Krista Kodres: võidusammas kui poliitiline toode

Krista Kodres Foto: SCANPIX

Soe suvepäev tõi rabava uudise: Vabadussõja võidusamba sihtasutus on tuntud suhtekorraldusfirmalt tellinud kampaania samba maine parandamiseks Eesti rahva silmis, sest see olla langenud. Uudis väärib lahtimõtestamist. Esimene, mis pähe tuleb, on äratundmine, et valitsus võtab sammast tootena, mida suhtekorraldusfirma maha müüa aitaks, kuigi paljud seda osta ei taha.

Püüan veel kord seletada, miks ma seda sammast Vabaduse platsil näha ei tahaks. Teen seda ühtlasi, tasakaalustamaks minister Jaak Aaviksoo sõnumit (PM, 22.07.08), milles meid kõiki kutsuti võidusamba küsimuses arutelule «rahulikult, terava pea ja mõistva südamega». Siiski oli ministri kirjatöö pigem efektne mainekampaania avatakt, mida läbis punase niidina lugulaul sellest, et kes ei ole s e l l e samba poolt, on Eesti vastu.

Kordan siis veel, et kriitika sihiks pole olnud idee püstitada monument Vabadussõjas langenutele, vaid selle idee representeerimiseks väljavalitud lahendus. Ükskõik kui peeneks minister või keegi teine oma kunstikirjeldamise sõnavara ka ei lihviks, ei hakka Ingeri bastionil seisma mitte sõnad, vaid ikka visuaalne objekt ise.

Kui võtta omaks sihtasutuse retoorika, siis ei paelu see «toode» oma madala kvaliteedi tõttu. Paljud pole jäänud uskuma pilti, sest teavad, et tegu on eskiisiga, mille realisatsioon erineb pildist tunduvalt, kuna väär materjalivalik ei võimalda saavutada pildiga sarnast lõpptulemust.

Asjatu väärtuste konflikt

Samba püstitamise vastu sellisel kujul räägivad veel paljud täiesti «esteetikavabad» argumendid; rõhutan viimast, et hajutada kaitseministri poolt kogu väitlusele pealesurutud «esteetide-rahvuslaste» vastanduse pitserit.

Näiteks on seni väga põgusalt kirjutatud-räägitud sambast kui muinsuskaitseseadust eiravast objektist. Nimelt oli võidusamba konkursiks valminud muinsuskaitse eritingimustes määratletud samba asukoht, kuid oli vabaks jäetud kõrgus (mille maksimum 24 m oli küll olemas detailplaneeringus).

Võistlustingimustes seisis, et «mälestusmärgi kõrguse kavandamisel otsest kõrguslikku piirangut ei seata, oluline on selle sobivus ümbritseva ajaloolise linnaruumi mahu, iseloomu ja mastaabiga». Žürii poolt väljavalitud lahendus eirab vähemalt kaht nimetatud aspekti, sest on võimatu väita, et (nüüdseks) 24 m kõrgusena – ehk siis 8-korruselise maja kõrgusena – kavandatav sammas oleks sobiv Vabaduse väljaku mahu ja mastaabiga.

Teiseks satub sammas oma kõige tavapärasemas vaates Vabaduse väljaku ja Pärnu maantee ristilt otse Toompea vaate ette: hakkame sealt nägema suurt ristiga valget objekti, mille tagant, osalt varjatuna, paistavad kaugussuhte veelgi võimenduva efekti tõttu väiksemana olulised arhitektuurimälestised: Pikk Hermann, Aleksandri katedraal, Kiek in de Köki suurtükitorn. Kaitsealune Ingeri bastion piseneb väikeseks ja eestvaates tundmatuseni moonutatud  künkaks.

Muinsuskaitseseaduse § 43 kohustab tagama mälestiste ja muinsuskaitseala silueti nähtavuse. Tallinna muinsuskaitseala põhimääruse ptk 3 § 8 sätestab, et «muinsuskaitseala kaitsevööndi hoonestamisel tuleb vältida järske kontraste hoonestuse mastaapsuses muinsuskaitsealal ja vahetult selle piiri ääres» ning tuleb «tagada vanalinna silueti vaadeldavus olulistest vaatepunktidest linnas ja vanalinnasuunalistelt tänavatelt».

Mastaabi ja kaugvaadete põhimõtet on muinsuskaitseameti juures olev ehitusmälestiste komisjon püüdnud ka üsna kiivalt (kuigi mitte alati edukalt) jälgida: näiteks Tallinna sadamaala või kõrghoonete planeeringu puhul. Ka võidusamba projekteerimise protsessi käigus oleme alati rõhutanud samba ebamastaapsust ja vaateprobleemi. Sama tegi ka kultuuriministrit nõustav muinsuskaitsenõukogu.

Minister ei reageerinud, nagu ta suutis mittemidagiütlevalt vastata ka kunstiteadlase Katrin Kivimaa eraldi järelepärimisele muinsuskaitseseaduse rikkumisest. Oma avalike suhete nõuniku kaudu teatas Laine Jänes, et muinsuskaitse järelevalve Tallinnas on muinsuskaitseameti ja Tallinna linnavolikogu ühisotsusega antud linna kultuuriväärtuste ameti pädevusse...

Nii nagu on eiratud osutusi Vabadussõja samba lahenduse mittevastavusest muinsuskaitseseadusele, on alati väidetud, et see, mis toimub, toimub rahva tahtel ning on vox populi, vox Dei põhimõttel automaatselt legitiimne. Ometi on ühiskonnateadlased ammu seisukohal, et mõiste rahvas sellisel kujul, nagu poliitikud seda tarbida tavatsevad, ei kirjelda tegelikkust adekvaatselt. Pole olemas rahvast – kui ühtselt hingavat ja mõtlevat kollektiivi. On aga olemas eri sotsiaalsed grupid, mis esindavad erinevaid huvisid.

Rahva tahe

Poliitilisel eliidil, kellele ühiskonnaelu korraldamine on delegeeritud, on muidugi enam võimalusi oma arusaamade kehtestamiseks; samas on palju neidki, kes ühiskonna olemist ja enda eksistentsi selles – paljudel põhjustel – piisavalt ei reflekteeri. Nii ongi suur osa mõtteid ja huvisid, mida peetakse omaks, tegelikult kellegi teise poolt n-ö konstrueeritud ja need võetakse sageli omaks automaatselt.

Minu arvates on nii läinud ka võidusambaga: inimest veendakse petliku ilupildi abil, probleemset infot summutatakse. Kõige üle laotub rahvuspoliitilise retoorika kaitsev tiib – see on sakraliseeritud. Monumendi rajamise käigus on poliitiline eliit (täpsemalt: selle üks osa) oma nägemust võidusambast jõuliselt kehtestanud. Siin pole ruumi tegelda valitsusepoolse Vabadussõja-mütoloogia jätkuva konstrueerimise põhjuste süvaanalüüsiga.

Küll aga tahtsin osutada, et ka võidusamba püstitamise protsessis on erinevad huvigrupid ebavõrdses seisundis. On ametnikud, kes oma päevatööna tegelevad samba rajamise tagamisega. On pakutud lahenduse kriitikud, kes teenivad leiba oma erialal ega saa end kuidagi kaheksa tundi päevas neile probleemidele pühendada. Mõlemal on erinevad majanduslikud võimalused oma seisukohtade selgitamiseks. Kohe pärast konkurssi toimunud üle-eestiline propagandaturnee ning äsja väljakuulutatud maineparanduskampaania riikliku finantseerimise vastu pole andnud neile, kes sammast pakutud kujul Vabaduse platsil näha ei tahaks, eriti palju võimalusi.

Aga alguse juurde tagasi tulles: kas tark poliitik ei peaks mitte olukorrast  järeldusi tegema? Kui on jõutud sinnamaani, et rahvast peab hakkama tagant utsitama, et võidusammas talle suurepärane tunduks, on asjad ikka väga sandisti. Meeldib see või mitte, aga küsitlused näitavad ju sedagi, et sambasaaga jooksul on monumendi tähendus muutunud ning on karta, et paljude jaoks mitte paremuse poole. Minu silmis kipub võidusammas juba ammu diskrediteerima olulist ajaloosündmust ja aadet, mille jaoks teda püstitatakse.