Herkel kirjutab, et kohtas seitsmenda aprilli õhtul põgusalt Poola suursaadikut Eestis hr. Tomasz Chloni. Selsamal päeval osalesid 70 aastat tagasi Katõnis hukatute mälestustseremoonial Poola peaminister Donald Tusk ja Venemaa peaminister Vladimir Putin. «Fakt, et Venemaa peaminister kohale tuli, oli kõnekas, aga seda oli ka fakt, et mingit vabandust tema poolt ei tulnud. Venemaa pole valmis Katõni veretööd sõjakuriteoks tunnistama, kuid asjaolu, et Venemaal näidati Andrzej Wajda Katõni-filmi, osutas siiski teatud läbimurdele,» märgib Herkel.
Nüüd, kolm päeva hiljem toimunu ei mahu talle pähe. «Tahtmatult tekib mõte Katõni kahekordsest needusest: president Lech Kaczynski, ta abikaasa, keskpanga president, Poola armee staabiülem, asevälisminister, parlamendiliikmed ja presidendikantselei ametnikud. Miks ometi?»
Kaksikvennad Lech ja Jaroslaw Kaczynski tulid Poola poliitika tippu viis aastat tagasi, võttes enda kätte nii presidendi kui peaministri kohad. Neid ja nende «Seaduse ja õigluse» parteid peeti populistlikuks, kuid aegamööda on neile algul osaks saanud rahvusvaheline kriitika taandunud ning pärast Jaroslaw Kaczynski lahkumist peaministri kohalt suuresti ka ununenud.
«Viimastel aastatel on Poola poliitikud teinud hästi organiseeritud tööd selle nimel, et võtta positsioone suurte rahvusvaheliste organisatsioonide tipus,» ütleb Herkel. Võitude hulka kuulub näiteks Jerzy Buzeki positsioon Euroopa Parlamendi esimehena. Andekaid ja hästi haritud poliitikuid on Poolal jätkunud.
Just viimastel aastatel - ja seega Lech Kaczynski presidentuuri ajal - on Poola Herkeli hinnangul tõusnud Ida-Euroopa riikide selgeks liidriks.