Avalik-õiguslik: on ja ei ole

ENNO TAMMER

Ringhäälingunõukogu esimees Paul-Eerik Rummo ütles «Postimehele», et Urmas Ott asetas Eesti Televisiooni peadirektori Hagi Sheini löögi alla.

Urmas Ott pakkus teile teisipäeval oma autorisaates Nobeli kirjanduspreemiat. Ise ikka teate, mille eest?

Urmas Ott nagu iga aus Eesti kultuuriinimene võibolla kurvastab, et Nobeli kirjanduspreemiat oodati Eestisse, aga see ei tulnud. Nojah, nali naljaks.

No midagi te pidite ju tegema. Manitsesite, kurjustasite?

Hea meelega püüan selle episoodi lahti rääkida. Küsimus selles, et seoses kohalike valimiste nagu ka üldvalimistega on seaduse järgi ringhäälingunõukogul kohustus kinnitada valimiseelse tegevuse kajastamise eeskirjad Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni jaoks. Ning eelmises Carte Blance’i saates oli...

Oli koonderakondlasest Tallinna meerikandidaat Robert Lepikson. Mis tähendab, et Ott pidanuks pärast läbi hekseldama kõik linnapeakandidaadid.

Vaadake, eeskirjade kohaselt kandideerivaid isikuid, kes samal ajal on kas ametiisiku positsioonis või kultuuritegelased võib saadetes kasutada küll niiöelda nende põhitegevuse osas, kuid vältida tuleb seejuures otsest valimisagitatsiooni.

Selles mõttes Ott oma kommentaaris eksis, nagu oleks nõukogu pahandanud selle peale, et valimistel kandideeriv isik Lepikson on kutsutud saatesse. Küsimus on selles, et saate lõpus esines Lepikson otsese valimisagitatsiooniga, kutsudes üles hääletama konkreetse poliitilise jõu poolt.

Mida oleks Ott pidanud siis tegema?

Selle kohta ei oska mina midagi öelda. See ei ole enam niiöelda nõukogu asi. Kehtestatud eeskirjade täitmise eest vastutavad ER ja ETV peadirektorid.

Oma kommentaaris Carte Blance’i ees Ott, kui ma õigesti aru sain, väitis, et selliste eeskirjade olemasolust ei teadnudki ta midagi. Sellest aga kipub järelduma kaks võimalust. Kas ETV juhtkond, eelkõige peadirektor ei ole oma töötajatele neid eeskirju tutvustanud, mis ei ole nagu päris kohane, või siis Ott peab endale võimalikuks ETVst, kelle jaoks ta töötab, nii palju distantseeruda, et ei pea vajalikuks alluda mingitele üldistele normidele. Tegelikult ütles ta sõnaselgelt, et ei teadnud. Paraku asetab ta selle avaldusega ETV juhtkonna, otseselt Hagi Sheini, löögi alla.

Kuidagi raske on endale ette kujutada, kuidas Shein püüab Otile selgitada mingite eeskirjade mõttekust.

Nojah, igaks juhuks tahan kindlasti rõhutada, et esitan need faktid ja seisukohad täielikult ametlikult positsioonilt ringhäälingunõukogu esimehena. Nõukogu on kehtestanud need eeskirjad nagu seadus nõuab. Oleme saatnud ametliku arupärimise ETV peadirektorile. Sest tema vastutab, mitte Ott.

Ja algab karistuste laine?

Ei, me ootame Sheini ametlikku selgitust. Veel ei ole seda saabunud.

Ringhäälingunõukogu on ka justkui poliitilise tapluse tallermaa. Oti saate peale pidi ju keegi kaebama...

Ausalt öeldes pean meelde tuletama....

Näiteks Reformierakond tundis end solvununa ja lajatas.

Väga võimalik, et selle konkreetse asja võtsin ise üles. Kuid rõhutan veel kord, et seda mitte kui Reformierakonna ehk Lepiksoni valimisliiduga konkureeriva poliitilise jõu esindaja, vaid tegutsesin täpselt neis piires, mis ülesanded seadus mulle kui ringhäälingunõukogu esimehele paneb.

Kuid olla ka mingi Koonderakonna kaebekiri. Seda on parajalt müstifitseeritud. On see olemas?

On laekunud üht ja teist.

Mõtlen koonderakondlaste pahameelt seoses TV-pasjansiga.

Ah see. Jaa, see on pöördumine, millele on alla kirjutanud Koonderakonna fraktsioon. Seda hakkab nõukogu käsitlema esmaspäeval.

Mida koonderakondlased ette heidavad?

Probleem oli püstitatud umbes nii, et kas Vallo Toometil, kes on ETVs ühe olulise sektori juht, ikkagi sobib väljaspool seda rolli või selle rolli kõrval esineda niiöelda lihtajakirjaniku, kommentaatorina. Ning teha mänglevat saadet, anda poliitilisi prognoose mänglevas vormis.

Ja kuidas on teie meelest: sobib või ei sobi?

Ma ei taha hakata oma arvamust praegu ütlema. Mingis mõttes ei ole mul õigust seda enne tehagi, kui küsimust pole arutanud ringhäälingunõukogu.

Veidi üldisemalt: kas nõukogu üldse on see õige koht, kuhu selliste kaebustega pöörduda?

Nõukogu on seaduse kohaselt ETV ja ERi, nii jubedalt kui see ka ei kõla, järelevalve organ. Ja peab järele vaatama, et seadusega ETVle ja ERile kui avalik-õiguslikele ringhäälinguorganisatsioonidele pandud ülesanded ja suunad toimiksid, et neid asjakohaselt täidetaks.

Selles mõttes on. Kui keegi tuvastab või kahtlustab seadusega pandud ülesannete võimalikke rikkumisi, siis peaks ta tõepoolest pöörduma järelevalveorganisse.

Kuid paraku on nii, et nõukogul on järelevalveülesanded, kuid meil ei ole eriti häid võimalusi neid täita.

Miks?

Võtame või konkreetsed, mõõdetavad juhud. On teatud ajapiirangud reklaami edastamisele - kas minnakse sekundiga üle või mitte. See on väga konkreetne ja konkurendid on alati valmis sellele tähelepanu juhtima.

Nõukogusse kuulub kolm poliitilist isikut, kolm kultuuriavalikkuse esindajat. Ja minul kui esimehel oleks natuke ebamugav öelda Eesti ühele rahvusvaheliselt tuntumale heliloojale või Eesti ühe suurima traditsiooniga kultuuriajakirja peatoimetajale, et kuule, ole mees, istu täna õhtul stopper peos ja vaata, kas reklaam ei lähe sekundiga üle.

Meie kohustused ja meie võimalused ei ole päris kooskõlas. See tähendab, et nõukogu jooksev toimimine on tehniliselt natuke võimatu. Ja teisalt võibolla peaks selline nõukogu rohkem tegelema suuremate ja põhimõttelisemate küsimustega.

Olete suhteliselt värske ringhäälingunõukogu esimees. Kuivõrd tihti olete endale juba esitanud küsimust: kas sellist nõukogu on üldse vaja?

See taandub olukorra kirjeldusele, et kogu avalik-õiguslike institutsioonide ideoloogia, juriidika, nende toimimise mehhanism on Eestis suhteliselt uus asi ning peab veel arenema.

Näiteks kõik paneme ju tähele, kuidas teatud automatismiga räägime mitte avalik-õiguslikust, vaid ikka riigiraadiost ja riigitelevisioonist. See on teatud harjumus, milles peegeldub see, et riikliku ja avalik-õigusliku vahekord ei ole olemuselt piisavalt selge.

Üks aspekt on kindlasti see, et väga raske on organisatsiooni puhul, mis saab valdava osa rahast riigieelarve kaudu, olla samaaegselt riigist kui poliitilisest mehhanismist sõltumatu. Samas on rahvusvaheliselt tunnustatud avalik-õigusliku institutsiooni mõõde, et kõigi võimalike vahenditega tuleb tagada majanduslik ja poliitiline sõltumatus, võimalus endal otsustada programmide sisu ja suunitluse, proportsioonide üle.

On Eestis nii?

De jure on. De facto on seda raske teostada, sõltudes ikkagi suures osas riigieelarvest, jääb alati vähemalt see kahtlustus...

Et võim teeb selle avalik-õiguslikuga mida tahab?

Et võim tahab survet avaldada, mis oleks seadusega vastuolus. Teisalt on tegijail endil, ja see on puhtalt psühholoogiline tõsiasi, pidev vajadus kogu aeg tõestada, et nad ei ole sõltuvuses.

Üks Ameerika spetsialist on umbes nõnda öelnud, et olemine riigieelarvel tekitab ajakirjanikus pideva kiusatuse hammustada seda kätt, mis teda toidab. Samas peab ajakirjanik olema valmis vastavalt vajadusele mistahes käsi hammustama.

ETV puhul on juba räägitud eelarvesilmusest, poliitilisest silmusest. Kuid ehk on ka olemas saamatuse silmus?

Ütleks nõnda, et kõik suured organisatsioonid tulevad ikkagi nõukogude perioodist, kus palju asju oli kohutavalt ülepaisutatud.

Ja millest on raske loobuda.

Ja raha nende jaoks siis jätkus. Praegu, tõele au andes, on ER ja ETV oma personali koondamisega ägedalt ja järjekindlalt tegelnud. Kuid mul on tunne, et ka see piir hakkab vastu jõudma. Mehaaniline mahtude vähendamine ei tarvitse tagada paremat toimetulekut. Vaja on uusi ideid ning neist tulenevaid muutusi struktuuris.

Kuidas ja kust need uued ideed siis tulema peavad?

Tegime peaministrile ettepaneku mitme konverentsi ja paljude vaidluste valguses moodustada töörühm, mis töötaks läbi materjalid ning valmistaks ette kas uue ringhäälinguseaduse või siis muudatused olemasolevasse. Sisuliselt aga kujundaks Eesti riigi meediapoliitikat üldse.

Peaminister on teinud kultuuriministrile ülesande moodustada see töörühm.

Samal ajal räägivad paljud ETV ja ERi kägistamisest?

Minu arvates on see liiga dramaatiline kujund. Eks see tulene sellest, et 1997. aasta eelarveprojekt ei vasta nende ootustele ja kavadele. Mul ei ole aga andmeid, et selle taga oleks poliitilise kägistamise katse.

ETV ja ERi riigieelarveliste eraldiste osa sellisel kujul on ikkagi võrdlemisi suur. Kui on nii, et selle raames korralikku tegevust arendada ei ole võimalik... Oletame ja mööname, et nii ongi, siis lõppkokkuvõttes tähendab see, et riik ei ole sellises mahus võimeline avalik-õiguslikku organisatsiooni ülal pidama.

Ja see näitab riigi taset?

Riigi majanduslike võimaluste taset ning seda, et mistahes alal ei saa elada tunduvalt üle jõu. Ei tarvitseks kellelgi selle peale solvuda.

Nii tahavad nad oma teenitud raha üha rohkem juurde saada. Paraku aga nii satutakse ning on juba satutud suletud ringi. Isegi kui mööname, et on põhjendatud reklaami müük, mille vastu on tugevaid põhimõttelisi argumente, siis nii või teisiti toob reklaamiaja edukas müümine automaatselt kaasa programmi sisu muutmise. Mida rohkem tahetakse müüa reklaami, seda kommertslikumaks tuleb muuta programm.

Iseenesest ei saa ju midagi olla toreda kommertsprogrammi vastu. Kuid küsimus on ikkagi avalik-õiguslike funktsioonide täitmises. Kes siis need täidab?

Ühe väljapääsuna on rõhutud loamaksule. On ühiskond selleks üldse valmis?

Ootan moodustatavalt töörühmalt esiotsa, et kõik sellised võimalused korralikult läbi analüüsitaks. Isiklik arvamus on, et loamaksu on väga raske koguda ja hallata. On räägitud ka elektriaktsiisist. Need võimalused tuleb selgeks vaielda. Võimalik, et ei peagi olema nii suur rahaline ressurss, niiöelda mõõdukama ja kokkuhoidlikuma toimimisviisi korral.

Eelmisel sügisel pakkusid erajaamad, et maksavad ETVle teatud summa, kui see lõpetaks reklaami edastamise.

Jaa, ka see on üks võimalus ja mitmel pool maailmas ka kasutusel.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996