Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
KARL TAKLAJA
Esmaspäeval oli Tallinnas Eesti anarhistide esimene kokkutulek, mis algas kell pool kaheksa õhtul kogunemisega Balti jaamas, kust suunduti rongkäigus läbi linna. Anarhistide kogunemine lõppes kell 21 alanud punkbändide kontserdiga Von Krahli teatris.
Kell 19.30 oli Balti jaama juurde kogunenud sadakond anarhisti, kes oma koleda välimuse ja laamendava käitumisega linlasi hirmutasid.
Alternatiivnoori oli jälgima saadetud politseiauto, kes kohati venivat ja mitte koospüsivat rongkäiku eemalt seiras.
Jaamast vanalinna suundudes ületasid anarhistid tiheda liiklusega tee selleks mitteettenähtud kohas, tekitades oma käitumisega võimaliku liiklusohtliku olukorra. Ilmset seaduserikkumist jälgisid eemalseisvast politseiautost mitte midagi ette võtvad korravalvurid. Pealtnäha joobes oli ka hulk end anarhistideks pidavaid teismelisi noori, kelle korralekutsumiseks samuti midagi ette ei võetud.
Eriti meeldis anarhistidele suur hulk fotograafe, kes «noorte» kokkutulekut jälgima oli tulnud. Oma agressiivsust fotograafide vastu väljendasid nad sõimu ja ähvardustega. Õnneks sõnadelt tegudele ei mindud, vaatamata sellele, et kaks-kolm tugevalt nokastanud anarhisti oma provotseeriva käitumisega rongkäigu agressiivset meeleolu püüdsid kujundada. Ehk distsiplineeris anarhiste vahepeal veel ühe politseidzhiibi kohaleilmumine.
Rokkmuusikust anarhist-kirjanik Tõnu Trubetsky väitis mõned päevad enne rongkäiku, et see üritus ei ole otseselt suunatud Eesti riigi vastu.
«Anarhistid on praktilises elus vähem agressiivsed kui ükski teine poliitiline vool,» märkis Trubetsky BNSile.
Ta lisas, et rongkäik oli eelkõige mõeldud anarhismi teadvustamiseks Eestis. Trubetsky selgituse kohaselt on anarhistid põhimõtteliselt riigi kui sellise vastu, kuid ajalooliselt on anarhistid alati toetanud väikerahvaste iseseisvust.
«Ma ise ei viitsi sellel üritusel osaleda, küllap saavad nad ka minuta hakkama,» nentis väidetavalt Eesti üks esianarhist.
Vastupidiselt oma vaadete selgitamisele tegelesid anarhistid esmaspäeval läbi linna marssides joomise ja looma moodi röökimisega. Rongkäigus puudusid ka näiteks loosungid, mis midagi selgitada oleksid püüdnud.
Tõnu Trubetsky sõnul pidi Eestis tegutsema ka Maavalla Anarhistlik Liit (MAL), kuid selle liikmeskond ei ole kuigi kindlalt organiseerunud. Punkar Villu Tamme ütles, et tema on kuulnud üksnes liidu nime, kuid selle tegemistest ei ole tal õrna aimugi.
Riik on anarhistide väitel vägivaldne moodustis, sest riik sunnib täitma seadusi. «Kui peaks tekkima mittevägivaldne riik, poleks me selle vastu,» selgitas Trubetsky.
Anarhistide pidu kulmineerus Von Krahli teatris, kus astusid üles sellised punkkollektiivid nagu J.M.K.E, Operatsioon Õ, Psychoterror, Kurjam, Pööloy Gläänz, Vinnie Puhh ja Blind.
«Punk on anarhismi vool, mis väljendub muusikas ja kirjanduses,» selgitas Trubetsky punkansamblite osalemist anarhistide üritusel.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
TALLINNA "POSTIMEES"
Pärast 30. juunit registreeritud sõidukite pealt peab Tallinnas elav sõidukiomanikust eraisik või Tallinnas registreeritud asutus tasuma vaid poole kehtivast mootorsõidukimaksust - seega 5 krooni asemel 2.50 krooni mootorivõimsuse iga kilovati kohta, teatas läinud nädalal Raepress.
Alates juulist ei soorita autoregistrikeskused ühtegi tehingut, kui maks pole tasutud.
25. juuniks oli Tallinna mootorsõidukimaksu laekunud 27 miljonit 753 000 krooni. Kohaliku maksu kehtestamisega taheti linna selle aasta eelarvesse saada lisaraha 25 miljonit krooni.
Laekunud raha kavatseb linn kulutada Tallinna teede ja tänavate korrastamiseks.
Kellel on mootorsõidukimaks auto eest juba tasutud, see teisel poolaastal uuesti maksma ei pea. Maksu tähtaeg oli 1. mai. Iga maksmisega viivitatud päeva eest on viivis 0,15 protsenti.
Mootorsõidukimaksu tuleb maksta kõigil Tallinnas registreeritud sõidukitel 5 krooni mootorivõimsuse kilovati eest. Autoregistri arvutuste kohaselt pidid siiani pealinna autoomanikud maksma keskmiselt 280 krooni aastas.
Tallinna rahandusameti juhataja Heino Tonsiveri sõnul olid põhimõtted mootorsõidukimaksu kehtestamisel lihtsad: tasub isik või asutus, kelle aadress autoregistrikeskuse (see on ka sõiduki registreerimistunnistusel) andmetel on Tallinnas, tasutakse mootorivõimsuse kilovati järgi ning maksuperiood on üks aasta.
Erand tehakse vaid juhul, kui auto muretsetakse teisel poolaastal - siis mingeid tagasimaksmisi ette nähtud ei ole. Seni on tagasi makstud vaid nendele isikutele, kes elavad väljaspool Tallinna ja on eksikombel mootorsõidukimaksu tasunud.
Maksma ei pea samuti ka pärast auto ostmist, kuid ainult juhul, kui sama auto eest on eelmine omanik maksu juba tasunud, sõiduki registreerimisnumber ostu-müügitehinguga ei muutu ning senine omanik annab mootorsõidukimaksu tasumist tõestava dokumendi edasi uuele omanikule.
Autoregistribürood ei registreeri ühtegi autot, mille omanik on nende andmetel tallinlane. Erandi teevad vaid arvelt lõplikult maha kantavad sõidukid. Eelmise auto eest tasutud maksu uuele autole üle ei kanta. Kui auto müüakse, siis maksu tagasi ei saa, nagu ka auto varastamise puhul.
Kui maksudokument on kadunud või varastatud, võib omanik esitada rahandusametile avalduse maksu maksmist tõestava dokumendi koopia saamiseks. Kviitungi puudumisel võib liikluspolitseinik sõiduki kasutajat trahvida kahe päevapalga ulatuses.
Maks tuleb tasuda endiselt ükskõik millisesse kommertspanka, kandes selle Tallinna rahandusameti pangaarvele Tallinna Pangas nr. 102043769, panga kood on 783.
Mootorsõidukimaksu soodustus kehtib pensionäridele, neil tuleb sellest tasuda 50 protsenti - nemad maksavad teisel poolaastal 1,25 krooni. Mootorsõidukimaksust on vabastatud riigi ja kohalike omavalitsuste organid, diplomaadid ja esimese ning teise grupi invaliidid.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
EPP ALATALU
Hiljutine teade, et Allika ja Tatari tänava nurka ehitatakse juutide sünagoog, oli osaliselt veidi ennatlik. Riigi maa-amet ei ole veel otsustanud riigimaa eraldamist progressiivsele juudi kogudusele. Samas on konservatiivsem juudi kogudus asunud ehitama sünagoogi Karu 16 asuva juudi gümnaasiumihoone juurdeehituse teisele korrusele.
Eesti juudi kogukonna esinaine Cilja Laud rääkis «Postimehele», et kogukond Tatari ja Allika tänava nurgale sünagoogi ei ehita. Tema sõnul oli üks kogukonna liikmeid, kellele meeldib judaismi progressiivne suund, otsustanud moodustada oma sünagoogi ja on leidnud ka toetajaid. Valitsus andis sünagoogi ehitamiseks loa, maa-amet ei ole teinud maaeraldust.
David Slomka, kes on progressiivse juudi koguduse loomise initsiaator, ütles «Postimehele», et kuni ei ole lahendatud maaküsimus Tatari ja Alliku tänava krundi saamiseks, on vara sünagoogi ehitamisest rääkida.
Maaküsimus tuleb otsustada maa-ametis, siseministeerium, mille halduses on ka riigi usuasjade talitus, on aktsepteerinud juudi sünagoogi ehitamiseks selle krundi eraldamise, millele plaaniti kunagi ehitada põllumajanduse projekteerimise instituudi hoone ja milleks ka vaiu maasse on löödud.
David Slomka sõnul võib juhtuda, et praegu ametlikult registreeritud kahest kogudusest võib saada ka üks.
Cilja Laud selgitas, et juudi kogukond sai endale osta juudigümnaasiumi hoonele tehtud juurdeehitise, see on ehitatud 1973. aastal ja olnud kasutusel merekoolina. Hoone vajab korralikku remonti. Juudi kogukonna sünagoog tuleb sinna teisele korrusele. Ennesõjaaegne juudi sünagoogihoone lammutati sõja ajal ja praegu kasutatakse palvetamiseks Magdaleena tänaval asuvat väikest maja, kuid see pole korras.
Eesti juudi kogukonnal on Cilja Laudi sõnul 3000 liiget ja ka juutide lapsed tahavad sünagoogis käia, mistõttu on üht korralikku sünagoogi vaja.
Eestis ortodoksseid juute, selliseid, keda näeb New Yorgis või filmides, ei ole. «Meie taastasime koguduse nagu ta oli eesti ajal. Siis oli meil konservatiivne sünagoog ja me loodame, et me saame taastada ta nagu ta oli, see on ka põhikirjas kirjas,» rääkis kogukonna esinaine Cilja Laud.
Juudi kogudused olid kaheksas Eesti linnas
Cilja Laud rääkis, et enne sõda tegutses Eestis ortodoks-konservatiivne sünagoog. «Konservatiivsünagoog tähendab, et meie rabi saab olla üksnes mees, naised ja mehed istuvad eraldi, aga meie naistena oleme sellega absoluutselt nõus,» ütles Cilja Laud.
Tema sõnul on Eestis olemas inimene, kes täidab rabi kohuseid, Anatoli Shlavi tuleb ilusti oma ülesannetega toime, räägib heebrea ja jidishi keelt. Meil om olemas juudi koguduse gabe ehk juudi koguduse esimees Eliaser Beltshikov. Juutidel on Rahumäel ka oma kalmistu ja palvetusmaja. Juutide matused on Laudi sõnul enamasti Rahumäel, sealses kabelis on hüvastijätmine.
Enne sõda tegutses Eestis juudi usuühing, mis asus aadressil Maakri 5. Juudi usuühingud olid veel Pärnus, Tartus, Valgas, Võrus, Narvas, Rakveres ja Viljandis. Tallinnas ja Tartus oli ka juudi erareaalkool ning Tallinnas eragümnaasium.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
JAANUS PUTTING
Esmaspäevast alates sõidab Tallinnas 8. trolliliiniga samal marsruudil Tshehhi päritolu autobuss Karos B731, öeldi «Postimehele» Tallinna trammi- ja trollibussikoondisest. Tegu on ühe võimaliku bussimargiga, mis lähitulevikus peaks hakkama seni pealinna tänavatel liikunud autobussidele uut konkurentsi pakkuma.
Tallinna trammi- ja trollibussikoondisel on bussi tootjaga saavutatud kokkulepe, et enne, kui bussid lõplikult ära ostetakse, katsetatakse nende sobivust siinsete oludega vähemalt 2-3 kuud.
Mõningatelt detailidelt pisut Ikarus-bussiga sarnanevad ühissõidukid on varustatud Renault diiselmootoriga ning mahutavad 31 istuvat ja 63 seisvat sõitjat.
Autobussi Karos B731 valmistajad on mõelnud ka invaliidide peale - nemad pääsevad ühissõidukisse spetsiaalse ukse kaudu.
Hetkel on liinil küll ainult üksainus rohkem kui miljon krooni maksev autobuss, kuid pärast sobivustesti õnnestunud läbimist peaks neid linnaliinidele veelgi juurde tulema.
Trammi- ja trollibussikoondisest märgiti «Postimehele», et loomulikult ei välistata ka muude bussimarkide katsetamist, välja valitakse siiski need, mis hinna sobivuselt ning vastupidavuselt Tallinna tingimustes ennast kõige rohkem õigustavad.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
TPM
Sel nädalal alustab Tallinna keskkonnaamet koostöös Tallinna liikluspolitseiga diiselsõidukite heitgaaside mõõtmist pealinna tänavatel, teatas Raepress.
Keskkonnaameti atmosfääriõhu kaitse osakonna juhataja Tarmo Pauklini sõnul võetakse erilise tähelepanu alla tossavad bussid ja diiselveokid.
Tallinna liikluspolitsei abikomissar Ivar Pajumets kinnitas mais nõupidamisel keskkonnaametis, et siiani ei ole tossavaid busse ja sõiduautosid kontrollitud ja nende omanikke trahvitud, sest puudub vastav aparatuur.
Keskkonna saastamise eest, mille hulka kuulub ka tossava autoga sõitmine, võib Pajumetsa sõnul karistada kümne kuni saja päevapalga ulatuses, mis on 220 kuni 2200 krooni. Heitgaaside mõõtmise aparatuuri ostis linnale keskkonnaamet.
Raepressi teatel alustavad selle aparatuuriga tööd nii ameti kontrolörid kui ka liikluspolitseinikud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
JAANUS PUTTING
Keskuurimisbüroo langetab otsuse Tallinna linnapea Jaak Tamme väidetavalt ebaseadusliku korteritehingu suhtes tuleval nädalal, ütles «Postimehele» keskuurimisbüroo abidirektor Kersti Jundas.
Algselt pidanuks keskuurimisbüroo jõudma selgusele, kas linnapea Tammele esitatakse süüdistus või tunnistavad uurijad tema korterimüügi seaduslikuks, juba eelmisel nädalal, kuid Jundase sõnul lükkus otsuse tegemine järgmisse nädalasse «objektiivsete ja subjektiivsete tegurite» kokkulangemise tõttu.
«Üks härradest ei tulnud eelmisel nädalal kohale ning meie uurijal on sel nädalal sess,» selgitas keskuurimisbüroo abidirektor otsuse edasilükkamise põhjusi.
Mäletatavasti algatas kaitsepolitsei 22. märtsil kriminaalasja fakti kohta, et linnapea Jaak Tamm ja endine abilinnapea Ivar Lindpere ostsid Tallinna vanalinnas korteri, mille nad aasta alguses maha müüsid. Aprillis suunas riigiprokuratuur asja uurimiseks keskuurimisbüroosse.
Tallinna linnavolinikud Andres Kork ja Feliks Undusk on väitnud, et nii Tamm kui ka Lindpere said korteri ebaseaduslikult ning teenisid kortereid neli korda turuhinnast odavamalt müües korruptiivset tulu.
Jaak Tamm on omakorda korduvalt kinnitanud, et sai korteritehinguga pigem kahju kui kasu.
Tamm peatas kriminaalasja tõttu oma kuulumise Koonderakonda, et erakonna mainet enne kohalike omavalitsuste valimisi mitte kahjustada. BNSi teatel on Koonderakonna esimees ja peaminister Tiit Vähi süüdistanud keskuurimisbürood uurimisega venitamises.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
KAIDO TIITS
Uutes elamurajoonides seisvad autoromud, mis tihti õli ja diislikütust maha tilgutavad, riivavad silma ning võtavad parkimisruumi ära. Mõne aja pärast muutuvad romud rüüsteobjektiks.
Noorukitele meeldib vanade veokromude kallal vandaalitseda. Lastele on romud meeldivaks turnimis- ja mängupaigaks. Võib ka juhtuda, et autovrakid varjavad juhtide vaatevälja, põhjustades liiklusohtlikke olukordi.
Tallinna politseiprefektuuri pressiesindaja sõnul peab linnaosa valitsus otsustama, mida seisvate romudega teha. Omanikke võib trahvida, kuid nende leidmisega võib raskusi ette tulla.
Lasnamäe linnaosa vanema asetäitja Arvi Taniloo ütles, et rüüstatud veokivrakid viiakse koostöös politseiga minema. Omanik peab hiljem kõik kulud ja maksud tasuma ning pärast seda otsustatakse, kas auto antakse omanikule tagasi või müüakse vanarauaks.
«Sõidukorras veokeid võib majade vahele parkida, kui inimesel muud võimalust pole,» ütles Taniloo.
Haabersti linnaosa vanema asetäitjad Kalev Joonas ja Tiit Koppel lubasid, et seisvad romud veetakse majade vahelt minema. Joonase sõnul on lihtsam valesti pargitud või liiklust segavate sõidukitega, mis teisaldatakse.
Koppeli sõnul on aga problemaatiline olukord õigesti pargitud romudega, sest hiljem võib omanikega tekkida kohtuvaidlus. Kui omanik ei selgu, viiakse sõidukid lihtsalt vanarauaks.
Mustamäe linnaosa vanema asetäitja Jüri Kröönström märkis aga, et minema viiakse ilmsed romud, mida poole aasta vältel pole liigutatud. Kõige raskem ja tõsisem töö on omanike otsimine, mida tuleb kohtuvaidluste vältimiseks teha.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
ERNA SEPP
Hiljuti jooksis mitmes päevalehes läbi teade, et Ameerika Ühendriikide üks suurimaid karastusjookide firmasid Monarch International Inc. kavatseb Tallinna rajada oma tütarfirma. Viimane hakkab tootma koolajooke sissetoodava kontsentraadi baasil. Kuidas aga jääb algtoorme - toorveega, sellest pole otseselt juttu olnud.
Tahaksime küll väga loota, et ei korduks enam sama aps, mis leidis aset juba mõnd aega tegutseva karastusjookide tehasega Mustamäel. Ja nimelt - seal tarniti Eestisse miljonitesse kroonidesse ulatuva maksumusega puhastusseadmeid ning hakati nende abil puhastama Ülemiste järvest transporditavat pinnavett ja seda vaatamata sellele, et kohapeal on piisavalt saada kõrgekvaliteetset põhjavett («Õhtuleht», 1993, 16. märts: «Karastusjoogid inimsõbralikumaks»).
Kolm aspekti
Analoogilisel lähenemisel on mitu aspekti. Esiteks sotsiaalne. Teatavasti ükskõik kui tahes keeruline pinnavee puhastamise protsess ei ole veel võimeline tagama sellist joogivee kvaliteeti, nagu ta seda on ühe parima veekvaliteedi omadustega kambriumi-vendi veekompleksil Tallinnas ja selle ümbruses.
Teiseks on põhjavesi puhastatud pinnaveest odavam, mis teeb ka odavamaks selle baasil valmistatava toote, ning lõppkokkuvõttes jääks võitjaks tarbija.
Ja kolmandaks: plusspoolele jääb ka strateegiline aspekt, mis tänapäeva tingimustes pole sugugi vähem oluline - põhjavesi on igal juhul kaitstud välisreostuse ohtude eest.
Ajalehtedest on läbi jooksnud teade, et lisaks limonaadile hakkab tehas valmistama ka kolmekordselt filtreeritud joogivett. See tähendab aga, et ka uues tehases hakatakse toorveena kasutama kahtlase kvaliteediga pinnavett. Jäetakse nagu kahe silma vahele, et täiuslikku pinnavee puhastamise tehnoloogiat lihtsalt veel ei eksisteeri, see on pidevas täiustamise faasis.
Seda väidet on kinnitanud ka hilisemad uuringud. Nimelt ei ole osoneerimine ega jaotusvõrgu biopuhastus veel viimane sõna selles keerulises veepuhastamise tehnoloogia valdkonnas.
Omaette jutt on seisnud pudelivee kvaliteet («Terviseleht» 1996, 22. mai: «Joogem toorest vett»).
Tarbijakaitse seisukohast peaksid karastusjookide kvaliteedi eest hea seisma kohalikud võimuorganid. Nemad aga aktsepteerivad järjekordselt pinnavee kasutamise tehnoloogiaga tehase rajamist Tallinna. Jääb mõneti mõistmatuks, miks see sünnib juba teist korda, miks ei astu vahele vastavad organid. («Kauba-leht», 1993, 19.-16. veebruar: «Laitmatust joogiveest võib saada nõutud kaup kohaliku turu jaoks».) Või on rahvas kõigest sellest väsinud, muutunud apaatseks, ükskõikseks? Aeg jätab oma pitseri.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
TRIIN PARTS
Laupäeval õnnistas Tema Ekstsellents peapiiskop Justo Mullor Garcia sisse Püha Birgitta nunnakloostri ajutised ruumid. Katoliku keskusele kuuluvas majas tegutseb klooster uue hoone valmimiseni Pirital, kus on ordu ajalooline asupaik.
Birgitta ordu Tallinna klooster on varemetes juba 1577. aastast. Klooster taastati Eestis 1994. aasta aprillis, mil brigitiini nunnad asusid taas Tallinna.
Esialgu elasid nad Kadriorus Vatikani saatkonnahoones, kust kolisid Munga tänavale Peeter-Pauli kogudusele tagastatud majja. Ruumide sisseõnnistamise tseremoonia viis läbi apostellik administraator Justo Mullor Garcia, kes resideerib ka suursaadikuna Eestis, Lätis ja Leedus.
Kloostris elab praegu kuus nunna ja üks noviits - eestlane õde Debora. Õde Debora rääkis kloostri kodukorrast, mis toetub sajanditepikkustele traditsioonidele.
Birgitta ordu nunnad järgivad eluviisi, mis põhineb vaesusel, kuulekusel ja kasinusel. Kehtib benediktiini ordu põhimõte, mis käsib igapäevaelus hoida palve ja töö tasakaalus ning keelab teha ühte teise arvel.
Ordu töökeeleks on itaalia keel, mis aitab järgida ühte ordu deviisi - unita (ühtsus). See seisneb nunnade liikumises kloostrist kloostrisse, näiteks on Tallinna kloostris praegu kolm itaallannat, üks hindu, üks mehhiklanna, üks poolatar ja üks eestlanna.
Selline korraldus aitab säilitada ordu ühtsust ja hoiab ära kloostrite eraldumise üksteisest. Brigitiini ordus on 30 kloostrit ja sinna kuulub praegu ca 1000 nunna.
Nunnaks saamiseks kulub kümme aastat
Õde Debora rääkis ka nunnade ettevalmistusest. Kõigepealt tuleb läbida aspirandi aeg, mis tutvustab ordut rohkem väljastpoolt, ning selle pikkus ei ole reglementeeritud.
Sellele järgneb postulandi aeg, mil ordu kaalutleb soovija sobivust ja antakse võimalus tutvuda ordu reeglitega seestpoolt. See aeg, mil kandidaat võtab osa õdede ühistest söögikordadest, kestab poolest aastast kuni kahe aastani.
Kui selle aja jooksul teda ordusse vastu ei võeta - kas ei soovi seda tema ise või ei sobi ta mingil põhjusel ordule -, eemaldub kandidaat.
Postulandi ajale järgneb novitsiaat, mis kestab ühe aasta. Noviits on loobunud oma endisest elust, mida sümboliseerib talle antud uus nimi. Soovi korral võib aga säilitada ka vana nime.
Aasta pärast saab noviitsist nunn, algab juuniori aeg, mis kestab viis aastat. Pärast seda annab nunn igavesed tõotused ning saab ordu täisliikmeks, mille märgiks on krutsifiksiga sõrmus.
Praegused ruumid on ajutised
Munga tänava maja kasutavad Püha Birgitta nunnad kuni Pirita kloostri taasvalmimiseni. Birgitta ordu ametlik esindaja Pirita küsimustes Lagle Parek ütles «Postimehele», et maa Pirita kloostri territooriumil on juba ostetud ning käib asjaajamine hoone projekti ja ehitusega seonduvas. Uus hoone valmib varemetest põhja poole.
Praegused ruumid asuvad Munga tänavas läbi kolme korruse ning on sisustatud väga mugavalt ja maitsekalt. Majas on kabel, söögituba, raamatukogu ja elukambrid kloostri päriselanike tarvis. Nunnade kambreid on üheksa, kõik nad on sisustatud ühtemoodi, kuid omal valikul võivad nunnad panna seintele pildid. Lisaks neile ruumidele on ka külalistetoad ning ruumid katoliku piiskopi korterile - selleks ajaks, kui Eesti endale piiskopi saab.
Pirita kloostri uued päevad
Püha Birgitta on Uplandist pärit rootsi neiu, kes juba lapsena nägi ettekuulutusi. Ta sai käsu luua oma usuordu. Birgitta võttis ühendust paavstiga, kes lubas lõpuks ka ordu luua.
Eestis asutati Püha Birgitta klooster 1407. aastal ning oli alguses mõeldud mõlemast soost elanikele. Pirita klooster oli suurim Vana-Liivimaal.
Pärast reformatsiooni algas kloostri lagunemine, 1564. aastal põles klausuur ja 1575. aastal, Liivi sõja ajal, rüüstasid kloostrit Ivan IV Julma väed ning purustasid selle 1577. aastal.
Pärast Põhjasõda muutus klooster lõplikult varemeteks ja selle territooriumile asusid talupojad, kes kasutasid ka kloostri kalmistut.
1992. aastal saatis Birgitta ordu juht ema Tekla Eesti valitsusele kirja sooviga rentida Pirita kloostri varemed. Aprillis kaks aastat tagasi asusid Birgitta ordu nunnad taas Eestisse, nüüdseks on asutud ka Pirita kloostrit taastama.
Arvatavasti suureneb katoliku kiriku populaarsus Eestis tänu brigitiini ordu tegevusele veelgi. Suveks on Pirita kloostri varemetesse plaanitud mitmeid kontserte ja edaspidiseks ka teatrietendusi - eesti kirjandusest tuntud «Pirita kloostri viimased päevad» ei ole siiski viimasteks jäänud.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
KÜLLIKE ROOVÄLI
Kui politseiprefektuuri personaliosakonda tulnu edukalt arstide kadalipust läbi pääseb ning «võitlusvõimeliseks» tunnistatakse, riietatakse ta sinisesse mundrisse. Tundmatuseni muutunud linnakodanik saab politseikoolis kümme kuud erialast väljaõpet ning põue nahkkaantega töötõendi, mille küljes metallist zhetoon. Vastavalt vajadusele kannab ta ametiülesannete täitmisel relva ja erivahendeid - käeraudu, kumminuia ning gaasiballooni.
Värske politseinik kirjutab alla ametivandele, mis kohustab teda jõudu säästmata teenima rahvast ja riiki ning vajadusel andma oma elu. Ta tutvub sisekorra eeskirjadega, mille järgi tuleb muuseas ka täpselt tööle ilmuda. Esialgu on vaba elu nautinud noorel raske kohaneda käsutäitmise ja kell 8 algava tööpäevaga.
Tööd jagub, palka jääb väheks
Kui noor politseinik oma töökohustusi täitma asub, saab ta teada, et Tallinna politseiprefektuuris on 1408 koosseisulisest ametikohast täidetud 1248. See tähendab, et 11,4 protsenti tööst ei jää mitte tegemata, vaid on olemasolijate vahel ära jagatud, nagu ka ülejäänud palgafond, mida jagatakse töötulemuste järgi.
Politseiniku palk on keskmiselt 2100 krooni: 48,6 protsenti Tallinna politseinikest on vanemametnikud, kelle kõrgem palgaaste ja pikem staazh kergitab ka teiste keskmise tasu kõrgemaks.
Esialgu ei tea algaja korravalvur midagi Tallinna ränkraskest kuritegevuse statistikast, kuid peagi tunneb ta omal nahal, kui palju tuleb rabelda, et alguses üle jõu käivana näiva koormaga hakkama saada.
Tihti kuluvad töö tegemiseks ka õhtutunnid, mille eest tavaliselt lisatasu ei saa - ületunnitöö on üldiselt keelatud ja ette nähtud vaid vastava korralduse puhul. Kui korravalvuri töö ei kulge patrullis või korrapidamises 12- või 24-tunniste vahetuste kaupa, vaid müstilise kella viieni, pole tal tihti muret hiliste õhtute sisustamisega. Seda eriti kriminaalpolitseinike puhul.
Kui algaja arvab, et ajapikku saab ta oma töödega ühele poole selleks ajaks, kui inglased teed joovad, tuleb tal ametist loobuda. Kohverkirjutusmasin on paljude politseinike ja uurijate õhtute aastatepikkune kaaslane.
Noor politseinik ei oska arvata, et Tallinna politseiniku päev ei koosne mitte actionist, vaid rutiinist: paljud ei kujuta ette, et ka tavaline patrullija peab pärast päti tabamist kirjutama pikki ettekandeid ja protokolle ning neid juriidiliselt korrektselt vormistada oskama.
Püstolit paugutades kurjategijat jälitada igaühel ei õnnestu, küll aga võivad politseinikud ootamatu kuulirahe ohvriks langeda.
Tallinna politseil pool (kuning?)riiki
Tallinna politseiprefektuuri teabegrupi arvuti ütleb, et Tallinn on asum, mille territooriumil elab 29,4 protsenti kogu Eesti elanikkonnast, samas pannakse seal toime 47,5 protsenti kogu riigi kuritegudest.
Tallinna politseiprefektuuri koormus on ligi pool riigi koormusest, ülejäänu jagavad omavahel ära 16 politseiprefektuuri. Tallinn on kuningriik, mida keegi ka hobuse vastu poleks nõus vahetama. Nii langeb näiteks Hiiumaa politseinike õlule kümme korda väiksem töökoormus kui pealinna ametivelledel.
Kuigi kuritegevuse kõrge tase võiks lasta oletada ka vastavat võitlusvalmidust, tuleb tõdeda, et Tallinnas töötab vaid 24,3 protsenti riigi politseiametnikest, kes saavad teistega võrdväärselt palka.
Mahukatest arhiivikaustadest tuleb päevavalgele, et kuritegevus on Tallinnas viimase 22 aastaga kasvanud 10,5 korda (riigis tervikuna 6,5 korda):
1995. aastal sooritati Tallinnas 18 114 kuritegu, (1974. aastal vaid 1730). 1974. aastal oli linnas kümne tuhande elaniku kohta 42,3 kuritegu, 1995. aastal aga 416,4.
1996. aasta alguses oli Tallinnas 1277 politseiametnikku, 1974. aastal võitles kuritegevusega samal territooriumil 996 miilitsat, mis pole kümme korda väiksemat kuritegevust arvestades sugugi väike arv. Kui võrrelda miilitsate ja politseinike töökoormust, selgub, et arvestusliku reapolitseiniku kohta sooritatakse linnas keskmiselt 5,3 kuritegu, õndsal miilitsaajal oli neid 1,7.
Praegune kriminaalpolitseinik tegeleb korraga keskmiselt 21,9 kuriteo lahendamisega, kunagine kriminaaljälituse inspektor aga vaid 14ga. Sellegi poolest ei õhka politseinikud nostalgilist miilitsaaega taga, vaid lohutavad end sellega, et on targemad, tublimad, ilusamad...
1996. aasta juuni alguseks oli Tallinna politseis tööl 1408 põhikohaga politseiametnikku, endisi miilitsaid töötab politseis 464, naisi 333 ja eestlasi 756; kodakondsuseta politseiametnikke oli tööl 207, riigikeele nõuetekohaselt mittevaldajaid 230.
Suurem osa politseinikest on noored: kuni 35-aastasi on 57,1 protsenti.
Aeg otsustada
Kui vastne Tallinna politseinik on vastu pidanud esimese tööaasta ja harjunud saama riigi keskmisest madalamat palka, hakkab ta mõtlema, kas tulevik tõotab talle midagi paremat või tuleb hakata käima öösiti kusagil garaazhe või hamburgeriputkat valvamas.
Perekonnainimesest kordnik on sellise tempoga peagi üle töötanud: punaste silmadega ja alatasa haigutavana kasutu nii tööl kui kodus. Riigi raha peal välja koolitatud mees otsustab peale selliseid piinu tuhandete endiste kolleegide eeskujul avalduse lauale panna ja mingeid margariinikoormaid turvama minna.
Nii lahkuvad politseist noored: juba nende tööletuleku ajal rääkisid vanemad kolleegid uuest politseiseadusest - millestki müstilisest, mida keegi näinud pole ja mis peaks tänamatu töö tegijaile kindlustama sellegi elementaarse, mis aitaks eluvõitluses pinnale jääda.
Kõrgemalt poolt kinnitatakse aina, et politseiseaduse projekt pidavat siiski kusagil ministeeriumikoridorides ringi hõljuma ning kohe-kohe Toompeale jõudma.
Politseinikele pole oodatumat raamatukest kui see, mis kindlustaks riiki teenivatele ametnikele teadmise, et riik hoolitseb nende igapäevase leiva ja sotsiaalsete garantiide eest. Vaevalt keegi noortest politseinikest riskiks vastasel korral pensionipõlveni riiki teenida.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996