Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
URMAS PAET
Eelmisel nädalal oli Riigikogus esimesel lugemisel ülikooliseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu kohaselt peaksid kõrgkoolilõpetajad oma õppekulud kinni maksma või töötama poolteist korda oma nominaalsest õppeajast pikema aja jooksul riigi poolt soovitud ametikohal. Eelnõu vastuvõtmisel rakendub seaduseparandus 1997. aastal kõrgkooli astujate suhtes.
Haridusminister Jaak Aaviksoo selgitas eelnõu «Postimehele» antud intervjuus.
Mida ülikooliseaduse muutmise seadus endaga kaasa toob, juhul kui see Riigikogus läbi läheb?
Võibolla esimese hooga on see muudatus kontseptuaalne. Üsna selgeks peaks saama nii tavakodanikule, üliõpilasele kui ka ülikoolile, et kõrghariduse eest peab alati keegi maksma.
Selgelt ja seaduslikul alusel tuleb vahe sisse erinevatele õppekohtadele, mis ülikoolis on. On olemas riikliku koolitustellimusena loodud õppekohad, näiteks 25 füüsikut. Lisaks sellele võib neid õppekohti luua veel ka muudest vahenditest. Näiteks kui keegi soovib saada vabadiplomit või ei pääsenud ta näiteks konkursil läbi ja ta ise või tema tulevane tööandja või ta lapsevanem leiab, et on võimeline selle õppemaksu ülikoolile üle kandma, siis on ainuke nõue õppekohal õppima asumiseks see, et sisseastumiseksamid oleksid tehtud positiivsetele hinnetele.
Nii et ülikoolidel tekib võimalus lisaks riigi kinnitatud vastuvõtuarvudele võtta õppima ka igati seaduslikul alusel neid, kes maksavad ise kohe õppekulud kinni.
Selles osas, mis puudutab riiklikku koolitustellimust, jääb väliselt enamik asju ilmselt paika. Ega vastuvõtuarvudki suuresti muutu. Võibolla alles siis, kui me näeme, mismoodi muutub koolitusturg tervikuna, pakkumine ja nõudlus. Siis võib hakata ka korrigeerima, aga esialgu jäävad vastuvõtuarvud ilmselt samasuguseks vähemalt lähiaastateks.
Oluliseks erinevuseks üliõpilasele on see, et üliõpilane peab väga selgelt teadvustama, et maksumaksja katab õppekulud ja maksumaksja eeldab, et avalikes huvides tuleb ka tööle asuda või siis kulud maksumaksjale kompenseerida.
Selle korra täpsem fikseerimine on delegeeritud valitsusele. Nii et haridusministeerium peaks sellega kiiremas korras hakkama saama. Loodan, et sügiseks saab selline valitsuse määrus ka vastu võetud, kui seadus enne vastu võetakse. Et 1997. aastal õppima asujad juba varakult teaksid, missugustel tingimustel nad ülikoolis õppima hakkavad.
Kuivõrd saab seda uut korda võrrelda omaaegse suunamisega?
Mingi paralleel on või vähemasti see on tavainimese teadvuses kõige lähedasem võrdlusmaterjal.
Kohati on ka ajakirjanduses antud riiklikule koolitustellimusele liialt kitsas ja eksitav tõlgendus, et see on mõeldud ainult riigiametite tühjade kohtade täitmiseks. Sellisel juhul peaks riigikoolituse maht olema muidugi palju väiksem.
Ma ise näen seda üsna paindlikuna ja eelkõige teatud nimistuna nendest töökohtadest, tegevusaladest ja võibolla ka regioonidest, kus tööle asumine kompenseerib osa õppekuludest tõenäoliselt kiirusega kuuendik aastas ehk nelja-aastase õppimise järel poolteisekordne õpiaeg ehk kuus aastat. Siis oleksid kõik õppekulud kompenseeritud.
Nii et praktiliselt võib see välja näha siis nii, et inimene on lõpetanud näiteks õigusteaduskonna ja riik soovib näha teda tööl Jõhvi linnavalitsuses. Kas lõpetajal endal pole enam midagi valida?
Arvan, et see ei tohiks siiski nii välja näha. See vabadus võiks olla suurem selles mõttes, et on terve loetelu nendest ametikohtadest ja ta saab valida. See valikuvõimalus jääb. Neid kohti peab olema piisavalt.
Alternatiivne variant, mis on jutuks olnud ja mida ka paljud parlamendisaadikud välja pakkusid, on täielik õppemaks. Ja et kõik maksavad selle tagasi. Ma kardan, et see käiks väga paljudel juhtudel üle jõu: kui inimene ei leia tasuvat tööd, siis ta lihtsalt ei ole võimeline seda tagasi maksma, sest koolituskulud on üsna suured.
Riigi koolitustellimus on noorele ju tegelikult garantii. Ta päris kindlasti saab niisuguse töökoha, kus ta saab õppekulud tagasi maksta.
Kui riik ei suuda mingil põhjusel töökohta pakkuda, siis peab riik ta lihtsalt vabaks andma. Nii et arvan, et see ei tohiks vähemasti tekitada inimestes hirmu, et ta pannakse võlavanglasse või mis iganes.
Mulle tundub, et jõukuse praeguse taseme korral on see siiski veel tarvilik. Ehkki pikemas perspektiivis peab ilmselt ka see süsteem evolutsioneeruma veelgi vabama turumajandusliku regulatsiooni poole.
Nii et juhul, kui riigil ei ole töökohta pakkuda, vabastatakse lõpetaja automaatselt õppemaksu tasumisest.
Ma ei tahaks öelda, kuidas see saab olema. Ma väljendan oma arusaamu ja tuginen nendele aruteludele, mis on olnud.
Pean tõepoolest silmas seda, et kui neid töökohti ei ole pakkuda, siis ei ole õigust hakata seda inimest mingil määral represseerima, sest tema on omapoolsed kohustused täitnud - tema on lõpetanud ülikooli, ta on näidanud üles valmisolekut tööle asuda. Kui neid töökohti ei ole, siis ei ole riik suutnud oma planeerimisega hakkama saada. Kuigi see ei pruugi ka niimoodi olla. Ma arvan, et on kindlasti erialasid, kus riik võib algusest peale planeerida vabadiplomeid riikliku tellimusena. Võtame kasvõi rahvuskultuuri puudutavad alad. Ma arvan, et see ei ole ka liiast, kui me lihtsalt koolitame haritud inimesi nendel aladel, mis on riikluse ja rahva säilimiseks olulised.
Kas on uuritud, kui palju nn. vabasid kohti üldse avalikus ja riiklikus sektoris on?
Päris kindlasti võivad need kohad täis saada riigiteenistuses ja kohalikes omavalitsustes. Aga see ei ole ju ainuke töö avalikes huvides. See võib olla regionaalpoliitiline samm, selleks et kõik haritud inimesed ei koonduks Tallinna ja teistesse linnadesse. See võib olla asustuspoliitiline samm, kus me ütleme, et minna tuleb Ida-Virumaale.
Ma ei arva, et me põrkume sellele piirile, et ei ole neid töökohti pakkuda. Seda ma ei karda.
Kas see eelnõu puudutab kõiki Eesti kõrgkoole?
Jah, nii on see mõeldud.
Millal loodate, et seadusemuudatus Riigikogus vastu võetakse?
Loodan, et erakorralisel istungjärgul see ka vastu võetakse. On selge, et on hulk huvigruppe, mis on sedavõrd tasuta asjade ideoloogia mõju all, et nad kujutavad ette, et samamoodi on võimalik ka edasi minna.
Millised on need huvigrupid, mis on sellele eelnõule kõige rohkem vastu?
Seda eelnõu on rünnatud kahelt poolt. On ekstreemsed liberaalid, kes ütlevad, et tuleb viia tasuliseks ja tasumiseks peab võtma pangalaenu. Et see oleks ainus ja õige turumajandus. See ei ole praegu kahjuks reaalne, sest kõrgharidusega inimeste keskmine palk ei ole kaugeltki piisav selleks, et maksta tagasi keskmisi õppimiskulusid.
Teiselt poolt mõistan täiesti üliõpilasi, kes ütlevad, et nendele meeldiks rohkem, kui mingeid piiranguid ei oleks. See on inimlikult mõistetav, aga mitte päris õiglane, sest on selge, et kõrgharidusest ei tõuse ainult maksumaksjate üldine kasu, vaid ka isiklik kasu. Ja kui teised. kes kõrgharidusest ilma jäävad, on oma vahendite varal andnud osale võimaluse õppida, siis peaks olema mingi kohustus nende ees, kes on sul aidanud õppida.
Kuidas on sellele eelnõule reageerinud ülikoolid?
Ülikoolid on sellesse suhtunud aktiivselt positiivselt.
Kas saab tuua hinna näite, kui palju maksab praegu mõne eriala õpetamine?
Üks aasta keskmise üliõpilase õpinguid maksab 20 000 krooni. See tuleb korrutada neljaga ja saame 80 000 krooni kogu õpingute maksumuseks. Odavamad on humanitaarerialad. Keskmised on õpetajate erialad. Veidi kallimad on loodusteadused ja laboratoorsed erialad. Oluliselt kallimad on kunst, muusika ja meditsiin.
Kas tagasimaksmine hakkab sõltuma konkreetse eriala maksumusest või kasutatakse keskmist hinda?
Tõenäoliselt keskmist hinda või isegi pisut alla keskmise. Kallimaid erialasid doteerib riik jätkuvalt. Seda ilmselt tagasi ei saa nõuda, selline on ka muu maailma praktika.
Kas see 1,5kordne koefitsient korrutatakse läbi nominaalse õppeajaga või selle ajaga, kui kaua üliõpilane on tegelikult ülikoolis olnud?
Nominaalse õppeajaga.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
EPP ALATALU
Vana-Narva Seltsi eestvõttel taasavati laupäeval Narva Vabadussõja mälestussammas. Nädalavahetusel peeti Narvas ka Vana-Narva päevi.
Narva sõjaväekalmistul asub laupäevast taas Narva Vabadussõjas langenute mälestussammas.
1921. aastal avatud ja 1940. aastal lõhutud mälestussamba taastamine läks Vana-Narva Seltsi esinaise Vilma Talbergi sõnul maksma 124 000 krooni.
Talberg ütles, et suurimad toetajad on Narva linnavalitsus, kultuuriministeerium ja riigi muinsuskaitseamet.
Mälestussamba taastamiseks korraldas Vana-Narva Selts korjanduse. Vajaminev summa koguti nii Eesti kui ka välismaal elavatelt narvakatelt.
Vilma Talberg märkis, et 1921. aastal püstitatud Voldemar Melliku samba taastas skulptor Ants Viitmaa vanade fotode järgi.
Talbergi sõnul aitas mälestussammast taastada ka Voldemar Melliku poeg arhitekt Ants Mellik.
Praegu on Narva Vabadussõja mälestusmärk ilmselt kõige idapoolsem Eestis.
Vana-Narva Seltsi ja Narva Eestlaste Seltsi eestvõttel olid nädalavahetusel Narvas Vana-Narva päevad.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TOOMAS SILDAM TOOMAS MATTSON, Moskva-Tallinn-Tartu
Maikuu alguses puhkes sõnasõda Tallinna ja Moskva vahel, ajendiks ühe Vene diplomaadi paljastamine Eesti-vastases luuretegevuses.
Peagi muutus see Vene vastuluure jõuliseks rünnakuks kaitsepolitsei ja Kaitseliidu vastu ning Eestit süüdistati Iiri terroristide varustamises relvade ja lõhkeainega.
«Postimees» peab seda kiiruga kavandatud propagandalahinguks, et kõigutada Eesti riigi rahvusvahelist mainet ning heita varju eriti just kaitsepolitseile ja Kaitseliidule. Võimalik, et tegelikkuses ei ole mingit «IRA jälge» üldse olemas.
Avalahing
Venemaa Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB) andis avalahingu 6. mail.
Siis edastas Vene riiklik infoagentuur ITAR-TASS uudise viitega hästiinformeeritud allkatele FSBs, et Eesti tarnefirmade kaudu ostetakse relvi Iiri Vabariikliku Armee (IRA) võitlejatele.
«Venemaa vastuluurajate andmetel omandas IRA Eestis mitu partiid snaiprivintpüsse, automaattulirelvi ja lõhkeainet Eesti ekstremistliku organisatsiooni Kaitseliit abil,» edastas TASS. Uudises on märgitud, et Kaitseliit on seotud Eesti eriteenistustega.
Pommuudisele pani punkti teade, et FSB kontrollib parasjagu informatsiooni, et «IRA võitlejate Eestist ostetud snaiprivintpüssid ja lõhkeseadeldised on mõeldud terroriaktide seeria korraldamiseks Suurbritannia poliitilise juhtkonna ning Suurbritanniat külastavate Lääne-Euroopa riikide liidrite vastu».
FSB muutus ebaeriteenistuslikult avameelseks täpselt nädal pärast 29. aprilli, kui Eesti välisministeeriumi kutsuti Venemaa suursaadik Aleksandr Trofimov.
Tal paluti ilma avaliku kärata Moskvasse tagasi saata saatkonna majandusnõunik Sergei Andrejev, kelle luuretegevuse kaitsepolitsei oli fikseerinud ja dokumenteerinud.
Andrejev kogus Riigikogu väliskomisjoni eksnõuniku Tõnu Randla kaudu konfidentsiaalseid materjale, teadmata, et Randla tegutseb KAPO juhendamisel.
FSB tuli GRUle appi?
Mitu aastat tagasi samasugusel leebel moel Soomest lahkuma sunnitud Andrejev on väidetavalt seotud Venemaa Kindralstaabi Luure Peavalitsusega (GRU).
Kui Vene välisluureteenistus (SVR), mida pikka aega juhtis praegune välisminister Jevgeni Primakov, on lojaalne riigi poliitilisele juhtkonnale, siis GRUs ja FSBs arvatakse hõljuvat mõnevõrra vanameelsuse hõngu.
Kahtlemata oldi Vene sõjaväe- ja vastuluure peakorterites Eesti kaitsepolitsei tegevusest jahmunud. Tundus uskumatu, et Eestis paljastatakse luuramiselt Venemaa diplomaat ja palutakse tal riigist lahkuda.
Moskvas oleks võidud küsida Andrejevilt, miks ta oma kohtumisi Tõnu Randlaga nii oskamatult korraldas ja haledalt sisse kukkus, kuid selle asemel otsustas tõenäoliselt FSB kolleegidele GRUst appi minna ning vajutas propaganda-kalashnikovi päästikule, et vähemalt avalikkuse silmis olukorda päästa.
Tallinn polnud vastulöögiks valmis
Eestile tuli Vene-poolne tegutsemine täieliku üllatusena ning selles olukorras tegutsemiseks puudusid valmismõeldud stsenaariumid.
Tallinnas loodeti rahulikult, et Andrejevi paljastamine ja väljasaatmine jääb vaid kahe riigi välisministeeriumide ja eriteenistuste teada.
Kui siis Moskvas kõlasid alguses süüdistused IRA relvastamises ning 8. mail teatas Venemaa välisministeerium Eesti suursaadikule Mart Helmele, et diplomaadile mittekohase tegevuse pärast peab Moskvast lahkuma saatkonna konsulaarosakonna II sekretär Argo Küünemäe, tabas Tallinna shokk.
Eesti ei avaldanud isegi protesti oma diplomaadi väljasaatmise kohta ega nõudnud Vene poolelt selgitusi, veel vähem tõendeid Küünemäe tegevuse kohta.
Suursaadik Helme andis kaheteistkümnendal tunnil - 8. mail - Eesti Moskva saatkonnas illegaalsele relvaärile pühendatud pressikonverentsi, kus möönis põrandaaluse relvaäri tõsidust oma riigi jaoks, kuid kummutas FSB versiooni «IRA jäljest». See kõik oli Eesti välisministeeriumiga kooskõlastatud.
Ent ootamatult esitati Helmele küsimus Andrejevi väljasaatmise kohta, mida Helme (samuti ootamatult) kinnitas.
Eesti välisminister Siim Kallas kritiseeris Helmet selle eest 10. juunil Riigikogus esinedes. «Ta ei oleks pidanud ajakirjaniku küsimusele diplomaadi maalt välja saatmise kohta jaatavalt vastama,» leidis Kallas.
Tol õnnetul pressikonverentsil Eesti saatkonnas oli kohal ka FSB videogrupp koos Vene vastuluure ühe pressitöötajaga, kes samuti ühe küsimuse esitas.
Üks pressikonverentsi stenogrammi lugenud inimene kirjeldas toimunut järgmiselt: «Helme aeti hästi järjestatud küsimustega nurka ja sunniti kinnitama Andrejevi casei. See andis venelastele edasiseks vabad käed, mida nad ka kasutasid, ja Vene ajakirjanduses algas tormijooks Eesti maine kahjustamiseks. Pealegi vihjas kaitsepolitsei, kes võib olla Andrejevi kaasosaline, mispeale Eesti ajakirjanikud arvutasid kiiresti välja Randla isiku, Randla muutus oma head nime kaitstes liiga avameelseks ja kogu lugu hakkas meenutama farssi.»
Hiljem näitas Venemaa telekanal NTV küll kaitsepolitsei videokaadreid Andrejevi ja Randla salakohtumisest. Paraku uppusid need FSB operaatorite toodangusse - videolõikudesse, kuidas Moskva lähedalt ja Leningradi oblastist leitakse Eestist pärit relvi või distantsjuhtimisega põrgumasinaid.
Eesti ametiisikute väited, et Tallinnast ei ole saadetud relvi Iiri terroristidele, ei pääsenud Vene ajakirjanduses kuigivõrd mõjule.
Näiteks ajaleht «Zavtra» väidab mai keskpaiku ilmunud numbris hoopis, et Inglise luure ja Vene vastuluure on teineteisest sõltumatult kindlaks teinud Kaitseliidu liikmete seotuse illegaalsete relvatarnetega IRAle, Tshetsheeniasse ja Bosniasse.
17. mail tsiteerisid Vene ajalehed Eesti siseministrit Märt Raski, et Inglismaa eriteenistused nimetavad FSB väiteid Eestist IRAle relvade ostmise kohta blufiks.
«Ah, inglased on ise meie peale vihased, sest nende diplomaatidest spioonid jäid Moskvas vahele, eks nad sellepärast nüüd kaitsegi Eestit,» võisid mõelda paljud Venemaa lehelugejad. Neis oli juba kinnistatud arusaam Eestist kui millestki kuritegelikust ja väga ohtlikust.
Vaid liberaalse hoiakuga ajaleht «Izvestija» kirjutas 12. mail tunnustavalt, et «endise NSV Liidu väikseim vabariik Eesti suhtleb Moskvaga kõige sõltumatumalt, ajuti heidab suurele naabrile isegi avaliku väljakutse». «Izvestija» sõnul on Venemaa presidendivalimiste eel «Eesti kõige mugavam märklaud impeerliku viha demonstreerimiseks». Seejuures tunnistatakse, et praeguses diplomaatilises sõjas tegi esimese sammu Moskva.
«Izvestija» hoiak oli erandlik. Enamik väljaandeid edastas FSBst saadud materjale.
Kaks eesmärki
«Postimehe» arvates tahtis Vene pool propagandasõjaga tabada kahte kärbest: siseriiklikult püüti kanaliseerida probleem luuraja Andrejevi sissekukkumiselt ümber sellele, kuidas Eesti riiklikud (kaitsepolitsei) ja poolriiklikud (Kaitseliit) struktuurid varustavad Venemaal tegutsevaid palgamõrtsukaid ja kuritegelikke gruppe relvadega.
Kuna Andrejevi paljastas just nimelt kaitsepolitsei, siis tuli inimestele näidata, milline on selle organisatsiooni «tõeline pale».
Välispoliitiliselt aga olid FSB levitatud väited suunatud sellele, et näidata Eestit rahvusvahelise terrorismi toetajana ja läbinisti korrumpeerunud riigina.
Tuleb tunnistada, et mõlemad eesmärgid FSB ka saavutas.
Venemaa ajakirjandus ei arutlenud teemal, miks nende eriteenistused nii halvasti töötavad ja Andrejev nii piinlikult vahele jäi.
Aluse, miks oli Venemaal võimalik viidata Eesti seotusele siit illegaalselt Venemaale kulgeva relvatransiidiga, on andnud Eesti ise.
Aastatel 1993-94 toodi Eestisse tõepoolest politseiameti lubade alusel sisse üle 30 000 TT-püstoli, mis müüdi edasi erinevatele relvakauplustele, kust need ostsid kokku peamiselt Kaitseliidu Tartu või Ahja maleva volikirju esitanud kaitseliitlased. Kauba eest maksti sularahas.
Siis selgus, et Ahja malevat polegi Kaitseliidus olemas, relvade ostjate nimed on väljamõeldud ja volitused võltsitud. Kuigi uurimine käib, pole selle Eestit väga tugevalt diskrediteerinud relvaäri peremehi kindlaks tehtud või suudetud kahtlusaluste vastu piisavalt süütõendeid koguda. Eesti politseistruktuurid ei märganud üle poole aasta, et riigis käib sedavõrd ulatuslik relvaäri. See annab venelastele aluse väljendada kõhklevat suhtumist nende soovisse ja oskustesse illegaalse relvaäri tõkestamisel.
Põhjuse süüdistada Eesti sõjaväeringkondi illegaalse relvaäri ajamises annab möödunud aasta septembri lõpus avalikuks tulnud fakt, et kaitsejõudude peastaabi rahandusülemat Olev Salustet süüdistatakse Soomest 1310 relva salakaubana Eestisse toomises.
Relvade ostmiseks kasutati fiktiivseid tellimiskirju, püstoleid ja revolvreid müüdi kaitsejõudude peastaabis avalikult. Enamiku relvade asukoht on praegu teadmata.
Kui nende faktide taustal püüaks mõni Eesti ametnik väita, et Eesti kaudu ei käi mingit illegaalset relvaäri, siis muudab ta naeruväärseks nii iseenda kui riigi, kelle nimel ta kõneleb.
Tähelepanuväärne on FSB püüd seostada illegaalset relvaäri ka IRA süüdistuste kontekstis Eesti kaitsepolitseiga.
12. mai «Izvestijas» tuuakse esile versioon, et Vene diplomaadi väidetava luuretegevuse paljastanud kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl otsustas sel kombel taastada oma reputatsiooni, mis «lõi kõikuma pärast seda, kui Eesti pressis käis diskussioon selle üle, kas praegune kaitsepolitsei juht, kes on lõpetanud KGB kooli Leningradis, on KGB agent või mitte.
Samal päeval teatas Venemaa telekompanii NTV, et Pihl oli KGB kaastöötaja ja püüab praegu oma minevikku puhtaks pesta.
Nende väidete algallikas paistab olevat «Eesti Päevalehes» avaldatud Vilja Laanaru mälestustekogum, kus Laanaru mõtiskleb Pihli seostest KGBga.
25. mai «Moskovski Komsomolets» kirjutab aga sellest, kuidas Pihlil on Eesti tipp-poliitikute KGBga tehtud koostöö kohta suurel hulgal kompromiteerivat materjali ja kuidas ta neid selle abil «silmuses hoiab» ja sellega «endale mõnusa äraelamise kindlustab».
Jüri Pihl on kõik need oletused, kahtlustused ja süüdistused ümber lükanud.
Ülemaailmne uudistelevi
Välisajakirjandus haaras FSB ettesöödetud «IRA jäljest» kui põnevast teemast kohe kinni ja paljundas FSB versiooni.
Kui Vene ajakirjandus sai informatsiooni otse FSBst, siis välisajakirjanikega suhtlemisel selles asutuses just väga aktiivsed ei olda. Olulisim roll FSB IRA-teemaliste süüdistuste levitamisel välismaal on kahtlemata Vene riiklikul infoagentuuril ITAR-TASS.
Agentuuri 6. mail üllitatud esimese Eesti-IRA uudise tõlkisid ja edastasid oma kanaleid pidi agentuurid Associated Press, Reuter ja France Presse, mis tähendab sisuliselt nimetatud uudise ülemaailmset levi.
Välismaised ajalehed toetusid oma lugudes just sellele ITAR-TASSi loole, võttes teinekord üle ka mitmed kirjavead ja suhtumusliku poole.
Nii on Londonis ilmuva «The Timesi» kaitseküsimuste korrespondent Michael Evans kirjutanud 7. mail samuti nagu ITAR-TASS «Eesti ekstremistlikust organisatsioonist nimega Kajtselite» (viga tuleb ITAR-TASSist).
13. mail avaldas ajaleht «The Times» Eesti ajutise asjuri Londonis Peep Jahilo õienduse Evansi artikli kohta. Jahilo protesteerib Kaitseliidu nimetamise vastu ekstremistlikuks organisatsiooniks ja selgitab selle tegelikku olemust. Jahilo kinnitab ka, et Eesti on alati valmis koostööks kõigi terrorismi vastu võitlevate teenistustega, sealhulgas Vene eriteenistustega.
Evans avaldas alles hiljuti, 3. juunil «The Timesis» kirjutise IRA kavatsustest hakata taas kasutama vägivalda.
Lõigule, mis kirjeldab IRA relvastust, selle liigilist jaotumust ja hulka, järgneb kohe lõik Eesti kohta: Estonia is believed to be a new source of illegal arms for the IRA. That has been denied by Estonian government spokesmen but intelligence sources in Britain admit this suspected link has been investigated. (Eestit peetakse IRA ebaseaduslike relvade uueks allikaks. Eesti valitsuse pressiesindaja on seda eitanud, kuid Briti luureallikad möönavad, et seda lüli on uuritud.)
Mitu korda on oma veerudel FSB väljapaisatud informatsiooni avaldanud ka «The Irish Times». FSB Eesti-vastaseid süüdistusi on kajastanud «Svenska Dagbladet», «Iltalehti», «Aamulehti», «Keskisuomalainen», «Helsingin Sanomat» ja «The Wall Street Journal Europe».
Inglise lehtedes kajastus Eesti väidetav seos IRA relvahangetega põhiliselt taustainformatsioonina, kusjuures põhikäsitlus oli spionaazhis süüdistatud inglise diplomaatide väljasaatmisest Venemaalt.
FSB levitas oletusi
FSB peakorteris Moskvas pakuti «Postimehe» ajakirjanikele lahkesti kohvi ja teed. Kunagise KGB hoone 3. korrusel asuva FSB avalike suhete keskuse akendest avaneb vaade Lubjanka väljakule. Seal seisab tühjalt postamendialus, millel kuni 1991. aasta augustiputshini kõrgus Feliks Dzerzhinski kuju.
FSB avalike suhete keskuse ülema asetäitja Boriss Kostenko räägib, et selle aasta alguses sai FSB operatsiooni «Arsenal» käigus esimest korda informatsiooni, et Eesti kaudu võib minna üks IRA relvadega varustamise kanaleid.
Kostenko sõnul leiti ühes Moskva-lähedases linnas aprillis peidik hulga relvadega, mis mõeldud palgamõrtsukatele, ja võeti vahi alla mitmeid inimesi.
«Materjalide edasise läbitöötluse ja konkreetsete kahtlusaluste ülekuulamise käigus saime järjest uut infot, et samad allikad, kes toovad Eestist relvi Venemaale, on seotud ka IRA varustamisega.»
FSB esindajate teada leidis Tallinna hotellis Palace kohalike relvakaupmeeste ja IRA esindajate vahel aset «mitu kohtumist».
Millal täpselt kohtumised toimusid ja kes seal osalesid, sellest Vene vastuluure ei taha rääkida.
«Meil on vihjeid nende inimeste kohta, kes Eesti poolelt läbirääkimisi pidasid, kuid me ei avalda neid andmeid, sest me ei saa seda üle kontrollida,» jäi FSB saladuslikuks.
Kostenko sõnul «vääris informatsioon tähelepanu, seda võeti tõsiselt, sest terrorism pole naljaasi ja siin abistavad kõik riigid üksteist».
FSB ei pöördunud abi saamiseks ei Inglismaa ega Eesti eriteenistuste poole, vaid käivitas ajakirjandusliku kampaania. Miks?
«IRA meid eriti ei huvita, meie tegutseme riigi sees,» vastas Kostenko algul. Mõne aja pärast ta täpsustas: «Infot tuleb kontrollida. Meie ei saanud Eestis kontrollida, kas keegi käis Palaceis kohtumas või ei. Andsime avalikkusele asjast teada. Meie ainuke võimalus oli pöörata avalikkuse tähelepanu, et Inglise ja Eesti võimud hakkaksid seda kontrollima.»
See väide ei kõla just eriti usutavalt, sest esimest korda pööras «avalikkuse tähelepanu» Eesti ja IRA väidetavatele suhetele tänavu veebruaris inglise kollasemaiguline ajaleht «Daily Mail». Hiljem, kuni FSB avaldusteni mais, ei ole keegi neid andmeid kinnitanud.
Ometi oli Kostenko sunnitud tunnistama, et «FSB ei tea, millega lõppesid kohtumised Palacei hotellis».
Kostenko kolleeg Nikolai Glokov ei tahtnud kommenteerida Moskva ajalehtedes avaldatut, et relvad siiski läksid Eestist IRAle. «See on ajakirjanduse asi, meie usaldame oma ajakirjandust,» väitis ta.
Ometi väitsid Vene vastuluure ohvitserid vene ajakirjanikele kindlas kõneviisis, et relvatehingud toimusid. Glokov kehitas õlgu.
«Las Eesti eriteenistustel valutab pea, kas relvad läksid IRAle või ei,» lisas ta siis enesekindlalt. «Meie mure on see, et need relvad ei tulistaks Venemaal.»
Tähelepanu väärib muide asjaolu, et nii ITAR-TASS kui FSB avalike suhete osakond tsiteerib 13. veebruari «Daily Maili» nii, justkui oleks seal kirjas jutt kahest kohtumisest hotellis Palace ja väidetavast relvade tarnimisest. Tegelikult ei ole «Daily Mailis» midagi sellist kirjas.
Tegelikult pühendab «Daily Mail» Eestile ühe lause: «Ühel juhul olid relvadiilerite vahel kohtumised Eestis ja kokkuleppe järgi läinuks relvad kolmanda riigi, antud juhul Ungari kaudu.» Ja kõik.
Väited Palacei kohtumistest pärinevad 1. märtsi «Eesti Ekspressi» loost, mille on kirjutanud Meelis Hiiob. Hiiob kinnitas «Postimehele», et see info pärineb mitte «Daily Maili» loost vaid muudest allikatest, sealhulgas vestlusest «Daily Maili» reporteri David Williamsiga.
Suurbritannial pole samuti andmeid
«Postimees» sai usaldusväärsetelt allikatelt Tallinnas teada, et Suurbritannia eriteenistused on kirjalikult, kuid konfidentsiaalselt Eestile teatanud: neil puuduvad vähimadki andmed, et IRA oleks siit saanud relvi või lõhkeainet.
«Esimese sellise kinnituse saatsid inglased juba kevadel, teise nüüd, pärast FSB süüdistuste avalikustamist,» öeldi «Postimehele».
Maikuu keskpaigas ilmunud ajaleht «Kommersant» toob samuti ära teate, et Suurbritannia välisluureteenistusel MI-6 pole mingeid andmeid, et IRA oleks Eesti kaudu relvi ostnud.
Suurbritannia välisministeeriumi pressiesindaja hoidus asja täpsemalt kommenteerimast, kuid ütles, et «välisministeeriumis ei võetud kinnitusi sellisest relvakaubandusest tõsiselt».
FSB ametnike sõnul ei ole Inglismaa ja Eesti eriteenistused Vene vastuluure poole koostööettepanekuga seni pöördunud. Kui näiteks kaitsepolitsei seda teeks?
FSB avalike suhete juht Kostenko ütleb pärast mõningat mõttepausi hoolikalt sõnu valides: «Eesti õiguskaitseorganitesse suhtume me... mitte üheselt». Tema kolleeg Glokov lisab: «Kui saame kindlaid andmeid, saadame need Interpoli kaudu Eestisse edasi. Kuid seda alles siis, kui oleme saanud kindlaid tõendeid.»
Seega tunnistab FSB ka ise, et ajakirjandusse paisati vaid oletused, mitte aga hoolikalt kontrollitud andmed põrandaalustest relvatehingutest.
Toores ja töötlemata info
Seda, et ajakirjandusse jõudis väga toores ja töötlemata info relvatarnetest marsruudil Eesti-IRA, kinnitasid ka mitteametlikud allikad.
«Tõesti on kahtlus kahe iirlase suhtes, kes külastasid Eestit. Kontrollimata andmeil võivad nad olla seotud IRAga ja võisid uurida võimalusi relvade hankimiseks,» räägiti «Postimehele». «Kuid ei saa ka välistada, et emissarid tundsid huvi Eesti kui võimaliku relvakoridori vastu, mida mööda saaks snaiprivintpüssid ja automaadid Venemaalt välja viia.»
Sama allikas nimetas naeruväärseks poliitiliselt hästikõlavaid oletusi, nagu läinuks salakaubana Eestist Venemaale toimetatud TT-püstolid edasi Tshetsheeniasse.
«Mõned tulised pead võivad seda ju väita, aga mida on Tshetsheeni partisanidel teha TTdega? Mitte midagi!»
Infoallikad Eestis arvavad siiski, et TT-püstoleid on salakaubana siit Tshetsheeniasse saadetud. Oletatavalt oli tegemist Vene eriteenistuste salaoperatsiooniga, et varustada relvadega Dudajevi opositsiooni. Ainult et dudajevlased kavaldasid FSB üle ning haarasid relvapartiid endale.
Võimalik, et sellesse operatsiooni olid segatud ka mõned Eestis kunagi teeninud NSV Liidu armee ohvitserid. Kohalikud relvaärikad ei pruukinud isegi teada, kuhu neilt ostetud relvapartiid lähevad.
Lõpetuseks arvas Kostenko leebelt: «Tegelikult jõuavad Venemaa ja Eesti eriteenistused terrorismivastase koostööni niikuinii, varem või hiljem. Vahetu koostöö sõltub poliitilisest otsusest, FSB on otsekontaktideks valmis. Kuid kordan - kas ja millist koostööd teha, seda ei otsusta eriteenistused, vaid poliitikud.»
Venemaa välisministeerium peseb käed puhtaks
Venemaa välisministeeriumi 2. Euroopa osakonna asedirektor Aleksandr Udaltsov, kes kureerib Balti asju, riputas oma kabinetiuksele karmi sildi «Käib nõupidamine» ning kurtis siis «Postimehe» ajakirjanikele, et tema ei tea luure- ja vastuluureasjadest suurt midagi.
Kuivõrd mõjutab maikuine sõnasõda riikidevahelisi suhteid?
«Me ei ületähtsusta neid fakte, isegi kui need peaksid kinnitust leidma,» oli Udaltsov tagasihoidlik. «Välisministeeriumi esindajana võin üheselt kinnitada: me ei kasuta seda poliitilistel eesmärkidel.»
«Postimehe» andmeil olla Venemaa välisministeerium maikuu teisel poolel palunud FSBl lõpetada Eestit kompromiteerivate materjalide levitamine ajakirjanduses, kuna muidu polevat võimalik «kogu suppi ära helpida».
Need andmed pärinevad eravestlusest hästiinformeeritud allikaga ning vastavad ilmselt tõele, kuna pärast maikuu keskpaiku lõigatigi Eesti-vastaste kirjutiste tulv otsekui noaga pooleks.
Kas Venemaa välisministeerium teadis FSB kavatsusest paisata ajakirjandusse «IRA jälg»?
«Et selliseid fakte avalikustada, ei ole meie nõusolekut vaja,» ütles Udaltsov. «Mingeid konsultatsioone meie ja FSB esindajate vahel ei toimunud.»
Samas möönis Udaltsov, et kui tema oleks ajalehe peatoimetaja, avaldanuks ta FSB Eestit «paljastava» materjali «kriminaaluudiste rubriigis, aga mitte välismaa leheküljel ja ei oleks andnud loole poliitilist värvingut».
Udaltsov vangutas pead: «Mulle tundub, et Eestis suhtutakse neisse faktidesse liiga politiseeritult. Venemaa välisministeerium pole kordagi sel teemal sõna võtnud.»
Udaltsovi hinnangul on temal «raske otsustada, kas see, mida kirjutatakse, on tõsi või ei». «Loodan siiski, et meie vastuluurajad on tõsised inimesed. Kui nemad peavad fakte piisavalt veenvateks ja momenti soodsaks, ei saa keegi neil keelata neid fakte avalikustamast,» oli Udaltsov paljutähenduslik.
Pandora laegas avanes
Ta ei välistanud, et FSBst lähtunud avalikustamise kampaania Eestist IRAle müüdud relvapartiide asjus ei alanud mitte juhuslikult just mai alguses, nädal pärast Vene diplomaadi Sergei Andrejevi väljasaatmist.
«Eriteenistused elavad oma kirjutamata seaduste järgi. Kui üks eriteenistus astub teise varvastele, peab ta olema valmis vastusammudeks,» selgitas Udaltsov muheldes luurajate maailma iseärasusi.
See on ju viide Andrejevile?
«Ma eeldan, et Eesti eriteenistustel on andmeid meie eriteenistuste töötajate ja tegemiste kohta ning vastupidi. See on igati loomulik. Küsimus on selles, kas üldse ja millal see materjal käiku lasta. Kuni viimase ajani meil Balti riikidega spioonikirgi ei olnud, probleeme jätkub niigi. Kuid Eesti pool otsustas, et nüüd on see moment saabunud, ja korraldas loo Andrejeviga, mida mina nimetan primitiivseks provokatsiooniks. See, mida ma nägin teleris, ei veennud mind milleski. Pealegi teatas Randla, et mingeid salajasi dokumente ta Andrejevile üle ei andnud.»
Udaltsov oskab rääkida diplomaatilise paljusõnalisusega. Seda ka siis, kui ta lisas: «Kuidas Eesti pool ka ei püüdnud, avas ta ometi Pandora laeka.»
Ometi näib Udaltsov heatahtlikuna, mõtiskledes illegaalse relvaäri ja Eesti teemadel.
«Selles pole midagi üllatavat ja teie olukord sarnaneb Venemaa omaga. Eesti on noor riik, paratamatult satuvad tema struktuuridesse tihti juhuslikud inimesed, ka avantüristid või lihtsalt ebaausad. See ei tähenda veel, et Eesti valitsus tegeleks relvaäriga. Seal on palju tarku ja andekaid inimesi, kes tagavad Eesti eduka liikumise reformide teel,» kiitis Udaltsov.
Tema sõnul on Venemaal põrandaaluseid struktuure, kes tahavad Eestit kasutada relvade ja narkosalakauba koridorina.
«See kõik algas metallibuumi ajal, mis oli Eesti paljudele poliitikutele majanduslikult väga kasulik,» arvas Udaltsov.
Ka FSB peakorteris tunnistati, et osa relvi viiakse Venemaalt Eestisse. «Näiteks on Venemaa sõjaväelastegi hulgas korrumpeerunud inimesi,» teadis FSB avalike suhete juht Boriss Kostenko, kuid vältis konkreetseid näiteid.
Koostöö
Udaltsov peab illegaalset relvaäri tõsiseks probleemiks. «Ajakirjanduses ilmunut ei saa kõike lihtsalt niisama kõrvale heita ja valeks tunnistada,» usub ta. «Vastastikustest solvumistest peab üle olema ja hakkama pahedega üheskoos võitlema.»
Udaltsov meenutas, et aprillis 1995 tegi Moskva ettepaneku sõlmida Eesti ja Vene siseministeeriumi koostöölepe, üle anti ka selle projekt. «Alles tänavu mais andis Tallinn meile positiivse vastuse, et seda lepingut oleks tõesti vaja,» teatas Udaltsov rahulolevalt. «Detsembris 1994 toimusid Moskvas välisministrite asetäitjate konsultatsioonid ja meie tegime ettepaneku korraldada kahe riigi julgeolekuteenistuste koostöö võitluses organiseeritud kuritegevuse ja terrorismiga. Poolteist aastat oli vaikus ja alles nüüd - pärast maikuus puhkenud skandaale - saime signaale, et see oleks kasulik ka Eestile.»
Eesti siseministeeriumi pressiesindaja Piret Mürk teatas hiljuti «Postimehele», et Eesti on kuritegevusvastasest koostööst Venemaaga igati huvitatud. «Meil on siseministeeriumide koostööleppe projekt üldjoontes kooskõlastatud, edasi peavad hakkama seda arutama kahepoolsed töögrupid,» rääkis Mürk.
* * *
«Postimees» ei saa kinnitada, aga ka mitte välistada võimalust, et IRA emissarid on huvi tundnud võimaliku relvade hankimise kohta Eesti kaudu. Ei saa välistada, et Venemaa vastuluurajatel on tõepoolest selle kohta mingit informatsiooni.
«Postimees» on aga veendunud, et aeg ja viis, kuidas see väidetav informatsioon avalikkusele teatavaks tehti, näitab selgelt, et FSB lähtus mitte rahvusvahelise terrorismi tõkestamise ja relvakanali kinnipaneku huvidest, vaid poliitilistest motiividest ja seda kasutati propagandasõjaks Eesti vastu.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
* 6. mai. ITAR-TASS teatab viitega hästiinformeeritud allikatele FSBs, et Eesti tarnefirmade kaudu ostetakse relvi Iiri Vabariikliku Armee (IRA) võitlejatele. «Venemaa vastuluurajate andmetel omandas IRA Eestis mitu partiid snaiprivintpüsse, automaattulirelvi ja lõhkeainet Eesti ekstremistliku organisatsiooni Kaitseliit abil,» edastas TASS. Uudises on märgitud, et Kaitseliit on seotud Eesti eriteenistustega.
* 7. mai. ITAR-TASS teatab, et Eesti sõjaväeringkonnad eitavad kangekaelselt Kaitseliidu seotust illegaalse relvaäriga, sealhulgas IRAga, kuid «Vene ja Lääne eriteenistuste andmed räägivad vastupidist».
TASS meenutab Eesti kaitsejõudude peastaabi rahandusülema Olev Saluste ja ärimees Vello Küti juhtumeid. Muuhulgas väidab TASS, et kaitseväe juhataja Johannes Kert oli Kütiga suur sõber, ja teeb vihje, et kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl on saanud Kütilt kriminaalse äri varjamise eest altkäemaksu.
Uudises märgitakse esimest korda ära, et «Eesti ekstremistide sidemetele IRAga» viitas ka inglise ajakirjandus. «Selle aasta veebruaris teatas «Daily Mail» viitega Briti vastuluurele MI-5 kahest kohtumisest IRA esindajate ja illegaalselt relvadega kauplevate kaupmeeste vahel. Üks kohtumine olnud pool ja teine poolteist aastat tagasi. Tegelikult ei ole «Daily Mail» midagi sellist kirjutanud.
* 7. mai. ITAR-TASS teatab Dublinist, et IRA esindajad keeldusid kinnitamast või ümber lükkamast andmeid relvaostude kohta Eestist. Sinn Feini pressiteenistus kinnitas TASSile, et nad eelistavad FSB andmeid mitte kommenteerida. Iiri politsei nimetas infot «tõsist tähelepanu väärivaks», kuid ei hakanud täpsustama oma informeeritust neist küsimustest.
Põhja-Iirimaa protestantide kogukonna üks liidreid Ian Paisley ütles aga ITAR-TASSile, et «andmed IRA relvahangetest Eestist ei olnud meile üllatuseks. Omalt poolt oleme Briti võimudele mitu korda teatanud andmeid IRA relvaostudest Ida-Euroopas. Nüüd leidsid need faktid kinnitust».
* 7. mai. «The Times» avaldab loo, kus juttu FSB süüdistustest «ekstremistliku organisatsiooni Kajtselite» vastu. Samas on juttu, et Eesti kaitsepolitsei lükkab FSB süüdistused tagasi.
* 8. mai. Pealkirja all «Eestlased relvastavad IRAd, teatas Venemaa» avaldab «The Irish Times» esiküljel loo, kus refereeritakse algul ITAR-TASSi 6. mai uudist ja lisatakse pikem kommentaar Ian Paisleylt, kus viimane kordab TASSile öeldut.
* 8. mai. ITAR-TASS teatab viitega hästiinformeeritud allikale diplomaatilistes ringkondades Tallinnas, käsitledes Vene diplomaadi väljasaatmist Eestist, et «see demarsh võeti ette seoses FSB avaldatud andmetega Eesti eriteenistuste seotuse kohta tshetsheeni võitlejate ja Iiri Vabariikliku Armee võitlejate ebaseadusliku relvadega varustamisega».
«Ähvardades välja saata Vene diplomaati, kavatsesid Eesti võimud kas sundida Vene poolt mitte kaevama enda kõrgel positsioonil olevate salakaupmeeste asjades või lülitada enda ja maailma üldsuse tähelepanu Venemaa ja Eesti spionaazhisüüdistustele.»
* 9. mai. «The Irish Times» avaldab oma Moskva korrespondendi loo pealkirjaga «Eesti lükkab tagasi Venemaa süüdistused relvasmugeldamises IRAle ja Tsheteeni võitlejatele». Loos on refereeritud eelmisel päeval Moskvas Eesti suursaadiku Mart Helme antud pressikonverentsi.
* 12. mai. «Izvestija» leiab artiklis «Külm sõda Tallinna ja Moskva vahel», et Eesti on kõige mugavam sihtmärk demonstreerimaks impeeriumimeelset viha. «Mitte juhuslikult ei teinud esimest sammu sel nädalal puhkenud diplomaatilises skandaalis just nimelt Moskva.»
Artikkel lõpeb nendinguga, et kuna Tallinn vastab viimasel ajal kõigile Moskva demarshidele adekvaatsete meetmetega, siis on tõenäoliselt järgmisel nädalal oodata Vene suursaadiku väljakutsumist Eesti välisministeeriumi.
* 13. mai. Vene ajaleht «Segodnja» avaldab artikli pealkirjaga «Iiri terroristide Eesti jälg». Korratakse Kaitseliidu ja Eesti eriteenistuste seotust IRAle relvade müümisega, meenutatakse taas Olev Saluste, Vello Küti ja Aivar Halleri juhtumeid ja Otari Kvantrishvili tapmist Eestist toodud relvaga. Kütt olevat põgenenud valitsuseliikmete kaasabil ja olevat siiani jooksus. Viidati ka Soome siseministeeriumi andmetele, et 65 000 relva on läinud Soomest läbi Eesti salakaubana Tshetsheeniasse ja Bosniasse, räägitakse firmast Kaitsearsenal ja selle omanikust Tarmo Laumetsast, keda otsekui süüdistatakse 30 000 TT-püstoli ostmises, mis seejärel olevat saadetud salaja SRÜ riikidesse.
Kaitseliit olevat FSB dokumentide kohaselt ostnud Poolast 600 automaati, Poolast ja Soomest 1000 automaati, müünud Aserbaidzhaani 20 000 püstolit TT ja 20 000 püstolit PM.
* 14. mai. Miljonitesse ulatuva tiraazhiga «Komsomolskaja Pravda» avaldab esiküljel sensatsioonilise loo peakirjaga «Eesti jälg Ulsteris ja Tshetsheenias/FSB esitab tõendeid», mille illustratsiooniks on skaneeritud kaks relvamüüki puudutavat dokumenti. Ajaleht väidab, et lugeja ees on «salajased materjalid, mis heidavad valgust rahvusvahelisele terrorismile».
Leht tsiteerib FSB terrorismivastase keskuse ametnikku, kes peab tõenäoliseks, et 9. veebruaril Londonis toimunud plahvatused korraldas IRA Eestist hangitud lõhkeainega.
FSBlane kinnitab, et eriteenistused ei takista Eestis illegaalset relvaäri, must relvaäri on Kaitseliidu juhtkonna peamine tuluallikas, ainuüksi Venemaale viidi salaja 30 000 TTd. Samuti olevat FSBl absoluutselt kindlad andmed selle kohta, et Kaitseliitu kasutatakse Eesti venekeelse elanikkonna poliitiliseks mahasurumiseks.
Samas väidab terrorismivastase keskuse töötaja, et FSB on valmis nende käsutuses olevad materjalid IRA ja Eesti relvakaupmeeste kontaktide kohta andma ka Suurbritannia eriteenistustele. «Ehk aitab see meie kolleegidel toime tulla Inglismaad haaranud terrorilainega. Olen veendunud, et meie materjalidega tutvudes mõistavad Lääne eriteenistused, kuhu läheb «vaba ja demokraatlik Eesti».
Lugu lõpeb nendinguga, et Eesti pretendeerib terrorismi levitamist soodustava riigi nimele.
Lisaks puhtalt Eesti teemale on loos juttu ka Vene-Austria ühisettevõttest Nordeks, mis FSB väitel tegeleb illegaalse relvaäriga ja mis olevat Venemaale tarnitud relvade pealt teeninud juba 12 miljardit dollarit.
Selle FSB väite avaldamine oleks «Komsomolskaja Pravdale» peaaegu kaasa toonud kohtuasja. Nordeks lükkas FSB väited kategooriliselt ümber ja ajaleht tunnistas 25. mail, et FSB on viinud lehe eksitusse.
* 20. mai. «Novoje Vremja» nendib, et Eesti ja Venemaa välisministeeriumi «armastusväärsuste vahetus» langes ajaliselt kokku ITAR-TASSi teatega, et Eesti sõjaväelise organisatsiooni Kaitseliit vahendusel ostis IRA Eestist relvi.
* 3. juuni. Londonis ilmuv «The Times» avaldab loo, kus Eestit peetakse tõenäoliseks uueks IRA relvahankeallikaks.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996