Jaapanlane Daigo sai täiskasvanuks Eestis

Loo ilmumist toetavad Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fond, Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed ja kultuuriministeerium Foto: Pm

Daigo Takagi (28) on Eestis juba kolmandat aastat. Ta on jaapanlane, kuid ütleb, et tunneb end nüüd juba veerandeestlasena. Eestisse sattus Daigo tänu Tallinna Ülikooli praegusele rektorile Rein Rauale, kirjutab Ave Lutter.

Saame Daigoga kokku sombusel pärastlõunal ühes hubases vanalinna kohvikus. Daigo on rahuliku oleku ja tasase häälega. Minut-minutilt muutub Daigo ja ühtlasi ka meie vestlus aga aina elavamaks.

Räägime Jaapanist, Daigo tegemistest Eestis ja kahe riigi erinevustest. Kuigi ta väidab, et pole keelte peale mihkel, toimub suurem osa meie vestlusest siiski eesti keeles.

Kivil istu kolm aastat

«2007. aasta talvel, kui olin Jaapanis ülikoolis, tuli Rein Raud meile loengut pidama,» meenutab ta oma esimest kokkupuudet Eestiga. «Pärast seda käisime tema ja veel paari inimesega koos söömas. Olin juba varem mõelnud sellele, et tahaksin välismaale õppima minna, ja otsisin sobivat sihtpunkti.»

Nii pakkuski Rein Raud talle välja:  tule ja täienda end Eestis. «Ja nii ma siis tulingi.»

Pool aastat pärast kiirelt tehtud otsust asus Daigo Tallinna Ülikoolis vahetusüliõpilasena politoloogiat tudeerima.

Küsimus, miks ta pärast vahetusaasta lõppu ja koju naasmist otsustas siiski Eestisse tagasi tulla, muudab Daigo esmalt veidi nõutuks.

«Elasin siin peaaegu aasta, aga õppisin Eestit ja eestlasi vähe tundma,» asub mees oma otsust selgitama. «Veetsin enamiku ajast koos teiste vahetusüliõpilastega. Elasime seitsmekesi ühes korteris, neli korterikaaslast olid hispaanlased, ülejäänud teistest rahvustest.»

Selline olukord jättis Daigo südamesse soovi Eestist rohkem teada saada. «Mulle meeldib Eesti loodus, meeldivad siinsed inimesed.»

Jaapani rahvatarkus ütleb: istu kivi peal kolm aastat. Ebamugav on küll, aga istu ikkagi. «See on jaapani filosoofia,» selgitab Daigo, et elus ei tohi pidevalt kõike muuta. «Kui oled juba millegagi alustanud, siis jätka seda rada. See on teine põhjus, miks ma Eestisse tagasi tulin.»

Asisem põhjus tagasitulekuks on õpingute jätkamine Tartu Ülikoolis, kus Daigo professor Andres Kasekampi juhendamisel oma politoloogiaalast doktoritööd teeb.

Täiskasvanuks Eestis

Jaapani eluviis on Eestiga võrreldes palju tugevamalt traditsioonidega seotud. Daigo sõnul on tüüpilise jaapani noore elukäik järgnev: pärast keskkooli minnakse ülikooli, kus bakalaureuseõpe kestab neli aastat. Kolmandal aastal otsid endale töö andja ja kohe pärast lõpetamist hakkad tööle.

Umbes neli aastat pärast tööle asumist, kui ollakse vanuses 27–28, hakkavad jaapani noored abielu planeerima. Ka Daigo on 28. «Kõik teevad nii. Ei ole mingeid erandeid. Aga mina olen erand…» vaikib ta mõtlikult.

Jaapani pereelus hoitakse traditsioonidest eriti kõvasti kinni – vanavanemad elavad sageli noortega koos, naised töötavad harvemini kui Eestis, ka lahutusi on Jaapanis Eestiga võrreldes vähem.

Töö ja karjääri tegemine on Jaapanis samuti traditsioonidega tugevalt seotud. Sageli töötavad jaapanlased kogu elu ühes firmas. Daigo sõnul on see nüüd hakanud muutuma, kuid töökoha vahetamine on endiselt siiski pigem erand.

Jaapani kultuuris on väga oluline vanemate inimeste austamine, nii eraelus kui tööl. Mida vanemaks inimene saab, seda kõrgemale ta karjääriredelil tõuseb ning seda kaalukam on tema sõna.

Ametikoht määrab, kellele ja mida öelda võib, mistõttu on noortel inimestel vähe sõnaõigust. Vanemale inimesele, eriti veel ülemusele, ei tohi iial midagi vastu öelda.

«Siin olles on mu mõtlemine muutunud,» on Daigo veendunud. «Saan asju distantsilt vaadata ja näen, kuidas mujal toimitakse.»

Jaapanis on ülemus nagu kuningas, keda kõik kummardavad. Eestis olles on Daigo mõistma hakanud, et ülemus on inimene nagu kõik teisedki.

Daigo sõnul on praegu paljud jaapani noored depressioonis, põhjuseid on sellel aga mitmeid. Hoolitseva pere keskel üles kasvanud noorte jaoks on tööle asumine suur muutus – ühtäkki ei maksa nende sõna enam midagi, nad peavad alluma ja kuuletuma.

Teiseks põhjuseks peab Daigo seda, et noored ei tea, mida tahta, kuna Jaapani ühiskond on jõudnud tasemele, kus hästi elamine pole enam eesmärgiks omaette. «Sellest ei piisa, kui ütled, et tahad olla edukas, tahad rikkaks saada. Peab täpselt teadma, mida sa teha tahad ja mis alal edukaks saad.»

Osalt just seetõttu on Eestisse tulemine Daigo elu palju muutnud. «Olen siin mitmete huvitavate inimestega koostööd teinud. Olen Eestit ja eestlasi paremini tundma õppinud. Ma olen siin suureks kasvanud,» märgib ta.

Üks aitab teist

Juulikuus plaanib Daigo koos sõpradega avada Tallinna vanalinnas jaapanipärase suvekohviku.

«Sušit saab juba igal pool süüa, me tahame midagi uut ja huvitavamat teha,» selgitab vastne firmaomanik. «Pakume selliseid jaapani sööke-jooke, snäkke ja magustoite, mida Eestis mujal ei saa.» Retseptid on Jaapanist, aga Daigo püüab neid koos oma meeskonnaga eesti maitsele kohandada.

Õhtuti hakkab kohvik aga külastajatele pidusid pakkuma, näiteks animatsioonivideote diskot. «Ideid ja mõtteid on,» kinnitab Daigo.

Suvekohvikut hakkab jaapanlane tegema koos kolme eestlasest sõbraga. «Üksi ei saaks ma midagi tehtud,» on Daigo tagasihoidlik. «Mul on vaja ümberringi inimesi, kes oleks minust targemad. Äri puhul on oluline, et erinevad inimesed kokku saaksid, et firmas oleks erinevate isikuomadustega tüüpe.»

Ta tahab, et ühises firmas oleks inimesi, kellel on tutvusi ja ideid ning oskusi neid reaalseteks tegevusteks planeerida, samuti inimesi, kes on finantsküsimustes tugevad.

Nelja peale kokku on neil Daigol sõnul pea kõik vajalikud omadused olemas. Iseenda olulisimaks tugevuseks peab ta aga seda, et on pärit Jaapanist.

Lisaks suvekohviku ideele on nende firma juba mitu aastat tegelenud Jaapanist pärit soolotrummari Ichitaro esinemiste korraldamisega nii Eestis kui ka Soomes.

Oma kaasmaalase Ichitaroga ei saanud Daigo 2008. aasta suvel tuttavaks mitte Jaapanis, vaid hoopis Eestis, ühise tuttava Jaak Johansoni ja tema poja Pärt Johansoni kaudu.

Nüüdseks on Ichitarol olnud Eestis mitu esinemist, muu hulgas ka Viljandi ja Viru folgil. «Esimest korda elus tundsin, et tahan aidata kellelgi teisel edukaks saada. Kõik tahavad edukad olla, hoopis erinev tunne on seda kellelegi teisele soovida,» selgitab Daigo, kuivõrd elamine Eestis teda muutnud on.

Kõige rohkem üllatavad Daigot Eesti puhul pisiasjad: et ühistranspordis on võimalik ilma piletita sõita, et prügikast paikneb köögis kraanikausi all või et eestlased viskavad pahaks läinud toidu WCst alla.

Toidust rääkides tunneb Daigo sügavat huvi, miks eestlastele küll hapukoor nii väga maitseb. «Hapukoor on eestlaste jaoks sama, mis sojakaste jaapanlastele,» on ta järeldada jõudnud. «Jaapanlastele tundub, et soja sobib iga toidu juurde. Eestlased arvavad sama hapukoore kohta.»

Eesti varjatud rikkused

Esimesel sügisel Eestisse tulnuna imestas Daigo ka selle üle, miks inimesed septembris külma ilma trotsides väljas istuvad. «Päike küll paistis, aga külm oli ikkagi. Jaapanis ei istuks keegi sellise ilmaga väljas.»

Nüüd ta enam sellistest pisiasjadest ei üllatu. «Aga muidugi, kui oled elanud üle Eesti talve, siis mõistad, et päike ongi kõige tähtsam,» naerab ta.

Kuigi Daigole meeldib Eesti loodus, igatseb ta näiteks Jaapani mägede looduslikke kuumaveeallikaid. Eestis peab sellele aseainet otsima kuumas saunas leili visates.

Jaapani päritolu tõttu oskab Daigo hinnata ka asju, mis eestlaste jaoks igati loomulikud tunduvad. «See, et suvel saab riieteta ujumas käia – see on rikkus!» leiab ta.

Et siin saab marju ja seeni korjata ja metsas võib jalutamas käia, ka seda peab Daigo siinseks rikkuseks. Kuigi Jaapaniski leidub palju metsa, on enamik sellest Daigo sõnul džungel, kuhu seal varitsevate ohtude tõttu lihtsalt niisama üksi jalutama minna ei saa. «Eestis võib maanteepostide otsas näha toonekurepesasid – ka see on Eesti rikkus!» on Daigo veendunud.

3mõtet

•    Eestis saab seeni ja marju korjata ja metsas jalutamas käia – see on siinne rikkus.

•    Hapukoor on eestlastele sama, mis sojakaste jaapanlastele.

•    Eestis mõistsin, et ülemus on inimene nagu kõik teisedki.