Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ARGO IDEON
Eesti-Hollandi ühisfirma Pakterminal AS andis Muuga sadamas käiku uue tankerikai, mille tasuvust jääb otseselt mõjutama Venemaa naftaekspordi tulevik. RE Tallinna Sadam ja Pakterminal investeerisid kaisse kokku üle 13 miljoni USA dollari.
Kai avamisel lõikasid eile lindi läbi Hollandi transpordiminister Annemarie Jorritsma-Lebbink ja Eesti teede- ja sideminister Kalev Kukk.
Muuga sadama lääneosas valminud naftakai kuulub Tallinna Sadamale. Pakterminal korraldas ehituse rahastamist ning laenas ka sadamale selleks 29 miljonit Eesti krooni. Kai pikkuseks on 253 meetrit ning see võimaldab vastu võtta kuni 25 000-tonnise kandejõuga ja 170-meetriseid tankereid. Teostada saab nii peale- kui mahalaadimistöid.
Pakterminali peadirektori Anti Oidsalu sõnul tuleb firmal vastavalt Tallinna Sadamaga sõlmitud lepingule aastas uue kai kaudu vedada vähemalt pool miljonit tonni naftatooteid. See kogus tagab sadamale kaiehituseks tehtud investeeringute majandusliku tasuvuse.
Hollandi-poolse Pakterminali omanikfirma, Royal Pakhoed N.V. juhatuse liige Jan Berghuis ütles «Postimehele», et ettevõtmise edasiseks laiendamiseks Muugal on eluliselt tähtis jälgida, mis toimub Venemaal.
«Me ei või selles kunagi täiesti kindlad olla, kuid nad peavad oma kauba kuidagi riigist välja saama. Praegu oleme niisiis üksteise külge seotud - venelased ekspordivad ja meil on selleks pakkuda väga hea terminaal,» sõnas ta. Ka Hollandi transpordiminister kinnitas eile, et Eesti edukus transiitmaana sõltub paljus välisfirmade tahtest, kas soovitakse Eestit käsitleda regionaalse ümberjaotuspiirkonnana.
Berghuis kinnitas, et 1992. aastal Eestis ühisettevõtet luues pidas Hollandi suurfirma seda kõrge riskiga investeeringuks. Kuna ettevõtte käivitamine läks üle ootuste edukalt, ei ole rahavoolu seni suletud.
Berghuisi sõnutsi kehtivad Royal Pakhoedi jaoks Tallinnas püstitatud naftaterminaali puhul täpselt samad kvaliteedinõuded nagu Singapuri või Rotterdami terminaalides.
Pakterminali juhatuse esimees Aadu Luukas kinnitas, et hiljutine raudteetariifide tõus Venemaal lööb eelkõige sealseid naftakaupmehi ja -tootjaid. Kui tariifitõus jätkub, võib naftaeksport Venemaalt ka võimatuks muutuda.
Pakterminali 70 miljoni krooni suurune aktsiakapital jaotub võrdselt AS N-Terminaali ning Royal Pakhoed N.V. kontserni kuuluva Paktank International BV vahel.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ENNO TAMMER
Ma arvan, et Eesti välispoliitika on selginenud. Aga rahvusvaheline areen on ka vahepeal selginenud. Nii et see toimib paralleelselt.
Riina Kionka, välisministeeriumi poliitikaosakonna juhataja
Arvan, et Eesti-Vene põhiprobleemid on igale Eesti kodanikule teada: piir ja majanduslikud probleemid seotult tollidega.
Ministeerium ei koosne ainult üksikutest inimestest. Ministeerium on meeskond ja ka osakond on meeskond ning see meeskonnatöö jätkub.
Välisministeeriumi ametist lahkuv poliitikaosakonna juhataja Riina Kionka võrdles «Postimehele» välisministeeriumi poliitikaosakonda julgeoleku esimese kaitsejoonega. Ta kinnitas, et kaitsejoon peab.
Püüame eos välistada igasugused spekulatsioonid, versioonid ja muidu jutud. Seepärast: miks lahkute ametist?
Ma lahkun mõneks ajaks, sest tahan lõpetada oma doktoritöö.
Kardan, et laiem avalikkus ei tea sedagi, kaua olete selles ametis olnud.
Sellele kohale tulin möödunud aasta oktoobris. Enne seda olin poliitika planeerimise rühma juhataja ja seda tööd tegin alates märtsist 1993.
Kuivõrd on selle aja jooksul muutunud Eesti välispoliitika? On see tugevnenud, nõrgenenud, selginenud?
Ma arvan, et on selginenud. Aga rahvusvaheline areen on ka vahepeal selginenud. Nii et see toimib paralleelselt.
Kui mõtleme näiteks selle peale, et kolm aastat tagasi ei olnud olemas mingit programmi nimega «Partnerlus Rahu Nimel» ja keegi ei teadnud, mis peale hakata NATO ja Euroopa Liiduga. Nüüd on asjad selgemad. Kuid samas ometigi ka veidi keerulisemad. Nõuded on teada.
Me teame täpselt, mida on vaja teha, et jõuda sinna, kuhu tahame. Kuid samas see jõudmine ei olegi nii lihtne.
Te olete välisministeeriumi poliitikaosakonda võrrelnud niiöelda esimese rindejoonega. Miks?
Sest diplomaatia üleüldse on see esimene rindejoon, esimene kaitsejoon tegelikult. See oli vist Preisi kindral ja sõjastrateeg Clausewitz, kes juba ammu ütles: kui diplomaatia ei saa enam hakkama, siis läheb asi üle sõjalistele meetoditele.
Seepärast diplomaatia ongi see esimene rindejoon. Ja kuna poliitikaosakond on välisministeeriumi kõige suurem, kõige kesksem osakond, kus töötatakse välja poliitilised positsioonid ja strateegiad, siis võib poliitikaosakonda pidada esimeseks rindejooneks, esimeseks kaitsejooneks.
Teie lahkute esimeselt rindejoonelt. Kuid kas esimene rindejoon peab?
Peab ikka, muidugi peab. Ministeerium ei koosne ainult üksikutest inimestest. Ministeerium on meeskond ja ka osakond on meeskond ning see meeskonnatöö jätkub.
Mõtlesin veidi laiemas mastaabis: kas kaitsejoon peab või ei pea?
Laiemas mastaabis ka. Miks ei peaks pidama? Ma ei näe mingit põhjust arvata teisiti.
Te olete varem andnud valemi riikliku julgeoleku kohta. Et riiklik julgeolek võrdub integreerumine Euroopaga pluss suhete normaliseerimine Venemaaga. Kuivõrd see valem kehtib ka praegu?
Arvan, et rõhk on läinud rohkem selle integratsiooni peale ning vähem suhete normaliseerimisele. Sellest valemist võis juttu olla, kui Vene väed olid ikka veel siin. Nüüd see probleem on lahenenud. On teisi ja suuri probleeme, kuid nende kallal ka töötatakse.
Nüüd on Eesti välispoliitika jaoks Venemaaga suhete normaliseerimise küsimus osa sellest integratsioonipoliitikast, sest nagu iga Euroopa riik, soovib ka Eesti häid suhteid Venemaaga.
Kui märgistada Eesti ühinemine Euroopaga mingil võimalikul numbritega skaalal, siis kaugel oleme?
Ei oska sellise skaala kaudu öelda. Just nagu Eesti võimalused olenevad sellest, kui hästi me teeme oma kodutööd, samamoodi muutub see siht. Nii kaua, kui kestab Euroopa Liidu riikide valitsustevaheline konverents, muutub see siht pidevalt. Ja see Euroopa Liit, kuhu võime täisliikmena saada, ei ole seesama, mis eksisteerib praegu.
Veidi lihtsustades: oleme läbinud veerand teed, pool teed, kolmveerand teed?
Ma ei annaks mingit hinnangut niimoodi.
See on üks tee.
Jah, see on üks tee.
Ja ainus tee riikliku julgeoleku säilitamiseks, kindlustamiseks?
Jaa, teist valikut ei ole.
Välisminister Siim Kallas väitis suhteliselt hiljuti, et Eesti-Vene suhted on paremad kui kunagi enne 500 aasta jooksul. Millel võis põhineda tema optimism?
Arvan, et välisminister mõtles selle all eelkõige seda, et me ei ole hetkel okupeeritud. Järelikult suhted on paremad kui kunagi varem.
Need on paremad, kuid mitte kõige paremad?
Need ei ole kõige paremad, aga väike lootus on, et pärast seda, kui presidendivalimistest tulenev ebaselge olukord Venemaal sügisel selgineb, siis saab hakata midagi konstruktiivset ette võtma. Vähemalt meil on kavas seda proovida.
On võimalik välja öelda midagi sellist kavasolevast, mida laiem avalikkus ei tea?
Arvan, et need põhiprobleemid on igale Eesti kodanikule teada: piir ja majanduslikud probleemid seotult tollidega.
Mõneski küsimuses näib Venemaaga suhetes ees seisvat vankumatu sein.
On selline kuulus ütlus - et tangot tantsida, on vaja kahte tantsijat...
Viimase aja mureteema on üks: tekkida võiv julgeolekuvaakum või hall tsoon või julgeolekuauk, mis ohustab Eesti tulevikku. Kuidas täita see julgeolekuauk? Kuidas vältida seda?
Kunagi üks Sloveenia diplomaat reageeris samale küsimusele täpselt õigesti, kui vastas, et kui on julgeolekuvaakum, siis tuleb täita see julgeolekuga.
Millest koosneb julgeolek, küsiks te. Siin töötataksegi igasuguseid ideid välja. Lühidalt võiks nimetada, et tugevdatud partnerlus rahu nimel. Arvan, et loomulikult on tähtis, mis juhtub riigis ja kas suudame end kaitsta ning selle nimel tuleb tõsist tööd edasi teha.
Kuid julgeolekut saab mitut moodi tugevdada. Kaasa arvatud välisinvesteeringute kasvuga. Mida rohkem tuleb läänest Eestisse raha, seda tugevam on ka Eesti julgeolek.
Kas Eestisse on piisavalt välisraha paigutatud, et juba selle raha arvelt võiks Eesti tunda end julgemana?
Arvan, et ei ole veel piisavalt. On veel päris tükk maad minna, kuni teatud riikidest on küllalt raha siin. Kuid mina ei ole küll päris õige inimene, kellega majandusküsimusi arutada.
Käibele on läinud termin partnerlus julgeoleku nimel, väidetavalt president Lennart Meri kaudu. Mis on selle sisu?
Tegelikult see nimetus tuli esialgu Rootsi peaministri suust. President Meri on selle käibesse viinud. See ongi üks võimalikest kontseptsioonidest, kuidas täita julgeolekuauku. See peaks olema Eesti panus käimasolevasse arutellu julgeoleku teemal.
Teie alluvuses on ka poliitika planeerimise rühm, mis peab esitama prognoose võimalike arengute kohta. Kui palju arenguid üldse on?
Neid on nii palju, kui palju on maailmas arvamusi. Arvan, et igas eluvaldkonnas on võimalik julgeolekupoliitilisest aspektist midagi välja noppida. Kuid nende põhitöö on suunatud julgeolekupoliitikale, Venemaale, majandusküsimustele, transiidile...
Ma võibolla ei küsinud täpselt, Eesti jaoks ei saa ju olla väga palju arenguid...
Kui me räägime Eesti riigi arengust, mis võib juhtuda 50 aasta jooksul...
Jaa.
Neid arenguid on vähem küll. Ma ei ütleks, et poliitika planeerimise rühm töötab niivõrd selle kallal, et erinevaid arenguid analüüsida. Pigem käib töö ikka selle valemi suunas, millest rääkisime, ehk kuidas jõuda selle sihini.
Kuivõrd tegeldakse musta stsenaariumiga?
Loomulikult seda tehakse igas riigis. Mustemast kuni valgemani välja.
Kõige mustem stsenaarium tähendaks taasvenemaastumist?
Ma ütleks jah.
Millise tõenäosusprotsendi sellise võimaluse teostumiseks pakuvad analüütikud?
Ma ei annaks siin protsente, see on liiga tõsine teema, et ennustada.
Kuid see võimalus ei ole kuhugi kadunud.
Ei ole. Ma võin kihla vedada, et ka Ameerika Ühendriigid analüüsivad seda varianti. Iga riik peab seda tegema. Eriti selline riik, mis asub seal, kus meie asume.
Te lahkute ametist, olete seetõttu ehk objektiivsem. Milliseks hindate Eesti välisministeeriumi kaadri taset?
Hindan kõrgelt. On hea grupp, päris noor grupp. Mis meil algul puudus, olid kogemused, kuid selle eest oli rohkem entusiasmi ja energiat. Arvan, et personalipoliitika vaatevinklist on kõik korras. Kahju ainult, et palgad on nii madalad, et ei saa tõmmata rohkem inimesi juurde.
Lähete Ameerikasse doktoritööd kirjutama. Kuid mis jääb südant kriipima, mis pidanuks tehtud olema?
Mul on aega veel igasugu asju ära teha. Ma ei kavatse lahkuda välisteenistusest.
Jääte välisministeeriumiga mingil moel seotuks?
Jaa, töösuhe säilib. Asun tööd kirjutama Washingtoni saatkonnas, kuigi ma ei tööta saatkonnas. Lihtsalt füüsiliselt kirjutan seal oma tööd, kuna seal on arvutid. Mu töösuhe säilib ja hoian end informeeritud.
Jagate niiöelda kaugelseisja nõuandeid.
Ei oska öelda. Üritan kirjutada doktoritööd, võibolla annavad teised mulle nõu.
Mis on teie doktoritöö teema?
Võrdlev analüüs teoreetilisest vaatevinklist välispoliitika tegemisest nooremate ja uuemate demokraatiate vahel.
Suur osa teoreetilisest kirjandusest, mis puudutab seda valdkonda, on kasutanud Ameerika Ühendriikide välispoliitika tegemist kui mudelit. Mina tahan analüüsida, miks ja kas see kehtib ka teiste riikide, eriti nooremate riikide puhul. Ja kui ei kehti, siis kus need erinevused on. On ka kaks niiöelda kaasust: Vene vägede väljaviimine Eestist ja rahvuspoliitika.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ALO LÕHMUS
Erakonna Mõõdukad Tartu linnapeakandidaat Marju Lauristin usub, et Tartu on suuteline saama Põhja-Euroopa ülikoolilinnaks ja olema oma sotsiaalsetes lahendites ja demokraatia arengus teistele linnadele eeskujuks. Mõõdukad leiavad, et Tallinna kogemustega poliitikute naasmine Tartusse aitab üle saada Tartu provintsistumisest.
Mõõdukate arvates peaks Tartu oma peaeesmärgiks seadma Põhja-Euroopa ülikoolilinnaks saamise, et olla konkurentsivõimeline Saksa, Skandinaavia jt. ülikoolilinnadega.
«See koosneb paljuski rahvusvahelisest imidzhist, mille kujundamisel saaksime teistelt ülikoolilinnadelt mõndagi õppida,» ütles Lauristin, kelle sõnul hoogustaks ülikooli areng ka kohalikku majanduselu.
Ta lisas, et ülikooliproblemaatikaga peab Tartus tegelema hakkama linnapea isiklikult, mitte mõni spetsiaalne abilinnapea.
«Aselinnapäid on vaja spetsiifilistes valdkondades, nagu sotsiaalelu ja linnamajandus, finantseerimine ning ettevõtlussidemed,» märkis linnapeakandidaat.
Lauristini sõnul on Tartus hakatud üliõpilasi võtma tulnukatena, ehkki tegelikult on nad tooni andev osa linnakodanikest. «Tallinnast ja Helsingist Tartusse õppima tulijate nõudmiste nivoo on linna suhtes väga kõrge. Kui Tartu ei vasta isegi üliõpilaste nõudmistele, siis mida rääkidagi ettevõtjatest!» ütles Lauristin, kelle sõnul Tartu jätkuv allakäik on probleem kogu Eestile.
Linnajuhtimises peavad Mõõdukad tarvilikuks avalikkuse probleemi lahendamist.
«See on sama probleem - võimu võõrandumine rahvast, mis vaevab kogu riiki,» märkis Lauristin. «Kas kohalik võim on ikka tegelikult elanikele kõige lähemal, nagu sõnakõlksuna öeldakse? Võim peab kaasama erinevaid huvigruppe, linnaelanikel peab olema võimalus otsuseid pidevalt mõjutada.»
Mõõdukad nõuavad ka ettevõtluskliima parandamist ja ettevõtlust ahistavate maksude vältimist.
«Arutada võiks sihtotstarbelisi koormisi, mille kasutamist saaks alati kontrollida. Kuid kehtestada tuleks neid vaid siis, kui selleks on saavutatud konsensus,» ütles Marju Lauristin.
Veel peavad Mõõdukad vajalikuks üürnike probleemide lahendamist üürnike-omanike-linna kolmepoolsete kokkulepetega, linnavalitsuse reformimist ja linnavolikogu töökorralduse analüüsimist.
«Tartu volikogul ja linnavalitsusel ei ole kindlat joont, on vaja selgeid ja pikemaajalisi kokkuleppeid, mis peavad mõistagi olema avalikud,» rääkis Lauristin. «Linnavalitsus vajab noori ja haritud ametnikke, kelle silma- ja ilmavaade oleks erinev praegu valitsevast nurgatagusest suhtumisest.»
Mõõdukate sõnul ei ole Tartu kasutanud kõiki võimalusi linnale raha teenimiseks, näiteks suviseid vabaõhuüritusi. Samas möönis Lauristin, et linna põhiline sissetulekuallikas, üksikisiku tulumaks, sõltub Tartus kui haridus-, meditsiini- ja teadusasutuste rohkes linnas ennekõike avaliku sektori palkade tasemest.
«Tartust võiks saada demokraatia ja sotsiaalsete lahenduste mudellinn,» ütles Marju Lauristin.
Ta kritiseeris paljude erakondade tava võtta oma valitsusliitudele valimiste ajaks eksitavad varjunimed, mis tekitavad valijates segadust ega kanna vastutust üle Riigikogu erakondadele.
«Seetõttu kandideerivadki Mõõdukad oma nime all, mitte näiteks Murukannikestena,» märkis Lauristin.
Ta lisas, et tema kandideerimine linnapeaks ei ole mingil juhul sissejuhatus tema naasmisele suurde poliitikasse.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996