Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TOIVO KIVIMETS, TÕNU ALTMÄE
Mullune Briti Grand Prix Silverstonei rajal tõi mäletatavasti karjääri esimese MM-sarja etapivõidu inglasele Johnny Herbertile (Benetton-Renault). Damon Hilli ja Michael Schumacheri kokkupõrge avas tookord Herbertile rohelise tee pjedestaali kõrgeimale astmele. Teisena lõpetas aasta tagasi Jean Alesi (Ferrari) ja kolmandana David Coulthard (Williams-Renault).
Laupäevasel ametlikul ajatreeningul jäid tänavu traditsiooniks saanud jõuvahekorrad paika. Michael Schumacher (Ferrari) sõitis küll alguses põhiaja, kuid peatselt ületasid selle nii Jacques Villeneuve kui ka Damon Hill ning sinivalged Williamsid võtsid taas esireas kohad sisse (juba viiendat korda sel hooajal). Hill on tänavu treeningute kiireim olnud kuuel ja Villeneuve ühel korral. Ülejäänud kolm korda on võitnud Schumacher, kes laupäeval jäi kahest konkurendist selgelt maha Hillile kaotas ta 0,832, Villeneuveile 0,637 sekundiga.
Paremuse poole on asjad hakanud edenema McLaren-Mercedese meeskonnas. Kolmandat etappi järjest jõudis Mika Häkkinen otsustaval treeningul kuue parema hulka, kusjuures kohad on läinud üha paremaks Kanadas kuues, Prantsusmaal viies ja nüüd Inglismaal neljas. Tõsi, Silverstone on McLareni meeskonnale suviti ka põhiline testimisrada. Kõigil senistel etappidel esikuuikust alustanud Jean Alesi (Benetton-Renault) ei rikkunud tava ka seekord (viies koht), neljandat korda sel hooajal pääses ühte kolmest esimesest reast alustama Rubens Barrichello (Jordan-Peugeot).
Kui eilse võidukihutamise eel näis Hilli edumaa Villeneuvei ees juba üsna turvaline (25 punkti), siis nüüd on sellest alles vaid 15 punkti. 25-aastane kanadalane, kelle isa Gilles sõitis McLaren-Fordi roolis just Silverstonei rajal 1977. aastal oma esimese GP võidusõidu, startis perfektselt ning viie esimese ringi järel oli vahe teisel kohal sõitnud Alesiga juba 5,2 sekundit. Stardis magama jäänud Hill laskis endast stardisirgel mööda neli meest (Villeneuve, Alesi, Häkkinen, Schumacher) ning nagu edasine võistlus näitas, pole kaotusseisu jäänud Hill kuigi hea võitleja. Inglane hoidis küll pidevalt eessõitnud Häkkist pinge all, kuid mööduda temast ei suutnud. 90 000 pealtvaataja meelehärmiks lõppes Hilli võistlus juba 26. ringi järel, kui ta stardisirge lõpus asuvas Copsi kurvis pirueti tegi ja kruusale pidama jäi (kuulu järgi olevat parempoolse ratta laager äkitselt purunenud ja ratta blokeerinud). Kaks aastat tagasi oli Hill parimalt stardikohalt alustades samas võitnud ning toonud perekonda esimese Briti GP võitjakarika (tema isal Graham Hillil see omal ajal ei õnnestunud).
Jalgpalli EMi ajal ühe võidusõiduhuvilise taksojuhiga vesteldes arvas too inglane, et Hill pole kaugeltki nii hea sõitja, kui sealmaa press teda kujutab ning antipaatiat on kodumaal tekitanud ka tema upsakas käitumine. Mind sõidutanud roolikeeraja oli igatahes Schumacheri fänn.
Tiitlikaitsjal oli eile aga nutuvõru ümber suu. Pärast fantastilist sõitu ja esikohta vihmasajus kulgenud Hispaania GPl pole Schumacheril kolmel etapil järjest õigest võidusõidust asja saanud. Kanadas jättis Ferrari uus 10-silindriline mootor ta teele 41. ringil, Prantsusmaal ütles jõuallikas üles juba soojendusringil ja eile Silverstoneis jätkus mootoril võimu maailmameistrit vedada vaid kolm ringi (seekord oli viga veepumbas). Kümnest etapist on Schumacher vaid neljal suutnud oma auto üle finiijoone juhtida.
Ferrari läbikukkumise muutis totaalseks Eddie Irvinei katkestamine mõned ringid hiljem. Kümnendalt kohalt kuuendaks tõusnud iirlast vedas alt mootor. Schumacher ütles pärast laupäevast treeningut, et viimasel kahel nädalal Itaalias katsetatud uus käigukast ja vedrustus peaksid võidusõidukindlad olema alles järgmiseks etapiks Saksamaal.
Meeldivate mälestustega ei lahku Inglismaalt ka Schuma-cheri fännid, sest ööl vastu laupäeva ründas paarikümnepealine jõuk nende peatuspaika. Sakslasi loobiti kividega ja vardast rebiti Saksa lipp.
Villeneuvei esikoht polnud kogu 61-ringilise kihutamise ajal kordagi tõsiselt ohus. Kaks boksipeatust sujusid kui õlitatult (vastavalt 9,5 ja 7,4 sekundit) ning kanadalane sai oma kümnendal GP-sõidul teise võidu. Mulluselt indy-autode sarja võitjalt ootasid tema poolehoidjad kahtlemata rohkem kui üks esikoht (aprillis Euroopa GPl) ning enne Inglismaa etappi levisid juba kuuldused, et tema koht Williamsis Hilli kõrval tulevaks hooajaks pole enam sugugi kindel. Eilne etapp aga näitas, et Villeneuve on küps võidusõitja, kel vaja vaid veidi harjumist tema jaoks uutel radadel.
«Tõsiasi on see, et kahel järgmisel ringrajal (Hockenheim ja Hungaroring) pole ma veel kunagi sõitnud, kuid Damoni edu olen viimaste etappidega siiski suutnud tublisti väiksemaks närida,» arvas Villeneuve.
Esimest korda sel hooajal jõudis esikolmikusse Gerhard Berger (BenettonRenault). Austerlane alustas tagasihoidlikult (oli avaringi järel alles esikümne lõpus), kuid tõusis tasapisi ettepoole ning kui lõpuni oli jäänud paarkümmend ringi, möödus ta meeskonnakaaslasest Alesist (prantslase lootustele teine koht saada tegid lõpu suitsevad pidurid) ja asus kolmandaks. Pärast Häkkise teist boksipeatust tõusis Berger veel koha võrra ja jäi teiseks lõpuni.
Silverstonei kui oma viit sõrme tundev soomlane sõitis end autasustatute sekka esimest korda pärast mullusügist avariid Austraalias. Mercedes näib olevat oma mootori kallal töötanud saksa põhjalikkusega, sest eile pidasid valule vastu mõlemad McLarenid (David Coulthard sai viienda koha). Usku julgemalt tulevikku vaadata sai ka Jordan-Peugeot, kelle mõlemad autod pidasid lõpuni vastu (Barrichello neljas, Martin Brundle viies).
1998. aastal näevad F1 autosid ka korealased. Laupäeval sai teatavaks, et FOCA on nõus kahe aasta pärast korraldama ühe etapi ka Lõuna-Koreas. Rada ehitatakse maa edelaossa Collabuk-Do nimelisse kohta.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
VEIKO ASU
Algas Eesti 1996/97. aasta jalgpallimeistrivõistluste sügisring. Tempionitiitlit püüdleb kaheksa klubi. Tiitlikaitsjal FC Lantanal läheb oma peakonkurendi FC Flora vastu raskeks, sest viimane on oma ridu täiendanud mitme uue mängijaga. Taas on platsis leedulane Ri-chardas Zdancius, kelle puudumine floralaste ridadest eriti sügisel tunda andis. Pärnu Tervisest on vanemtreener Thordarson juurde kutsunud noored Andres Operi, Liivo Leetma ja Meelis Rooba. FC Floras teevad kaasa ka Argo Arbeiter, Janek Meet, Viktor Alonen ja Valdemaras Martinkenas. Thordarsoni sõnul annab ta noortele võimaluse end näidata. «Mulle meeldib mängida tugevate meeskondade vastu,» ütleb Thordarson ilmega, mis ei jäta kahtlust, et Florast kujuneb teistele sel hooajal raske pähkel. Kui Flora ja Lantana on teistest klassi võrra tugevamad, siis potentsiaalseid pronksipretendente on rohkem kolmandat medalit lähevad püüdma Tallinna Marlekor, Tallinna Sadam, Narva Trans ja Lelle SK. Viimasesse siirduvad Florast Tarmo Linnumäe, Indro Olumets, Toomas Tohver, Ivan OKonnelBronin, Marko Lelov ja Janek Kiisman. Kaasa teevad veel vahepeal Taanis mänginud Algimantas Briaunys ja mitmed teised leedulased.
Tervise mullusügisest noateral kõndimist meenutades on kogemustega mängijate kaasamine kindlasti teretulnud. Thordarsoniga seda teemat puudutades mainis islandlane, et Lelle SKs mängivad need, kes otsustamise hetkel lihtsalt joone alla jäid. Tähendab, jäävad ära igasugused jutud mingist kombineerimisest eelkõige ikka Flora huvid.
Tõenäolisemad väljalangejad on äsja kaheksa hulka pääsenud Tallinna Vall ja Jõhvi Eesti Põlevkivi. Viimane näitab küll paiguti head mängu, kuid amatööridega meistriliigas enam ilma ei tee. Klubi asepresidendi sõnul püsib klubi koos vaid tänu Eesti Põlevkivi peadirektori Väino Viilupi spordihuvile. Kui ta paari aasta pärast pensionile siirdub, võib seegi toetus kaduda.
SÜGISRINGI ESIMENE VOOR. Sadam Marlekor 1:3, Flora Lelle SK 3:0, Trans Vall 5:3, Lantana Jõhvi EP 1:0. SADAM: Pareiko, vets, Urjupin, Liivamaa, Rõtkov, Krõlov, Terehhov, Kaal, Ustritski, Kolbassenko, Slesartuk.
MARLEKOR: Andrejev (Astafjev), Ivanov, Vinogradov, Kapustin, Pasikuta, Rukinas, Volkov, Zhurkin, Leontjev, Dõmov, Olerski.
VÄRAVAD: 64. Rõtkov 8. ja 75. Volkov, 44. Rukinas.
Sügisringi esimese vooru teises kohtumises olid Kalevi staadionil vastamisi Tallinna klubid Sadam ja Marlekor. Kevadringi kahes kohtumises käis mööblimeeste jaks sadamlastest üle.
Ka seda mängu dikteeris Marlekor, minnes juba 8. minutil juhtima. Poolaeg lõppes nende 2:0 eduseisul. Teise poolaja 19. minutil mängis Marlekori kaitsjate vahel hästi Maksim Rõtkov ning ootamatult värava alanurka suunatud palli Marlekori puurivaht Andrejev tõrjuda ei suutnud. Paar minutit hiljem sai Andrejev veidi viga ja teda asendas edaspidi Astafjevi-nimeline puurivaht. Kui esimesel poolajal oli mitu korda jämedalt eksinud Urjupin, siis teisel poolajal oli hädas Kaal, lastes läbi vastase mängija. Et värava alla antud söötu keegi vahelt lõikamas polnud, lõi Juri Volkov lõppseisuks 3:1.
Skoori järgi otsustades domineeris Marlekor, kuid tegelikult aeti palli taga vahelduva eduga. Marlekor oli kaitses kindel. Sadama mängijad jõudsid küll kenasti üle keskvälja, kuid kippusid siis takerduma vastaste kaitsjatega oli raske toime tulla. Ka söödumängus oldi ebatäpsed. Marlekorlased mängisid kaitses väljapeetult ja kui olukord palavaks läkski, löödi pall nurgalöögiks. Marlekor harrastas kiireid ja ohtlikke vasturünnakuid, kus pall anti kaugele ette, lootuses mõnd ründajat leida. Sadama kaitseliin jäi Marlekori kiirele edurivile korduvalt alla ja mitmel korral tuli vastane lihtsalt maha tõmmata, halvemal juhul sündis neist eksimustest värav. Pidevalt ohtlikke sööste ette võtnud Aleksandr Olerski oli korra väravavahiga vastamisi sattumas, ent andis palli veidi pikalt ette ja ei jõudnud enne Sadama väravalukku jaole.
Sadama peatreeneri Uno Piiri sõnul pole tal Marlekori ründajate ohjamiseks vajaliku kiirusega mehi võtta. Arvatavasti tuleb vastaste ründajaid lihtsalt tihedamalt katta ja ise rohkem vasturünnakutele loota. FC FLORA: Poom, Lemsalu, Hohlov, M.Rooba, Lindmaa, Alonen, Kirs, U.Rooba, Zelinski, Oper, Rajala, Reim.
LELLE SK: Briaunys, Kiisman, Lell, Lepa, Anis, Pari, Linnumäe, Olumets, Priidel, Saviauk, Krõm, Olesk.
VÄRAVAD: 2. ja 58. Oper, 45. Rajala.
Laupäeval kohtus FC Flora Kadrioru staadionil oma duubelmeeskonna Lelle SKga. Mäng oli tasavägine. Kohe alguses oli võimalusi Lelle SK mängijatel Erko Saviaugul ja Aivar Priidelil. Seejärel teenisid omakorda floralased mitu nurgalööki. Et Lelle SK kaotusemõtetega väljakule ei tulnud, näitas nende võitluslik mäng keskväljal. Hetkeks tekkis arusaamatus FC Flora väravavahi Mart Poomi ja kaitsja Marek Lemsalu vahel, kuid floralaste õnneks ei saanud Saviauk pallile jaole. 42. minutil jättis Alari Lell Andres Operile veidi ruumi, mille too kohe ära kasutas Briaunys ei saanud 17 meetrilt värava nurka suunatud palli enam kätte. Esimese pool-aja viimasel minutil sööstis Lembit Rajala mööda mitmest kaitsjast ning lõi seisuks 2:0.
Teisel poolajal demonstreeris oma võimeid Poom, tuues ristnurgast ära väga ohtliku palli. Mitut puhku lellelaste väravat ohustanud kiire Oper lõi 58. minutil oma teise värava, hoolimata temaga kaasa jooksnud kahe kaitsja takistamispüüetest. Seejärel oli aktiivselt mänginud Indro Olumetsal võimalus, ent pall läks veidi üle ristnurga.
Kuigi kummagi poole kaitses suuri auke polnud, kuid floralased kasutasid ka vastaste väiksemad eksimused ära. Väravavaht Algimantas Briaunyst sisselastud väravates küll süüdistada ei saa, kuid mõnedes olukordades oleks siiski kindlamat mängu oodanud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Barcelona olümpia
MÄNGUD EESTLASED BARCELONA MÄNGUDEL KILDE BARCELONA MÄNGUDELT RIIKIDE ESIMESED OLÜMPIAVÕITJAD TIIT KUNINGAS
Barcelona olümpialinna õigused kinnitas ROK oma 91. istungil Lausanneis 17. oktoobril 1986. Varem oli Kataloonia halduskeskus kandideerinud 1924, 1936, 1940 ja koos Madriidiga 1972. aastal. Võitja selgus kolmandas hääletusvoorus. Ülejäänud pretendendid olid Pariis, Belgrad, Brisbane, Birmingham ja Amsterdam. Hääletamisel ei olnud kindlasti tähtsusetu seegi, et ROKi president Juan Antonio Samaranch on pärit just Barcelonast.
XXV suveolümpiamängude peaareeniks oli Estadi Olimpic de Montjuïc, mis rajati Barcelona maailmanäituse (192729) puhuks. Uuendatud staadionil avas mängud Hispaania kuningas Juan Carlos I, kes 1972. aastal oli ka ise kaasa löönud purjetamises. Olümpiavande andis purjetaja Luis Doreste Blanco ja kohtunikevande veepallikohtunik Eugeni Asencio. Olümpiatule süütas invaliidist vibulaskur Antonio Rebello, kes laskis põleva noole läbi tuleurni gaasipilve, mille tulemusena süttis urnis olümpiatuli. Mängude maskotiks oli kunstnik Javier Mariscali loodud pürenee lambakoer Cobi.
25. juulist 9. augustini väldanud olümpiamängudele oli saabunud 9368 sportlast 169 riigist. Esimest korda osalesid Namibia, Horvaatia, Sloveenia ning Bosnia ja Hertsegoviina. Eesti, Läti ja Leedu said uuesti õiguse esineda suveolümpiamängudel iseseisvate riikidena. Olümpialiikumisse naasis Lõuna-Aafrika Vabariik ning Saksamaa oli taas ühtne. Endiste N. Liidu liiduvabariikide sportlased võistlesid Sõltumatute Riikide Ühenduse nime all. SRÜ esindusse kuulunud maade sportlaste võidu puhul heistati nende riikide lipp ja mängiti rahvushümni. Viimasel hetkel pääsesid võistlema ka Serbia ja Montenegro sportlased (Sõltumatu Ühendus), kes pidid esinema ROKi lipu all.
Barcelonas võisteldi 25 spordialal 257 medalikomplekti pärast. Uued alad olid sulgpall ja pesapall. Kergejõustikukavva lisandus naiste 10 km käimine. Näidisaladeks olid pelota, rulluisuhoki ja taekwondo.
Mängude edukaim sportlane oli kuus kuldmedalit võitnud SRÜ võimleja Vitali terbo. Kaheksatel mängudel võistelnud sportlaste hulka lisandus Austria purjetaja Hubert Raudaschl (19641992). Oleks ülekohtune, kui me nüüdisaegsete olümpiamängude ajaloo viimases loos ei räägiks kolmedelt mängudelt kaheksa kuldmedalit võitnud Carl Lewisest. Seda enam, et Souli-loos pühendasime nii palju tähelepanu tema läbikukkunud konkurendile Ben Johnsonile. Kõigi aegade edukaimate olümpiasportlaste seas on Lewis viiendal kohal. Temast eespool on võimleja Larissa Latõnina (9 + 5 + 4), jooksukuulsus Paavo Nurmi (9 + 3 + 0), ujuja Mark Spitz (9 + 1 + 1) ja võimleja Sawao Kato (8 + 3 + 1). Lewisel on enne Atlanta mänge kaheksa kulda ja üks hõbemedal. Talle järgneb «kummiinimene» Ray Ewry, kes aastatel 19001908 võitis paigalt hüpetes kaheksa kuldmedalit (lisaks veel kaks 1906. aasta vahemängudelt).
Frederick Carlton Lewis sündis 1. juulil 1961 Birminghamis (Alabama osariik) kahe kergejõustikutreeneri kolmanda pojana. Ta kasvas üles Willingboros (New Jersey), kus tema isa Bill oli spordiõpetaja. Carlil oli kaks vanemat venda, Cleve ja Mack ning õde Carol. Tema ema, neiupõlvenimega Evelyn Lawler oli endine kergejõustiklane, kelle parimaks saavutuseks oli kuues koht 1951. aasta Pan-Ameerika mängudel 80 m tõkkejooksus. Ema jälgedes käis tütar Carol Lewis, kes kuulus USA koondisse kaugushüppes (sai Los Angelese OMil 1984 9. koha). Oma vanuse kohta väike ja uje Carl hakkas 15-aastaselt kiiresti kasvama ning plahvatuslikult paranesid ka tema tulemused kaugushüppes. 15-aastaselt saavutas ta 7.26, 16-aastaselt 7.85 ja 17-aastaselt jõudis Jesse Owensi omaaegsete maagiliste rekordinumbriteni 8.13. Noore Carli esimene suurem rahvusvaheline võistlus oli 1979. aasta Pan-Ameerika mängudel, kus ta sai kaugushüppes kolmanda koha. 1981. aastal tegi Lewis ajalugu, kui võitis 100 m jooksu ja kaugushüppe nii NCAA (ülikoolide) kui ka USA meistrivõistlustel. Sama oli varem suutnud vaid legendaarne Owens.
Lewise esimene suur tähetund saabus 1983. aastal. Kõigepealt võitis Lewis juunis USA meistrivõistlustel 100 m ja 200 m jooksu ning kaugushüppe. See oli saavutus, millega viimati oli hakkama saanud Malcolm Ford 1886. aastal. Kaks kuud hiljem riputati Carli kaela kolm kuldmedalit Helsingi MMil. Pärast seda on King Carl võitnud tiitlivõistlustelt kokku 16 kuld-, 2 hõbe- ja 1 pronksmedali ning püstitanud väljas ja hallis kokku 16 maailmarekordit.
Carl Lewis ei varja, et tema peamised lootused Atlantas on seotud kaugushüppega. Kuusteist aastat tema treeneriks olnud Tom Tellez on sama meelt: «Mike Powell on küll maailmarekordiomanik ja favoriit, kuid ta vaevleb vigastuste küüsis, kuubalane Ivan Pedroso aga ei tea, mida tähendab favoriidiseisus. Rohkem tõsiseid vastaseid Carlil sel alal ei ole.»
«Märtsis loeti mind juba kadunud meheks, nimetati laibaks. Nüüd tunnen taas, et olen ma ise,» ütles Lewis IAAFi GPsarja kolmanda osavõistluse järel, kui pühitseti sisse ka Atlanta uus olümpiastaadion. USA meistrivõistlustel saigi Lewis olümpiakoha vaid kaugushüppes ja 28. ja 29. juulil on näha, mida vanameister suudab. Naim Süleymanoglu sündis 23. jaanuaril 1967. aastal väikeses mägikülas Ptitaris, Bulgaaria piirkonnas, kus elavad etnilised türklased. Tema kaevurist isa oli 152 cm ja kasvuhoonetöötajast ema 141 cm pikkune. Ka Naim ise kasvas tagasihoidlikult, täpselt isa pikkuseks. Kuid ta oli väga tugev ja riigis, kus tõstjad on kangelased, avastasid Bulgaaria sporditegelased ta kiiresti.
26. märtsil 1983 püstitas 15 aasta ja 123 päeva vanune teismeline USAs Allentownis kuni 56 kg kaaluvate tõstjate maailmarekordid tõukamises ja kogusummas, pääsedes noorima rekordimehena ka Guinnessi rekorditeraamatusse. 16-aastaselt sai temast teine tõstja maailmas, kes kergitas üles kolm korda suurema raskuse kui ta ise kaalus. Tema saavutuste tunnustuseks andis Bulgaaria valitsus Suleimanovile (tollal kandis ta sellist perekonnanime) omaette korteri ja määras igakuise stipendiumi. Kuid samal 1984. aastal, kui imetõstjasse hakati hästi suhtuma, asus valitsus ründama türgi vähemust Bulgaarias. Kui Suleimanov detsembris treeningulaagrist koju naasis, avastas ta, et suur türklaste demonstratsioon oli Momtilgradis ametlike võimude poolt vägivaldselt maha surutud. Türgi-vastane kampaania intensiivistus veelgi. Moeed suleti, keelati moslemite pühad ja isegi matused, türgi keele kasutamine kuulutati ebaseaduslikuks, samuti türgi rahvarõivaste kandmine. Seadusest üleastujad pandi vangi või koguni hukati.
1985. aastal viibis Suleimanov kümnepäevases treeningulaagris Melbourneis Austraalias. Seal lähenesid talle türklased, kes pakkusid oma abi ja keelitasid Naimi emigreeruma. Tõstja lükkas abi tagasi, kuid Bulgaariasse tagasi jõudes konfiskeeriti tema pass ja asendati uuega. Nüüd pidi ta kandma nime Naum Shalamanov. Võistlustel Viinis rääkis ta reporteritele, et on oma uue nime üle väga õnnetu. Bulgaaria valitsus aga sundis teda esinema tänusõnadega riigitelevisioonis.
1986. aasta detsembris saabus Shalamanov, nüüd juba kahekordne maailmameister, taas Melbournei. Pärast võistlust viibis Bulgaaria tõstekoondis banketil Leonada restoranis Melbournei äärelinnas Hawthornis. Mingil hetkel vabandas Shalamanov, et peab minema tualetti ega tulnudki enam tagasi. Varjanud ennast neli päeva, läks ta Türgi konsulaati ja palus poliitilist varjupaika. Algul toimetati Naim lennukiga Londonisse, kuhu tõstjale saadeti järele Türgi peaministri Turgut Ozali isiklik reaktiivlennuk. Jõudnud lõpuks Türgi pinnale, suudles Suleimanov talmakit (islami sümbol) ja temast sai rahvuskangelane.
Olümpiareeglid näevad ette, et kui sportlane vahetab kodakondsust, võib ta ma uut kodumaad rahvusvahelistel võistlustel esindada alles kolme aasta pärast. Seda juhul, kui ta ei saa lahkumisluba oma seniselt kodumaalt. Bulgaaria valitsus andis sellise loa 1988. aastal pärast seda, kui oli saanud Türgi valitsuselt miljon dollarit ja kinnituse Süleymanoglult, kes nüüd oli saanud oma originaalnime türgi ekvivalendi, et ta hoidub avalikust kriitikast oma endise kodumaa vastu.
Souli olümpiamängudel täitis Naim Süleymanoglu kõik türklaste lootused. Sulgkaalus püstitas ta rebimises kaks maailmarekordit. Rekord tuli ka tõukamises ja kogusummas ning tema kahe tõste summa oli suurem kui kergekaalu võitjal! Süleymanoglu rebimise ja tõukamise tulemused olid paremad kui inimkraanaks nimetatud Paul Andersonil, kes võitis raskekaalus 1956. aastal Melbournei OMil. Anderson kaalus tollal 137,9, Süleymanoglu Soulis aga vaid 59,8 kilo!
Barcelonas kordas Süleyman-oglu sulgkaalus oma olümpiavõitu, jättes teiseks Bulgaaria esindaja Nikolai Pealovi. Atlantas läheb türklane võitma oma kolmandat olümpiakulda ja on lubanud seejärel tippspordist loobuda.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Eesti koondises võistlesid aerutaja Tiit Tikerpe, jahilaskurid Urmas Saaliste ja Peeter Päkk, jalgratturid Erika Salumäe, Lauri Aus ja Raido Kodanipork, judomaadleja Indrek Pertelson, kergejõustiklased Valeri Bukrejev, Jüri Tamm, Andrei Nazarov, Erki Nool ja Anu Kaljurand, maadlejad Valeri Nikitin, Helger Hallik, Arvi Aavik ja Küllo Kõiv, laskur Inna Rose, lauatennisist Igor Solopov, viievõistleja Imre Tiidemann, purjetajad Tõnu Tõniste, Toomas Tõniste, Krista Kruuv ja Kaijo Kuusing, sõudjad Jüri Jaanson, Roman Lutokin, Priit Tasane, Marek Avamere, Vjateslav Divonin, Toomas Vilpart ja Toomas Virkus, ujujad Indrek Sei, Marco Pachel, Aldo Suurväli ja Ilmar Ojase, vehklejad Kaido Kaaberma ja Viktor Zuikov ning vibulaskur Raul Kivilo. SRÜ esinduses võistles jahilaskur Andrei Inein, kes Atlantas kuulub Eesti koondisse.
Olümpiamedali võitsid Erika Salumäe (kuld trekisprindis) ning Tõnu ja Toomas Tõniste (klassis 470).
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Uus-Meremaa purjetaja Bruce Kendall võitis Soulis kuldmedali purjelaual. Tema õde Barbara Ann, endine go-go tantsijanna Bali saarelt avaldas kodus arvamust, et vennal ei maksaks nina püsti ajada, sest ka tema võiks samaga toime tulla. Sündis kihlvedu ja Barbara Ann Kendall naasiski Barcelonast koju kuldmedaliga naiste purjelaual. Temast sai ühtlasi Uus-Meremaale teine nais-olümpiavõitja (esimene oli 1952. aastal Helsingis kaugushüppe võitnud Yvette Williams).
1976. aasta Montreali mängude tutvustamisel tegime juttu Ungari kergejõustiklastest Imre ja Miklós Nemethist, väites, et nad on olümpiaajaloos ainus isa ja poeg kombinatsioon kergejõustikus, kes võitnud mõlemad kuldmedali. Barcelona mängudega seoses peame tegema aga vigade paranduse, sest üks selline paar leidub siiski veel. 4 x 400 m teatejooksus tuli olümpiavõitjaks Chip Jenkins, kelle isa Charles Jenkins oli samal alal olnud võidukas 1956. aastal Melbourneis.
Naiste 100 m tõkkejooksus üllatusvõidu saavutanud kreeklanna Paraskevi Patalidou kuldmedal oli üldse esimene Kreeka naiste võidetud olümpiamedal. Lisaks oli tema kuldmedal Kreeka kergejõustiklastele alles kolmas (Spyros Louis 1896 maratonis, Konstantinos Tsiklitiras 1912 paigalt kaugushüppes).
Barcelonas võis näha võistlemas tervet plejaadi staazhikaid olümpia-sportlasi: USA ratsutaja John Michael Plumb osales juba oma seitsmendatel mängudel, kuuendat korda olid olümpiaareenil Rootsi laskur Ragnar Skanåker ja Suurbritannia kergejõustiklane Tessa Sanderson (teda näeme ka Atlantas!), Kanada ratsutaja Christilot HansonBoylen (esimese ja viimase olümpiaesinemise vahe 28 aastat!, 196476, 1984, 1992) ning Suurbritannia ratsutaja David Broome.Tähelepanu äratas ka 39-aastane USA staier Francie Larrieu Smith, kes võistles 1500 m jooksus juba Münchenis, Soulis sai viienda koha 10000 meetris ja nüüd Barcelonas tegi kaasa maratonis. Evelyn Ashford alustas oma olümpiakarjääri 19-aastaselt Montrealis viienda kohaga 100 m jooksus, nüüd, 36-aastaselt võitis kuldmedali 4 x 100 m teatejooksus. Montrealis võistelnutest võib mainida veel 37-aastast kuulitõukajat Udo Beyerit.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Indoneesia5.08.1992Susy Susanti sulgpalli naiste üksikmäng Leedu5.08.1992Romas Ubartas kettaheide Alzheeria8.08.1992Hassiba Boulmerka naiste 1500 m jooks SRÜ26.07.1992Konstantin Lukatik laskmine vabapüstolist
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996