Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
VALERI MAKSIMOV
Atlanta paraolümpiamängudel viibinud Eesti Paraolümpiakomitee esimees sotsiaalminister TOOMAS VILOSIUS naasis Tallinna esmaspäeval. Kogu Eesti olümpiakoondist ootab 27. augustil Toompeale peaminister Tiit Vähi.
Toomas Vilosius, paraolümplane Anneli Ojastu tegi ära selle, mis Eesti suurel olümpiakoondisel kättesaamatuks jäi. Õnnitlen.
Tänan.
Kas ka paraolümpiamängude korraldus lonkas?
Ma ei oska seda võrrelda kaks nädalat varem lõppenud mängudega. Aga ma arvan, et suurel üritusel juhtub mõndagi. Loomulikult ei tunne bussijuht teed, kui ta esimest korda staadioni juurde peab sõitma. Kriitika on mõnevõrra ülepingutatud. Hullu polnud midagi. Puuetega inimeste silmis on sellised probleemid hoopis väikesed, nemad taluvad ebamugavusi palju mõistvamalt.
Kas Eesti võistlejatel oli kohanemisraskusi?
Ei, me jõudsime kohale varakult. Kõigepealt oli Rahvusvahelise Paraolümpiakomitee kongress. See sisaldas peamiselt ilukõnesid. Kutsuti üles senisest rohkem naisi kaasa tõmbama. Meie kohta see ei käi: Eesti delegatsiooni kümnest liikmest kaheksa on naised. Kohale saabudes jäi võistluste alguseni kolm päeva.
Paraolümplaste teelesaatmisel möödunud nädalal Pirita spordikeskuses ei kõnelnud keegi võimalikest saavutustest, olümpiavõidust vahest ei mõeldudki. Teie kinnitasite siis, et vähemalt treeninud on Eesti koondislased hästi. Kas nüüd julgete väita, et tuleb medalilisa?
Meile ei olnud tugev konkurents mingi üllatus. Väga paljudele inimestele tuleks invasportlaste jälgimine kasuks. See paneks natuke teisiti nägema ja mõtlema. Olümpiakulla võitnud Anneli Ojastu on kurt, aga lisaks sellele puudub tal küünarvarrest alates käsi. Temal jääb ergutuskoor kuulmata! Kurtidele korraldatakse omi mänge. Kahekordse veaga Ojastu võistles füüsiliste puuetega sportlaste konkurentsis. Ta oli kahekordselt vapper.
Häid kohti on veelgi. Helena Silm oli nägemishäiretega naiste kaugushüppes neljas - ise ta leidis küll, et see ala läks aia taha. Ebaõnnestumise tahab ta heastada viievõistluses. Nadezhda Maksimova oli ujumises viies. Heas vormis on ka ujuja Marge Kõrkjas.
Kas Eesti valitsus premeerib rahaliselt edukamaid paraolümplasi?
Oleks küll väga ebasümpaatne, kui teisiti reageeritaks. Aga ma ei usu seda. Tiit Vähi ootab Eesti paraolümpiakoondise liikmeid tuleval teisipäeval Toompeale.
Miks ise varem ära tulite? Tööasjad, ütlete?
Jah. Riigieelarve tekitab pinget. Sisulist tööd korraldab Atlantas edasi Eesti Paraolümpiakomitee peasekretär Allan Kiil. Laseme ajal ruumis kulgeda - vaatame, mis Atlantas edasi juhtub.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ALDO MAKSIMOV
JAAN EHLVESTIL pole aega kohvigi juua. Eile kesköösel saabus ta Helsingi kaudu Viinist, homme lennutab end turniirile Pekingisse. Vahepeal peab aga ajama piletite ning muuga seonduvaid asju. Kohtusime suurmeistriga (siiski mitte malemaja baaris, nagu laulusalm ütleb) õhtupoolikul Georges Brownsi ülakorruse restoranis.
Viini turniiri kuludes jäid read Ehlvesti esinemise kohta üha hõredamaks. Lõppeks eelviimane koht eestlastele hästi tuttava vanameistri Viktor Kortshnoi ees. Sestap pole meie esimaletaja kõrvalehüppe aegu palavale kodumaale just parimas tujus. Samas lauas istuva maleliidu funktsionäriga kaubeldes on Ehlvest pisut närviline ja tingiv. Ta on professionaalne maletaja, heategevusega ei tegele. Raha otsustab.
Vahetult enne Viini osales Jaan Ehlvest samuti Austrias peetud 12 osavõtjaga Bieli turniiril, mis meil olümpia tõttu väga nappe trükiridu pälvis. Seal läks positiivselt - Anatoli Karpovi ja Iisraeli esindava Milovi järel tuli kolmas koht. «Bieli puhul oli tegu XVI kategooria turniiriga, raskekaalulisemaid hakatakse teatavasti lugema XVII-XVIII kategooriast. Kogusin seitse punkti. Lautier Prantsusmaalt jagas näiteks 5.-7. kohta. Kaks vooru enne lõppu olin suveräänne liider, kaotasin aga Romanishinile ja et teised oma nõrgemaid vastaseid võitsid, kukkuski nii välja. Mul on nii, et teinekord satun turniiri ajal liialt hasarti. Seegi allajäämine oli ootamatu ja asjatu, oleksin võinud viigi teha.»
Viini turniir oli sedakorda XVIII kategooriasse kuuluv traditsiooniline malefestival, mille erilisust rõhutas veelgi loosung «Tuhat aastat Austriat». Malet mängiti Viini raekojas ja sponsorlust pakkus Austria Pank. Auhinnafondi suurust aga ei teadvat Ehlvesti sõnul isegi maletajad, seda hoitakse kiivalt saladuses, kuna raha ei kulu ainult maletajaile maksmiseks. Ehlvest seal enne mänginud polnud - nii läkski esimene kord aia taha.
«Turniiri teine pool kukkus suhteliselt kehvasti välja,» seletas Ehlvest. «Mäng ei klappinud kuidagi, nii et tekkis küllaltki sügav mõõn. Pean analüüsima, et selliseid vigu edaspidi vältida. Eelmine aasta mängisin samuti väga hästi superturniiridel Novgorodis ja Horgenis, kus ma ei kaotanud ühtegi partiid, aga näiteks Riias esinesin väga halvasti. Lõpetasin seal miinus kolmega. Ei tea, kas olin Viinis väsinud, igal juhul on ebaõnnestumist raske seletada. Välja vabandada ei saa, eks ta ole nagu spordis ikka.»
Esikohta jäid 5,5 punktiga jagama Gelfand, Karpov ja nooruke Topalov, Ehlvest sai üheksast partiist kolm punkti. Kokkuvõttes ta FIDE reitingutabelis ei nihkunud, edukas mäng Bielis ning kehv maletamine Viinis tasakaalustasid teineteist. «Esimese poolaasta põhjal on koefitsent kogu aeg samaks jäänud, nüüd on teise poolaastaga jälle seesama oht. Muidugi oleks soovitav seda nihutada sinna 2700 poole. 1. juuli seisuga olin edetabelis 19. kohal, kuid teises-kolmandas kümnes on kõik väga dünaamiliselt liikuv.»
Jaan Ehlvest ei kuulu maailma kümne parema hulka. See aga annaks talle rahaliselt märksa ambitsioonikama positsiooni. Enamik honoraridest lepitakse ju ikkagi kokku enne turniiri. «Kui oleksin pidevalt kümne hulgas, laheneksid kõik rahamured. Eriti, kui oleks võimalus osaleda iga kuu Viini tasemega turniiril. Tegelikult on majanduslikus mõttes tulusam olla tugeval võistlusel viimane, kui nõrgemal esimene.»
Ehlvesti sõnul kujunes Viinis murranguliseks kolmas partii, milles ta jäi mustadega alla Kramnikule. Sissejuhatuseks oli ta ju viigistanud Karpoviga ning võitnud Jussupovit. «Neljandas läksin valgetega veel Topalovit püüdma, kuid sain pähe ja nii kustusid ka suuremad lootused. Järgnes kolm järjestikust viiki, mustadega Gelfandi, valgetega Leko ja mustadega Kortshnoi vastu. Eelviimases voorus Shiroviga maletades oli võidu korral veel võimalus viie hulka jõuda, ent kaotasin pärast küllalt pikka mängu. Eksisin viigiseisus. Viimases voorus kaotasin Judith Polgarile juba inertsist.»
Ehlvest räägib, et sel aastal on turniire tõesti hulgaliselt. Tugevamad polegi praktiliselt puhkust saanud. Ka Ehlvesti tasemega eliitmaletaja satub kodumaale väga harva ja üürikeseks ajaks. Selle aasta aruandesse kuuluvad jaanuaris peetud XVII kategooria turniir Pärnus, seejärel veebruaris San Roche turniir Hispaanias (esikoht), New York Open (teise koha jagamine) ja Jerevani turniir (viies koht). Enne Bieli osales ta enda sõnul lõdvestuseks mõnel turniiril Hollandis.
90ndatel on maailma tippmale seltskonda trüginud soliidne hulk verinoori poisse, kes ka juba jõudnud oma tugevust tõestada. Ehlvest oma 34 eluaastaga kuulub juba keskmisse generatsiooni. Kaks nooremate ja vanemate mängustiili vahel on selge erinevus?
«Mõneti ikka on,» arvab seitsmekümnendail alustanud mees. «Ka väliselt on muutused silmnähtavad, kuivõrd tookord oli ajakontroll teistsugune ning kompuutreid polnud. Kuid endistviisi tuleb teha kõige tugevamaid käike. See on samaks jäänud.»
Vähem kui aasta tagasi tõdes Ehlvest, et tal puudub sekundant. Ta eitab arvamust nagu oleks ta ise äkki liiga konfliktne inimene. «Küsimus on ikkagi rahas. Sekundandile tuleb teatavasti palka maksta.» Jaan näeb sekundandis eeskätt inimest, kes turniiri ajal kõrval seisaks ning aitaks. Kuid juba üks lennukiots ainuüksi võib maksta 10 000 krooni, seega pole ka Ehlvestil hõlbus endale sellist luksust lubada. «Summad on mõnegi elualaga võrreldes erinevad. On arusaadav, kui kirjanik saab näiteks Kultuurkapitalilt 10 000 toetust. Tippklassi maletajale on see tänapäeval aga väga pisike summa.»
Sel aastal Jaan Ehlvest enam Eestis ei mängi. Eesti eest on ta aga kindlasti väljas 15. septembrist kuni 2. oktoobrini Jerevanis toimuval maleolümpial. Juba homme algab uus teekond, sihtpunktiks Peking. Jaan ei tea veel isegi, kes ja kui palju talle seal vastu hakkavad.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
VEIKO ASU
Eesti jalgpallimeistrivõistlustel mängiti kuues voor.
TULEMUSED: Jõhvi EP-Flora 0:1; Narva Trans-Lelle SK 2:2; Lantana-Marlekor 5:1; Vall-Sadam 0:3.
JÕHVI EP: Rjabtsun, Shkaleta, Voronin, Sarajev, Tsherkassov, Varunov, Braiko, Shishelov, Gromov, Kulikov, Melnikov.
FLORA: Poom, Magdishauskas, T. Kallaste, Zelinski, U. Rooba, M. Rooba, Alonen, Lindmaa, Zdancius, Kristal, Oper.
Floralaste mängueelne soojendus kestis ligi 40 minutit, kohalikud piirdusid kümmekonna minutiga. Flora koosseisus alustanud Darius Magdishauskas tuli Lelle SKst asendama Saksamaale siirdunud Marek Lemsalu.
Külalismeeskond püüdis esimestest minutitest alates aktiivselt peale käia, et kohe värav lüüa. Floralased domineerisidki alguses täielikult, kuid kaevurite linna meeskond suutis võitlusliku mänguga vastase katsed nullida.
10. minutil tegi Andres Oper kohtumise esimese pealelöögi, suunates palli ristnurga poole ent viimasel hetkel sai Rjabtsun käe vahele.
17. minutil võtsid floralased üles tempoka rünnaku, pall käis kiirelt jalalt jalale, kuni jõudis Andres Operile, kes tegi väravaesise karistusala joonel kahe vastase vahelt läbisööstu ja kohe ka välkkiire pealelöögi. Rjabtsunil selle tõrjumiseks väge ei jätkunud - 0:1.
Veidi hiljem järgnes jõhvilaste üritamisele Flora kiire vastuaktsioon, kuid läbimurdel olnud Kristalile loeti napp suluseis. 28. minutil tegi Oper tsenderduse EP värava alla, ent viimasel hetkel suutis kaitsja palli nurgalöögiks saata.
Selleks ajaks oli kodumeeskond vaid mõned korrad üle poole väljaku saanud ja nende treeneripingilt sooviti näha agressiivsemat mängu. 36. minut oli esimene märk EP viigijanust, kuid väga ohtlikuks asi siiski ei läinud.
Mõned minutid hiljem tehti Mart Poomi värava poole kauglöök. Maapõrkest tulnud palli väravavaht hästi kätte ei saanud ja ootamatult teravaks kujunenud olukorra pidi Flora kaitsja lahendama palli üle otsajoone saates. Kaks järjestikust nurgalööki EPle edu ei toonud.
49. minutil lõi Marko Kristal healt positsioonilt ebatäpselt. Treenerid ahhetasid. Kaks minutit hiljem oli üks Jõhvi jalgpallur Flora kaitseliinist läbi mängimas, ent Poom ei lasknud olukorda teravaks minna.
60. minutil asendati Indrek Zelinski Urmas Kirsiga, kes juba minuti pärast äärelt täiesti vabana värava poole tüüris. Terava nurga alt väravale löödud madala palli püüdis Rjabtsun raskustega. Algul rahulolematust väljendanud Flora treener Thordarson rahunes, kui nägi väravavahi raskusi.
Kahetsusväärne oli 65. minut, kui Oper tõmbas kukkudes kaasa Juri Braiko ja teenis kollase kaardi. Kohe pärast kukkumist tormas Braiko vilest hoolimata Operi poole ja lõi viimast jalaga. Loomulikult eemaldati Braiko otsekohene mängust, kuid see vallandas kohalike jalgpallisõprade seas tõelise pahameeletormi. Üks huligaan arvas heaks koguni väljakule praalima marssida.
Lõpuks mäng siiski jätkus. Publik avaldas kohtunikule jõhkrat survet, repliigid lendasid ka Flora suunas. Siiski olid pealtvaatajad pealinna klubi ülekaalu vastu võimetud.
76. minutil suutis Rjabtsun tõrjuda Meelis Rooba kauglöögist värava alanurka lennanud palli. 80. minutil tabas pall Ricardas Zdanciuse pealelöögist EP väravaposti. Ehkki Flora surus lakkamatult lõpuni, jäi skoor muutumatuks. Pealelöökide suhe oli lõpuks 13:5 võitjate kasuks, nurgalööke sooritas kumbki pool neli.
EP vanemtreener Pavel Lukjanov: «Poisid mängisid normaalselt. Sellises mängus kümnekesi jääda on muidugi raske. Loomulikult oli vilepartii käest ära.» Lukjanovi arvates jättis kohtunik EP kasuks määramata penalti (kinnihoidmise eest).
Punkte soovinuks Lukjanov punktitabelis rohkem näha: «Lantana vastu olime mänguliselt väärt 1:1 viiki. Võõrsil Lellega anti viigiseisul vastastele ebaõiglaselt penalti, pärast seda ei jätkunud meil enam mänguindu (Lantanale kaotati 0:1, Lelle SKle 0:2 - V.A.). Siiski liigume eesmärgi suunas - jääda kuue parema hulka. Oleksime võinud võrdselt mängida nii Lantana kui ka Lellega ja arvan, et ka Florale me ei kaotanud,» lõpetas Lukjanov.
Jalgpalliliidu poolt mängu inspekteerinud Indrek Kannik kommenteeris publiku käitumist: «Kahjuks pean tunnistama, et Jõhvis on mängud tihti sellised. Esiteks, publiku käitumine jätab siin äärmiselt soovida. Teiseks, korduvalt ähvardati kohtunikke. Koduvõistkonna tagada on ka see, et kohtumise ajal ei läheks publik väljakule.»
Lisaks äsjasele intsidendile on Jõhvi klubil jalgpalliliidule tasumata varem määratud trahvid ning sellises olukorras võib meeskonda ähvardada diskvalifitseerimine üheks vooruks. EJLi distsiplinaarkomisjon võtab otsuse vastu nädalavahetuseks.
Pühapäeval pidasid Narvas huvitava kohtumise tabeli esimesse poolde kuuluvad Trans ja Lelle SK. Mäng lõppes 2:2 viigiga.
Lelle SK treeneri Sergei Ratnikovi sõnul võis juba ette arvestada raske mänguga: «Nii oligi. Esimesed 15-20 minutit domineerisid nemad ja läksid nurgalöögist 1:0 juhtima (11. minutil lõi värava Golitsõn - V.A.). Meil jäi mitu võimalust kasutamata, aga siis asi paranes.» 41. ja 67. minutil lõi kaks väravat Argo Arbeiter ja viis Lelle SK juhtima. 87. minutil Nejolov viigistas. Pärast kümnekesi jäämist jäi Transi mäng seisma ja ma ei uskunud, et nad suudavad veel värava lüüa. Aga kolm minutit enne lõppu eksis kaitsja Kiisman üks-üks olukorras. Kindlasti ei ole ma tulemusega rahul, sest juba teise mängu andsime lõpus ära. Ka Sadamaga oli nii. Lantanat oleksime pidanud võitma 5:2 (mängiti 1:1 - V. A.). Korra suutsid lantanalased palli veel väravajoonelt ära lüüa, kaks korda oli Arbeiter üks-üks olukorras,» on Ratnikov mõneti pettunud. Samas lisab ta rahuloluga, et ehkki Lelle SK on Flora duubelmeeskond, tunnistavad kõik, isegi Lantana, et nende vastu on väga raske mängida.
Liider Lantana võitis Marlekori 5:1. Kaks väravat lõid Bragin ja Gruznov.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
RANDO SOOME, Pielavesi, Postimees
Kaks aastat tagasi USAs peetud jalgpalli MM-võistluste ajal teatas sporditarvete firma Nike peadirektor Philip Knight, ise pesuehtne jänki, et hoiab võõrustajate ja Brasiilia mängus pöialt kohvimaa poegadele. Põhjus oli proosaline - brasiilased kasutasid Nikei, ameeriklased seevastu Adidase jalavarjusid. See oli kaukamehe aus ülestunnistus, ärihai mõistetav soov näha oma firma tooteid võitmas. Samas oli see ka signaal tervele maailmale, et konkurentsivõitluses kaalub priske rahapakk üles kõik aated ning dollar on palju kõvem valuuta kui vennaarm. Knighti sõnade tagant võis välja lugeda, et äri on, parafraseerides ühte tuntud kõnekäändu, vähemalt tema meelest paksem kui veri. Ja vaadates maailmas valitsevat spordikuulsuste enda leeri meelitamise võidujooksu võib öelda, et Knightiga on nõus ka teiste sporditarvete firmade juhid. Küllap unistavad nad kõik päevast, kui näiteks olümpiamängude avamisele ei sammutaks enam oma maa lipu, vaid nende firma logo all: et Adidase delegatsiooni reklaamplakatit kannab Javier Sotomayor, Puma oma Jonathan Edwards jne. Rahvushümnegi poleks siis enam vaja, piisab kui ABBA laulab «Money, money, money» ning medalite asemel riputataks kaela kingapaela külge seotud kullast, hõbedast või pronksist naelikud, peal leivaisa tunnusmärk. Ja pole mingit vahet, kas sportlane on pärit Neitsisaartelt või Inglismaalt, tähtsamaiks on muutunud see, mis firma varustust ta kannab.
Või kuidas see Nikei reklaamidirektor Steve Miller olümpiamängude eelõhtul teataski: «Atlantas kannustan ma pigem Saksamaa Nikei, kui USA Reeboki sportlast.»
Suure sporditarvete firmade kaevikusõja avalask tehti juba Barcelona olümpial, kui kuus Dream Teami korvpallimeeskonna liiget - eesotsas Michael Jordaniga - keeldusid kandmast USA koondise ametliku sponsori Reeboki varustust. Jordan oli just sõlminud 200 miljoni krooni suuruse reklaamilepingu Nikeiga ning suured rahad olid mängus ka teistel Nikei tiimi kuuluvatel korvpalliässadel. Näiteks Charles Barkley teatas, et tal on «200 miljonit põhjust mitte kanda Reeboki dressi».
Vahepeal oli olukord juba kriitiline ning tundus, et ameeriklaste au ja uhkus Dream Team jääb ilma poolest tosinast säravaimast tähest. Gordioni sõlme raius katki Nikei peadirektor Philip Knight ise, lubades oma palgasõduritel olümpiaturniiril, aga ainult seal, Reebokiga pisut tiiba ripsutada.
Ja sellest hoolimata näitas Michael Air» Jordan olümpiamängude autasustamistseremoonial oma lojaalsust Nikele sellega, et kattis USA tähelipuga kinni kõik Reeboki tunnused. Küllap sellepärast, et tulevikuski Nikei korvpalliketse reklaamides sadu miljoneid kroone teenida.
Värvates oma tiiva alla noori andeid ning kogenud tegijaid, ei löö sporditarvete firmad millegi ees risti ette. Vähemalt kui küsimus puudutab raha. Sportlastele makstakse astronoomilisi summasid ainuüksi selle eest, et nad soostuksid eelistama ühte firmat teisele. Näiteks Mizuno kasutab oma toodete müügile tuule purjedesse puhujatena odaviskaja Jan Zheleznyt ning sprinter Frankie Fredericksi, FILA teeb panuse kaugushüppaja Mike Powellile ning Puma Jonathan Edwardsile. Ja tarbija teeb tihtipeale oma jooksusussivaliku vaid selle järgi, mis firma egiidi all võistleb tema iidol.
Võitlus klientide raha pärast sunnib sporditarvete valmistajaid välja mõtlema üha uusi reklaaminippe; sunnib neid külvama miljoneid, et lõigata miljardeid. Näiteks Reebok oli nõus maksma 250 miljonit krooni ainuüksi selle eest, et olla Atlanta olümpiamängude ametlik sponsor, riietada pealaest jalatallani kõik teenindava personali liikmed, piletikontrolörist vaat et nõudepesijani välja. Nikeile piisas oma tiimi tähtede ülekuldamisest, võitjatüüpide ülistamisest, kangelaste kilbile tõstmisest. Selline paistabki olevat Nikei spordifilosoofia: tähtis pole mitte osavõtt, vaid võit. Ja mis iseloomustaksid seda maailmavaadet veel paremini kui mitte 200 ja 400 meetri jooksu olümpiavõitja Michael Johnsoni kohta ühes Nikei reklaamklipis öeldud sõnad: «Temas on kaks poolt. Üks sooviks purustada vastase ning jätta ta oimetuna rajale. Ja siis veel see teine, süngem pool »
Sydney olümpiamängud pole aga enam mägede taga ning sporditarvete firmade peakorterites töötatakse palehigis välja juba uusi strateegiaid, kuidas Austraalia nõudlikul turul oma toodetega läbi lüüa. Kerge see ülesanne pole, sest tavaliste loosungitega «jookse pikema sammuga, kulub naelikut vähem» lööb tänapäeval läbi ehk Albaanias, mitte aga Rohelisel Mandril. Austraalias tuleb käisest tõmmata kõik ässad, sest vaja on pärismaalastele südamelähedasi teemasid. Pumad jala otsas kängurudega võidu hüppav Jonathan Edwards või siis musta luike meenutav Gwen Torrence, võidujumalanna Nikei kombel konkurentide eest ära lennates. Siit saab teha ainult ühe järelduse: ketsifirmade kaevikusõda jätkub.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996