Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
VAHUR KALMRE
See, mis Eesti sportlastel jäi saavutamata Atlanta suveolümpial, on tulnud Atlanta paraolümpialt. Kolm medalit, neist kaks kuldset. Kergejõustiklaselt Anneli Ojastult ja ujujalt Marge Kõrkjaselt.
Naljaga pooleks võiks isegi öelda, et sotsiaalminister Toomas Vilosius on oma olümpiavõistkonna paremini ette valmistanud kui tava-Atlanta projektijuht Tiit Nuudi. Aga võrdlused on võrreldamatud, sellepärast naljaga pooleks.
Muidugi on kõlapind neil mängudel erinev. Mõlematel mängudel on Eesti sportlastel võimalus tutvustada iseennast ja oma riiki, kuid kui tavaolümpia suunitlus on rohkem seestpoolt väljapoole, siis paraolümpia peaks aitama vaadata ka meie enda sisse.
Loodetavasti saab sellest aru ka valitsus, kes paraolümpia medaleid madalamalt ei hinda kui tavaolümpia medalilubadusi. Loodetavasti aitavad Ojastu, Kõrkjase, Silma, Maksimova ja teiste edukad esinemised Atlantas meeles hoida, et invaliidide igapäevaelu toetuseks on Eestis veel oi kui palju teha.
Medalid Atlantas võiks meile meelde tuletada, et ratastooliga on endiselt võimatu meie tänavatel liigelda, et ka Eesti uhketes pangahoonetes, ärikontorites, söögikohtades ja kauplustes ei näe just tihti invaliididele mõeldud teid, lifte või olmeruume.
See kõik aga peab olema. Iseenesestmõistetavalt.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse
Impressum
Webmaster, lehekülje algusesse
Copyright © Postimees 1995-1996