Paraolümpiamängudele iga soovija võistlema ei pääse, Olümpiakoondislased läksid teele Piritalt, Atlantas kohendatakse võistluspaiku, Kergejõustikusuhted Leeduga jahenesid veelgi, Seda pingelisemalt lätlastega, Olümpiaarutelu tuleb sügisel, Balti matsh vai

VALERI MAKSIMOV

Täna Atlantasse jõudnud Eesti kümneliikmeline paraolümpiakoondis sisaldab nelja ala harrastajaid. Päris igaüks võistlema ei pääse, puuetega spordirahva olümpiamängudele saab alles pärast rahvusvahelise normatiivi täitmist. Jõutõstja Vassili Artamonov ja laskur Helmut Mänd teenisid olümpiakutse tänu rahvusvahelisse klassi kuuluvatele tulemustele, juba varem on silmapaistvaid tulemusi saavutanud meie kergejõustiklased ja ujujad.

Nägemispuuetega sportlaste tiitlivõistlustel arvukalt kõrgeid kohti omandanud Nadezhda Maksimova võistleb ujumises, samuti Eela Kokk, Annika Raide ja Marge Kõrkjas. Kergejõustikus teevad kaasa Malle Juhkam, Heli Kollom, Annely Ojastu ja Helena Silm.

Kümmet Eesti võistlejat saadab kaheksa muude ülesannetega seotud asjaosalist. Delegatsiooni juhib sotsiaalminister ja Eesti Paraolümpiakomitee esimees Toomas Vilosius, sama ühenduse peasekretärina aitab Allan Kiil, sekretärina Maarit Vabrit, treenerina Margit Aidla, Mallika Koel, Rein Põldme ja Rein Valdru, ainsana tegutseb ajakirjanikurollis telemees Are Eller.

Paraolümpia on kavas kümnendat korda, võisteldakse samades spordibaasides, kust paar nädalat varem lahkusid absoluutsesse tippu kuuluvad atleedid. Eelülesandmise põhjal spordib Atlantas ümmarguselt 3500 puuetega inimest. Vanuse alampiir on 15 aastat, ülemist joont pole kehtestatud. Paraolümpiamängud avatakse 15. augustil ja kestavad kümme päeva.

Päev enne lendu Ameerikasse kogunesid Eesti paraolümpiakoondise liikmed Pirita spordikeskusse, kus nad pidulikumas meeleolus sõnu vahetasid. «Coubertini deviis «Tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt» on paraolümpiamängude puhul küll rohkem omal kohal, kui muidu, aga tean, et olete hästi treenitud ja kaalukatel võistlustel rohkem kui üks kord võistelnud.» Nii heal arvamusel oli meie esinduse liikmetest delegatsiooni juht Toomas Vilosius. Aluseks teadmine, et neli aastat tagasi Barcelonas pääsesid autasustamispjedestaalile ujuja Marge Kõrkjas ja kergejõustiklane Annely Ojastu. Nemad on heaks esinemiseks valmis nüüdki. Veksleid välja andma ei nõustunud siiski keegi.

Olümplasi teele saatnud Riigikogu esimees Toomas Savi ei hakanud tõmbama joont äsja Atlantast saabunute ja eilsete minejate vahele, nimetades kõiki olümpiakoondise liikmeteks. Oma ettekujutust võistlemisest väljendas ta järgmiselt: «Eestlane ei lähe olümpiamängudele vaatama, kuidas seal võisteldakse, ta läheb andma parimat. Esinege oma võimete tipule vastavalt. Pole häbiasi kaotada ausas võistluses, häbiasi on katkestada.»

Puuetega sportlaste jaoks hõlbustatakse Atlantas praegu juurdepääsuteid ja, nagu äsjastest Associated Pressi uudistestki ilmnes, püütakse säilitada vara, mis pärast 4. augustil lõppenud olümpiat võistluspaikadest kaduma kippus.

Silme ees on pilt, mis avanes siinkirjutajale ja raadiokolleeg Erik Lillole 5. augusti hommikul, kümmekond tundi pärast 26. olümpiamängude lõputseremooniat. Valve oli kadunud, varem nii raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse, kus kallist inventari, aparatuuri, trükiseid jm. vajalikku alles lahti kruviti või ümber tõsteti, pääses ühtäkki iga huviline. Krattidest pole puudust kusagil. Raadiomeeste poolt hoolikalt kogutud infobülletäänid olid läinud (järelnoppimise käigus õnnestus osaline taastamine), kogu teleraadiokeskuse korpuses valitses vaikne kaos. Aga puhvet töötas ja ametnikud askeldasid, kõige elavamas kohas käis kaubavahetus. Kellelgi oli kiire, kellelgi aega maailm.

Võib arvata, et kümneks päevaks, paraolümpiamängude ajaks tõmmatakse ennast veel korraks pingule.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

VALERI MAKSIMOV

45. Eesti, Läti ja Leedu kergejõustikukohtumine Saaremaal asendus viimasel hetkel Eesti-Läti maavõistlusega Kuressaares. Eesti jäi peale kõige napimalt, 168:166. Leedulaste järjekordne puudumine pani Eesti atleetikajuhid mõtlema suhete katkestamise üle Leedu praeguse kergejõustikujuhtkonnaga.

Henn Vallimäe, kultuuriministeeriumi asekantsler, kuuludes kergejõustikuliidu juhtkonda, vaatas Saaremaal toimunut pealt ja on koos Läti Kergejõustikuliiduga ette valmistamas pöördumist (kaebust) Euroopa Kergejõustikuliidu ja Leedu kultuuriministeeriumi poole ning ei välista ka materiaalsete kulude sissenõudmist viimasel hetkel tulemata jäänutelt - öömaja ja toitlustamine oli nende tarvis korraldatud.

Ka Leedu kergejõustiklased pole oma juhtidega rahul ja ootavad uusi valimisi, et olukord muutuks. Nendel poleks naabritega jõukatsumise vastu midagi.

Läti kergejõustikukoondis see-eest oli matshiks Eestiga väga hakkamas. Kohtumine kujuneski intrigeerivaks. «Miks ei võiks siit välja kasvada midagi Soome-Rootsi põhimõttelise maavõistluse sarnast?», küsib Vallimäe vastust ootamata.

Küsimus väärib käsitlemist. Ka selle nimel, et harjutada jõustiklasi pidama au sees Eesti esindamist. Keda Eesti tippkergejõustiklastest tahtnuks Kuressaares veel võistlemas näha?

«Marko Turbanit,» meenub Vallimäele esimesena olümpial 2.24 ületanud kõrgushüppaja. «Aga tal oli luba valmistuda välisvõistluseks, Turban vajab tugevamaid võistlusi.»

Karmima suhtumise teenis Saaremaale tulemata jäänutest teivashüppaja Valeri Bukrejev. Nulltulemus kaheksal rahvusvahelisel võistlusel, olümpiamängud sealhulgas, ei soosi mõistvat suhtumist temasse, kuigi nähakse, et Bukrejevil on probleeme eelkõige iseendaga. Viitamine teivaste vähesusele ei kannata Vallimäe meelest kriitikat, 5.20 ületamine (sellest piisanuks võiduks) polnuks nii kogenud mehele probleem ka olemasoleva hüppevahendiga.

Bukrejev rääkis enne olümpiamänge loobumisplaanidest. Atlantas oli tal Vallimäega sellest juttu - Bukrejev teatas, et ei loobu. Öelda ära tuhandedollariliste stardimaksudega välisvõistlustest pole kõige ahvatlevam teguviis, aga nulliseeria jätkumine teeks sellele varem või hiljem lõpu.

Bukrejevit asendas teise Eesti koondise teivashüppajana seekord bussijuhi rollis olnud tartlane Mati Lilliallik (ületas 3.60).

Vastastelgi polnud absoluutselt kõik paremad kohal. Läti kergejõustiklaste koondisest puudusid tuntumatest Igor Kazanov ja Aleksandr Obizhajev.

Emotsionaalselt kaasakiskuvaimaks pidas Vallimäe 4 x 100 ja 4 x 400 m teatejookse - Eesti võitis neljast teatejooksust kolm.

Saaremaa näeb riigi tipptasemel kergejõustikku tänavu veel. 23. augustil peetakse seal kergejõustikuliidu auhinnavõistluste finaal, kaks päeva hiljem selgub Kuressaares Eesti meister kümnevõistluses.

Atlantas ei läinud Eesti kergejõustikukoondisel hästi. Millal ala juhid asja arutama hakkavad?

Henn Vallimäe: «Leidsime, et kõige targem on seda teha pärast hooaja lõppu. Treenerite nõukogu aruanne valmib oktoobris. Meie eesmärk oli välja viia võimalikult arvukas esindus, liidu juhatus aktsepteeris seda. Aga ilmselt tuleb edaspidi nõudlikum olla. Kodus liidrina esinev sportlane ei olnud psüühiliselt valmis oma parimaks tulemuseks tingimustes, kus pääs teise kümnessegi on problemaatiline. Otsime lahendusteid. Kui leiame sobiva treeneri pidevaks tööks kergejõustikukoondise eesotsas, peaks tulemused paranema.»

Kas kultuurimisteeriumi spordiosakonnal on ette tuua midagi, mis nimetamisväärse saavutusena võiks kõne alla tulla?

Asekantsler Henn Vallimäe on jaatavas vastuses kindel. Lootustandvas järgus olevat kahemiljonilise riikliku toetussumma hankimine viieteistkümnele tähtsamale spordibaasile (sõltumata omandivormist), mis teenivad kõigi meile olulisemate spordialade huve. Teisena nimetab ta edasiminekut riigi rahalise abi juurdesaamisel rahvusvaheliste suurvõistluste korraldamiseks Eestis. Konkreetsemalt väljendumast asekantsler taktikalistel kaalutlustel loobus.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

RAIMO PEIKER, Kuressaare

Augustikuul on kergejõustikuvõistlusi ridamisi Lääne-Eestisse planeeritud. Nädalavahetusel pidi Kuressaares olema kolme Balti riigi 45. kolmikkohtumine, kuid sellest kujunes Eesti ja Läti maavõistlus. Leedus on võimekaid kergejõustiklasi, kuid selle ala organisatsioon lonkab neil mõlemat jalga. IAAFi kalendris olevast võistlusest loobumine toob leedulastele kaasa päris soolase trahvi. Oli ju tehtud kulutusi võistluste kolmanda osapoole vastuvõtmiseks.

Eesti ja Läti maavõistlus arenes väga tasavägiselt ja andis eestlastele võidu tänu meile edukalt lõppenud 4 x 400 m teatejooksudele - 169:167. Seejuures oli Läti koondisel võite 19, Eestil 16. Mõlemas võistkonnas tegi kaasa ka neid, kes hiljuti Atlantas maailma parematega võimeid võrdlesid. Millegi erilisega nad siiski hakkama ei saanud. Jelena Blazhevica hüppas neljal korral kolmikut üle 14 meetri ja sai parimal katsel kirja 14.18. Ka kaugust hüppas ta stabiilselt - 6.42. (paremuselt teine tulemus 6.38).

Läti sportlastest võitsid kaks ala veel Valentina Gatovska (kõrgushüpe - 1.84, 100 m - 12,05, kaugushüppes 6.36ga teine), Lana Jekabsone (400 m - 57,12, 200 m - 24,23), Jelena Tselnova (1500 m - 4.33,91, 500 m 16.49,21). Sergei Inshakovs (100 m - 10,44, 200 m - 21,43). Muide, 200 m jooksus oli Inshakovs Atlantas sekundi võrra kiirem.

Eestlastest oli ainukesena kahel individuaalalal parim Eha Rünne, kes tõukas kuuli 16,31 ja heitis ketast 56,98.

Meeste 4 x 100 m teatejooksus sündis Eesti rekord elektriajavõtuga - 40,81 (käsiajavõtuga on joostud 40,1). Jooksid Margus Jurkatamm, Maidu Laht, Rainis Jaansoo ja Erkki Nool. Lätlased aga olid siiski kahe sajandiksekundi võrra paremad.

Tänavu on korduvalt oma isiklikku rekordit 400 m tõkkejooksus parandanud Saaremaalt pärit 19-aastane Erik Talu. Nüüd viis ta oma tippmargi 52,26le. Koos Maidu Lahe, Erko Makoenko ja Urmet Uusoruga võitsid nad ka 4 x 400 m teatejooksu ning kindlustasid Eestile üldvõidu.

Naiste 400 m jooksus pärisid kaksikvõidu Rutti Luksepp (55,32) ja Tatjana Iljina (56,23), kusjuures narvalanna jõudis oma tippmargini. Koos Tiia Eeskivi ja Maria Sahharovaga võideti 3.42,91ga ka 4 x 400 m teatejooks. Eeskivi oli teine veel 400 m tõkkejooksus (58,18) ja 100 m tõkkedistantsil (13,73). Viimasel alal oli 0,11 sekundi võrra kiirem Kertu Tiitso.

Lisaks Eha Rünne topeltedule said alavõidu ka Jüri Tamm (vasaraheide 72.64) ja Aleksander Tammert (kettaheide 58.76). Mõlemad võistlesid samal tasemel kui Atlantaski. Tammert kinnitas, et teda segas olümpiaheitluses pikalt veritsev nn. tõmbesõrm. Ta ei olnud vahepeal nädal aega ketast heitnud, kuid sõrm pole ikkagi paranenud. Vahepeal olnud Tammert ka rahalises kitsikuses. Kuulitõukes asendas ta meie seniseid paremaid ja sai kirja oma tulemuse - 17.31. Tammertist parem oli vaid Lätit esindav Aleksei Lukashenko (18.09).

Virge Naeris oli kolmikhüppes 13.76ga teine. Jane Salumäe kaotas 20-aastasele Tselnovale 5000 meetris 20 sekundiga ja 17.09,20 näitab, et maratonijooksja põhikiirus jätab soovida.

Donald-Aik Sild jäeti odaviskes 72.10ga koguni kolmandaks. Heiko Väät viskas ennast viimase katsega (75.82) esimeseks. Kõige stabiilsem olnud (kolm viset üle 74 meetri) Marcis Shtrobindersi tulemuseks jäi 74.86.

18. augustil avatakse pidulikult Haapsalu staadion ja kavas on ka avavõistlus Eesti paremiku osavõtul. Spetsialistide hinnangul on Haapsalu uhiuus rajakate Eesti parim.

Erki Nool teeb kell 16.30 algaval võimeteproovil kaasa 100 m jooksus ja kaugushüppes ning ilusa ilma puhul läbib ka staadioniringi. Ka naised võistlevad samadel aladel, lisaks veel kõrgushüppes. Meestel on kõrgushüppe kõrval kavas ka kuulitõuge ja odavise. Kõigil neil aladel osaleb meie paremik.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

TIIT KUNINGAS

Eesti sportlased naasesid olümpiamängudelt medalita. Tegelikult polegi see kurb tõsiasi hämmastav, sest peeti ju Atlantas kõigi aegade tihedaima konkurentsiga olümpiavõistlused. Pigem võiksime rõõmustada, et niigi palju meie sportlasi kümne parema hulka jõudis.

Varem tavatseti öelda, et Nõukogude Liidu Rahvaste spartakiaadil või meistrivõistlustel on real aladel (näiteks maadlus) raskem esikolmikusse tulla kui tiitlivõistlustel. Ja eks see nii olnudki, sest N. Liit võis tiitlivõistlustel vastavalt alale välja panna vaid 1-3 sportlast, kuigi võimalikke medalipretendente oli tosinajagu. Nüüd Atlantas olid kõigi endiste N. Liidu vabariikide koondised väljas omaette võistkonnaga ja kes vähegi tegija oli, pääses ka mängudele. Veel enamgi.

Paljude SRÜ riikide liberaalse kodakondsusseaduse tõttu polnud ka «üleliigsetel» Venemaalt pärit sportlastel probleeme end varakult mõne uue riigi koondisesse (Moldova, Usbekistan, Kasahstan) sättida. Nii võiski kreeka-rooma maadluses Atlanta olümpiamattidel näha 60 (202st) endisest N. Liidust pärit rammumeest (55 SRÜ maades, 5 Lääne-Euroopa riikides või Iisraeli esinduses), kes muutsid konkurentsi eriti tihedaks. Sama lugu oli ka poksis. Enam kui 70 endises N. Liidus poksikoolituse saanud nahkkindameest esindas 19 erinevat maad.

Barcelona ja Atlanta olümpiamängude vahele jäänud aastatel on mitmed tuntud sportlased leidnud endale uue kodumaa. Nii näiteks tõi 1992. aastal tõstmises SRÜle kuldmedali võitnud Kahhi Kahhiashvili sama karva medali Atlantas Akakide Kakhiashvilise nime all Kreekale. Barcelonas võidukasse SRÜ käsipallimeeskonda kuulunud Talant Duishebajev aitas nüüd pronksile Hispaania koondise. Barcelona pronksmedalimees tõstmises, bulgaarlane Stefan Botev tõi omakorda pronksi Austraaliale. Tõkkejooksja Ljudmila Enquist-Narozhilenko võitis ühe Rootsi kahest kuldmedalist ja hiinlane Li Donghua tõi võimlemises olümpiavõidu Shveitsile. Hiinlasi võis üldse kohata tosina riigi koondistes. Nii näiteks koosnes peaaegu kogu USA lauatenniseesindus Hiinas sündinud sportlastest (David Zhuang, Amy Feng, Wei Wang, Lily Yip).

Juba aastaid kuulub Prantsusmaa, Kanada, Suurbritannia, USA, Hollandi ja Saksamaa koondistesse sportlasi, kes on pärit nende riikide endistelt asumaadelt või mõjupiirkonda kuuluvatelt territooriumidelt. Nüüdseks on järg jõudnud Aafrika ja Aasia mandri kätte, samuti ollakse valmis vastu võtma endistest sotsialismimaadest pärit sportlasi. Taanil jäi Atlantas kindlana näiv kuldmedal saamata vaid seetõttu, et Keenia olümpiakomitee ei andnud võistlemisluba Wilson Kipketerile. Soomegi on valmis medalite nimel minema kergema vastupanu teed: Atlantas veel Valgevene eest võistelnud Eduard Hämäläinen esindab nüüdsest juba meie põhjanaabreid. Silma on heidetud veel nii mõnelegi teisele.

Veelgi piltlikuma ülevaate andmiseks toome ära Atlantas Saksamaa koondises esinenud sportlased, kes on sündinud mõnes teises riigis.

SAKSAMAA OLÜMPIAKOONDISE «VÄLISMAALASED». Poksijad Luan Krasniqi (10.05.1971 Junik, Jugoslaavia) ja Zoltan Lunka (22.05.1970 Miercurea, Rumeenia); vehklejad Claudia Bokel (30.08.1973 Ter-Apel, Holland), Jacek Huchwajda (3.04.1967, Holland), Gesine Schiel (29.03.1976 Stockholm, Rootsi), Marius Strzalka (27.03.1959 Wroclaw, Poola) ja Monika Weber-Koszto (7.02.1966 Sathmar, Rumeenia); tõstjad Dmitri Prohhorov (16.03.1968 Peterburg, Venemaa) ja Igor Sadõkov (23.07.1967 Osh, Kõrgõzstan); käsipallurid Csilla Elekes (18.06.1964 Budapest, Ungari), Eva Kiss-Györi (21.02.1966 Budapest, Ungari), Emilia Luca (4.10.1969 Bacau, Rumeenia), Vigindas Petkevicius (30.11.1970 Kaunas, Leedu) ja Miroslava Ritskievitchius (23.02.1964 Nemecine, Leedu); kergejõustiklased Alina Astafei (7.06.1969 Bukarest, Rumeenia), Nishan Daimer (19.07.1967 Peterburg, Venemaa), Claude Edorh (27.02.1972 Dabou, Côte d’Ivoire), Stéphane Franke (12.02.1964 Versailles, Prantsusmaa), Robert Kurnicki (27.03.1965 Zabrze, Poola), Robert Ihly (5.05.1963 Asbest, Venemaa), Eric Kaiser (7.03.1971 Yaounde, Kamerun) ja Andrej Tiwontschik (13.07.1970 Minsk, Valgevene); ratsutaja Franke Sloothaak (2.02.1958 Heerenveen, Holland); maadlejad Oleg Kutsherenko (20.12.1968 Krasnerutsh, Ukraina), Aravat Sabejev (24.09.1968 Karganda, Kasahstan), Alfred Ter-Mkrtshjan (1.01.1971 Teheran, Iraan) ja Rifat Yildiz (1.04.1965 Jenegasi, Türgi); sõudja Michelle Darvill (21.08.1965 Toronto, Kanada); laskur Artur Gevorgian (6.11.1965 Jerevan, Armeenia); ujujad Konstantin Dubrovin (4.01.1977 Kiiev, Ukraina) ja Julia Voitowitsch (8.12.1976 Kiiev, Ukraina); tennisistid Marc-Kevin Göllner (22.09.1970 Rio de Janeiro, Brasiilia) ja David Prinosil (9.03.1973 Olomouc, Tshehhi); lauatennisemängijad Olga Nemes (9.06.1968 Tirgu Mures, Rumeenia), Jie Schöpp (25.01.1968 Baoding, Hiina); võimlejad Valeri Belenki (5.09.1969 Bakuu, Aserbaidzhaan) ja Marius Toba (9.01.1968 Resita, Rumeenia); iluvõimleja Magdalena Brzeska (14.05.1978 Gdynia, Poola); võrkpallur Nancy Celis (9.10.1966 Lier, Belgia); veepallurid Piotr Bukowski (10.03.1963 Gorzow, Poola), Davor Erjavec (28.02.1970 Zagreb, Horvaatia), Uwe Sterzik (27.04.1966 Schlachenwerth, Tshehhi) ning Ràul de la Peña (22.02.1966 México City, Mehhiko).

Nagu loetelust näha, kuulus Saksamaa esindusse sportlasi 26 riigist. Tõsi, mõned neist (Göllner, Franke) on tõenäoliselt siiski saksa päritoluga.

Mis jääb üle eestlastel? Siirduda tippsportlaste otsinguile SRÜ ääretutele jahimaadele, et leida mõni osseet või Mahhatshkala mees eesti maadlusau kaitsma? Või importida Keeniast, kus kõik välejalgsed mehed oma riigi koondisesse ära ei mahu, mõni nandi ja anda neile kärmelt teenete eest Eesti kodakondsus? Või korraldada ekspeditsioon Kariibi mere saartele, kust seni ammutavad potentsiaalseid medalivõitjaid USA, Kanada ja Prantsusmaa (ehk teeb siis mõni jamaika neiu tuule alla ka Liivia Härsingu 100 m päevinäinud rekordile 11,6)? Või ehitada üles tõeliselt efektiivne spordisüsteem. Nii nagu seda on suutnud olümpiamängude sünnimaa Kreeka.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

JÜRI METS

Eesti noortel ratturitel oli Otepääl kolmepäevane rattavõistlus. Selgitati Eesti meistreid ja Rukkilille mängude võitjaid ning lisaks olid veel spordigümnaasiumi karikavõistlused. Grupisõidus selgusid medalisaajad kolme sõidu kokkuvõttes. Kuni 18-aastastest võitis Helmet Tamkõrv kaks esimest sõitu ja võis kolmandas ka neljandaks jääda. Kokkuvõttes edestas ta Pärnu ratturit Tarmo Koplit 21 sekundiga. Pronksmedali sai elvalane Margus Salumets, kel ebaõnnestus kolmas sõit. Koplist jäi ta maha kaheksa sekundit.

Kuni 16-aastaste seas olid kaks peamist esikohakandidaati kaks elvalast, Janar Ruubel ja Peeter Dedov. Ehkki Ruubel võitis kaks etappi, sai kokkuvõttes siiski esikoha Dedov.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996