukohta võtab /-/, sest ajaleht ei mõju mitte ainult selle läbi, mis tema lugejatele otsekohe teadmise ja tundmise tagavara poolest pakub, vaid suurt ja kõlbelist mõju avaldavad juba ajalehe siht ja juhtivad põhjusmõtted /-/. Tõsine ajakirjandus ei ole mitte ainult mõtete edasikandja, nagu traadita telegrahv, vaid ühtlasi mõtete selgitamise ja arutamise asutus,» kirjutas Jaan Tõnisson sada aastat tagasi.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996