Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TOOMAS SILDAM
Politseipeadirektor Ain Seppik oli vapustatud, kui ta hiljuti nägi Setumaa ühe vallamaja seinale riputatud üürivõlgnike nimekirjas ka kohaliku politseikonstaabli nime.
«Mul oli piinlik ning raske vaadata otsa sellele tublile noorele konstaablile ja vallavalitsuse inimestele,» rääkis politseisheff Ain Seppik.
«Kaks kolmandikku politseinikest on kuni 35-aastased ning järgmine aasta ei too neile mingit kergendust. Vastupidi, 1997. aasta tuleb peaaegu võimatult keeruline,» väitis Seppik.
Eesti politseile planeeritakse anda veidi üle 438,2 miljoni krooni. See tähendaks eelarve kasvu vaid 7,5 protsenti, samal ajal kui inflatsiooni kasvuks prognoositakse 14,5 protsenti.
«Ma ei saa oma alluvatele silma vaadata ja rahvale valetada, et olge rahulikud, järgmisel aastal kindlustame turvatunde tõusu, sest suudame küll süsteemi elus hoida, kuid ei enamat,» ennustas politseisheff.
Tema sõnul on valik lihtne - kas politsei on võimeline kriminogeenset olukorda parandama või ei. Kui politseiametniku keskmiseks palgaks kavandatakse 3124 krooni ja riigiametniku keskmiseks palgaks 3200 krooni, siis näitab see Seppiku arvates õiguskaitse alahindamist.
«Eelarvet arutades peavad Riigikogu liikmed teadma, et sellise finantseerimise korral väheneb politseinike arv veelgi, et me ei suuda rakendada turva- ja relvaseadust, et pole võimalik arendada kohtuekspertiisibürood, jälitustegevust ja majanduspolitseid, loetles Seppik. Ta meenutas, et majanduspolitsei uurib praegu üle 1000-episoodilist krediitkaartide pettust, ulatuslikku musta kütuseäri ja kümnetesse miljonitesse ulatuvaid maksupettusi.
«Peame hakkama hoolikalt valima, kuhu me suudame jõude koondada ja kust peame tagasi tõmbuma,» hoiatas Seppik.
«Postimehele» usutluses püüdis ta käituda lojaalse riigiametnikuna ja mitte kritiseerida poliitikuid. «Jah, ma olen olnud seni suhteliselt vait, kuid see vaikus ei saa kesta lõputult. Äärmusliku abinõuna tuleb minul ja võibolla ka piirivalve peadirektoril kaaluda võimalust lahkuda ametist, sest siis saaksime suud puhtaks rääkida. Politsei ja piirivalve on järgmisel aastal kõige nõrgemini eelarvega kaetud,» ähvardas politseisheff.
Ometi ei pea ta siiski ise oma tagasiastumist eriti tõenäoliseks. «Sellest ei oleks kasu, sest minu lahkumine ei sunniks kedagi leidma näiteks 34 miljonit, et politseiniku keskmine palk tõstetaks 3500 kroonini,» tunnistas Seppik.
Ta ütles, et tekkinud on absurdne olukord: suur osa neist, kes politseist distsipliinirikkumiste pärast vallandatakse, leiavad kiiresti koha erastruktuurides ja elavad politseinikest palju paremini.
Ain Seppik ei pea usutavaks, et ta lähitulevikus nõustub siseminister Märt Raski ettepanekuga kolida siseministeeriumi asekantsleri kabinetti.
«Kahjuks on jõustruktuuride strateegilise planeerimisega tegeleva asekantsleri koht tõesti vaba. Teadupärast on minister teinud uue tööpakkumise peale minu ka kaitsepolitsei ja piirivalve peadirektoritele, kes kõik on seni vastanud eitavalt,» ütles Seppik, kes vähemalt lähitulevikus seostab end Eesti politsei juhtimisega.
Ta ei pea õigeks levivaid jutte, nagu võidaks uue politseiseadusega kokku liita riigi üks seniseid eriteenistusi kaitsepolitsei ja tavaline politseiamet. «Mina ei ole niisugust projekti must-valgel näinud. Mitte keegi ei ole suutnud mulle ka selgeks teha, et selline liitmine oleks vajalik, 1993. aastal need kaks ametkonda ju alles lahutati,» sõnas politseisheff.
«Alluvatel ei tasu hakata muretsema, et minu kabinetti võiks varsti tulla pühvlitüüpi peadirektor. Pealegi on pühvlite aeg läbi ja vanamoodi pole enam võimalik juhtida. Inimesed on saanud maigu suhu, et nad võivad küllalt vabalt ka oma arvamust avaldada,» mõtiskles Seppik usutluse lõpus.
Ta on kindel, et tänapäeval ei saa umbes 5000-inimeselist politseid juhtida ainuisikuliselt vaid üks mees, see viiks organisatsiooni hääbumisele.
«Tulevik on meeskonna päralt, kuigi politseis ei hakka kunagi otsustamiseks kokku tulema veetshe. Küsimus on selles, kas peale kõige kõrgema juhi julgevad vastutada ka konkreetsete struktuuride direktorid,» arutles Seppik. Ta kinnitas, et politseis on julgus vastutada oluliselt suurenenud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ALO LÕHMUS
Ida-aladelt Eestisse naasvatele eestlastele kavatsetakse Põltsamaa lähedale Pajusi valda rajada kuni sajale perekonnale elamisvõimalusi pakkuv kohanemisküla.
Regionaalminister Tiit Kubri sõnul kujuneks küla endise Nõukogude Liidu aladelt naasvatele eestlastele ennekõike kohanemispiirkonnaks.
«Pole garantiid, et nad sinna päriseks püsima jääksid ja linnadesse ei läheks,» möönis Kubri.
Küla loomise eestvedajad ei ole veel uurinud, kui palju idaeestlasi Eestisse saabuda sooviks. Tiit Kubri sõnul arvestatakse mitte ainult kaugel elavate eestlastega, vaid ka piiriäärsete alade eestlaste saabumisega.
Küla idee autori Ants Paju anmeil elab Vene Föderatsioonis 46 890, Ukrainas 4200, Kasahstanis 3000 ja Gruusias 2000 eestlast.
«Et saada teada, kui palju oleks nende seas potentsiaalseid ümberasujaid, tuleb korraldada sotsioloogilisi uuringuid. Näiteks Abhaasia piirkonna vanad eestlased ei soovi oma kodudest lahkuda, nooremad eestlased aga lahkuksid sõjapiirkonnast meelsamini,» rääkis Paju.
Pajusi piirkonnas elas enne sõda 128 peret, nüüd aga 30. Küla loojate arvates saaks seega arvestada 100 pere juurdelisandumisega, mis päästaks väljasuremisest ka Pajusi piirkonna enda.
Koostöös Soome Pohjois Satakunta Säätio ja Inglismaa Rochesteri linna esindajatega otsisid Eesti regionaalspetsialistid eile lõppenud kahepäevasel seminaril võimalusi küla loomise rahastamiseks Euroopa Liidu fondide abil. Küla planeerimine läheks Soome osapoole hinnangul maksma 1-2 Soome marka ja ehitamine 10 marka. Eesti valitsus peaks sellest summast katma 10-20 protsenti.
Regionaalminister Tiit Kubri hinnangul avaldaks idaeestlaste küla idee teostumine positiivset mõju ka teiste regionaalprogrammide elluviimisele.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TOOMAS MATTSON
Venemaa alustab täna kell 11 Eestis elavate Suure Isamaasõja veteranide autasustamist Zhukovi medaliga.
Venemaa Tallinna-saatkonna pressiatashee Andrei Jakushev teatas «Postimehele», et Zhukovi medal antakse nii Venemaa kodanikele kui välismaalastele, näiteks Eesti kodanikele, ja kodakondsuseta isikutele.
«Medalisaajate hulgas on palju Eesti kodanikke,» kinnitas Jakushev. Ta lisas, et ainuüksi Tartus ja Tartu maakonnas on medalisaajaid 1500 ringis.
Medali saamise alusena on vaja esitada kas Isamaasõja invaliidi tunnistus, sõjast osavõtnu tunnistus, helerohelist värvi tunnistus, mis on välja antud sõjas võidelnud väeosadega liitunud vabatahtlikele, partisanitunnistus, tõend haavatasaamise kohta Suures Isamaasõjas või võitluses Jaapaniga.
Esitada võib ka arhiivi- ja muid dokumente, mis tõendavad osalust partisaniliikumises või põrandaaluses tegevuses.
Täpsemat informatsiooni selle kohta, kus ja kuidas Zhukovi medali kätte saab, soovitab Vene saatkond küsida sõjaveteranide organisatsioonidest Tartus vene kultuurikeskuses, Viljandis vene gümnaasiumis, Jõgeval ja Valgas linna kultuurimajas, Võrus teises keskkoolis ja Põlvas linnavolikogu hoones.
Medaliga autasustamise aluseks on president Boriss Jeltsini ukaas.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
URMAS KLAAS
Neljapäeva hilisõhtul korraldati Tartu linnavolikokku kandideerivate ja erinevatesse parteidesse kuuluvate noorte eestvedamisel klubis Illusioon valimiseelne üritus «Sa-vali-mind-mees». Enam kõneainet pakkuvate teemadena kerkisid õhtu jooksul üles Tartu linna senise alkoholipoliitika kritiseerimine ning noortepidude lõpetamise kellaaeg.
Klubis Illusioon läbiviidud aktsiooniga soovisid noored poliitikud juhtida linnakodanike tähelepanu Tartus elavate noorte, sealhulgas ka üliõpilaste probleemidele, teatas «Postimehele» ürituse projektijuht Rene Tammist. Tema sõnul on tänane Tartu murettekitavalt osavõtmatu noorte murede suhtes.
Megashowna reklaamitud üritus algas Reformierakonna, Tartu Koostöö, Tartu Tee, Mõõdukate, Isamaaliidu ja Tartu 2000 esindajate ning üksikkandidaat Silver Eensaare ülesastumisega, mille käigus nad tutvustasid oma valimisplatvorme. Teistest eristusid vaid üksikkandidaat Silver Eensaare arvamused. Viimane pidas vajalikuks enamiku kohalike maksude kaotamist. Tema sõnul on nii parkimis- kui ka teedesulgemismaks üleliigne. Samas jättis Eensaar täpsustamata, millega katta tekkiv tühimik linnaeelarves.
Üldist diskussiooni põhjustavate teemadena kerkisid üles Tartu senise alkoholipoliitika kritiseerimine ning noortepidude lõpetamise kellaaeg. Ühiselt leiti, et õpilaste peod peavad lõppema hiljemalt kas kell 22 või 23.
Käsitledes senist alkoholimüügi korda, kus pärast kella 23 on kangema alkoholi müük kauplustes keelatud, asus Mõõdukate noorteesindus seisukohale, et see soodustab maksuvaba alkoholi levikut, mis on taunitav.
Isamaaliidu esindajate sõnul toob linna senine alkoholipoliitika ainult kahju. Keskerakonna noored poliitikud Peeter Taim ja Ervin Hurt leidsid, et piiriks seatud kellaaeg 23 on tobe, palju õigem on nende arvates teha alkohol raskemini kättesaadavaks. Ervin Hurda sõnul teavad praegu kõik noored, kust saab osta salaviina.
Valimisliidu Tartu Tee esindaja sõnade kohaselt ei saa alkoholipoliitika aluseks olla mitte kellaaeg, vaid ostja vanus ja alkoholikraad. Valimisliidu Tartu Koostöö noorte esindaja Arne Otter leidis, et Tartus tuleks keelustada alkoholi ja tubaka reklaam.
Reformierakonna arvates tuleb samuti alkoholipoliitika aluseks võtta vanusepiirang, kusjuures sellest kinnipidamist tuleb rangemalt kontrollida. Valimisliitu Tartu 2000 esindanud Priit Tannik rääkis, et nende valimisliit pole alkoholipoliitikat arutanud ning seepärast ei soovinud ta sellel teemal pikemalt peatuda. Valimisshow lõpus leidsid kõik osalejad, et vaatamata kuulumisele erinevatesse erakondadesse hakkavad nad volikokku valituks osutumise järel tegema tihedat koostööd noorsooprobleemide lahendamiseks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
URMAS KALDMAA
Eile kuulutas Pärnu linnakohus välja otsuse Permi grupeeringu oletatava liidri Nikolai Bleskovi (sünd. 1957) ja tema kaasosaliste Peeter Vaiki (1967) ning Vahur Tammani (1959) kohta. Kohus karistas Nikolai Bleskovi 8-aastase ja Peeter Vaiki 6-aastase vabadusekaotusega.
Vahur Tammani süü tõestamist ei leidnud ja ta mõisteti õigeks. Ükski kohtualustest end süüdi ei tunnistanud. Prokurör Aleksandr Tshitsherov oli nõudnud Nikolai Bleskovile röövimise, väljapressimise ja relva ebaseadusliku omandamise ning hoidmise eest 11, Peeter Vaikile avaliku varguse, röövimise ja väljapressimise eest 10 ja Vahur Tammanile väljapressimise eest 6 aastat vanglakaristust.
Eeluurimise kohaselt tungisid Nikolai Bleskov ja Peeter Vaik 1993. aasta 30. septembril koos 5-6 kaaslasega ühe Pärnu ärimehe korterisse.
Kurjategijad ähvardasid ja peksid ärimeest, Nikolai Bleskov pani talle püstoli kõri peale ja nõudis 10 000 dollarit, mis ta olevat võlgu. Kurjategijad laamendasid ärimehe korteris 2-3 tundi.
Ootamatult saabus koos oma sõbrannaga koolist koju ärimehe tütar, kes oli maha unustanud vihiku. Ärimehel kästi tütrele öelda, et talle on sõbrad külla tulnud. Tütrel lubasid kurjategijad rahulikult lahkuda.
Seejärel hakkas neil väga kiire, kaasa võeti 4285 dollarit ja umbes 22 200 krooni eest kuld- ja muid esemeid. Kurjategijad lubasid uuesti tagasi tulla. Umbes pool aastat elas ärimees pidevas hirmus, talle helistati ja ähvardati tappa teda ennast või röövida tütar.
Ärimees pöördus politseisse. Kui saadi teada, et üks kurjategijaist oli tõenäoliselt Nikolai Bleskov, võttis uurimise üle Koit Pikaro. Möödus kaks aastat, aga mingit märki tulemustest ei olnud. Lõpuks selgus, et tegelikult ei olnud poolteise aasta jooksul uurimistoimikut üldse avatud. Nikolai Bleskovi vastu algatas 29. novembril 1994 kriminaalasja kaitsepolitsei, ja seda mitte Pärnus toimunud väljapressimise, vaid relvade ja laskemoona ebaseadusliku omamisega seoses.
Kohtuprotsess Nikolai Bleskovi, Peeter Vaiki ja Vahur Tammani üle algas esmaspäeval. Kohe peale algust see katkestati, sest Nikolai Bleskovi ja Peeter Vaiki kaitsjad polnud kohtusse ilmunud, kohtu poolt määratud kaitsjatega süüdistatavad aga ei nõustunud. Protsess jätkus kolmapäeval ning prokuröri taotlusel kuulutati see kinniseks.
Kohus jättis rahuldamata Vahur Tammani kaitsja taotluse saata kriminaalasi täiendavale uurimisele ja kaasata protsessi Demokraatliku Tööpartei Pärnu organisatsiooni endine sekretär Tatjana Konõsheva. Vahur Tamman ja Tatjana Konõsheva olid mõlemad tegevad aktsiaseltsis Argo. Milline osa kogu loos oli Vahur Tammanil, oleks tõenäoliselt saanud öelda ainult tema.
Vahur Tammani kaitsja arvates oli Tatjana Konõsheval majanduslik huvi saada raha ja ta võis olla väljapressimise organisaator. Tatjana Konõsheva ühe tuttava ütluse järgi on Tatjana Konõsheva aga öelnud, et teda on ähvardatud tappa, kui ta tunnistusi julgeb anda.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
AIVAR AOTÄHT
Esialgseil andmeil ei ole neljapäevaöise Seli tervisekeskuse tulekahju põhjuseks kuritahtlikkus, ütles eile «Postimehele» Raplamaa päästeteenistuse vaneminspektor Arvo Puri.
Nagu Arvo Puri sõnas, välistab ta praegustel andmetel tahtliku süütamise, sest süütamisele ei viita miski. «Muidugi ei saa selles sada protsenti kindel olla,» märkis ta.
Puri kinnitas varasemat infot, et väljastpoolt maja pööningule viiv uks oli lahti ning tulekolle jäi just sinna lähedale. Ta sõnas, et ilmselt võis minna keegi öösel pööningule varguse eesmärgil või mõni poiss uudishimu ja põnevuse pärast pööningule mõni poiss.
Arvo Puri sõnul võis tulekahju alguse saada kahest enam tõenäolisest põhjusest. «Pööningul käinud inimene võis hooletuse tõttu poetada maha põleva tiku või sai tuli alguse suitsetamisest,» rääkis ta. «Teine võimalus on, et tuli võis alguse saada elektrijuhtmestikust. Kui remondimehed suvel majale uut katust panid, võtsid nad maha elektrijuhtmed, alles jäid kaks valgustusjuhet. Võibolla olid need viga saanud ning nüüd süttisid lühisest põlema.»
Tulekahju tekke täpne põhjus peaks selguma politseis pärast juurdlust, lisas Arvo Puri.
Nagu eilne leht kirjutas, avastas tulekahju Raplamaal väikeses Seli alevis tervisekeskuses valveõde, kell 1.28 sai sellest teate Raplamaa päästeteenistuse häirekeskus. Sündmuskohale sõitis kaheksa tuletõrjemasinat, kahjustusi läksid likvideerima ka Tallinna üksiku päästekompanii 17 ja kaitsejõudude üksiku vahipataljoni 30 noort meest. Üksikutes tulekolletes hingitses tuli keskpäevani välja.
Õhtuni likvideerisid tulekahju tagajärgi päästekompanii ja vahipataljoni mehed. Ööseks jäi tervisekeskuse juurde valvesse kohalik Purila tuletõrje-päästekomando, kes lahkus eile hommikul seitsme ajal. Vahipataljonist läks eile hommikul kuus meest veel kord sinna tööle tagasi.
Inimestest keegi kannatada ei saanud, kuid kõik 41 patsienti saadeti tagasi kodudesse. Kaitseministeeriumile kuuluval endisel mõisahoonel said tules peamiselt kannatada pööning ja katus. Vesi, kuumus ning tuli rikkusid ka siseruume.
Kaitseministeeriumi esindaja teatel «Postimehele» läheb Seli tervisekeskuse katuse ja pööningu taastamine maksma üle 250 000 krooni (250 000 krooni + käibemaks). Tööd peaksid algama tuleva nädala alguses.
Mainitud summale lisanduvad veel siseviimistlustööde kulud. Kui palju need tööd raha nõuavad, pole kaitseministeeriumi esindaja sõnul veel selge, sest kahjustused vana mõisahoone sees vajavad põhjalikumat ekspertiisi.
Nagu kaitseministeeriumi esindaja lisas, on nende ministeeriumil Seli tervisekeskuse peaarstiga kokku lepitud, et taas võtab tervisekeskus patsiente vastu 11. novembril. Kannatada saanud palatite tõttu võib voodikohti senisest mõni vähemaks jääda.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
JAAN VÄLJAOTS
Kell 1.28 Raplamaa päästeteenistuse häirekeskusse jõudnud teade Seli tervisekeskuse põlengust jõudis riigi päästeametisse alles kell 5.25.
Riigi päästeameti pressiesindaja Tiit Tambi ütles, et kohalikud päästeteenistused alluvad maavanematele ja neil polegi kohustust tulekahjudest kohe riigi päästeametit teavitada.
«Tavaliselt pöördutakse meie poole alles siis, kui kohapeal jõud enam üle ei käi,» ütles riigi päästeameti pressiesindaja. «Vastasel juhul informeeritakse meid alles pärast tulekahju kustutamist statistika jaoks.»
Et Seli tervisekeskuse põlengul said kohalikud tuletõrjujad kustutamisega hakkama ning abi paluti vaid majakraami väljatassimiseks, siis leidis Tiit Tambi, et ette heita pole midagi.
Ometi tuleb tunnistada, et mõnikord kipuvad kohalikud päästetööde juhid oma võimeid üle hindama.
Päästeameti pressiesindaja tõi näiteks Oru turbaväljade põlemise, kus kohalik komando palus pärastlõunal avastatud tule kustutamiseks abi alles öö hakul. Üle Eesti kokku kogutud päästejõud nägid 17 päeva vaeva, et tuli kustutada.
Mäletatavasti tõi ka suurõppus Rakvere lähedal välja tõsiasja, et kohalik haigla esitas abipalve alles kolm tundi pärast lavastatud rongikatastroofi, mille legendi kohaselt sai vigastada selgelt rohkem inimesi, kui kohalik haigla oleks olnud suuteline vastu võtma.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TIIU AARELEID, Eesti Vähiregistri juhataja
Eesti Onkoloogiakeskuse koosseisu kuuluv Eesti Vähiregister (EVR) kogub ja säilitab andmeid kõigi Eestis diagnoositud vähijuhtude kohta.
Vähi diagnoosimise ja registreerimise iseärasustest tulenevalt esitab EVR vähihaigestumuse andmed kaks aastat hiljem. Selline praktika on aktsepteeritud ka teistes territoriaalsetes vähiregistrites, näiteks Soomes.
EVRi andmeil diagnoositi Eestis 1994. aastal 5227 uut vähijuhtu (neist 2505 meestel ja 2722 naistel). Meestel esines kõige sagedamini kopsuvähk (580 uut vähijuhtu ehk ligi neljandik kõigist vähijuhtudest meestel), seejärel eesnäärmevähk (274 juhtu) ja maovähk (270 juhtu). Naiste sagedaimad pahaloomulised kasvajad olid rinnavähk (500 juhtu ehk ligi viiendik kõigist vähijuhtudest), seejärel nahavähk (335 juhtu) ja maovähk (234 juhtu). 1994. aastal registreeriti 31 vähijuhtu kuni 14-aastastel lastel. Neil olid esikohal leukeemia ja närvisüsteemi pahaloomulised kasvajad.
EVRi andmeil haigestub Eestis enne 75. eluaastat mõnda pahaloomulisse kasvajasse iga 3. mees ja iga 5. naine. Kõige sagedam on haigestumine 60. ja 70. eluaasta vahel. Vähihaigestumus on suurim suurtes linnades (Tallinn, Narva, Tartu, Kohtla-Järve, Pärnu).
Eesti summaarsed vähihaigestumuskordajad on Euroopas ja maailmas keskmiste hulgas. Samas haigestutakse Eestis suhteliselt sageli mao-, kõhunäärme- ja suuõõnevähki. Meeste kopsuvähihaigestumus Eestis on võrreldav teiste Kesk- ja Ida-Euroopa postsotsialistlike riikidega, kus erinevalt näiteks Soomest puuduvad tõhusad abinõud suitsetamise vähendamiseks.
Vähihaigestumus Eestis nagu teisteski arenenud (või suhteliselt arenenud) riikides suureneb. Ajavahemikul 1968-1972 kuni 1988-1992 suurenes haigestumus meestel 24% ja naistel 12%. Meil enim esinevatest pahaloomulistest kasvajatest sagenes kopsu-, rinna-, käär- ja pärasoole- ning eesnäärmevähk, harvenes aga maovähk. Kõige enam suurenes vaadeldaval ajavahemikul suuõõnevähi- ja nahamelanoomihaigestumus.
Paljude pahaloomuliste kasvajate puhul järgib Eesti suundumusi, mida ammu täheldatakse arenenud lääneriikides. Näiteks, harveneb maovähk, ent sagenevad rinna-, eesnäärme-, käär- ja pärasoolevähk ning nahamelanoom. Samas viitab mõne põhimõtteliselt välditava pahaloomulise kasvaja, näiteks suuõõne- ja kopsuvähi jätkuv sagenemine Eestis vähitõrje, ja laiemalt ennetava meditsiini nõrkusele. Murettekitav on ka naiste emakakaelavähi sagenemine: alates 1970ndate aastate lõpust pole haigestumine enam oluliselt vähenenud, tingituna haiguse sagenemisest vanuses 20-49 aastat. Emakakaelavähk on eesti naistel tunduvalt sagedam kui Soomes, kus tõhusa ja adekvaatsetes vanuserühmades rakendatud lausuuringu teel saavutati haigestumuse ja suremuse kiire vähenemine.
Vähi riskitegurite kohta olemasolevat teavet tuleks kasutada maksimaalselt, et vältida välditavat ja varakult avastada ravitavat. Euroopa Liidu programm «Euroopa vähi vastu» annab järgmist nõu: ärge suitsetage, tarbige vähem alkoholi, sööge rohkem värsket puu- ja juurvilja, vältige liigsöömist ja tegelge kehakultuuriga. Kaitske ennast ja oma lapsi liigse päikesekiirguse eest. Pöörduge arsti poole, kui teil on ebatavalisi sümptomeid, samuti, kui teil on vaevusi, mis püsivad pikema aja vältel. Eraldi soovitused on naistele - tehke regulaarselt emakakaela tsütoloogiline uuring ning jälgige oma rindu. Seda pole tegelikult kuigi palju.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
...Ootamatult saime sõnumi, et Krista on haige: valutab käsi. Enesetunne oli nii halb, et neiu ei läinud klassi diskoõhtulegi. Arvati, et ehk läheb üle. Aga ei läinud, läks hoopis hullemaks. Kevadest sai suvi, kui ema hakkas Kristaga mööda arste käima: naistearst, närviarst, vähiarst... Uuringuid tehti Tallinnas ja Tartus, kuni selgus, et Krista käsivarre ülaosas on luu hõrenenud, mis tähendas väga ohtlikku haigust - luuvähki. Käe amputeerimine oli vältimatu, proteesigi polevat võimalik paigaldada. Ei olnud mingit garantiid, et pärast käe amputeerimist ei hakka haigus levima. Meeleheitlikult otsiti väljapääsu...
...Moskvas anti Krista pere bioenergoterapeutide kätesse. Ukrainast sõitis kohale ekstrasenss Ljuba, kes kolme nädala jooksul korraldas päikesetõusu ajal religioosse tseremoonia, mille käigus Krista käis ära taevas ja vabanes surmahirmust. Kaika nõid aga ei lausunud õieti midagi. Viktor lubas oma abstraktsete piltide abil 300 krooni eest Kristale tervenemist...
...Jõulude eel tekkis haigele käsivarrele peasuurune moodustis. Mulla alla asetasime Krista enne 18. sünnipäeva. Minu vähk pole Tartu onkoloogide kontrolli all vohama pääsenud, Krista viisid aga vist hauda ekstrasensid, nõiad, maagid...
ELDUR Valgast (Krista onu)
...Vähk oli minu elus katastroofiks. Kui arst ütles, et peab opereerima, oli mu esimeseks küsimuseks: «Kas see enam aitab?»
Arst pani käe mu õlale ja ütles, et see on ainuke, mis aitab, kui tahan veel elada. See arsti puudutus ja sõnad mõjusid minusse optimismi sisendavalt ja minust sai rahu ise...
...Operatsioon läks hästi ja olin rõõmus, et elan. Kui aga hakkasin haiglast koju sõitma, pääses pisarate vool valla. Mõtlesin, kellele olen veel vajalik. Helistasin kohe töökohta ülemusele ja rääkisin, mis mind on tabanud. Tema vastus oli hämmastav: «Pole midagi, töö ootab, meile on sind alati vaja.» See vastus andis mulle palju jõudu edasielamiseks ja nii olen elanud 16 aastat koos vähiga...
O.K. Tartumaalt
...Sisenesin ruumi ja enne kui jõudsin istuda pakutud kohale, märkasin arsti laual paberilehte oma nimega ning sellel sõna «vähkkasvaja», millele oli kaks joont alla tõmmatud.
...Olin vaid kuulnud, et vähk sööb organismi, kuni inimene sureb. Kohe hakkab ta mind sööma, vilksatas mu peas mõte. Ja siis oleks nagu keegi tõmmanud kloseti loputuskastis vett - tundus, et just sellise pahinaga purskusid pisarad. Arsti jaoks olin igapäevane nähtus. End häirida laskmata teatas ta mulle, et nädala pärast on operatsioon ja «rind maha!». See lükkas mu vankri lõplikult kraavi...
...Kaheksa kuu jooksul neli lõikust, neli narkoosi, kiiritus, lisaks jalustrabav diagnoos, ema surm ja autoavarii - küllap oli seda piisavalt palju, et närvisüsteem tasakaalust välja viia. Minust oli saanud tõeline nutunaine...
...Viimasel Tartu Vähifondi seminaril olin ühes toas kena sarmika daamiga, kellel oli seljataga koguni 11 operatsiooni. Hommikusöögilauas ütles ta äkki ringi vaadates: «Siin ei ole ju ühtegi haiget inimest!» Ja ega olegi, ainult et kui järgmisel korral kokku saame, peab sageli kellestki minevikus rääkima. Vaat niisugune on see haigus ja sellepärast on vaja, et aeg-ajalt saad omasugustelt tuge ja mõõtu võtta...
N.N. Viljandimaalt
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ARGO TAAL
Vähiarsti töös tuleb ette patsiente, kellele jääb mingil hetkel öelda - haigus on jõudnud nii kaugele, et arstiteadus sind enam aidata ei saa. Sellega kaotab sõna «tulevik» inimese jaoks oma tavapärase mõtte, kuid elu pole veel lõppenud. Arst võib hirmutava tõe ka maha vaikida, kuid siis on haigele raske seletada, miks teda enam ei ravita. Arsti ja haige huvid lähevad sellest hetkest mingis osas lahku.
Haigel oleks ilmselt kergem, kui ta kogu tõde ei teaks ning ravi jätkuks. Arsti seisukohalt oleks aga mõttetu jätkata perspektiivitut ravi, raisates riigi raha ning oma aega, mida oleks otstarbekam kasutada nende inimeste huvides, keda saab veel aidata.
Tartu onkoloogiahaigla patsientide seas läbi viidud küsitlusest selgub siiski, et 80% inimestest tahab teada oma olukorra kohta tõtt, seejuures täpset ja üksikasjalikku tõtt. 20% küsitletutest eelistaks jätta kõige ebameeldivamad asjaolud arsti teada.
Lääneriikides on jõutud äratundmisele, et haiged, kelle heaks arstil ei ole enam võimalik midagi teha, vajavad siiski tähelepanu. Selleks asutatakse kaugelearenenud vähkkasvajaga haigete tarvis hooldekeskusi, kus leevendatakse vähihaigete kehalisi piinu ning toetatakse neid ka hingeliselt. Sellelaadset, hospitsiks kutsutavat hooldesüsteemi soovib rajada ka Eesti Vähiliit. Hospitsi rajamiseks vajaminev algsumma loodetakse saada pühapäeval Estonia kontserdisaalis korraldatavast heategevuskontserdist, millega kulmineerub lõppev vähinädal. «Hospits ei ole koht vähihaigete suretamiseks, see on sotsiaalsüsteem,» kinnitab Tartu onkoloogiahaigla kirurg dotsent Rait Labotkin.
Nõustamist ei vaja aga mitte ainult viimases staadiumis vähihaiged. Igal aastal registreeritakse Eestis üle 5000 uue vähihaige, pidevalt on arvel üle 25 000 haige. Igal aastal sureb Eestis pisut alla 5000 vähihaige, neist 3000 surmapõhjuseks on otseselt vähk.
Üheks organisatsiooniks, mis püüab vähihaigetel elada aidata, on Tartu vähifond, mis ühendab paarisadat Lõuna-Eesti haiget. Fondi kohanemiskursustel on 1993. aastast käinud umbes 600 inimest. Teiseks tegevussuunaks on endas jõudu leidnud haigetest tugiisikute koolitamine teiste haigete nõustajateks. Fondil on ka nõuandetelefon.
Vähiga tuleb inimese ellu suur muutus. Viimase kümne aasta jooksul neli seedeelundite onkoloogilist lõikust läbi elanud Maie Kruus (47) räägib, et vähifondi seminaride suhtes oli tal alul suur tõrge. «Tundus, et mõttetu oleks minna kohta, kus räägitakse just sellest haigusest, millest mina tahan võimalikult vähe mõelda. Läksin siiski kohale ning kord sattusin ühte lauda elurõõmsa mehega, kellel oli sama diagnoos kui minul ning operatsioon tehtud 11 aastat tagasi. Sellest kohtumisest sain jõudu.»
Heino Eiche (69), kellel on kolm aastat tagasi opereeritud eesnäärmekasvaja, arvab, et paljud vähihaiged kardavad oma probleemi avalikuks teha. «See võib olla häbitunne, kuid näiteks ka kartus töökohast ilma jääda,» arutleb Eiche. «Minul endal ei ole selliseid probleeme olnud, vähifondis olen saanud oskuse koos vähiga elada.»
Heino Eiche kuulub nende vähihaigete hulka, kes sooviksid teada oma täpset diagnoosi. Maie Kruus aga arvab, et otse näkku öeldud karm tõde võib olla liialt shokeeriv: «Ma ei sooviks, et mulle öeldaks, et mind ei saa enam aidata. See võtaks elujõu ära. Operatsiooni teinud arst on näinud suure vaeva ja ma ei tohi alla andes talle vastu töötada.»
Teadus on tõestanud, et vähk on geneetiliselt ette määratud. «Nobeli preemia on antud vähi tekke kolme geneetilise võimaluse väljaselgitamise eest, kuid neid võib olla rohkem,» räägib Rait Labotkin. Esimeseks võimaluseks on otsene ülekanne, kus näiteks rinnavähk tekib naisel, kelle emal ja vanaemal on samuti rinnavähk olnud. Teisel juhul on organismi kodeeritud, et inimesel tekib kindlasti mingi vähivorm - vanaisal on maovähk, pojal jämesoolevähk ning pojapojal näiteks pärasoolevähk. Kolmanda võimaluse puhul on geneetiliselt ette määratud, et inimesel võib teatud asjaolude kokkulangemisel tekkida vähk. Näiteks inimesel, kellel on soodumus kopsuvähiks ja ta suitsetab, ei jää vähk tulemata. See aga, kellel soodumust pole, võib küll suitsetada, vähki aga ei teki.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996