Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TARMO TOMAK
Külma sõja ajal positsioone kaotanud Berliin üritab taastada oma kuulsust Euroopa metropolina, ehitades endale uue keskuse.
10 rahvusest 2000 ehitustöölist peavad rajama Potsdami platsil hulgaliselt bürooruume, kortereid, teatri, 350 toaga luksushotelli, restorane, kaubanduskeskusi, 19 kino. Kõik see peab valmima juba 1998. aastaks.
Potsdami platsi projekti juhib Daimler-Benzile kuuluva firma debis tütarfirma debis Gesellschaft für Potsdamer Platz Projekt und Immobilienmanagement (dIM), mis investeerib Potsdami platsi neli miljardit Saksa marka, olles sellega suurim investor.
Elektroonikahiiglane Sony investeerib Potsdami platsi 1,5 miljardit marka ning Rootsi-shveitsi ühisfirma ABB tütarfirma A+T 0,6 miljardit marka.
Projekti elluviijatele tekitavad aga muret büroode langevad rendihinnad. Projekti alustades arvestasid selle juhid 90 margaga ruutmeetri kohta kuus, praeguseks on aga hinnad langenud juba 35-50 margani ruutmeetri kohta. DIMi juht Hans Jürgen Ahlbrecht väidab aga, et Berliinis seisab praegu tühjana umbes 5% büroopinnast, Frankfurdis koguni 9%.
Kokku valmib 1998. aastaks Berliini südames 175 000 ruutmeetrit nüüdisaegseid bürooruume. Seni pole projektijuhtidel ette rendile anda veel ühtki kontorit.
Berliinis valmivasse Berliini keskusse kolib Bonnist ümber ka kogu Saksamaa valitsus. Seni pole teada, kas riigiametnikud kolivad kohe 1998. aastal uutesse hoonetesse. Ahlbrechti kinnitusel üüritakse riigiametnikke ootavad ruumid samuti välja.
Segakasutusega ehituste kogupind tuleb Potsdami platsil 165 000 ruutmeetrit. Muusikateater ja kinod on endale juba omaniku leidnud, eellepingud on sõlmitud ka kaubanduspindade hõivamiseks.
Potsdami platsil valmib ülejärgmiseks aastaks 70 000 ruutmeetrit elamispinda. Ehkki korterite hind on ka Saksamaa kohta suhteliselt kallis (7 000-11 000 marka ruutmeetri kohta), kulgeb elamispinna müük Hans Jürgen Ahlbrechti sõnul seni plaanipäraselt.
Euroopa suurim ehitusplats on muudetud ka turistidele vaatamisväärsuseks. Ehitusplatsi keskele püstitatud kõrgtehnoloogilist infopunkti külastab iga päev keskmiselt 5000, nädalalõppudel kuni 20 000 inimest.
Potsdami platsi projekti elluviimine on vaid osa Berliini uue keskuse loomisest. Sellele lisandub Brandenburgi väravate ümbruse taastamine ja täisehitamine ning Alexanderplatzi ümbrusse kümnekonna pilvelõhkuja rajamine. Esialgsete plaanide kohaselt peab Berliini uus keskus valmima aastaks 2010.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TARMO TOMAK
Ukraina viib 2. kuni 16. septembrini läbi rahareformi, mille tagajärjel võetakse kasutusele uus rahvuslik valuuta grivna. Seni käibel olev karbovanets ja grivna jäävad 16. septembrini paralleelselt ringlusse.
«Iga kodanik võib karbovanetseid piiramatus koguses grivnade vastu vahetada,» ütles Ukraina keskpanga juhataja Viktor Jushtshenko dpa teatel. BNSi andmetel on riiklikul rahareformikomisjonil õigus rahareformi kahe nädala võrra pikendada.
Karbovanetseid vahetatakse grivna vastu kursiga 100 000:1. Kuni 100 miljoni karbovanetsi (umbes 7000 Eesti krooni) suurused summad saab vahetada sularahas. Interfaxi-BNSi teatel tulevad käibele 1 kuni 100 grivna suuruse nominaaliga rahatähed. Lisaks grivnadele võetakse kasutusele ka kopikad nominaaliga 1 kuni 50.
Ekspertide hinnangul valiti rahareformi aeg puhtpoliitilistel kaalutlustel, sest hiljuti tähistati iseseisvunud Ukraina viiendat aastapäeva. Kuigi sel suvel oli inflatsioon Ukrainas vaid 0,1% kuus, soovitasid Lääne eksperdid rahareformi läbiviimist inflatsiooniohu tõttu kevadeni edasi lükata.
Ukraina peaministri Pavel Lasarenko sõnul oli riik juuni lõpuks oma kodanikele võlgu 4,7 miljardit dollarit, firmad üksteisele koguni 7 miljardit dollarit. Kui need võlad ükskord ära makstakse, põhjustab see võimsa inflatsioonilaine.
Rahvusvaheline Valuutafond on kinnitanud, et sel aastal ei saa Ukraina grivna stabiliseerimise fondi jaoks 1,5 miljardi dollari suurust laenu. Läbirääkimised laenu saamiseks jätkuvad septembris. Ukraina valuutareservide väärtus on 2 miljardit dollarit, seda võib aga grivna stabiilsuse tagamiseks väheks jääda.
Viktor Jushtshenko ütles, et Ukraina võib grivna tulevikus siduda mõne kõva välisvaluutaga. See on ka üks Rahvusvaheliselt Valuutafondilt laenu saamise tingimus.
Esmaspäeval andis Ukraina valitsus välja määruse, mille kohaselt on kõik ettevõtted kohustatud külmutama grivna käibelelaskmise päevast kuuks ajaks kõigi kaupade ja teenuste hinnad. Vastasel korral võivad kontrollorganid peatada nende tegevuse.
Ukraina keskpank lubas rakendada sanktsioone nende pankade ja valuutavahetuspunktide suhtes, mis nädala jooksul enne rahareformi algust langetavad põhjendamatult karbovanetsi kurssi.
Pangad ostsid dollarit 185 000 ja müüsid 193 000 karbovanetsi eest, mõni päev tagasi oli kurss vastavalt 175 000 ja 180 000 karbovanetsit. Ukraina asepeaministri Viktor Pinseniki sõnul saab grivna vahetuskursiks 1,75-1,8 grivnat dollari kohta. Grivna kurss hakkab sõltuma Kiievi valuutabörsil kujunevast hinnast.
Ukraina võttis karbovanetsi kasutusele 1992. aasta novembris, sest Venemaa keskpank ei varustanud Kiievit vajaliku hulga rubladega.
Ukraina majandus on pärast Nõukogude Liidu lagunemist elanud üle väga rasked ajad. 1991. aastast on Ukraina sisemajanduse kogutoodang vähenenud poole võrra, selle aasta seitsme kuuga vähenes see 9,2%.
Aktiivselt karbovanetsites arveldava Eesti Krediidipanga diileri Aleksander Pantsoshniku sõnul ei mõjuta Ukraina rahareform karbovanetsites arveldavate Eesti ettevõtete majandustegevust. Tema sõnul kehtib reformiks kehtestatud vahetuskurss esialgsetel andmetel ka välisriikide juriidilistele isikutele.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
KÜLLI PEDAK, Külli Pedak on sotsiaalkindlustusameti peadirektori kt.
Augusti esimesel nädalal esitas sotsiaalministeerium riigikantseleile uue seaduseelnõu, mille eesmärk on sätestada Eestis riikliku sotsiaalkindlustuse korralduse alused. Sotsiaalkindlustusameti ja keskhaigekassa töörühm on riikliku sotsiaalkindlustuse seaduse eelnõu ette valmistanud vastavalt valitsuse 11. aprilli istungi põhimõtetele. Eelnõu on olnud arutusel ka ministeeriumides, Ametiühingute Keskliidus ja tööandjate organisatsioonides.
Senini polnud Eestis seadust, mis selgitaks, mida tähendab riiklik sotsiaalkindlustus ja kellel on õigus sotsiaalkindlustushüvitistele. Inimesed said ja saavad sotsiaalkindlustushüvitisi (pension, ravikindlustus, töötute riiklik abiraha) üksikute seaduste või valitsuse määruste alusel.
Sotsiaalkindlustuse korralduse seadus kehtestab riiklikule sotsiaalkindlustusele ühtsed alused. Seaduseelnõus on määratletud sotsiaalkindlustuse mõiste, selle korraldamise vormid ja liigid ning ka eelarve.
Riiklik sotsiaalkindlustusseadus ei kehtesta pensionide ja hüvitiste suurusi, vaid on raamseadus.
Sotsiaalkindlustus on sotsiaalse kaitse mehhanism, mille abil tagatakse sotsiaalkindlustusega hõlmatud isikutele kaitse sissetulekute sotsiaalsetest riskidest tingitud vähenemise, kaotamise (toitja surm), väljaminekute suurenemise (lapse sünd), kindlustatu haiguse või invaliidsuse tõttu.
Sotsiaalsed riskid on seaduseelnõu järgi vanadus, haigus, ajutine või püsiv töövõimetus, vigastus või tööõnnetus, töötuks jäämine või toitja kaotus jmt.
Nende riskide puhul saab inimene sotsiaalkindlustushüvitisi. Kuid riiklik sotsiaalkindlustus ei saa täielikult korvata inimese sissetulekute vähenemist. Solidaarsuspõhimõttel toimiva kindlustuse kaudu tagab riik inimesele teatud sotsiaalkindlustatuse astme sõltuvalt sotsiaalkindlustusmakse maksmisest.
Praegu laekub riiklik sotsiaalmaks sotsiaalkindlustuseelarvesse ja ravikindlustuseelarvesse, mis on riigieelarve lisad.
On avaldatud mõtteid, et võibolla ühendada sotsiaalkindlustuse eelarve raha loodud riigikassa rahaga. Minu arvates peab olema sihtotstarbeline raha eraldi. Seetõttu on seaduseelnõus säte, et lisaks riigieelarvele tuleb vastu võtta ka iseseisev sotsiaalkindlustuse eelarve.
Põhimõtteliselt ei ole selles sättes midagi uut, sest lahususe printsiip toimib ka praegu - sotsiaalkindlustuseelarve on lihtsalt riigieelarve osa. Seaduse jõustumisel saab sotsiaalkindlustuse eelarve täiesti iseseisvaks eelarveks, mille vastuvõtmise ja täitmise korraldamine on sätestatud sama täpselt kui riigieelarve.
Siiani on sotsiaalkindlustuseelarve raha laekunud riiklikust sotsiaalmaksust. 33-protsendilisest sotsiaalmaksust kulub 20% pensionideks ja 13% ravikindlustuseks. Uus eelnõu kehtestab sotsiaalkindlustushüvitiste väljamaksmiseks sihtotstarbelise maksena sotsiaalkindlustusmakse. Kui siiani koguti riiklikku sotsiaalmaksu sotsiaalkindlustuse finantseerimiseks, siis nüüd hakkame koguma sotsiaalkindlustusmakset selleks, et tagada riikliku sotsiaalkindlustusega hõlmatud isikutele õigus saada sotsiaalkindlustushüvitisi.
Sotsiaalkindlustusasutused saavad maksuhalduri õigused ja kohustuse kontrollida, et makse laekub. Peale selle on õigus rakendada sanktsioone nende suhtes, kes ei taha korralikult tasuda sotsiaalkindlustusmakset. Siiani on maksuhalduri õigused olnud ainult maksuametil, sest tegemist on riikliku sotsiaalmaksuga.
Miks on vaja sotsiaalkindlustuse seadusesse muudatusi? Põhjendus on igati lihtne: 1. juulil oli sotsiaalmaksu võlgnevus 1,7 miljardit krooni. Selle arvelt saaks paremini maksta sotsiaalkindlustushüvitisi, näiteks rohkem pensioni. Kui sotsiaalkindlustussüsteemile antakse maksuhalduri õigused, seisab meie asutustel ees väga raske töö, et maksud hakkaksid paremini laekuma.
Seaduseelnõus on mõeldud luua valitsuse juurde nõuandva organina sotsiaalkindlustusnõukogu. Et sotsiaalkindlustusel on tähtis osa riigi ja tema kodanike elus, on nõukogu üles ehitatud kolmepoolsuse põhimõttel: seal on esindatud tööandjad, töövõtjad ja ministeeriumi esindajad.
Nõukogu saab olla nõuandvas rollis ja töötab palgata, kuid selle oluline tegevus on raha kulutamise ja laekumise avalikustamine. Niisugune nõukogu saab oma liikmete ja süsteemide abil kaasa aidata sellele, et sotsiaalkindlustuse raha hakkaks paremini laekuma.
Uues seaduseelnõus on põhimõte, et Eestis luuakse sotsiaalkindlustatute register. Eelnõu kohaselt kohustub tööandja arvestama sotsiaalkindlustusmakset iga töövõtja kohta eraldi ning andmed makstud maksete kohta kantakse sotsiaalkindlustuse registrisse. Selles peetakse arvestust, kui palju on inimene saanud sissetulekuid ja kui palju on ta maksnud selle pealt makset.
Praegu arvestatakse sotsiaalmaksu ainult tööandjate kohta, iga inimese kohta arvestust ei peeta.
Et praegu kehtiv pensioniseadus ei pea oluliseks seda, kui palju inimene on maksnud sotsiaalmaksu, siis loodame, et sotsiaalkindlustuse raamseaduse põhimõtted leiavad heakskiitu. Sel juhul saab ka valmiva pensioniseaduse eelnõu puhul arvesse võtta iga inimese konkreetset tööpanust ja makse maksmist, millest omakorda sõltub pensioni või mõne muu hüvitise suurus.
Arvatavasti on eelnõu edasisel arutlusel oodata vaidlusi maksemäära jaotusel. Praegu kehtiva korra järgi on sotsiaalmaksu maksmise kohustus tööandjal ning töövõtja ei maksa midagi. Et tõsta inimese personaalset huvitatust ja vastutust, et makse laekuks paremini, on kaalutud varianti, mille puhul maksmise koormus jaotub tööandja ja töövõtja vahel.
Milliseks kujuneb maksumäära jaotus, selgub siis, kui aruteluga jõutakse lõpusirgele. Praegu jaotab eelnõu maksmise koormuse tööandjale ja töövõtjale pooleks, kuid selles suhtes on siiski palju eriarvamusi. Tegemist on ju solidaarsel printsiibil jagamisega ja võibolla jaotuspõhimõte «10+10» ei ole pensioni puhul kõige õiglasem lahendusvariant.
Sotsiaalkindlustuse seadus kui raamseadus nimetab ära, millised on sotsiaalsed riskid. Sellesse loetellu kuuluvad ka töötus ja tööõnnetus. Teatavasti ei ole tänasel päeval Eestis töötuse ja tööõnnetuskindlustuse kui liigi seadusi.
Raamseadus paneb paika töötuskindlustuse ja tööõnnetuskindlustuse põhimõtted, kõik peensused lahendatakse nende kindlustusliikide seadustega. Uus seadusandlus seab kokku tervikliku sotsiaalkindlustuse kontseptsiooni, mille põhjal sotsiaalkindlustuse raha on eraldi - nii, et kõik vahendid on koondunud üksnes sotsiaalkindlustushüvitistele.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
KRISTEL RÕSS
Baltimaade tööinspektsioonide ühisseminar korraldati tänavu 22.-24. augustini Türil, kus arutati peamiselt koostöö ja ühtse infosüsteemi väljatöötamise küsimusi. Eesti, Läti ja Leedu tööinspektsioonide kõige keerulisem ülesanne on viia töökeskkonnaalane õigusloome ja seadused vastavusse Euroopa Liidu nõuetega, ütles töökeskkonnaameti peadirektori asetäitja Juhan Salum «Postimehele».
Euroopa Liidu nõuete täitmiseks napib raha (eurodirektiivide tõlkimine jms.) ning vastava ettevalmistusega töötajaid. Salumi sõnul oli seminaril kõne all ka inspektsioonide töö efektiivsuse tõstmine. Kuid kuidas hinnata riiklikku järelevalvet teostavate (töösuhete õiguslik reguleerimine, tööohutus ja -tervishoid) inspektsioonide töö tulemuslikkust?
Et tööinspektorite arv on väike, pole ka kontroll tööandjate üle kuigi tõhus. Iga riik peaks olema huvitatud keskkonna-alaste seaduste täitmises, arvab Juhan Salum.
Organisatsioonid on Balti maades üles ehitatud erinevalt: Leedus tegutseb tööministeerium ja Lätis on loodud sotsiaalministeeriumi juurde tööamet. Eestis tegeleb sotsiaalministeerium kolme suure valdkonnaga - meditsiini-, sotsiaalkindlustuse ja tööküsimustega. Ministeeriumi väikeste koosseisude tõttu pööratakse meil tööküsimustele lubamatult vähe tähelepanu, leiab Salum.
Töötajal on õigus pöörduda tööinspektsiooni, kui tekib probleeme näiteks töösuhete lõpetamisega või halbade töötingimustega (müra, vibratsioon, gaasid jms.). Tööinspektoril on õigus määrata tööandjale halduskaristus.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996