, Tartu noored jalgpallurid olid raja taga edukad, Kokkolast toodikaks esikohta, Rootsist lisandus veel kaks esikohta, Täiskasvanud mängivad teises liigas, Tagasivaade Atlanta olümpiale: Küllo Kõiv

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

VLADIMIR HEERIK

Veel enne kooliaasta algust jõudsid paljud Tartu Jalgpallikooli õpilastest koostatud noortemeeskonnad osaleda rahvusvahelistel turniiridel.

Soome suuruselt teisel noorteturniiril, XVI Kokkola Cupil, osales 15 vanuseklassis 225 võistkonda. Kangemad külalised tulid Brasiiliast. Esimest korda sel turniiril võitis vanemas vanuseklassis (sündinud 1979. aastal) esikoha Eesti meeskond. Tartu poisid alistasid alagrupis Kokkola GBK 2:0, JUPSi 3:0 ja mängisid viiki Brasiilia Senaiga 1:1.

Veerandfinaalis võideti Kokkola KPV ja poolfinaalis ka KPS tulemusega 1:0. Finaalkohtumise normaalaeg Iisalmi PK-37ga lõppes väravateta viigiga, kuid penaltisid realiseerisid täpsemalt tartlased - 4:3. Võidukas meeskonnas mängisid Priit Murumets, Risto Kivisikk, Mati Savisikk, Siksten Kasimir, Kait-Kaarel Vaino, Kalver Kuus, Andres Olhovikov, Valeri Dõba, Aleksander Ljubajev, Semjon Trojanov, Sven Viileberg, Simmo Jakovits ja Siim Sarv.

Teise esikoha sel turniiril tõid nooremas vanuseklassis (sündinud 1988) Tartu 10. keskkooli spordiklubi poisid. Alagrupp võideti väravate vahega 18:1 ja vastastele ei antud armu ka edaspidi. Poolfinaalis alistati Kaluuga meeskond 4:0 ja esikohamängus ka Kokkola GBK 5:0.

Meeskonnas mängisid Taavi Tull, Dennis Einasto, Martin Remmelkoor, Eino Puri, Sander Puri, Kevin Kajak, Mait Sarv, Margus Lillak, Taijo Teniste, Mirko Usin, Allan Pärlist ja Jaagup Pai.

Tartu sõpruslinnas Uppsalas peetud Support Cupil saavutasid esikoha 1985. aastal sündinud Tartu poisid. Turniir lõpetati viie võidu ja ühe viigiga. Finaalis alistati Bälinge IF 5:1.

1986. aastal sündinud poisid said kaks võitu, ühe viigi ja ühe kaotuse, mis andis kolmanda koha. 1984. aastakäigu poisid olid ühe võidu, ühe viigi ja kahe kaotusega neljandad.

Samuti Uppsalas peetud Oboy Cupil said esikoha 12-aastased Tartu poisid viie võidu ja väravate vahega 37:6.

Septembri esimesel nädalavahetusel Tamperes peetud sügisturniiril said 1985. aastal sündinud poisid teise koha. Poolfinaalis võideti Tampere Ilves 3:2, finaalis tuli aga alla vanduda Helsingi Jalgpalliklubile 3:4.

1985. aastal sündinud poiste võistkonnas mängisid Renno Leesmann, Timo Teniste, Ragnar Tiideberg, Oliver Konsa, Martin Maks, Jaak Naaber, Rasmus Tomson, Aleksei Mamontov, Kaido Kivits, Joosep Toots, Veiko Käärik ja Imre Loogus.

Oboy Cupil said esikoha Ivo Karev, Jaanus Jürjo, Jaan Lepajõe, Mikk Muiste, Rainer Olt, Martin Smirnov, Peep Teppo, Kuno Veskioja, Mario Mõttus, Sergei Rikkinen, Dmitri Vassiljev ja Aleksander Bernatski.

Belgias Liege’is peetud Jupiter Cupil võitsid 1982. aastal sündinud Tartu poisid viiest mängust kolm võitu ja saavutasid 16 meeskonna seas kuuenda koha. 1978. aastakäigu poisid said kaks võitu, ühe viigi ja kaks kaotust ning 11. koha.

Täiskasvanute meistrivõistlustel osalevad Tartu meeskonnad II liigas. Jalgpallikooli meeskonnas mängivad 15-18-aastased A-vanuseklassi poisid. Neid toetavad tööst vabal ajal Jalgpallikooli (endise Lastestaadioni võistkonna) kasvandikud Jaanus Sirel, Janek Pukk ja Rein Pütsepp. Merkuuri meeskonda on kogunenud aga vene keelt rääkivad mängijad.

Potentsiaalselt võiks Tartu esindusmeeskond Eesti tasemel kaasa rääkida ka paremate kohtade jagamisel. Aga selleks oleks vaja rahameeste abi ja koondada ühe mütsi alla ka need seitse-kaheksa Tartu vutimeest, kes mängivad teistes klubides. Noored mängijad on huvitatud jalgpallurikarjäärist Tartus ainult sel juhul, kui selleks luuakse sobivad tingimused.

Tartus jalgpallikasvatuse saanud mängijaid on praegu Eesti meistriliigas vähemalt kuus: Sergei Leontjev (FC Marlekor), Maksim Rotshkov (Sadam), Andrei Tjunin (FC Lantana), Tarmo Linnumäe, Janek Kiisman ja Ivan O’Konnel-Bronin (kolm viimast Lelle SK). Läti kõrgeimas liigas mängib väravavaht Rein Karev (Liepaja DAG).

Pärast võitu Kokkola Cupil jäid Soome õppima ja end jalgpallimängus täiendama 16-aastased Andres Olhovikov ja Simmo Jakovits. Mõlemad on osalenud Soome noorte (A- ja B-vanuseklassi) meistrivõistlustel. Simmo Jakovits on saanud kaasa teha ka kolmes täiskasvanute esimese divisjoni mängus (Kokkola GBK koosseisus).

Septembri lõpuni võtavad Tartu Jalgpallikooli treenerid Vladimir Heerik, Hillar Oho, Oleg Särki, Märt Räli, Vladimir Karev ja Avo Jakovits täiendavalt vastu 1978-1988. aastal sündinud uusi õpilasi. Tulla võib Tamme staadionile tööpäevadel kell 17-19. Info telefonidel 428 718 ja 428 090.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

RAIMO PEIKER

Atlanta olümpiamängude maadlusvõistlustest on möödas peagi kaks kuud. Meie selle ala paremad valmistuvad juba uuteks võimeteproovideks. 14. juulil 24-aastaseks saanud vabamaadleja KÜLLO KÕIV on osalenud kahtedel olümpiamängudel ja valmistub uuele ringile minekuks. Juba selle kuu lõpul on tal kõrgetasemeline võistlus Gruusias, oktoobris aga Maltal väikeriikide (alla kahe miljoni elaniku) Euroopa meistrivõistlused. Uue võistlustsükli algus võib Atlanta olümpia seitsmendal mehel siiski edasi lükkuda rahamure pärast.

Mida olete pärast olümpiat teinud?

Harjutan üks kord päevas, kuus korda nädalas. Treeningud on mahukad ja tegelen rohkem üldkehalise ettevalmistusega.

Kas Atlantast tuli selline koht, mida lootsite saada, või natuke halvem?

Sain peaaegu just sellise koha, millist soovisin. Igaüks tahab medalit, aga olukorda kainelt hinnates oleksin rahul olnud ka esikuuikusse jõudmisega. Nii et enam-vähem olen rahul, aga alati võiks parem olla.

Mis takistas lootustel täide minemast?

Võibolla see, et enne olümpiat treenisin üle ja sellest johtuvalt koormasin liialt südant. Kaotasin 20 väärtuslikku päeva ja see jättis kindlasti jälje. Seetõttu jäi ka kolmel MK-võistluste etapil käimata.

Nii et enda arvates tegite kõik selleks, et Atlantas hästi esineda.

Arvan küll, et olümpiamatil andsin endast kõik ning olin ka enne olümpiat treeningulaagrites ja võistlustel nii palju kui endast olenes. Kuue hulka jõudmist takistas ilmselt see, et enne kohtumist kuubalase Sosvany Sancheziga ei saanud ma üldsegi puhata. Kuubalane oli lõpuks neljas, mina seitsmes. See oli võtmematsh. Kui ma võitnuks selle, maadelnuksin medalile.

Te olete Valeri Nikitiniga ühe kaalu mehed. Tehnikad on küll erinevad, aga kui palju olete saanud koos harjutada?

Meie üldiselt koos treenida ei saa. Kuid enne olümpiat mul teist sparringupartnerit polnud, siis harjutasime küll koos. Valeri oli juba võistluse lõpetanud ja sai mind aidata viimase lihvi andmisel. Aga kreeka-rooma ja vabamaadlus on siiski liialt erinevad. Teisel alal tuleb juurde jalgade töö, maadlus on kiirem ja teistsugune on ka liikumine.

Kuid Kristjan Palusalu tuli olümpiavõitjaks mõlemas maadlusviisis ja kahe ala edukaid harrastajaid oli teisigi.

60 aastat tagasi oli seda lihtsam teha. Maadlus polnud ka nii kaugele arenenud. Nüüd on spetsialiseerutud ühele alale ja mõlema maadlusviisi tehnika on tohutult edasi arenenud.

Mis Atlantast kõige enam meelde jäi?

Enne olümpiat eelkõige kehakaalu allavõtmine ja pärast võistlust suur pingelangus. Atlantast ma vaimustuses polnud, viibisin seal juba eelmisel aastal, MMil. Kuna käisin ka Barcelona OMil, siis noore mehena kukkus seal küll suu lahti ja ma ahmisin kõike ümbritsevat endasse. Nüüd oli aga kõik ette teada - kuulsaid inimesi enne ka juba nähtud! Minu jaoks ei olnud see enam nii emotsionaalne sündmus. Barcelonas oli organiseeritus parem ja see oli mulle elu suursündmuseks. Aga Atlanta ei väsitanud mind enam nii kui Barcelona. Kuumus mõjus mulle ka hästi ja aitas kehakaalu maha võtta. Et öö muutus päevaks, mulle halvasti ei mõjunud - aklimatiseerusin kiiresti.

Kuuldavasti muudetakse maadluses kaalukategooriaid. Või on seda juba tehtud?

Jah, see töö on tehtud. Mina võistlen nüüd 68 kg asemel kuni 71 kg kaalukategoorias. FILA võttis sellekohase otsuse vastu juba 15. septembril. See sobib mulle väga hästi, sest pean nüüd kaalu kolm kilogrammi vähemaks võtma. Minu normaalne kaal on 76 kg. Seega varem pidin maha võtma kaheksa kilo. Nüüdne muudatus päästis mind raskemasse kehakaalu üle minemast.

Maadluses vähendati kaalukategooriaid. Kaks kergemat kaalu võeti eest ära ja poolraskekaaluks on nüüd kuni 95 kg.

Vahel on kerkinud üles küsimus, kes on ikkagi Eesti parim maadleja. Mida teie sellest arvate?

Ma ei ole sellele mõelnud. See ei meeldi mulle. Tahaks, et seda võrdlust üldse ei tekitataks. Kellel oli parem tulemus, see on ka hetke parim. Üks kord läheb Valeri Nikitinil paremini, teine kord minul. Ma ei sooviks, et mingite spekulatsioonide pärast meie suhted halveneksid.

Kas olete sellega nõus, et olete tehniliselt hea maadleja?

Mul on tehnika hästi käes küll, sest maast-madalast on seda mulle õpetatud. Ja tehniline külg on kehalisest võimsusest parem. Mulle pole meeldinud jõuharjutusi teha, olen sündinud kõhna ja peenikesena ning mind on maadlejaks vormitud. Mõni on juba sündinud suure ja tugevana. See on minu puudujääk, ma olen pidanud ennast üles töötama.

Kuidas te Valeri Nikitini tehnikat hindate?

Hindan seda väga, sest treeningutel on ta mulle näidanud, kuidas üle vedada ja teisigi võtteid, mis mind parteris aitavad. Ta on lisaks väga heale tehnikale veel kiire ja tahtejõuline.

Kas teid on kogu aeg treeninud isa Arne Kõiv?

Isa on tõesti kogu aeg minu treener olnud. Viimasel kahel aastal on üldkehalist ettevalmistust aidanud teha Arvi Aaviku juhendaja Jaan Kirsipuu.

Viljandi on Eesti vabamaadluse üks kantse. On teil seal kellegagi harjutada?

Matitreeningutel on mind kahe aasta jooksul alati aidanud Aidi Anvelt. Tahaks teda selle eest tänada. Ta on ka Eesti meister 68 kg kaalus. Aga enne olümpiat käisin iga kuu kaks nädalat Valgevenes, Poolas ja Ukrainas harjutamas. Kõige enam olen siiski käinud Valgevenes, kus meil on kõige paremad suhted - juba ammusest ajast.

Koos Arvi Aavikuga olete kaks Eesti vabamaadluse tippu. Kuidas te omavahel läbi saate?

Kahekesi koos on meil näiteks väga hea käia kasvõi endistes N. Liidu vabariikides. Kui Arvi oli 1993. aastal USAs, siis oli mul hoopis raskem. Me saame omavahel ideaalselt läbi. Ta on hea sõber, kellele võib alati kindel olla. Toetame alati teineteist, kuidas saame.

Millised on harjutamistingimused kodus Viljandis?

Üldiselt rahuldavad. Maadlussaal on meil väga hea, kuid jõusaal jätab soovida. Veel on pallimängude saal ja valmis ka uus ujula. Peale jõusaali saan kõike tasuta kasutada. Ja ega jõu arendamise eest ei küsita ka eriti palju. Saan veel Tallinnas spordigümnaasiumis harjutamas käia.

Kõige suurem puudus on sparringupartneritest. Mind aitas kümme päeva enne olümpiat üks grusiinlane, Enzar Petinishvili. Ta jäi EMil üheksandaks ja oli esimene, kes Atlanta-piletit ei lunastanud. Ta on 1975. aastal sündinud, ühel MK-etapil koguni kolmanda koha saanud. Me oleme nii head sõbrad, et ei pidanud talle midagi maksma, kuid kõik tuli välja teha alates sõidu- ja elamisrahast. Me mõlemad jäime väga rahule.

Gruusias tuleb nüüd tugev võistlus, aga ma ei tea, kas sinna sõita saan. Asi tükib raha taha jääma. Praegu pole sportlastele veel mingit raha eraldatud.

Kes on teie sponsorid lisaks Eesti Olümpiakomiteele?

Enne olümpiat toetasid mind AS Adavere Lihatööstus, Viljandi Omavalitsuste Liit ja H-Hulgikaubad. Suur tänu ka sõpradele, kes mind aitavad. Praegu on seis aga kriitiline, ees on tume maa - ma ei tea, mis edasi saab. Seni on teada, et mind toetavad edasi adaverelased. Coca-Cola firmaga käivad läbirääkimised. Ja sõbrad aitavad edasi ka nii palju kui jõuavad.

Sõidud on meeletult kallid, endalgi on valus suurt raha raisata. Eks probleemid ole igal inimesel, kuid need tuleb ära lahendada.

Vähemalt neid mehi ja naisi, kes olümpial esikümnesse jõudsid, tuleks päevapealt toetama hakata - keda siis veel?! Kõik need sportlased on suurt stabiilsust üles näidanud.

Maadlejatest oleme me Valeri Nikitiniga tõesti nelja aasta vältel stabiilselt esinenud. Enne Barcelonat korraldatud EMil oli tema kolmas, mina neljas. Paremate seas oleme edaspidigi olnud. Tase on meil ühtlane ja ka maailma konkurentsis pole midagi võimatut. Seda, kes nüüd OMil teiseks tuli, ma näiteks MMil võitsin. Me mõlemad Nikitiniga oleme jõudnud tasemele, kust päris tippu jõudmisest on jäänud võrdlemisi vähe puudu.

Mida tahate uues olümpiatsüklis teha teisiti kui varem?

Püüan teha rohkem jõuharjutusi ja enam ajudega tööd teha, vaadata võimalikult palju videomaterjale ja õppida vastaseid veelgi paremini tundma. Tähtis on pidevalt ka seda jälgida, mida teevad teised. Ei tohi ka jääda koduseinte vahele istuma, sest meie ala areneb pidevalt edasi ja mõeldakse välja üha uusi võtteid, seda eriti Venemaal. Ka järgmise aasta MM peetakse seal - Krasnojarskis. EM-võistlused on Poolas.

Kas teil pole mõttes olnud minna mõnda välisklubisse?

Juba eelmisel aastal tahtsin minna Saksamaale Bundesligasse, aga klubi läks pankrotti. Järgmiseks aastaks on mulle uued pakkumised tehtud. Seal saab maadelda ja ka raha teenida. See on väga hea võimalus.

Mitu aastat olete maadlust harrastanud?

17 aastat, esimesest klassist alates. Isa viis mu mati peale - nagu ikka. Vahel jooksin ära, aga toodi jälle tagasi, nii kaua kui ala meeldima hakkas.

Kas lisaks maadlusele meeldib teile veel mõni spordiala?

Vahel käin tennist mängimas. Pärast olümpiat olin Saaremaal ja seal meeldis akvalangiga sukelduda, kala püüda. Olime seal koos 400 m jooksja Rainis Jaansooga. Õe juures käin ratsutamas, õemehel on Viljandis ratsabaas. Joosta meeldib ka väga. Tihti teeme seda koos Rainisega.

Telerist vaatan meelsamini korvpalli ja mängime seda ka treeningul.

Kuuldavasti tuleb Viljandis tugev rahvusvaheline võistlus vabamaadlejatele. Millised riigid osalevad lisaks Eestile?

Läti, Leedu, Rootsi, Soome, Valgevene ja Hispaania. See jõuproov peetakse poolteise kuu pärast.

Mida ütleksite lõpetuseks?

Arvan, et meie sportlaste tulemused oleksid paremad, kui saaksime Eesti Olümpiakomiteelt toetust mitte kahe aasta vältel, vaid terve olümpiatsükli ulatuses. Siis saaksime suurvõistlusteks professionaalsemalt valmistuda.

Tahaksin ka öelda, et lisaks isale on minu sportimist toetanud ka teised pereliikmed. Ema on EMigi vaatamas käinud. Minu sportimise vastu pole midagi ka elukaaslasel Kristiinal. Meil on väike poeg, kel nimeks Steven-Karl.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996