65 aastat esimesest lennust, Medalite abiga parlamenti, ***, ***

RICHARD FREIMANN

Täna 65 aastat tagasi lõpetas TÜ kehakultuuri alal esimene lend. Kõrgema kehakultuurialase ettevalmistusega õpetajate vajadusele juhtis doktor Ado Lüüs tähelepanu juba 1919. aastal ja seda rõhutati ka Eesti Spordi Keskliidu asutamisel.

TÜ Kehalise Kasvatuse Instituut saadi avada aga alles 1928. aastal. Instituudi juhatajaks määrati Bernhard Jürgens, kes eelnevalt oli lähetatud stipendiaadina välismaale end täiendama ortopeedia, ravikehakultuuri ja massaazhi alal ning tutvuma sealsete kehakultuuriülikoolide tööga. Erialaõppejõud olid Aleksander Kalamees (ühtlasi asejuhataja), Ergo Rannaste ja Erna Hindberg-Döring, kes kõik olid lõpetanud Berliini Kehalise Kasvatuse Ülikooli. Õpetajad olid käsipalli alal Herbert Niiler (lõpetas USAs Springfieldi KKÜ) ja rahvatantsu alal Anna Raudkats (lõpetas 1915 Helsingi Ülikooli). Kiir- ja iluuisutamist õpetasid tegevsportlased Juhan Martin ja Aleksander Reedre, meditsiini, pedagoogika ja psühholoogia alal jagasid õpetust ülikooli professorid ja õppejõud.

Konkurents sissepääsemiseks oli tihe. Võistluskatsetega võeti 100 kandidaadi hulgast vastu 18 meest ja 18 naist, neile lisandus kaitseministeeriumi poolt komandeeritud 10 ohvitseri. Vastuvõetutest olid Eesti meistrid Arno Niitme (kümnevõistluses ja võrkpallis), Asta Klamm (võrkpallis), Harald Kallas (tennises), Juhan Lest, Oskar Mõttus ja Artur Veborn (suusatamises).

Johannes Laidvere ja Rosine Peek-Meritam olid Eesti rekordi omanikud odaviskes.

1929. aastal valmis instituudile õppehoone-võimla, tollal moodsaim Baltikumis. Õppimine oli tasuline ja maksta tuli küllaltki kõrget õppemaksu. Lisaks veel laagrite kulud ja sportimiseks vajaliku inventari soetamine. Seetõttu pidid paljud tudengid õppetöö kõrval ja vaheaegadel otsima teenistust. Eelistatud olukorras olid ainult ohvitserid, kelle palk jooksis edasi, kõik kulud tasus aga kaitseministeerium.

1. juunil 1931 lõpetas esimeses lennus 25 meest ja 15 naist.

Ohvitseridest lõpetanud suunati väeüksustesse ja komandeeritutena koolidesse riigikaitse ja võimlemise õpetajateks, major August Jõgist sai kaitseväe kehalise kasvatuse juht. Kõrgkoolide õppejõududena töötasid TÜs Johannes Laidvere ja Erich Lukin, TPIs Arnold Lannus, TTÜs Asta Klamm. Endel Arand oli Hugo Treffneri gümnaasiumis õpetajaks 38 aastat. 32 tema õpilast said meistersportlaseks 17 erineval spordialal.

Töö TÜ Kehakultuuri Instituudis pani aluse ka kehakultuurialastele teaduslikele uuringutele, haarates kaasa ka teised teaduskonnad. Ilmus erialaseid artikleid, õpikuid, käsiraamatuid.

Ligi poolte lõpetanute saatus oli traagiline. Enamlaste poolt hukati kohe 1941. aastal Orest Ilves, Oskar Mõttus ja Karl Parek, arreteeriti Johannes Kütt, 1944. aastal Juhan Lest, 1949. Hugo Pauskar. Reet Lohuaru oli aastatel 1951-59 sunnitööl. Voldemar Loodla hukkasid sakslased. 1944. aastal põgenes kolmteist esimese lennu lõpetajat välismaale: kuus Rootsi, neli Kanadasse, kaks USAsse ja üks Saksamaale.

Äsja ilmus trükist Arno Niitme mälestusteraamat «Neli kooli», milles ta räägib ka oma õpingutest instituudi esimeses lennus ja sõjakoolis.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

RANDO SOOME

Soome jäähokikoondise medalita jäämine hiljuti lõppenud MM-võistlustel läks peatreener Curt Lindströmile kalliks maksma. Ma ei pea siinkohal silmas 100 000-margasest võidupreemiast ilmajäämist, vaid hoopis seda, et siinne soomerootslaste erakond arvas ta välja sügisel peetavate europarlamendivalimiste saadikukandidaatide nimekirjast.

Jah, nii uskumatult kui see ka ei kõla, kaalus Curt Lindström veel enne Viini MMi võimalust saata hokitreeneri tuuline koht pärast 1997. aasta kevadet kus see ja teine ning proovida oma võimeid poliitikapõllul. Maailmameistritiitli kordamisel olnukski Lindströmil väga head shansid jõuda soomerootslaste erakonna tiiva all Brüsselisse europarlamenti, viienda kohaga kojunaasmine tähendas aga seda, et nüüd võib ta oma unistustele poliitikukarjäärist head ööd öelda. Seda mõistsid loomulikult ka tolle erakonna liidrid, kes teatasid nädalapäevad tagasi, et nii ja naa, aga iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde. Ja ometi oli Soome eelmise aasta parimal treeneril ja Lõviristi ordeni kavaleril plaan isegi tuhande järve maa kodanikuks hakata!

Saadikumandaat oleks Lindströmile juba paistnud... kui ainult neid kanadalasi MMi veerandfinaalis ees poleks olnud. Wayne Gretzky kirjutab oma raamatus sellest, kuidas ta Moskvas legendaarse nõukogude hokiväravavahi Vladislav Tretjaki kodu külastades pidi imestusest pikali kukkuma, nähes, kui tagasihoidlikes tingimustes elab mees, kes Läänes olnuks miljonär. Eriti teravalt torkas Gretzkyle silma see, et Tretjaki väike korter oli põrandast laeni täis igasuguseid karikaid, medaleid ning kristallvaase. Nähtu sundis Gretzkyt tõdema, et N. Liidus on nii, et mida kuulsam sa oled, seda rohkem on sul kodus kristalli.

Tõepoolest, veel kümmekond aastat tagasi kogusid ka paljud Eesti sportlased medaleid vaid selleks, et neid elutoa seinale, käokella ja mõne auhinnaks saadud odava repro kõrvale sõpradele-tuttavatele näitamiseks välja panna. Tänapäeva turumajanduses on aga iga tiitlivõistlustelt (olgu siis Eesti meistrivõistlustelt või olümpialt) võidetud medal tema peremehele omamoodi kapital, mille abiga võib tulevikus nii mõndagi kasulikku korda saata. Meenub, kuidas üks värske olümpiavõitja pärast autasustamist oma medalit vaadates naeratades ütles: «Sellest võib kunagi kasu olla parlamendivalimistel.» Ja küllap kirjutab nendele prohvetlikele sõnadele kahe käega alla ka 1972. aasta Müncheni olümpiamängudelt kullaga koju naasnud Jaan Talts, kes praegu proovib Riigikogus kangi asemel Eesti riigi heaolu tõsta.

Maailm tunneb teisigi endisi tippsportlasi, kes ka poliitikas on kaugele jõudnud. Näiteks Moskva olümpia 1500 meetri jooksu võitja Sebastian Coe, kes minu teada on praegu Inglismaa parlamendi alamkoja liige, või siis 1948. aasta Londoni ning 1952. aasta Helsingi olümpiamängude kümnevõistluse kuldmedalimees Robert Mathias, kellest hiljem tuli USA Kongressi Esindajatekoja saadik.

Ja oleks üsna riskantne väita, et need mehed oleksid poliitikatippu jõudnud ka ilma oma medalitest ja võitudest pungil minevikuta. Vähemalt palju raskem oleks see teekond neile küll olnud. Soomes elatakse sügiseste europarlamendivalimiste ootuses. Erakonnad avalikustavad saadikukandidaatide nimekirju ning valijad sõeluvad mõtetes terasid sõkaldest. Ja mis sa kostad, Brüsselisse pääsu soovid mõlguvad meeles ka paaril endisel tuntud sportlasel.

Koonderakonna ridades kandideerib europarlamenti Calgary OMi 5 km võitja ning 1989. aasta Lahti suusakuninganna Marjo Matikainen, Keskerakonna nimekirjast võib aga leida Valter Külveti omaaegse konkurendi, 1986. aasta juunioride maailmameistri, kümnevõistleja Petri Keskitalo nime. Usun aimavat sõjastrateegiat: valijate hulgas on tuhandeid spordisõpru, kelle arvates terves kehas on ilmtingimata ka terve vaim ning kes muudaksid - kui see vähegi nende võimuses oleks - parlamendisaali vahetevahel võimlaks, kus hommikuvõimlemiseks kitse üle hüpataks ning enne õhtueinet tiritamme kasvatataks. Nende potentsiaalsete valijate loogika on raudne: et kui juba Matikainen suutis olümpiavõitjaks tulla, küllap siis ajab ta Brüsseliski sama edukalt soome asja; et miks peaks europarlamenti valima mõne teoreetikust kehkenpüksi, kui varnast on võtta Keskitalo, kes on kogunud kümnevõistluses rohkem kui 8000 punkti!

Ometi pole edukas sportlasekarjäär mitte just alati kindlustuspoliis, mis tagab edukuse ükskõik mis eluvaldkonnas. Matikaise ning Keskitalo silme ees on hoiatava näitena suusahüpete elav klassik, neljakordne olümpiavõitja Matti Nykänen, kes kandideeris ühe populistliku partei ridades eelmiselt valimistel Soome parlamenti ja kogus, kui mälu ei peta, siis 26 häält, needki ilmselt sugulaste omad.

Vaevalt aga, et Nykänen oma kaotust väga valusalt üle elas. Nimelt on poliitikasse pürgivatel ekstippsportlastel oma konkurentide ees vähemalt üks kindel eelis - nad oskavad stiilipuhtalt kukkuda. Või kuidas see parun Pierre de Coubertin õpetaski: tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt...

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996