Päevatoimetaja:
Liisa Ehamaa

Telia huvitub Eesti Telekomi erastamisest, Asenduskorterite asemel kompensatsioon, Maailma kolm suurimat naftakompaniid kaaluvad ühinemist, Ühinemine alandab kulusid, Eurotunnel leppis kokku osa võlgade kustutamises, Tööõnnetus ja kutsehaigus - töötaja võ

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
URMAS TOOMING

Riigile kuuluv Rootsi suurim telekommunikatsioonifirma Telia AB, mis on koos Soome Telega 49% Eesti Telefoni aktsiate omanik, ei kavatse kujundada kaabeltelevisioonifirmast Starman Eesti turule teist telefonioperaatorit, kuid huvitub Eesti Telekomi erastamisest.

Tänavu 1. juulil omandas Telia kontserni kuuluv kaabeltelevisioonifirma Telia InfoMedia TeleVision AB 60% Starman-Elektroonika aktsiatest. Praegu on Starmanil ligikaudu 11 000 klienti. Lähema poolteise aasta jooksul tahab Starman ehitada kaablivõrgu 60 000 kodule. Vajaliku 28 miljoni krooni suuruse investeeringu tagab Telia.

Telia Eesti projektide eest vastutav asepresident Mart Nurk ütles Stockholmis ajakirjanikele, et Telia osaleb juba Eesti Telefoni ühe aktsionärina siinsel telefoniturul. Seetõttu ei ole Telial kavas hakata looma kaabeltelevisioonifirmast Starman võistlevat telefonioperaatorit.

Telia AB president Lars Berg mainis, et esimesed suurinvesteeringud väljaspool Rootsit tegi firma just Eestis. 1991. aastast on Telia Eesti Mobiiltelefoni, Eesti Telefoni, TeleMedia Eestisse ning Starmanisse investeerinud ligikaudu 400 miljonit krooni.

Telia ootab erastamistingimusi

Nurk lisas, et dividendidena on Telia Eestist seni saanud 19,8 miljonit krooni, sellest 14 miljonit Eesti Mobiiltelefonist, 4,6 miljonit Eesti Telefonist ning 1,2 miljonit TeleMediast. Seega ei vasta tema väitel tõele info, nagu oleks Telia pumbanud Eestist välja sadu miljoneid kroone.

Nurk märkis, et Eesti telekommunikatsiooniturg pakub Teliale huvi ning firma vaatab positiivselt võimalusele osaleda Eesti Telekomi erastamisel. Lõpliku otsuse langetab Telia aga alles siis, kui erastamisviis ja -tingimused on selgunud.

Nurk selgitas, et Eesti peab millalgi nagunii avama oma telekommunikatsioonituru kõigile võistlevatele operaatoritele. Vaba turg ei saa aga tekkida enne, kui on moodustatud reguleeriv organ ning võetud vastu vajalikud seadused.

Euroopa Liidu maades muutub telekommunikatsiooniturg avatuks 1. jaanuarist 1998. aastal.

Portugalile, Kreekale ja veel mõnele teistest madalama telekommunikatsioonitasemega riigile antakse veel viis aastat ettevalmistusaega.

Et Rootsi telekommunikatsiooniturg on 1993. aastast üks maailma vabamaid, on Telial 50-60 konkurenti, eriti Stockholmis ja selle ümbruses.

Nurga hinnangul ei tähenda Eesti telekommunikatsioonituru vabakslaskmine seda, et välismaised suured operaatorid kohe siia tormavad, eelkõige hakkavad nad üksteise turge hõivama. Näiteks on British Telecom kindlasti huvitatud Saksamaa või Prantsusmaa turust, mis praegu on veel välisoperaatoritele suletud.

Telia AB tegevasepresident Torvald Bohlin ütles, et lähiaastatel vajab Telia kapitaliseerimiseks umbes 10 miljardit Rootsi krooni.

Valitsus otsustab selle aasta lõpus või järgmise algul, kuidas seda raha saada. Üks võimalus on emiteerida firma aktsiaid. 2000. aastaks jõuavad Telia aktsiad kindlasti Stockholmi börsile.

1995. aastal oli Telia kontserni käive rohkem kui 41 miljardit ning maksude-eelne kasum 3,2 miljardit Rootsi krooni. Tänavu poole aastaga kasvasid kontserni äritulud 7%.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

MERLE EAMETS

Omandireformi ühe ülesande - elamute tagastamine endistele omanikele - täitmine on kulgenud sümpaatse tempoga. Esimestel vara tagasisaajatel on peagi võimalus hakata taotlema maja vabastamist tülikatest üürnikest. Üürnikudki peaksid pigem lootusrikkalt kui hirmuga ootama aega, mil kohus otsustab, et neil on õigus saada teine korter. Kas mured on murtud, kui kohus on teinud väljatõstmisotsuse ja linnal lasub kohustus anda üürnikele vastu teine eluruum?

Jäänud on vähem kui aasta aega, mil linn peaks olema valmis igale väljatõstetule korterit andma. Kuid optimismiks põhjus puudub, sest enamik munitsipaalelamufondi kortereid on erastatud. Samuti pole märgata vilgast tegevust uute elamute ehitamisel, kuigi omavalitsusel on õigus taotleda vabariigi valitsuselt uute elamute ehitamiseks raha. Ajakirjanduse andmetel on Tartu linna eelarves selleks otstarbeks ette nähtud 6,6 miljonit krooni. Seda raha oleks võimalik ära kasutada hoopiski mõistlikumalt - selle asemel, et tagastatud majade üürnikele otsida samaväärseid kortereid, võiks neile maksta kompensatsiooni korteri vabastamise eest. Makstava kompensatsiooni suuruseks peaks olema korteri harilik väärtus, s.o. korteri turuväärtus, mille määramisel tuleks kasutada hindamiseksperdi abi.

Millised oleks kompenseerimise eelised? Kortereid, mida üürnikele jagada, ei saa piisavalt olema ka aasta ega kahe pärast. Naiivsemad ehk usuvad poliitikute valimiseelseid lubadusi käivitada elamuehitus, osta turuhinnaga kokku kortereid jne. Parimal juhul pikendab Riigikogu üürilepingu lõppemise tähtaega, kuid probleem jääb lahendamata. Määrates kompensatsiooni korteri vabastamise eest oleks võimalik tulla välja omandireformi ummikseisust - omanik saaks hakata kasutama maja omal äranägemisel, üürnik saaks võimaluse soetada endale teine eluase.

Üürniku väljatõstmise korral näeb seadus ette samaväärse korteri vastuandmise nõude. Isegi korterite külluse korral oleks see keeruline, sest teise korteri vastu andmine ei tohiks halvendada üürniku elamistingimusi, samuti ei peaks olema uue korteri saamine preemiaks väljatõstmise eest. Makstes üürnikule kompensatsiooni, mis on määratud arvestades turuväärtust, oleks tal võimalus saadud raha eest osta sama suur ja samas korras korter. Ja miks mitte ei võiks olla selleks oma üürikorter, kui vastav kokkulepe omanikuga saavutatakse. Veelgi enam, kuna praegu on pankadest võimalik saada pikaajalist ja madalaprotsendilist eluasemelaenu, oleks kompensatsioon heaks algkapitaliks hoopiski suurema ja parema korteri ostmisel.

Õiglase kompensatsiooni määramine hoiaks ära ka uue ebavõrdsuse tekkimise. Oma korterit hästi hooldanud ja oma korterisse investeerinud üürnik saaks selle eest ka vastava tasu. Nii jääks korterist lahkudes põrandale alles linoleum, seintele tapeet ja kööki kraanikauss.

Saades vastu teise elamispinna, jääks üürnik ikkagi üürnikuks. Võibolla õnnestuks tal korter hiljem erastada ja saada sel viisil omanikuks. Kuid linn võib vastuantavad eluruumid tunnistada ka erastamisele mitte kuuluvateks ja jättagi need üürikorteriteks. Üürnikmentaliteediga kaasneks ebaperemehelikkus, hoolimatus, ebakindlus homse päeva ees.

Minnes kompenseerimise teed, saaks omandireformi veel päästa. Meil on valikuvabadus - kas jätkata vanaviisi ja jälgida, kuidas viletsad ja räämas omanikumajad aasta-paari pärast kokku varisevad või minna ühiskonna tervendamise teed, andes võimaluse vanad puumajad taaselustada.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TARMO TOMAK

Maailma kolm suurimat naftakompaniid - Texaco, Shell ja Saudi Aramco - peavad läbirääkimisi oma USA naftatöötlemise ja müügistruktuuride ühendamiseks. Kolme liituda kavatseva kontserni vara väärtus ületab 10 miljardit dollarit.

Liitumine viiks ühe mütsi alla John D. Rockefelleri Standard Oil Co-st välja kasvanud Texaco koos maailma suurima naftafirma Royal Dutch/Shell Groupi USA allüksuse Shell Oil Co ja Star Enterprise’iga, mis on Texaco ja Saudi Araabia riikliku naftakompanii Saudi Aramco ühisettevõte, teatab AP-BNS.

Firmade esindajad kinnitasid esmaspäeval, et midagi ei ole veel otsustatud. Firmad püüavad ühinemise tingimustes kahe kuuga kokku leppida.

Liitumise korral looksid kontsernid kaks firmat, Texaco ja Shelli kaubamärgid bensiinijaamadel säiliksid. Kavatsuste protokoll kompaniide ühedamise kohta peaks alla kirjutatama lähikuudel.

Kompaniid arutavad tootmise ja müümise ühendamist, mis säästaks raha. Dpa teatel loodavad firmad liitumise korral hoida aastas kokku 2 miljardit dollarit. Ühinemine tooks kaasa paljude administratiivtöötajate koondamise.

Kulusid loodetakse kokku hoida eelkõige naftajuhtmete ühise kasutamise ja ühise ladustamissüsteemi kasutuselevõtuga. Ilmselt tuleb jutuks ka mõnede naftatöötlemistehaste sulgemine. Ühiste jõududega muutuksid odavamaks ka keskkonnauuringud.

Firmad märgivad ühises avalduses, et tekkiv liit on kasulik nii tarbijatele, töölistele kui kogu USA naftatööstusele, teatab AP.

Kolmel kontsernil on USAs 17 naftatöötlemistehast, 22 800 tanklat, 75 000 kilomeetrit naftajuhtmeid ja 134 nafta ja naftatoodete terminaali. Praegu on Shellil USAs 8800 ning Texacol 14000 tanklat. Kolmel kontsernil on USAs kokku 23 500 töölist. Kolme firma turuosa on USAs kokku 15%, millega loodav grupp muutuks naftatoodete suurimaks tootjaks ja müüjaks USAs.

Tekkiva grupi suuruse tõttu äratab see ilmselt USA konkurentsireeglite täitmist jälgivate ametiasutuste tähelepanu. Mõnedes osariikides kontrolliks kolme firma liit kuni 30% naftatoodete turust.

Naftahiiglasi sunnivad liituma naftatööstuse ühe vähenevad kasumimarginaalid. USA üheksa suurima naftakontserni kasum oli 1990. aastal peaaegu 3 miljardit dollarit, langes aga eelmisel aastal 1,4 miljardile dollarile.

Shelli eelmise aasta käive oli 107,8 ja kasum 6,8 miljardit dollarit. Texaco käive oli 36,8 ja kasum 1,4 miljardit dollarit.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TARMO TOMAK

La Manche’i-aluse tunneli Inglise-Prantsuse operaatorfirma Eurotunnel avalikustas eelmisel nädalal oma võlgade restruktureerimise kokkuleppe üksikasjad. Pangad vähendavad firma võlakoormat miljardi naela ehk 19 miljardi krooni võrra ja saavad vastutasuks 45,5% kompanii aktsiatest.

Kokkuleppe kohaselt kasvab pankade osalus Eurotunnelis 49%le, teatab Reuter-ETA. Samas jätkab Eurotunnel aasta eest külmutatud 8,7 miljardi naela (166,7 miljardi krooni) suuruse võla tasumist 225 pangast koosnevale sündikaadile, millele 1994. aastal avatud raudteetunneli haldaja külmutas maksed 1995. aasta septembris.

Eurotunnel teatas ka kavast konverteerida 3,7 miljardit naela oma võlast väärtpaberiteks, mille emissioonist on praegustel aktsionäridel võimalik osa saada.

Kompanii teatel on võlaintresside tasumise ja uute väärtpaberiinstrumentide kehtivuseks esialgu arvestatud 7 aastat. Analüütikute hinnangul peab Eurotunnel vähendama võlakoormat umbes poole võrra, kui ta tahab püsima jääda. Praegu suudab Eurotunnel oma tuludest katta vaid jooksvad kulud.

Kokkuleppe peavad lähikuudel heaks kiitma Eurotunneli aktsionärid ja 225 kreeditorpanka.

Eurotunneli 750 000 aktsionäri on pidanud pealt vaatama, kuidas investeering kaotas kaks kolmandikku väärtusest. 1987. aastal müüdi aktsiaid 4,2 naela eest, reedel maksis aktsia vaid 1,1 naela. Väikeaktsionärid on avaldanud kokkuleppe vastu protesti, teatades valmisolekust võidelda oma õiguste eest.

Eurotunneli kaasesimeeste Alastair Mortoni ja Patrick Ponsolle’i sõnul on kokkulepe eluliselt oluline grupi majanduslikuks toibumiseks.

Vaatamata problemaatilisele finantsseisule on Eurotunnel olnud seni La Manche’i väina ületamist hõlmaval transporditurul igati edukas, kontrollides 45% sellest.

Võitluseks Eurotunneli liidripositsiooniga teatasid suurimad Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel sõitvad laevafirmad Suurbritannia P&O European Ferries ja Rootsi Stena Line AB, et hakkavad ühiselt haldama laevaliiklust Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel.

Kompaniide eesmärgiks on kindlustada endale sama suur turuosa kui on La Manche’i väina alust tunnelit haldaval Eurotunnelil.

Firmade kinnitusel suudab uus kompanii Eurotunneliga edukamalt konkureerida ja koostada paremad sõidugraafikud, hoides teenuse kõrget taset ning suurendades investeeringuid. «See on ainus võimalus Eurotunneliga konkureerida,» teatasid firmad ühisavalduses.

Ühinemisega astuvad laevafirmad vastu Eurotunneli algatatud hinnasõjale. Viimati alandas Eurotunnel oma turuosa tõstmiseks hindu mais.

Inglismaad ja Prantsusmaad ühendavat merealust tunnelit peetakse üheks grandioosseimaks ehitusprojektiks Euroopas sellel sajandil.

Tunneli avamine hilines enam kui aasta võrra ja läks maksma kavandatust palju rohkem, teatab Reuter-AP-BNS.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

GAABRIEL TAVITS, Gaabriel Tavits on Tartu Ülikooli töö- ja sotsiaalhooldusõiguse õppetooli lektor.

Eestis puudub tööõnnetuste vastu kindlustamise seadus, milles oleksid ka sätted kutsehaiguste korral makstavate hüviste kohta.

Kutsehaigete õiguslikku seisundit reguleerib seni ettevõtete ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord ( valitsuse määrus nr. 172, 10. juuli 1992), mille sõnastus on paraku mitmeti mõistetav.

Ajutine kord reguleerib töövigastustest tingitud kahju ning tervise halvenemise hüvitamist. Kahju hüvitamine kannatanule tähendab selle summa kompenseerimist, millest ta jäi ilma töövõime kaotuse või vähenemise tõttu. Hüvisest arvatakse invaliidsuspension maha ainult siis, kui isik seda tegelikult saab.

Kahju hüvitamiseks makstavaid summasid maksustatakse kooskõlas maksuseadustega, neist summadest tehakse kinnipidamisi nagu palgastki.

Tulumaksuseaduse järgi ei kuulu residendist maksumaksja tulu hulka tööõnnetuste puhul töötajale makstud hüvised (rahandusministri kehtestatud piirmäärades).

Tulumaksuseaduse rakendamise juhendi kohaselt ei kuulu tööõnnetusjärgse kahju hüvitamiseks makstud hüvised maksustamisele ühekordse rahvapensioni ulatuses (ühes kuus).

Tööandja on kohustatud tasuma väljamakstavalt hüviselt tulu- ning sotsiaalmaksu. Tavaliselt määratakse kutsehaigele hüvis perioodilise, s.t. igakuise maksena.

Kutsehaigena oleku aega ei loeta pensioniõigusliku staazhi hulka. Pensioniseaduses tuleks sätestada nõue, et aeg, mil isik saab töövigastuse või kutsehaiguse tõttu hüvist, võetakse arvesse vanaduspensioni määramisel.

Kui isik põeb kutsehaigust ning töötab edasi, ei teki probleeme pensioniõigusliku staazhi arvutamisega.

Tulumaksuseaduse järgi ei kuulu residendi tulu hulka seaduses sätestatud või valitsuse kehtestatud toetused. Kutsehaiguse tõttu määratud hüvise puhul ei ole tegemist toetusega, vaid palgajätkuga.

Tööandja on kohustatud kannataja nõusolekul tagama talle uue kutseala õpetamise, kui töötaja ei saa vigastuse tõttu teha endist tööd. Uue kutseala õppimise ajal tuleb maksta kannatanule eelmisel tööl saadud keskmist kuupalka (kuni kolm kuud), millest arvatakse maha saadav invaliidsuspension või õppimise ajal saadud stipendium või töötasu. Sama kehtib ka kutsehaigete kohta.

Töötajal on õigus nõuda enda üleviimist teisele tööle ja ka väljaõpet, kui tema tervis on (tööandja süül) halvenenud sedavõrd, et ei võimalda jätkata endist tööd. Nii teise töö tegemise kui ka väljaõppe ajal tagab tööandja töötajale endise töökoha keskmise palga.

Kui tööandjal ei ole võimalik töötajat üle viia sobivale tööle, võib töölepingu lõpetada (TLS paragrahv 86 p.4). Selle paragrahvi kohaselt saab üle viia teisele tööle või väljaõppele vaid juhul, kui töötaja esitab tööandjale vastava nõudmise. Samas on sätestatud tööandja kohustus pakkuda töötajale võimalust uue kutseala omandamiseks, kui töötaja ei ole võimeline kutsehaiguse või töövigastuse tõttu tegema endist tööd.

Varem ei võinud hüvis olla kõrgem kui viiekordne rahvapension. Alates selle aasta 13. märtsist see piirang enam ei kehti.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

SILJA KABRAL

Paide kutsekeskkooli filiaal Järva-Jaanis suleb tänavu oma uksed, sest Eesti kutseharidussüsteem püüab kaotada ebaotstarbekad õppeasutused.

Järva-Jaani kutsekoolis õpetati talumajanduse eriala. Filiaali sulgemise algatas kooli nõukogu, sest tänavu laekus sellele erialale vaid kuus sooviavaldust. «Filiaali ülalpidamine nõudis suuri kulutusi. Kahekümne õpilase pärast pole mõtet kütta õppehoonet ja ühiselamut,» tõdes Paide kutsekeskkooli asedirektor Mare Veermaa.

Veermaa kinnitusel hakkavad talumajanduse erialale astunud õppima Paides. Järva-Jaani filiaal suletakse ametlikult 2. detsembril. 1. aprillini jääb Paide kutsekooli haldusse Järva-Jaanis asuv õppemajand, mis läheb kohaliku omavalitsuse valdusse.

Kutsekooli sulgemisega ei lõpe Järva-Jaanis kutsehariduse omandamine. Järva maavalitsuse haridusosakonna juhataja Janne Vingi sõnul on otsustatud Järva-Jaani keskkoolis üle minna integreeritud õppele. «Nii saab ära kasutada kutsekooli baasi ning jagada haridust neile, kel on raskusi üldhariduse kõrgema osa omandamisega.»

Kutseharidusklass peaks alustama tööd järgmisel õppeaastal. Integreeritud õpe on Vingi arvates igati õigustatud, sest gümnaasiumid ja keskkoolid on viimasel ajal liialt akadeemilised.

Järva-Jaani kutsekool on 75 tegutsemisaasta jooksul töötanud erinevate nimede all. Esimese Eesti vabariigi ajal tegutses seal kodumajanduskool, seejärel loodi Järva-Jaani põllunduslik mehhaniseerimiskool, mille baasil tekkis kutsekeskkool nr. 31. Põllumajanduserialade ebapopulaarsuse tõttu koondati see 1994. aastal Paide kutsekooli filiaaliks.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

JAANUS ÕUNPUU, Ajalehest «Dagens Nyheter»

Rootslased rügavad üha rohkem tööd teha. Täiskohaga töötav keskmine rootslane jääb tööaja pikkuses maha vaid inglasest ja portugallasest, näitavad statistika keskbüroo andmed.

Rootsis oldi harjunud teadmisega, et Rootsis töötatakse vähem kui teistes Euroopa Liidu maades. Sellisel arvamusel on olnud ka Rootsi tööandjate liit.

Täiskohaga töötav keskmine rootslane töötab 1995. aasta andmete järgi 40,7 tundi nädalas, kui mitte arvestada ületunde. Teisi Euroopa maid vaadeldes selgub, et kõige rohkem tehakse tööd Suurbritannias (43,8 tundi nädalas) ja Portugalis (41,9 tundi nädalas).

Vastavalt statistikaandmetele edestavad rootslasi ka kreeklased, kuid nende tööajale on liidetud ületunnid. Statistika keskbüroo töötaja Anita Olafssoni sõnul teeb täiskohaga töötav keskmine rootslane nädalas 0,8 ületundi.

Statistika näitab, et tänapäeval töötab keskmine rootslane aastas kaks nädalat rohkem kui 10 aastat tagasi. 1985. aastal oli rootslaste keskmine tööaeg aastas 1460 tundi, 1995. aastal 1560 tundi ehk 100 tundi rohkem. See vastab kahele ja poolele töönädalale.

Need andmed käivad kõigi 16-74-aastaste töötajate kohta. Vanemad töötajad viivad keskmise tööaja pisut alla.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ANDREI SERGEJEV

Vastavalt Eestis kehtivatele seadustele peavad lapsed käima koolis 17. eluaastani või põhikooli (9. klassi) lõpetamiseni. Siiski on Eestis võimalik jääda haridussüsteemi vaateväljast eemale.

Esimestel päevadel tekkinud koolirõõm asendub mõnedel vanemate klasside õpilastel kiiresti rutiini ja tüdimusega. Kooliprobleemid algavad tihtipeale koos murdeea saabumisega. Õpilaste koolist kõrvalejäämine tekitab hulgaliselt sotsiaalseid probleeme, näiteks laste sattumine tänavakasvatuse mõju alla.

Sageli algab koolist kõrvalehoidmine üksikutest tundidest puudumisega. Koolilaps võtab hommikul koolikoti kaasa, kuid ei jõuagi päeva jooksul koolimajja. Varem või hiljem loobub ta koolikotist kui segavast atribuudist. Mõnikord tuleb ette koguni puudumistõendite võltsimist. Kui inimene ei täida pikka aega koolikohustust, siis ühel hetkel ta polegi enam koolikohuslane. Õpilaste arvelevõtu süsteem oli Nõukogude Eestis üks tolle aja parimaid.

Liberaalse suuna esindajad arvasid, et lapsed ei pea käima koolis sugugi iga päev selleks, et omandada vajalikud teadmised kõikides õppeainetes. Range suuna esindajad rõhutasid, et lapsed võivad puududa koolist ainult (arstitõendiga kinnitatud) haiguse tõttu või erakordsetel elukondlikel põhjustel. Ning et kõik õppetööd segavad üritused tuleb pidada tundidest vabal ajal. Kuid absurdini viidud liialdused võisid ära rikkuda vägagi mõistlikud mõtted.

Isegi haridustöötajate hulgas oli neid, kes pidasid oluliseks võitlust ainult põhjuseta puudumiste vastu. Põhjuseta puudumisi pole ju olemas - eri põhjuste puhul muutub vaid suhtumine nende mõjuvusse.

Palju poleemikat on aegade jooksul tekitanud koolikoti sisu liigne raskus. Lahendust on püütud leida ülearuste õppevahendite (näiteks õpilaspäeviku) ärajätmisega. Õpilase vaatevinklist lähtudes on vajaliku teabe talletamiseks õpilaspäevikust mugavamaid võimalusi.

Iseõppimisvaimustus on taas vähenenud, sest enamikule õpilastele see metoodika siiski ei sobi. Kuid mitmetes koolides ei nõuta küllalt rangelt koolikohustuse täitmist ning osa õpilasi võib peaaegu karistamatult puududa päevade kaupa.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996

Tagasi üles