Jesuiidid ja Tartu, Misjonitööle Emajõe linna, Usk ja poliitika, Jeesuse väesalk, Avatakse gümnaasium, Maarahva seas, Tõlkide seminar, Possevino ja eestikeelne katekismus, Tartust Indiasse!, Kirikulaulud ja koolidraama, Rootsi vangipõlve, Sõda, nälg ja ka

JÜRI KIVIMÄE

Küllap vist ühel kõledal märtsikuu päeval 1583.aastal (mõelda vaid, 413 aasta eest) saabus Tartusse iseäraline reisiseltskond. Jesuiitide ordu Poola orduprovintsiaali Giovanni Paolo Campana juhtimisel jõudsid Emajõe linna jesuiidipaatrid Theodor Havkenscheid, Thomas Busaeus, Valentin Hengelius ja Johannes Ambrosius Völcker ning kaks ilmikvenda - Johannes Strunk ja Stepan Braun. Pikk teekond Saksamaalt ja Austriast, üle Vilniuse ja Riia Tartusse polnud mitte uudishimust ja reisilustist ette võetud. Selle sihiks oli misjonitöö ja tõsine kavatsus katoliku kirikut Liivimaal taas üles ehitada.

Tartu oli tolleks ajaks sõdades raskelt kannatada saanud. 1558. aastal puhkenud Liivi sõjas oli Tartu juba esimesel sõjasuvel langenud venelaste kätte. Alles pärast seda, kui 15. jaanuaril 1582 oli Poola kuninga Stefan Batory ja Vene tsaari Ivan IV vahel sõlmitud Jam Zapolski rahuleping, pidid venelased Tartu poolakatele loovutama. Pilt, mis Tartus Poola kõrgematele ametikandjatele avanes, polnud meeliülendav. Üks neist kirjutas, et Te Deum’it ei saanud pühitseda toomkirikus, nagu oli kavatsetud, sest peakirik on väga kannatanud. Selleks valiti hoopis väga ilus Maarja kirik (asus praeguse ülikooli peahoone kohal), mis oli jäänud puutumata. Kuid enne tuli kirikust hulk tsaari kaeru ära vedada. Nii algas Tartu rekatoliseerimine. Ka Tartu usuelu oli 16. sajandi vältel pöördelisi muutusi üle elanud. 1520. aastatel oli linnas läbi viidud luterlik reformatsioon, kusjuures Toomel säilis veel kuni Vene vallutuseni piiskopivõim ja katoliku usutunnistus. Vene võimu ajal asus Toomemäele piiskopi linnusesse vene õigeusu piiskop (vladõka), kelle alluvuses oli Tartu-Viljandi õigeusu piiskop. Tegelikult olid venelased tartlastele lubanud Augsburgi usutunnistuse vabaduse. Kuid mis see luges! Sakslastest linnakodanikke küüditati ikkagi Venemaale.

Poola ajal kujunes Liivimaa usuküsimus taas tähtsaks poliitiliseks mureks. Luterliku ketserluse väljajuurimine sai nüüd võitlusülesandeks. Vana usu taastamiseks piisanuks ehk Poola enda katoliiklikest jõududest ja tavapärastest abinõudest (piiskopkondade ja kirikute restitueerimine). Ent Liivimaa vastureformatsioonil oli kogu Ida- ja Põhja-Euroopa rekatoliseerimise seisukohalt laiem tähendus. Paavsti kuuria egiidi all oli jesuiitidel ja eriti nende tollasel võimekamal diplomaadil Antonis Possevinol kindel eesmärk muuta Liivimaa sillapeaks, kust rooma katoliiklus arendaks edasitungi Venemaale (et seda liita paavsti võimu alla) ning Soome ja Rootsi. Nii sai Tartu kõrvuti Riiaga katoliku misjoni oluliseks keskuseks Ida-Euroopas. On üllatav tõdeda, et Hispaania päritolu Ignatius Loyola asutatud jesuiitide ordu (Societas Jesu või Compagnia di Gesu tähendab õigupoolest küll Jeesuse seltsi, ühingut või väesalka ning see pole sarnane keskaegsete mungaordudega), paavst kinnitas selle 1540. aastal, oli järgneva paarikümne aasta jooksul laiendanud oma tegevuse peaaegu kõikidesse Euroopa riikidesse. Veel enamgi. Samal ajal, kui jesuiidid Tartusse jõudsid, õnnestus neil kindlamalt Hiinasse asuda ning Peruus alustada indiaanlaste ristiusku pööramist. Nii kuulus ka Tartu misjonitöö ühe osakesena Jeesuse väesalga globaalsetesse plaanidesse.

Jesuiitide vastuvõtt Emajõe linnas ei kujunenud eriti rõõmsaks: Jaani kiriku luterlik pastor (arvatavasti Franz Berger) sõimanud neid kantslist hoorapoegadeks ja süüdistanud paljudes kuripattudes.

Jesuiidid valisid endile asupaigaks Püha Katariina kiriku koos juurdekuuluva ruumika kloostriga (asus Jakobi ja Laia tänava nurgal, kunagise Jakobi värava lähedal). See oli kuulunud naistsistertslastele ning ainsana tervelt üle elanud Tartu tormilise reformatsiooniaasta.

Katariina kloostri kiriku pärast tekkis jesuiitidel konflikt eestlastega, kes seal luterlikke jumalateenistusi pidasid. Majanduslikele raskustele vaatamata avasid jesuiidid seal 18. aprillil 1583 oma kooli - gümnaasiumi. Esimesel aastal said seal õpetust 30 last, neist enamikus olid poolakad.

Tollaste kooliolude uuendusena tehti gümnaasiumis koolivaheaeg. Selle järel, oktoobri algul, oli õppetöö pidulik taasavamine. Parimatele õpilastele jagati auhindu ja peeti maha kolmetunnine teoloogiline disputatsioon.

Tartu jesuiitide aastaaruannetest selgub, et tõsist tähelepanu pöörati misjonitööle eestlaste hulgas. Nii linnas kui maal. Jesuiidid tõstsid esile eestlaste suurt usulist vaimustust. Linnas ja maal olevat ühel ainsal aastal u. 1000 last ristitud ning misjonijutluste kuulajaid olnud sadu. Jesuiidid toovad teateid ohverdamisest, kõue ja piksejumala kummardamisest. Paatrid kahetsesid, et neil polnud võimalust külastada maa kaugemas nurgas asuvaid eestlasi, kes austavat järvi ja usse. Võitlemiseks ebausuga raiusid jesuiidid maha hiiepuid ja lõhkusid ohvrikive.

Misjonitööks eestlaste seas oli mõistagi tarvis osata maakeelt. Selle äraõppimisega tuli kohe esimesel aastal toime Hollandist pärit paater Busaeus. Temast saigi Tartu jesuiitide juht. Ka paater Völckeri eeti keele oskus on tõestatud. Temalt on säilinud üks eestikeelne käsikiri, mis on juurde köidetud 1582., aastal Vilniuses trükitud raamatule «Regulae Societatis Jesu». Kui tõsiselt suhtusid Tartu jesuiidid siinsesse maarahvasse, selgub asjaolust, et 1585. aasta jaanuaris teatas paater Busaeus ordukindralile: Tartus on asutatud seminar, kus tuleks õpetust anda ka mõnedele eestlastele, kes preestriks tahavad saada. Kui Antonio Possevino 1585. aasta hilissuvel Tartusse jõudis, oli tema esmaseks huviobjektiks väike tõlkide seminar, sest misjonitöö laiendamiseks eestlaste ja ka venelaste seas oli vaja tõlke.

Tartus olles töötas Possevino välja seminari õppetöö põhikorra ja kasvatuse reeglid. Possevino tahte kohaselt oli seminar määratud esmajoones eestlaste koolitamiseks, seejärel «moskoviitide ja ruteenide» ning lõpuks ka lätlaste, rootslaste ja soomlaste harimiseks.

Põhirõhk seminari õppetöös oli keelte õppimisel, kaasnes raamatute tõlkimine, köitmine ja levitamine. 1585. aasta aruandes on kirjas, et tõlkide seminaris oli juba inimesi, kes oskavad kõnelda läti, eesti, vene, ladina, saksa, leedu, rootsi ja poola keelt. Paraku oli samal ajal seminaris vaid 10 õpilast, neist kaks leedulast ja kaheksa Esto’t, keda ei söandaks ainuüksi eestlasteks pidada, sest tegemist võis olla ka Eesti ala sakslastega.

Õppetöö tõlkide seminaris tekitab mõistagi küsimuse, milliseid käsikirjalisi või trükitud raamatuid kõigi nende keelte õppimisel tarvitati. Pole välistatud, et jesuiitidel oli kasutada mõni eksemplar ka näiteks Franz Witteni poolt lõuna-eesti keelde tõlgitud ja 1554. aastal Lübeckis trükitud Martin Lutheri katekismusest, mis kahjuks pole meieni säilinud. Lisaks tuleb arvesse võtta paatrite Busaeuse ja Völckeri keelteoskust. Possevino visiit Tartusse oli otseselt seotud eestikeelse katoliku katekismuse-lauluraamatu saamislooga. Suure tõenäosusega võttis Possevino augustis lahkudes katekismuse käsikirja kaasa, et anda see trükki. Eestikeelse teksti autoriks on valdavalt peetud paater Busaeust.

1585. aasta eestikeelse katekismus-lauluraamatu trükkimisest ja levitamisest oleme, tänu Vello Helgi arhiivileiule, väga täpselt informeeritud. Raamat ise on küll tänini leidmata. Trükiarvetest nähtub, et raamat trükiti koos usutavalt sarnaste läti- ja venekeelsete katekismustega Vilniuses Daniel Lanciciuse trükikojas. Eestikeelse katekismuse jaoks tarvitas trükkal kuus riisi paberit, eestikeelsete kirikulaulude trükkimiseks aga veel kaks riisi. Trükkali vea tõttu trükiti katekismust 1000 eksemplari asemel 997. Vilniusest saadeti 747 eksemplari Riiga (nähtavasti sealt Tartusse edasitoimetamiseks), 150 eksemplari anti Possevinole, 30 eksemplari sai katoliku preester Fabina Quadrantinus Pärnus, ülejäänud 70 eksemplari jäid tõenäoliselt Vilniusse. Olgu lisatud, et lätikeelsest katekismusest, mida trükiti 1002 eksemplari, on avastatud vaid üks eksemplar, see on hoiul Uppsala Ülikooli raamatukogus. Venekeelse katoliku katekismuse (trükiarv 1492) säilimise kohta teated puuduvad, kuid eks näita venekeelse katekismuse trükkimine juba iseenesest, milliseid kaugemaid eesmärke silmas peeti.

Kui katekismuse trükkimine laabus lihtsalt ja üllatava kiirusega, siis Tartus täieõigusliku jesuiitide kolleegiumi (seni oli jesuiitide asutis residentsi staatuses) loa saamine nõudis vaeva ja diplomaatiat. Takistuseks oli, et sõjast kurnatud maal oli raske leida kolleegiumi suurusjärgule vastavaid sissetulekuallikaid. Lõpuks õnnestus Possevinol Tartu kolleegiumi avamine ja kuninglike kinkekirjadega anti jesuiitidele Rõngu mõis.

1585. aasta hilissügisel reisis Possevino veel kord Tartusse, saatjaiks neli uut kasvandikku tõlkide seminari jaoks ja prantslasest jesuiidipaater.Rootsis ja Soomes arendatava misjoni ettevalmistamiseks lasi Possevino rootsi raamatukogu Braunsbergist (praegune Braniewo Poolas) Tartusse tuua. Lühikese ajaga oli Tartus palju saavutatud. 1585. aasta aruannet läbib optimism, mis aruande lõpus kroonitakse lausa maailmavallutuslike mõtetega. Tartul , sel Euroopa äärmises lõpus asuval kaitsepunktil olevat täita ülitähtis osa katoliku usu levitamisel.

Rootsi kuningriigi rekatoliseerimise kõrval hellitati lootust jesuiitide ümbermaailmsest ühendusest: Tartust läbi Moskoovia polevat tee Aasiasse üldse pikk ja see avaks neile üsna pea tee vendade juurde Indiasse!

Ent laiale tegevuskavale Põhja- ja Ida-Euroopa suunas tekkis peatselt takistusi. Paavst Gregorius XIII surm tõi kaasa poliitilisi nihekid ja kuningas Stefan Batory surmaga 1586. aasta detsembris kaotas Antonio Possevino oma mõjuvõimsaima soosija.

Järgnevais poliitilistes suunamuutustes ei suutnud Possevino enam end leida. 1587. aasta suvel lahkus ta jäädavalt Itaaliasse.

Kolleegiumi rajamisega kaasnes koolisüsteemi laiendamine. Kolleegiumiaegne Tartu jesuiitide gümnaasium jagunes kolme klassi. Paater Maselli visitatsiooni ajal 1592. aastal oli gümnaasiumi kolmes klassis kokku 70 õpilast.

Tõlkide seminarist kujunes sajandi lõpul ilmselt preestrite seminar. Seda tingis vajadus katoliku preestrite ja ka kooliõpetajate järele. Seminaristide arv oli reglementeeritud ja kõikus Tartus kümne ümber.

Vastupidiselt ootusele, et ehk õppis tõlkide seminaris ka maarahva päritoluga poisse, väidab Vello Helk, et seni pole teateid mitte ühegi eestlasest seminaristi kohta, vaieldavaks jääb ainult, kas Michael Sommer oli eestlane või mitte. Küllap seletub see vastuolu sellega, et eestlastel polnud võimalik saada tarvilikku algharidust, et astuda edasi jesuiitide koolidesse. Aastaaruanded toovad esile Tartu jesuiitide muusika- ja lauluharrastuse, kuid see oli seotud jumalateenistuse tarvetega. Jesuiitide õpilased võtsid Tartus osa pidulikest kirikupühade rongikäikudest ja muudest avalikest üritustest. Kiidetakse ka kohalike retoorikaõpilaste värsikunsti harrastust , mida sageli etendati dialoogi vormis.

Jesuiitide õppekava eeldas vaimulike näidendite õppimist ja esitamist. Teadaolevalt esitati Tartus 1. juunil 1600 draama «De Corpore Christi» ja ühe rongkäigu ajal «Dialogus angelorum». Jesuiitide kasvandike avalikud esinemised pidasid silmas eelkõige mõju avaldamist linnakodanike haritumale kihile. Selle «söödaga» loodeti kergemini ketserlikke hingi katoliku kirikusse tagasi võita. 1600. aastal puhkes Poola-Rootsi sõda. Detsembri lõpul (vana kalendri järgi) vallutasid Rootsi väed hertsog Karli juhtimisel linna. Rootslaste poolt vangistatud paatrid saadeti Tartust Tallinna ja sealt edasi Rootsi. Vähesed vangipõlvest vabanenud jesuiidid, nende hulgas ka paater Völcker, ei pöördunud enam Tartusse tagasi. Ka teadaolevalt ainuke kindlalt eesti päritolu jesuiit, ilmalik koadjuutor Johannes Esto, suri 1603. astal Rootsis vangipõlves. Alles 1603. aastal, kui Tartu linn taas poolakate kätte läks, naasid linna ka jesuiidid, et alustada kõike otsast peale. Pilt, mis neile Tartus avanes, oli masendav: kolleegiumi hooned olid purustatud ja rüüstatud, kolleegiumi ümbruses vedelnud 3000 laipa, kolleegiumi ruumides olnud surnukehi. Sõja , nälja ja katku märgid saatsid jesuiite igal sammul.

Jesuiitide gümnaasium alustas uuesti tööd alles 1611. aastal vaid 20 õpilasega, need olid enamikus poola sõdurite lapsed. Neli aastat hiljem avati taas tõlkide seminar, mille juhiks sai arstina tuntud jesuiit paater Wilhelm Buccius, kes valdas lisaks ladina keelele ka poola, saksa ja eesti keelt. Usutavalt tuleb teda pidada kirikliku käsiraamatu «Institutiones Estonicae Catholicae» (trükitud vist 1623) koostajaks. Aasta verem oli Brandenburgis trükitud teinegi kirikutalituste käsiraamat «Agenda Parva», mis sisaldab samuti eestikeelseid tekste. Ent Tartu jesuiitide jõupingutused vaimuliku kirjanduse eesti keelde tõlkimiseks jäid lühiajaliseks. Poola ja Rootsi sõjalistes heitlustes kapituleerus Tartu 1625. aasta augustis rootslastele. Jesuiitide tegevus Tartus oli lõppenud. Ajaloo irooniana paigutati 1630. aastal Tartus asutatud luterlik gümnaasium endise jesuiitide kolleegiumi hoonesse.

Jesuiitide Tartu gümnaasium polnud Eestis esimene kõrgem kool nagu seda oli Vilniuse jesuiitide akadeemia Leedus. Ometi ei kahanda see Tartu kolleegiumi tähtsust eesti kultuuriloos.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996