Moskva CSKA korvpallimeeskond ostis Sergei Bazareviti, Meistritiitlid tuntud tegijatele, Tagasivaade olümpiale: Valeri Nikitin

2. september 1996, 00:00

VALERI MAKSIMOV

Aastaid Moskva Dünamo korvpallimeeskonnas mänginud Venemaa koondise raudvara Sergei Bazarevitsh jättis dünamolastega jumalaga ja läks sinna, kust rohkem raha pakuti - Venemaa meistermeeskonda, Euroopa ühesse tugevamasse korvpalliklubisse.

Kunagi ammu, 13 aastat tagasi, alustas Bazarevitsh CSKA duubelkoosseisus oma aeglast, aga järjekindlat tõusu, lahkus siiski miskipärast ruttu ja jäi hilisema kutsumise peale kurdiks. Nüüd otsustas ta uskuda armeeklubi mänedzheride sõnu, et CSKA on kahe aasta peale veninud rahakriisi ületanud ja mängijatele enam võlgu jääda ei kavatse. Klubivahetuse teiseks põhjuseks peab Bazarevitsh hoopis Dünamo sõnapidamatust - talle ei makstud nii palju kui kokku oli lepitud. (Mäletame, et Dünamo jäi võlgu ka vahepeal seal mänginud Eesti kodanikule Sergei Babenkole.)

Kumb pool suurem sõnamurdja on, ilmneb täies mahus alles eeloleva hooaja lõppedes. «Sport Ekspressile» antud usutluses väidab CSKA korvpalliklubi president Viktor Petrakov, et klubi rahaseisund on täielikult stabiliseerunud. CSKA kindlustab allesjääjad pideva sissetulekuga ja täiendab meeskonda uute mängijatega.

Viimane käib armeekeskspordiklubi poolt siseriiklikul tasandil mõneti endistviisi - nii, nagu meiegi veel mäletama peaks. Kahel lootustandval mängijal Volgogradi Akvariusest (Judinil ja Gutorovil) jõudis kätte sõjaväeteenistuse aeg. CSKA ei teinud suurt numbrit, et Akvariusel kutsealustega leping alles kestis, poistele näidati Moskvat ja jutt lühike. Akvarius kaebas ülekohtu pärast asja FIBA kohtusse ja midagi eeluurimise sarnast käivatki. Kuuldavasti aga polnudki kutsututel ületoomise vastu midagi - saab armeeteenistusega mängeldes ühele poole ja nimekasse õukonda kuuludes rohkem maailma näha.

Loodetust halvemini läks lätlasel, mitu aastat USAs tudeerinud Raimonds Miglinieksil. Olümpiavõitja Igorsi noorem vend Raimonds hakkas kahte jänest püüdma (ootas pakkumist NBA klubidelt ja pidas igaks juhuks silmas ka CSKAd) ning jäi ilma mõlemast. Profid teda ei tahtnud ja niikaua, kui selle teadasaamine aega võttis, oli ka Moskva rong läinud.

Sergei Bazarevitshist huvitusid enne CSKA pakkumist Bologna Virtus Buckler Beer (Itaalia) ja Antibesi Olympique (Prantsusmaa), aga üks lõi ise käega ja teisest loobus venelane. Bazarevitshiga tuli Dünamost kaasa Valgevene koondise täht Valeri Daineko. On põhjust arvata, et dünamolastel läheb, erinevalt CSKAst, euroliigas raskeks.

Aga lahkuti ka CSKAst. Armeeklubi juhtide veenmisjõud jäi alla Gundars Vetra, Julius Nwosu, Sergei Kissurini ja Vassili Karasjovi äraminekutahtmisele. Treener Stanislav Jerjomin tunnistas keerutamata, et lahkusid mehed, kelle peale võis alati loota. Asendus on meisterlikkuse koha pealt vääriline, aga meistritest meeskonna tegemine võtab aega. Midagi tuleb jälle otsast alustada.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

MATI KALVE

Nädalavahetusel selgitati Põlvamaal Eesti meistreid orienteerumises. Laupäeval joosti tavarajal ning eliitklassides pärjati Eesti orienteerumise esinumbreid Sixten Silda ja Külli Kaljust. Eilse teatevõistluse võitis meestest OK Lehola ja naistest OK Peko kolmeliikmeline esindus.

Laupäeval oli võistluspaigaks Veskimõisa. Kohale sõitis 473 orienteerujat üle kogu vabariigi - Eestimaa igast nurgast. Võistlused peeti erinevates vanuseklassides noortest kuni veteranideni.

Sixten Silla võit ei tulnud kergelt

Nii nagu oletatigi, kujunes meeste eliitklassis tõsine võistlus Sixten Silla (OK Võru) ja OK Lehola esindaja Alar Viitmaa vahel. Oma järjekordse Eesti meistri tiitli näpsanud Silla edu oli lõpuks vaid 14-sekundiline.

Meeste 14 km (24 kontrollpunkti): 1. Sixten Sild (OK Võru) 1:35.37, 2. Alar Viitmaa (OK Lehola) 1:35.51. Pronksmedali pärast käis põnev heitlus kolme mehe vahel: 3. Inno Ling (OK Lehola) 1:43.11, 4. Armo Hiie (OK Ilves) 1:43.25, 5. Tarvo Avaste (OK Lehola) 1:43.37. Esikuuiku lõpetas Alari Kannel (OK Ilves) 1:45.28ga.

Külli Kaljus pidas liidrikoormale vastu

Naiste eliitklassis oli kindel favoriit Külli Kaljus (OK Peko), kes saigi ülekaaluka võidu. 8,3 km pikkusel rajal (14 KP) oli võitja aeg 1:08.33. Järgnesid: 2. Elo Saue (OK Ilves) 1:10.59, 3. Ruth Vaher 1:12.49, 4. Maret Vaher (mõlemad OK Kobras) 1:14.43, 5. Ede Ümarik (OK Peko) 1:15.26, 6. Triin Vask (OK Ilves) 1:19.25.

Rajameister Avo Veermäe sõnul oli raskesti läbitav maastik just tehniliselt paljunõudev, kuna esines rohkesti soid ja raiesmikke.

Võitjate kommentaarid

Sixten Sild: «Startisin plaaniga vaadata kõigepealt kohe ära, kui vastupidav ma üldse olen, sest ma ei saanud enne võistlust piisavalt puhata. Raja keskosas tuli hirmus väsimus peale ja ma kaldusin mitmel korral õigest suunast parasjagu kõrvale. Olin päris suurtes raskustes. Andsin teistele meestele sellega võimalusi, et tegin ise 6-7-minutilise vea. Rada oli tehniliselt väga nõudlik ja ka füüsiliselt täiesti Eesti meistrivõistluste vääriline. Jõuproovi läbiviimine oli väga hea - esmakordselt nägin Eesti võistlustel korralikku finishiehitust. See on kõva samm edasi.»

Külli Kaljus: «Erilisi plaane mul ei olnud. Tahtsin joosta just niimoodi, et tuleks meistritiitel. Tegin ka päris rumalaid vigu, kokku 3-4 minuti ulatuses. Selge on see, et praegu on Eestis neli-viis naist minu järel üsna võrdsed, konkurents tiheneb.»

Eesti meistrivõistluste medaleid jagati ka teistes vanusegruppides:

H14 (4,5 km, 9 KP): 1. Urmo Liblik (Esto) 39.43; 2. Kaarel Kallas (OK Lehola) 43.34; 3. Siim Kadak (OK Lehola) 44.26. H16 (6,2 km, 12 KP): 1. Arti Albert (OK Kobras) 56.07; 2. Priit Poopuu (Esto) 56.17; 3. Tõnis Erm 58.28. H18 (8,6 km, 15 KP): 1. Silver Eensaar (OK Kobras) 1:06.32; 2. Andreas Kraas (OK Tammed) 1:10.20; 3. Ott Rakkaselg (Hiiumaa) 1:12.32. H20 (10,2 km, 16 KP): 1. Kalev Metsis (Esto) 1:12.22; 2. Ander Ojandu (Võru) 1:26.31; 3. Meelis Sagaja 1:31.28. H35 (9,6 km, 15 KP): 1. Tiit Tali (OK Ilves) 1:14.50; 2. Paul Poopuu (Esto) 1:19.16; 3. Maido Kaljur (OK Orvand) 1:20.19. H40 (8,1 km, 13 KP): 1. Kalle Luuk (OK Lus) 1:02.17; 2. Harry Veide (OK Lus) 1:08.20; 3. Kai Willadsen (OK Ton) 1:09.55. H45 (8 km, 13 KP): 1. Rein Unt (OK Ton) 1:02.45; 2. Nikolai Järveoja (OK Kobras) 1:05.00; 3. Toivo Saue (Hiiumaa) 1:13.11. H50 (7,1 km, 12 KP): 1. Tõnu Savi (OK Lus) 1:01.12; 2. Mati Poom (OK Ton) 1:04.20; 3. Jaan Ollino (OK Järva) 1:09.55. H55 (6 km, 11 KP): 1. Enno Lelumees (Saue) 1:00.02; 2. Georg Sooberg (Võru) 1:00.33; 3. Rein Küttim (OK Orion) 1:03.17. H60 (5,1 km, 11 KP): 1. Arne Kivistik (OK Kape) 56.14; 2. Heino Mardiste (OK Kape) 58.04; 3. Are Kaasik (OK Orion) 1:02.56. H65 (4,8 km, 11 KP): 1. Enrico Mitt (OK Ton) 1:08.36; 2. Osvald Mõttus (OK Lehola) 1:11.38; 3. Heino Heinloo (OK Orion) 1:14.42. H70 (3,7 km, 9 KP): 1. Ricard Rooden (OK Jõhvikas) 1:19.16.

D14 (3,5 km, 8 KP): 1. Eveli Saue (Hiiumaa) 44.48; 2. Liina Keerberg (Saaremaa) 46.48; 3. Liis Johanson (OK Kobras) 49.16. D16 (5 km, 11 KP): 1. Kairi Luigelaht (OK Kobras) 1:05.08; 2. Anni Raudsepp (Võru) 1:06.39; 3. Sirli Parm (OK Peko) 1:14.34. D18 (6,5 km, 18 KP): 1. Anu Annus (Norma) 1:09.50; 2. Egne Kriks (Rakvere) 1:13.06; 3. Marje Pilt (Jõulu) 1:22.35. D20 (7,5 km, 13 KP): 1. Maria Mazina (TTÜ) 1:13.52; 2. Mirja Randoja (OK Kobras) 1:17.00; 3. Lilian Värton (OK Kobras) 1:21.58. D35 (6,5 km, 11 KP): 1. Tiina Oras (OK Ilves) 1:16.02; 2. Saima Värton (OK Kobras) 1:17.22; 3. Imbi Savi (OK Lus) 1:19.14. D40 (5,5 km, 12 KP): 1. Maire Limberg (Rakvere) 1:08.41; 2. Ülle Kadak (OK Lehola) 1:10.58; 3. Ene Sulg (OK Orvand) 1:13.13. D45 (5,4 km, 12 KP): 1. Mare Ojaste (OK Lus) 1:08.27; 2. Sirje Ilver (OK Lehola) 1:12.45; 3. Mare Aibast Harjumaa 1:18.41. D50 (5,2 km, 11 KP): 1. Viiu Rebane (TTÜ) 1:07.15; 2. Malle Viilma (Hooler) 1:11.08; 3. Ira Saar (OK Ilves) 1:21.28. D55 (4,8 km, 11 KP): 1. Kiira Tarassova (OK Ton) 1:00.18; 2. Maire Raid (OK Tammed) 1:06.40; 3. Ilse Uus (OK Orion) 1:07.48. D60 (3,8 km, 10 KP): 1. Elga Adrat (OK Ton) 54.20; 2. Tiiu Tiigimägi 1:04.38; 3. Ellen Veski (OK Orion) 1:06.12. D65 (3,7 km, 9 KP): 1. Karin Laine (Võru) 1:31.46.

Kodustel meistrivõistlustel on pärast Eesti taasiseseisvumist tekkinud mõõnaperioodi järgnemas taas tõusulaine. Seda näitab ilmekalt kasvõi osavõtjate arv (473 inimest). Seekordsetel Eesti meistrivõistlustel tavarajal jagus pinevat konkurentsi nii meeste kui ka naiste eliitklassis igat värvi medalite pärast. Tase veteranide vanuseklassides on samuti ühtlustunud, sest mitmed endised tipporienteerujad (Nikolai Järveoja, Tiit Tali, Arne Kivistik jne.) on praegugi veel võistlemas. Ka järelkasvu puudumise üle ei saa kurta, kui noortel jätkuks vaid motivatsiooni edasi harjutada...

OK Lehola ja OK Peko

Eile selgitasid Pranglis Eesti meistreid teateorienteerumises kolmeliikmelised mees- ja naiskonnad. Kui tavarajal oli eliitklassides kohal kogu Eesti paremik, siis teatevõistluses ei teinud kaasa laupäeval meestest kulla-hõbeda võitnud Sixten Sild ja Alar Viitmaa. Teatevõistluseks oli registreerunud kokku 125 võistkonda, konkureeriti 11 vanuseklassis. Kõige arvukamalt oli esindatud meeste ja naiste eliitklass - vastavalt 23 ja 12 võistkonnaga.

Meeste viimases vahetuses pani oma paremuse maksma OK Lehola kolmiku ankrumees Inno Ling - seega Lehola meeskonnale (Tarvo Avaste, Kaido Nurja, Inno Ling) kuldmedalid. Võitjate aeg oli 2:45.47. Hõbedast karva autasud läksid võistluse korraldanud OK Ilvese esindusele (Tiit Tali, Alari Kannel, Armo Hiie) ajaga 2:50.52. Kolmanda koha võitles välja OK Saue Tammed (Andreas Kraas, Erki Aadli, Erik Aibast), saades ajaks 2:53.11. Järgnesid Rakvere I 2:56.37 ja OK Maru I 2:59.17ga.

Naistest ei saadud vastu 2:17.19ga lõpetanud OK Peko esindusrivistusele, kus jooksid Epp Käpa, Ede Ümarik ja Külli Kaljus. Teisena lõpetas OK Ilves (Kristi Vassil, Triin Vask, Elo Saue), aeg 2:18.57. Pronksmedalid said OK Kobrase teateviijad (Ruth Vaher, Miira Randoja, Maret Vaher) ajaga 2:23.01.

Meistrivõistluste medaleid jagati veel ka paljudes teistes vanusegruppides, kus esikolmikusse jõudsid järgmised võistkonnad:

H16: 1. OK Lehola 1 2:22.40, 2. Esto 2:29.21, 3. OK Kobras II 2:32.41. H20: 1. OK Lus 2:26.08; 2. Järva Karud 2:32.37; 3. Esto 2:32.54. H35: 1. Esto 2:38.45; 2. OK Kobras 2:44.57; 3. OK Kape I 2:46.45. H45: 1. OK Ilves 1:49.34; 2. OK Lehola 2:22.59; OK Ton 2:23.58. H55: 1. OK Kape 1:42.20; 2. OK Ilves 2:04.08; 3. OK Orion 2:05.25.

D16: 1. OK Kobras I 2:09.28; 2. Peko I 2:09.29; 3. Võru I 2:20.43. D20: 1. OK Kobras I 2:10.12; 2. OK Kobras II 2:38.55; 3. OK Ilves 2:39.00. D35: 1. OK Ilves 2:31.11; 2. OK Kobras 2:31.17; 3. OK Orvand 2:39.23. D45: 1. OK Ilves 2:10.09; 2. Harju KEK RSK 2:15.16; 3. OK Orion 2:26.13.

Tavarajal ja teateorienteerumises on Eesti meistrivõistluste medalikomplektid jagatud. Kodused meistrivõistlused lõpevad aga järgmisel nädalavahetusel Hiiumaal, kus võisteldakse pikal rajal.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

RAIMO PEIKER

VALERI NIKITIN valmistus Atlantas märksa kõrgemat kohta saama kui kaheksas. Ehkki meie parim kreeka-rooma maadleja kinnitas, et ta ei soovi mingite vabanduste taha pugeda, oli tema sportliku vormi ebakindlamaks muutumises võrreldes EMiga mitu objektiivset põhjust. Kõigepealt kimbutas Nikitinit pikka aega ekseem kaelal. Kui ta sai sellest maadleja jaoks väga ebameeldivast haigusest lahti, tuli jalavigastus. Sellest tingituna jäi Nikitinil käimata kahel MK-võistluste etapil ja ta ei saanud ligi kolme kuu jooksul enne olümpiat pidada ühtegi tõsist võistlusmatshi.

Mis Atlantast kõige enam meelde jäi?

Korraldus. Vähemalt maadluses ei ole ma varem ühtegi nii hästi läbiviidud võistlust näinud. See oli väga kõrge tase, kus kõik oli täpselt paigas. Kõige tähtsam, et info oli iga matshi järel hästi kättesaadav, korraldajad otsisid meid ise üles, teatamaks, kus järgmine matsh peetakse.

Milline nägi välja Eesti sportlasi abistava personali ja delegatsiooni juhtide töö Atlantas?

Nad rabelesid nagu oravad rattas. Barcelonas ei näinud ma neid nii palju. Nüüd käisid nad rohkem meeskonnaga läbi ja läbisaamine oli parem kui eelmisel olümpial.

Kas jäite oma võistlemisega täiesti rahule või on teil endale ka midagi ette heita?

Ette heita on alati. Aga mõtted on juba mõeldud ja kõike, mis teha saab, tuleb muuta paremaks. Ma analüüsisin, mis ma tegemata jätsin. Esimene matsh rumeenlasega oli minu jaoks põhiviga. Olin liialt enesekindel ja magasin mitte eriti tugeva vastase võtte maha. Ülejäänud matshidega jäin rahule, need tulid mul päris hästi välja.

Kuidas põlvevigastuse saite?

Kõigepealt tahaks öelda, et sportlase traumad ja haigused on tema enda süü. Nende taha ei saa pugeda. Aga põlvevigastus juhtus Rootsis ühes võistlusmatshis - veri tuli põlve. Seal raviti mind sedavõrd terveks, et sain osaleda EMil ja paaril MK-etapil. EMi järel tuli omakorda vesi põlve. Mai- ja juunikuus treenisin ja ravisin üheaegselt. Et vältida halvimat, jätsin võistlemata MK-etappidel Poolas ja Venemaal. Tänu treeningutele Tõnis Naaritsa ja Marko Kruusmanniga suutsin siiski võistlusvormi säilitada. Ka Eesti Spordigümnaasiumis aidati mind tublisti.

Mida oleksite pidanud enne olümpiat teisiti tegema?

Pidanuksin ikka võistlema ja natuke närve kõditama, kuid trauma ees oli hirm. Tegelikult ma ühe võistluse Soomes ikkagi tegin, kuid seal olid liialt kerged matshid. Polnud ühtegi teravat heitlust, mis tõmmanuks närvi pingule.

Missugune oli teie võtmematsh Atlantas?

Pärast kaotust rumeenlasele tegin kolm väga head matshi. Seejärel sai teel pronksmedalile otsustavaks kaotus venelasele Popovile. Siin jäänuks ka lisaaja järel püsima viik, null-null, kuid kuna mul oli hoiatusi enam, pidin riskima. Kuubalasele kaotasin seejärel otsekui inertsist.

Kui tasuv on maadelda ja millised on lootused olümpia järel Eesti riigilt või olümpiakomiteelt toetust saada?

Kõik oleneb sellest, kui tubli sa oled. Parem on ikkagi midagi tõsiselt teha kui niisama logelda. Aga kui sa pole stabiilne, siis tekivad suured probleemid. Mina kurta ei saa - ka pärast olümpiat mitte. Aga kui läheb mõni kuu mööda ja midagi ei juhtu, siis tekivad rahalised probleemid ka minul. Esialgu loodan riigilt kätte saada 20 000 krooni, mis mulle kaheksanda koha eest lubati anda.

Edasistest stipendiumidest ei tea ma veel midagi. Kuid Barcelonaga võrreldes muutus Atlanta-eelsetel aastatel rahaliselt palju. Ma arvan, et nende toetamisest ei loobuta, kes on aastaid stabiilselt maailma esikümnesse kuulunud. On hakatud aru saama, et see, mis meie teeme, on ka töö ja kes seda hästi teeb, peab saama väärilise palga.

Kas sponsorite hankimisel on teil ka mänedzher või teete selle töö ise ära?

Ikka ise. Maadluses pole miljoneid mängus, et mänedzheri palkamine end ära tasuks. Hea kui paarkümmend tuhatki kusagilt saad. Mul on välja kujunenud kindlad toetajad. Pärast olümpiat aitab mind jätkuvalt kauplus Legend ja Kalev Kodu. Kooskõlastame arvud ja tingimused ning sõlmime lepingu. Veel on minu põhisponsoriteks Pindi Kinnisvara, Rapla maakond ja ka Eesti Spordigümnaasium, mille vilistlane ma olen.

Maadlejad võistlevad väiksematel võimeteproovidel tihtipeale raskemas kehakaalus. Millega võtate kõige valutumalt kaalu maha?

Väga hea ja kvaliteetse toiduga. Näiteks Atlantasse saadeti meile järele kalamarja ja väga hea, et seda tehti. Ta kaalub vähe, aga annab tohutu palju energiat. Ja organism omastab selle täielikult.

Kuidas mõjus plahvatus olümpiapargis sportlastele?

Vähe. See ei jõudnud meile üldse kohale. Olümpiakülas polnud meil mingeid probleeme. Turvateenistus tundus kogu aeg tasemel olevat.

Mismoodi suhtute paraolümpialastesse?

Väga tublid inimesed. Juba sinna pääseda, seal olla ja Atlanta palavuses kõikeväljapanevalt võistelda, on midagi... Osales ju üle saja riigi ja kõik panid oma tipud välja, nagu spordis ikka. Meie paraolümpialaste vormi ajastamine ja häälestus eneseületamiseks läks väga hästi korda.

Kas teile mõjus Atlanta kuumus halvavalt?

Üldiselt vähe, vahest ainult esimestel seal oldud päevadel. Ma olin ka rohkem ruumis, kus mingeid probleeme polnud.

Maadlusreegleid on võrdlemisi tihti muudetud. Praegused tunduvad üsna normaalsed olevat.

Mulle istuvad praegused reeglid väga hästi. Kõige hullem aeg oli aga siis, kui kohe esimese kaotuse järel välja langesid. See oli väga valesti tehtud. Näiteks ka Indrek Pertelson tegi judos ühe vale liigutuse ja kukkus kohe konkurentsist välja.

Kuidas elate üle kaotust?

Kaotus viitab sellele, et oled teinud mõne vea ja need tuleb ära parandada. Masendusse ma ei lange mingil juhul, pigem olen pisut kurb.

Milline on teie sportlike võimete lagi? Kas nö. kulumisest saab juba juttu teha?

Ma olen 26-aastane ja juba kümme aastat tõsiselt maadelnud. Aga kulumisest ei saa veel juttugi olla, sest mul on kogu aeg head harjutamistingimused olnud. Ja mind on alati paljud püüdnud aidata. Maadluses saavutatakse parimaid tulemusi 28-32-aastaselt. Nii et Sydneys tahan kindlasti ära käia ja siis veel mõne aasta jätkata. Eks seejärel paistab, mis edasi saab.

Käisite olümpiamängudel teisi alasid ka vaatamas?

Vaatasin, kuidas Indrek Sei ujus. Eelujumine lõppes ja kõigil meestel olid käed püsti, arvates, et just nemad olid esimesed. Selline sajandiksekundite mäng! Vehklemist jälgisin, mis rikub samuti närvid ära. Torge järgneb torkele ja midagi ei saa aru - kõik käib nii kiirelt. Maadluses vaatasin kõike.

Kuidas Helger Halliku maadlemisega rahule jäite (Hallik sai olümpial võidu ja kaotuse ning kokkuvõttes 11. koha - R.P.)?

Ma ütlen, et Hallikuga võib rahule jääda. Ta oli väga tubli, aga tal pole piisavalt kogemusi. Kaotus kreeklasele Pikilidisele tulenes just kogenematusest. Kui kohtunik sind kätega puudutab, siis ei tohi sellest välja teha. Ainult vilele tuleb reageerida, muidu teda kuulama ei pea. Ta lasi käe lahti, kreeklane sukeldus ja tegi võtte ära. Sergei Mureiko maadleb Kareliniga juba enam-vähem võrdselt ja tõstab mitu korda paremaid mehi, aga Helger jäi talle alla vaid 0:4.

Helgerile oleks tulnud anda võimalus, ta tegi peaaegu kõik oma kulul. Et saada stabiilseks, peab järjekindlalt tugevalt treenima. Hallik valmistus olümpiaks peaaegu ainult kodus, hea veel, et leedulane tuli talle Tartusse abiks harjutama. Kui sa pole saanud piisavalt korralikke võistlusi, on vead kerged tulema...

See oli vale, et Helgeriga ei arvestatud. Ehkki ta on veel väga noor mees, on ta teinud kaasa juba kahel olümpial. Aga Atlanta eel maeti ta maha. Sellele vaatamata on Helgeril saavutusi. Kõik nõuavad temalt, kuid midagi anda ei taheta.

Kus teeb Valeri Nikitin oma esimese olümpiajärgse võistluse?

Soomes, olümpiavõitja Pertti Ukkola auhinnavõistlustel. Seal võisteldakse sellistes kaaludes nagu 50, 60, 70, 80 ja 90 kg. Ja osalevad Kiievi, Stockholmi, Helsingi, Sankt Peterburgi ning Tartu maadlejad.