Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
VALERI MAKSIMOV
Samasuguse valgustusega, nagu teisipäeva õhtuks Kadriorgu üles pandi, on seal peetud kolm rahvusvahelist kohtumist - MM- ja EM-tsükli valikmäng Itaaliaga ja üks sõprusmäng Türgi koondisega.
Kadrioru staadioni direktor Olavi Sikka väidab, et itaallastel ega türklastel polnud valgustuse suhtes pretensioone.
Nüüd need tekkisid. Shotimaa kasutas võimalust mänguta kolm punkti teenida ja realiseeris oma shansi hiilgavalt. Esialgu (sest ka Eesti on esitanud protesti).
Olavi Sikka: «Kui mängus Itaaliaga oli murul kohti, mis kaetud 450-luksise valgusega, siis eilsel proovimõõtmisel oli valgust 850-900 luksi.»
Vahest oligi põhjus selles, et valgus liiga ere? «Ei,» tõrjub direktor, «kaebuse põhjuseks toodi valgusvihu madalus. Aga see on reguleeritav, prozhektorit saab nii tõsta kui keerata vajalikus suunas.»
Nurisema hakkasid shotlased mitte kohe pärast vaatlusi, vaid hiljem, umbes poole üheksa paiku õhtul. Probleemiks kergitati mitte valguse tugevus, vaid ikkagi valgusvihu nurk - valgus paistvat liiga madalalt. Mida nad sellest järeldasid, selgus hommikul.
«Igatahes õhtul lahkusid mängu komissar ja kohtunikud staadionilt teadmisega, et mäng toimub järgmisel päeval kell 18.45,» teadis Olavi Sikka. Kriis hakkas arenema alles järgmisel hommikul. Siis, kui FIFA ametlik esindaja shotlaste protestikirjast ja FIFA peasekretäri Joseph Blatteri vastusest rääkima hakkas. Mängu algusajaks määrati kell kolm.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
VALERI MAKSIMOV
Rein Lindmäe on Eesti lauatenniseajaloos ainuke, kel medal (pronksist) maailmameistrivõistlustelt. See oli küll ammu, Nõukogude ajal, kui noor, äsja Tartu 1. keskkooli lõpetanud poiss NSV Liidu täiskasvanute koondisse võeti.
Tänaseks on Rein Lindmäe ammu tallinlane, 43 aastat vana, loobunud võistlemast Eestis ja Soomes, aga lauatennisest mitte oluliselt kaugenenud. Tal on tervisekeskuses Florasport oma lauatennisetarvete kauplus. Võõras pole talle treeneriamet.
Aga mitte see ei vaja praegu tähelepanu. Viimast väärib teadasaamine Rein Lindmäe valimisest Soome pingpongimeeskonna peatreeneriks. Huvitav uudis juba kas või sellepärast, et Eesti koondise peatreeneri kohale kandideerinud Lindmäe kodus valituks ei osutunud.
«Tühjast asjast nii palju juttu,» kostis Rein Lindmäe uudisteagentuuride kaudu levinud teate peale tema sõelale jäämisest Soomes. Ta ei leia selles midagi pööritamapanevat. Rääkida võiks kunagi siis, kui on midagi ära tehtud. Veel pole midagi, on ainult sõnad, leiab väljavalitu.
Rein Lindmäed Soomes tuntakse. Kolm aastat aitas ta Tampere lauatenniseklubi. Esimesel aastal treenerina - klubi tõusis kõrgliigasse. Teisel aastal mängiva treenerina - klubi sai hõbemedali. Kolmandal hooajal kergitasid Lindmäe võidud laua taga tamperelased Soome meistriks. Seepeale pöördus eestlane koju tagasi.
Soome meeste tase? Palun: ülemöödunud nädalavahetusel lõi Soome koondise teine koosseis Eesti parimaid Tallinnas nulliga! Euroopa 38. reket Igor Solopov kaotas Estonia mälestusturniiri poolfinaalis Soome viiendale reketile Joni Aaltonenile 0:3.
Lindmäe tunneb kõiki Soome paremaid lauatennisemängijaid ja kõik Soome selle ala juhid tunnevad teda. Kui läks hääletamiseks, keda valida põhjanaabrite esindusmeeskonna peatreeneriks, oldi sajaprotsendiliselt Lindmäe poolt. Teda ennast kohal polnud. «Mul polegi Soome viisat,» naerab uus peatreener.
Norra viisa saab ta enne kätte. Juba sel nädalavahetusel tuleb sõita soomlastega Norrasse Euroopa liiga alagrupiturniirile. Loomulikult tiheneb peatselt ka Lindmäe liiklemine Soome ja Eesti vahel - treeningulaagrid, võistlused...
Paar kuud tagasi valiti Eesti lauatennisekoondisele uut peatreenerit. Rein Lindmäe kandideeris. Nagu ka Jaan Härms, Taago Puntso; isegi Rootsis elav Igor Solopov seadis ennast üles.
Lauatenniseliidu peasekretär Sirje Lubi: «Rein Lindmäe nõudmised ei vastanud meie võimalustele. Seepärast jäi ta kõrvale.» Peatreeneriks sai selles ametis palju aastaid olnud Jaan Härms.
Rein Lindmäe ei salga, et küsis peatreeneri ametikohale asumiseks rahasumma, mida liit ei suuda maksta. «Mis teha, tasuta, nagu mõni teine treener, ma töötada ei taha. Arvan teadvat oma hinda,» ütleb tagasihoidlikult enesekindel Lindmäe.
Ta elab ära oma lauatenniseärist, müües vaid selle ala harrastamiseks vajaminevat. Aga ka reket on Rein Lindmäel iga päev käes - kui mängijal, mitte kauba pakkujal.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Toimetab ANNE LILL
Käes on sügis ning taas kutsuvad arvukad võimlemisklubid ja -rühmad rahvast treeningutele. Pakutakse võimalust tegelda mitmete erinevate aeroobikastiilidega. Keerukad ja võõrapärased nimed - combo, stretching, hip-hop, hydroobika jt. teevad spordiharrastaja nõutuks: kuidas leida pakutava hulgast iseenda jaoks just see õige (ka see õige eestikeelne sõna). Nõu annab Eesti Võimlemisliidu peasekretär KADRI LIIVAK.
Aeroobika on hoogne liikumine muusika saatel. Tund algab soojendusega. Sellele järgneb aeroobne osa, mille käigus tõstetakse südame löögisagedust erinevate liikumissarjade kordamisega. Järgneb lihastreening, kus tehakse jõuharjutusi kõigile põhilistele lihasgruppidele, hoides seejuures pulsi 140-150 piires. Treening lõpeb venitusharjutustega.
Olenevalt sellest, missugusele tunni osale asetatakse põhirõhk, tuleneb ka tunni nimetus.
Comboaeroobika on kombineeritud aeroobikatund, mille käigus osutatakse võrdselt tähelepanu nii aeroobsele kui lihastreeningu osale. Tunni aeroobses lõigus vahelduvad kõnni (low impact) ning jooksu ja hüplemise (high impact) sarjad treenivad hästi vastupidavust. Järgneb lihastreening ning venitusharjutused.
Treening on mitmekesine ja vaheldusrikas, nõuab aga eelnevaid liikumiskogemusi, mistõttu pole sobiv algajatele, samuti ülekaalulistele ning liigesehaigusi põdevatele inimestele.
Bodyaeroobika on suunatud lihastreeningule. Tund algab soojendusosaga ning jätkub lihastreeninguga, kus erinevate jõuharjutuste abil tugevdatakse tasakaalustatult kõiki lihasgruppe. Treeningu mõju suurendamiseks kasutatakse sageli mitmesuguseid võimlemisvahendeid (kummilindid, hantlid). Liigutuste tempo on aeglasem, seepärast sobib see stiil ka neile, kel napib liikumiskogemusi või kellele on vastumeelt head koordinatsiooni nõudvad liikumiskombinatsioonid. Tund lõpeb venitusharjutustega.
Stretching on venitustund, kus põhirõhk on asetatud lihaste rahulikule ja lõdvestavale venitusele. Igasugune koormus, eriti jõutreening lühendab lihaseid, venitusharjutused aitavad taastada lihaste normaalse pikkuse ning säilitada nende elastsuse, mis omakorda aitab ennetada võimalikke vigastusi. Sobib nii algajatele kui kogenud spordiharrastajatele.
Stepaeroobika on spetsiaalse step-pingi kasutamisele tuginev tund. Pingi kõrgus on vajaduse järgi reguleeritav. Sammukombinatsioonid pingile ja maha astumisega võimaldavad anda väga tugeva koormuse. Sobib neile, kes ei pea lugu jooksust ega hüpetest, kuid soovivad harjutada suure koormusega.
Hip-hop on aeroobikatund, kus kasutatakse tantsulisi sammukombinatsioone hip-hopi, funki ja souli rütmis. Stiil nõuab head rütmitunnet ja koordinatsioonivõimet, sobib noorematele.
Hydroobika on basseinivees muusika saatel toimuv aeroobikatund. Kasutatakse jooksu, hüplemist ning jõuharjutusi, mis haaravad kogu lihaskonna. Saalitreeninguga võrreldes on liigutused aeglasemad. Väga sobiv eakatele, ülekaalulistele ning liigesehaigusi põdevatele inimestele.
Shaping on figuuri korrastamiseks ja organismi tervendamiseks mõeldud harjutuste süsteem, mille juurde kuulub vastav dieet. Shapinguharrastajad testitakse, seejärel saab igaüks individuaalse harjutuste kava.
Sobib neile, kellel on kehv koordinatsioon ja kes ei soovi harjutada rühmas.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Toimetab ANNE LILL
Läinud pühapäeval olid Harku raba- ja metsarajad jooksurahva päralt nagu palju aastaid varemgi - 608 jooksja osavõtul sai teoks Eesti Tööstusprojekti 46. rabajooks.
Rabajookse peetakse Harku kandis traditsiooniliselt kaks korda aastas - kevadel ja sügisel, seega sai pühapäevase jooksuga täis rabajooksude 23. aastaring.
«Algul plaanisimegi nii, et meie jooks võiks olla kevadel rahvajooksude rivi alustaja ning sügisel lõpetaja,» kõneleb jooksu korraldaja Ants Jakobson. «Nüüd on jooksukalender paarikümne aasta taguse ajaga võrreldes hulga tihedam, ka rabajooksude kuupäevad on pisut nihkunud - jooks ise on aga jäänud selliseks nagu ta aastate eest kujunes.»
Oma nägu ja teada korraldus ongi küllap see, mis mehi-naisi ikka ja jälle rabajooksule tõmbab. Jooksjate hulgas oli seegi kord hea hulk sellist rahvast, kel rabajooksu 6,3-kilomeetrine rada läbi joostud juba kümneid kordi. Nagu tavaks, võis iga osavõtja valida - kas minna rajale ühisstardiga või väiksemas rühmas tunni jooksul pärast ühist lähet. Stardiraja sai iga jooksja osavõtukaardile, finishiaja vaatas igaüks jooksu lõppu välja pandud suurelt kellalt ise. Kel huvi, sai oma sportliku tulemuse omal käel välja arvutada. Iga lõpetaja viis jooksult mälestuseks kaasa päevakohase vimpli - seegi on kuulunud rabajooksu tavade hulka juba aastaid.
Üks omapära on üritusel veel: nimelt on rabajooks veel üks viimaseid tasuta rahvajookse. Ants Jakobsoni arvates on osavõturaha küsimisest seni loobutud peamiselt seepärast, et see sunniks muutma kogu ürituse olemust - ehkki ühtpidi annaks raha võimalusi juurde, tooks stardimaks paratamatult ka tööd juurde. «Praegu käib kõik vabatahtlikus korras - mitte ükski kohtunikest ega organisaatoritest mingit tasu ei saa. Ka jooksu korraldus on küllalt lihtne, tasuliselt ürituselt aga ootavad ka osavõtjad enam. Lõpuks võiks asi meie jaoks üle jõu kasvada, sest tegeleme jooksuga ikkagi oma põhitöö kõrvalt.»
Loomulikult kaasnevad ka vabatahtliku töö korras teoks tehtud üritusega omad kulutused. Vimplid, helivõimendus, riietusbuss jm. maksab aasta-aastalt järjest rohkem. Tänavusügisest rabajooksu aitasid Eesti Tööstusprojekti rahval korraldada Tallinna Spordiamet, Nõmme Linnaosa Valitsus, Eesti Ehitusettevõtjate Liit, aiandusfirma Schetelig EV ja Kuku raadio.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996