Koffi õllereklaam tekitab küsimusi, Oodatud võrdsus jäi saabumata, Valeandmetega ei tohi reklaamida, Prügimäe elanikel pole nime, Prügimäe elanike ja valvuri suhted, Kõike saab kasutada, Suguvõsad ja põlvkonnad, Viin aitab talve üle elada, Kaubaküllus ei

ARGO IDEON

Soome õllemargi Koff Tallinnas üles seatud reklaamplakatid kuulutavad, et Originaal on asendatud. Möödasõitja esmamuljena ründab lause otsesõnu Eesti õlleturu liidrit Saku Originaali, kuid reklaamitegija ise peab seda süütuks naljaks.

Koffi maale toova Sinebrychoff Eesti ASi reklaamijuht Rein Takk ei soovinud pidada plakatil esitatud väljendit võistlevat Saku õlletehase marki halvustavaks ega isegi selle kohta käivaks. «Kui see on konkurendi kohta, siis ainult selle võrra, et nalja pärast,» kinnitas ta reklaamibüroos Vatson & Vatson loodud plakati heatahtlikkust.

«Dialoogi Saku õlletehasega ega ammugi mitte Saku Originaaliga me ei arenda,» väitis Takk. Saku sellekevadine reklaamlause kõlas aga järgmiselt: «Originaal on asendamatu.»

Sinebrychoff Eesti ASi tegevdirektor Randar Tamm ütles «Postimehele», et Saku õlletehas ei saa pidada sõna «originaal» enda omanduseks ning antud reklaamiga soovitakse hoopis teadvustada sõnumit, et Koffi õlu on algusest peale, võrreldes aastast 1819 toodetuga, kogu aeg paremaks läinud.

Samas ei eitanud Tamm, et Koffi sellesuvine müügikampaania oli suunatud just turusektorisse, mida praegu valitseb Saku Originaal. «Meie kampaania idee oli müüa oma pooleliitrist õllepurki Saku Originaaliga sama hinnaga, et anda rahvale rohkem võimalust maitsta ja võrrelda,» rääkis ta.

Eile maksis Tallinna suurkaupluses Maksimarket pooleliitrine pudel Saku Originaali 8.10, pooleliitrine plekkpurgis Koff III aga 8.20 krooni.

Järgmisel aastal võrdsustub importõlle aktsiisimaks Eestis toodetud õlle omaga. Algselt pidi see juhtuma juba tänavu juulis. «Reklaamikampaania oli paika pandud arvestusega, et see toimub ja meie õlu on selle võrra odavam. Seaduse edasilükkamine toimus nö. kaheteistkümnendal tunnil, ja Koffi kampaania läks käima juba 1. juunist,» ütles Tamm.

Saku õlletehase infojuhi Anu Õuna sõnul müüakse Koffi Eestis väga agressiivselt, kasutades reklaamiks ka väljaspool Eestit teenitud raha. «Kohalikud õlletehased ei suuda selliseid suuri reklaamikampaaniaid teha, sest Eesti turg on siiski väike. Soome õlleturu maht on aastas 400-500 miljonit liitrit, Eestis oli see mullu üle 40 miljoni liitri,» võrdles Õun.

Kui pidada Koffi reklaamis kasutatud lauset siiski Saku Originaali kohta käivaks, ei vastaks väljendatud mõte tegelikule olukorrale Eesti turul. Õuna sõnutsi on Originaal Eestis müüduim õlu, mille turuosa pudeliõllest oli mullu umbes 19%. Ka müügimahu edetabeli kaht järgmist marki - Pilsnerit ja Rocki - valmistab Saku tehas.

Koffi turuosa Eestis jääb «Postimehe» andmeil 5% ligidale, umbes samale tasemele AS Saare Õllega. Randar Tamme hinnangul võiks see aktsiiside võrdsustumisel tõusta 7-8%ni üldmahust.

Importõlle müügikäive on Eestis sel aastal juba kasvanud. 1995. aasta esimesel poolel müüdi Eestis sissetoodud õlut 1,7 miljonit liitrit, tänavu samal ajal aga juba 2,2 miljonit.

Sinebrychoff Eesti ASi direktori sõnul on talle selge, et sissetoodav õlu ei saa läbimüügilt kunagi kohalikega võrdseks. «Tahaksime aga saada võimalikult suurt turuosa impordist, mis võinuks meie silmis olla umbes kolmandik. Normaalse maksustamise korral oleks impordi osa koguturust muidugi suurem, kümne protsendi asemel võiks olla kakskümmend,» lisas Tamm.

Reklaamitava firma toodete võrdlemine konkurendi omadega on Eestis jõudnud juba tuua kaasa ka päris tõsiseid konflikte. Seni suurima tüli põhjustasid kevadel «Äripäevas» ja «Eesti Päevalehes» avaldatud leheküljesuurused Finnairi reklaamid, mis kinnitasid ebatõeselt, nagu oleks ühendus Tallinnast Pariisi, Londonisse ja Münchenisse Finnairi lennukeid kasutades kiireim. Konkureeriv lennukompanii SAS kaebas asja konkurentsiametisse. Süüdi leiti olevat reklaamid valmistanud agentuur ja Finnair oli sunnitud avaldama lehtedes õiendused, mis lükkasid esitatud valeandmed avalikult ümber.

Ka ajakiri «Favoriit» mängis hiljutistes reklaamides oma konkurentide nimedega, see põhjustas aga võistlevates väljaannetes enam muhelusi kui pahameelt.

Lääneriikides on ka konkurendi toodete nõrku külgi otseselt arvustav reklaam küllalt tavaline nähtus.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

EVA LUTS

Prügimäe valvuriputka seinal on silt «VÕÕRASTEL PRÜGIMÄE TERRITOORIUMIL VIIBIMINE KEELATUD!», kuid sildist hoolimata elab prügihunnikute vahele tuulevarju paigutatud onnides kummaline kogukond.

Väikesed jõmpsikad kargavad prügi sees ringi, ise võimatult mustad. Üks neist, umbes viieaastane, tuleb võõrast uudistama ja hakkab rääkima mingis tundmatus keeles. Ukraina keeles, nagu pärast selgub. Ta saab ka vene keelega hakkama.

«Kak tebe zavut?»

«Nikak,» vastab ta.

«Kus sa elad?» küsin ma vene keeles.

«Ei kusagil,» vastab ta samuti vene keeles

«Mida sa mängid?»

«Ma ei mängi.»

«Kas need on sinu sõbrad?» küsin ma teistele poistele viidates.

«Ei,» vastab ta.

Jumala õiged vastused. Kahjuks astus ligi üks vanem poiss, haaras jõmpsikal turjast ja tassis ta mäe taha, et ta rohkem ei lobiseks.

Kastidest ja plastikaadist ehitatud onni ees tossab lõke. Tõenäoliselt ei põletata seal puid, vaid paberit ja plastikaati, mida prügimäel ohtrasti näha võib. Kõik muu, mida vähegi kasutada saab, on prügi hulgast välja sorteeritud. Lõkke ümber askeldavad räbalates mehed. «Ei tohi pildistada! Minge ära!» karjuvad nad vene keeles. Eemal teise tule ümber istuvad naised ja vaaritavad midagi.

«Praegu on nad kained, seepärast nad ei taha võõrastega vestelda,» ütleb Tartu prügimäe valvur ja veoste vastuvõtja Mart Reimann. «Purjuspäi on teine asi.» Mart Reimann on prügimäe valvurina töötanud seitse aastat, enne seda prügilaadijana. «Ega siin valvurid vastu ei pea, kuus meest on ära läinud.»

Sageli valvurid lahkuvad, sest nad ei saa prügimäe elanikega läbi või on hakanud neid kartma. «Mind päästab see, et mina ei joo. Teised valvurid armastasid nendega koos juua, siis läks tihti kakluseks. Kui ikka kümme prügimäe meest raudkangidega kallale tulevad, siis on vesi ahjus. Nad on mullegi viina pakkunud, aga olen ära ütelnud.» Mart Reimann toob neile vahel poest süüa, kuid ei osta põhimõtteliselt alkoholi.

Prügimäe valvur töötab vahetustega, 24 tundi korraga. Peale tema töötab prügimäel veel traktorist, kes lükkab prügi laiali. «Traktoristiga tekkis prügimäe rahval tüli,» ütleb Mart Reimann. «Miks, ei tea. Lubasid maja maha põletada. Tal põleski laut maha.» Kord sattus Mart Reimann kaklusse prügimäe mehega, kes tuli pärast vabandama, et oli ise süüdi.

«Kui ma vene ajal siia tööle tulin, siis mustlaslaagrit ei olnud. Elu oli luksuslik,» ütleb Mart Reimann. Elanikud ilmusid prügimäele 4-5 aastat tagasi. Rahvuselt on nad ukrainlased, osa töötas enne ehitusel, osa kolhoosides lüpsjate ja karjakutena. Kui kolhoosid ära kadusid, ei leidnud nad enam tööd.

«Mõnel neist on kodu Kaareperes, Tabiveres,» ütleb Mart Reimann. «Korteriüür on maksmata, siis käib siin kraami korjamas. Paistab, et nad siin ikka midagi teenivad. Vahel sõidavad isegi taksoga, ostavad mulle poest kohvi ja teed. Nad ostavad makke, aga paariks päevaks. Löövad selle purjus peaga vastu maad.» Prügimäe elanikud pole tööst huvitatud, kuid pidevalt vangis istuda ka ei taha. Nii nad siis elatuvadki sellest, mis leiavad.

«Nad korjavad kõike. Kui plastikaadi ja paberi eest keegi raha annaks, korjaksid nad ka seda,» ütleb valvur. «Klaasi vedasid nad ka, aga seda ei võetud nende käest enam vastu, sest klaasipurus olid tarakanid.» Varem olid prügimäe rahval head ajad, kui sõjavägi tõi vaske ja rauda prügimäele. Leitu pärast on olnud palju kaklusi. Kui keegi prügimäelt lahkub, tassitakse ta varandus kohe laiali.

«Kõik nad on üks tsunft, suguvõsa. Õed-vennad, naise ja mehe sugulased. Pealikut ei ole, kuid mõnda vanemat meest, kes on kinni istunud, kardavad nad rohkem,» ütleb Mart Reimann. «Neist väikestest poistest tuleb uus põlvkond.» Paar prügimäe last käivad abikoolis, kaks tüdrukut veetsid prügimäel oma koolivaheaega.

«Praegu on siin umbes 15 täiskasvanut, sügisel tuleb neid rohkem, sest praegu on paljud oma kodus Kaareperes. Käivad kalal ja seenel,» ütleb Mart Reimann. «Suur osa neist elab prügimäel ka talvel. Mis seal siis on, viis vatitekki peale ja magama.» Vahepeal oli mõni öösiti ka valvuriputkas, kuid pärast remonti ei lubanud valvur neil sinna jääda.

Lapsi on prügimäel umbes kaheksa, väiksemad elavad vahel sugulaste pool, nende seas ka kaks imikut. Ühel naisel on viis last. «Kaks korda on kiirabi naised prügimäelt sünnitusmajja viinud,» ütleb Mart Reimann. «Ma ei saa aru, mis elu see on. Kogu aeg must olla. Vahel on nad nagu neegrid. Magavad mustuse sees. Kellel linnas korter on, eks see siis käib seal vahel pesemas.»

Kui prügimäe elanikud jooma kukuvad, siis joovad nädalate viisi. Siis nad kaklevad, aasta tagasi leiti isegi ühe pussitatu 12 noahaavaga laip. «Peksavad naisi ja naiste sugulased peksavad neid. Üks suri tablettidest, ühel ütles süda üles ja lapsed jäid venna kasvatada.» Valvuri sõnul on kõige hirmsam see, et lapsed joovad. «10-aastane, isegi väiksem. Alguses ei saanud ma aru, mis tal viga on, käib ja kukub pikali.»

Pärnu prügimäe telefonil vastab tellimuste vastuvõtja Ulla Saan ja tema sõnul on seal päris kena. «Mina ei ole ise prügimäe rahvast näinud, nemad siit mööda ei käi. Mägi on ees ja lobudikud ei paista. Vahel nad käivad oma jalgratastega linnas, kuid nad lähevad selleks enamasti raba kaudu ringi.»

Prügimägedel elavad kogukonnad üha kasvavad ja kasvavad. Väikesel poisil ei ole dokumente ega elukohta, ta ei mängi mänge ja tal pole sõpru.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

KRISTEL RÕSS

Lasteajakirjade valik on kasvatusteadlaste arvates Eestis liiga väike. Ell-Maaja Randküla on käivitanud Eesti Lastefondi toetusel projekti, mille tulemusena on jõudnud lugejate ette uue ajakirja «Laste Maailm» esimene number, mis püüab ergutada laste loomingulist tegevust.

«Tekstilist osa on ajakirjas suhteliselt vähe. Soovime anda lapsele võimaluse teha midagi oma kätega,» ütles Ell-Maaja Randküla. Kuigi on ennustatud, et kaubaküllus lõpetab isetegemise ja koduse käsitöö, pole seda õnneks juhtunud. Ajakirja tegijad pööravad tähelepanu mitmesugustele kunstitehnikatele, mängudele ja mänguasjadele ning laste omaloomingule.

Eesti Lastefondi tegevdirektor Sirje Loot peab oluliseks seda, et «Laste Maailm» avaldab lõikeid, tööjooniseid ja näidiseid. «Lasterõivaste õmblemine, kudumine ja lihtsamate tarbeesemete valmistamine annab pere eelarvele tõhusa lisa.»

Paraku on ka «Laste Maailma» lehekülgedele jõudnud Hollywood, spider-man ja Sky Dancers, sest reklaamirahadeta on raske toime tulla.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

KRISTEL RÕSS

Vanemad, kes taotlevad teiseks poolaastaks toetust lapse lasteaia- või koolitoidu eest tasumiseks, peavad esitama avalduse ja palgatõendi kohalikku omavalitsusasutusse. Tartus saab taotlusi esitada 1.-20. augustini sotsiaalameti piirkonnakontoritesse (Rahu 8, Staadioni 48, Nõlvaku 13-2 ja Riia 18).

Esitada tuleb mai-, juuni- ja juulikuu palgatõendid (bruto- ja netosissetulek), pensionäridel pensionitunnistus ning töötutel töötu kaart.

Avaldusele tuleb märkida kõik andmed lapse kohta (nimi, kool, klass jms.). Toimetulekutoetuse saajatel pole vaja uuesti tõendada oma sissetulekuid, kinnitas Tartu linna lastekaitseosakonna peaspetsialist Merle Laanemets.

Sissetulekute piirmäära ei ole kehtestatud, toetust hakkavad Tartus saama 2276 õpilast, s.o. 15% õpilaste arvust. «Me koostame pingerea nendest peredest, mis on majanduslikult kõige kehvemas seisus,» ütles Merle Laanemets.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996