Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
VALERI MAKSIMOV
II Balti mere mängude (BMM) korralduskomitee koosolekul Vilniuses viibinud Eesti Spordi Keskliidu peasekretär Toomas Tõnise ütles eile: «Teised Balti mere mängud toimuvad Leedus 26. juunist 6. juulini 1997. Eesti huvi mängude vastu on suur.»
Nii julgelt pole oma sümpaatiat nende mängude vastu siinmail veel näidatud. BMMi otstarbekuses kaheldi juba enne, kui esimesed mängud alata jõudsid. Idee pärineb nõukogude perioodist ja lähtus kavatsusest luua midagi alternatiivset ja oma, miskit Läänemere-äärsete rahvaste spartakiaadi taolist. Äkkiseseisvumine tekitas teatud meelemuutusi (milleks veel see, piirid niikuinii lahti), aga eshelon oli liikvele lükatud ja pidurid ei toiminud.
Mängud tehti ära, kuigi meisterlikkuse tase polnud kõrge ja publik suurt huvi ei ilmutanud. Kui midagi veel üllatas, siis see, et Leedu nõustus otsemaid järgmiste mängude korraldamise enda peale võtma. Sellepärast nüüd Vilniuses nõu peetigi. Teise Eesti esindajana istus BMMi korralisel koosolekul esimeste mängude direktor Sven Kolga. BMMi nõukogusse kuulub üheksa riiki: Eesti, Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Taani, Venemaa, Poola ja Saksamaa. Nõukokku kuulumisest ütles ära Norra, kuna ei ole Balti mere äärne riik, aga võistlustest osa võtta tahab. Ja saab ka, kellelgi vastuväiteid pole olnud. Teine lugu on Valgevenega, mis tahaks samuti oma võistlejad Rahvusvahelise Olümpiakomitee egiidi all toimuvatele mängudele suunata. Paraku ei lähe nõukogus läbi ükski ettepanek, kui selle poolt ei hääleta kõik liikmesriigid. Intrigeeriva vastuväite Valgevene omaksvõtmise ettepanekule esitas Vilniusekoosolekul Poola esindaja, leides, et mittemereäärsete riikide liitmise praktikat jätkates võib juurde võtta ka Ukraina ja teisedki.
Lepiti kokku: igaüks mõtleb rahulikult asja üle kodus järele ja saadab oma seisukoha Vilniusse kirjalikult. Niisiis midagi salajase hääletamise taolist.
Toomas Tõnise: «Arvan, et Valgevene saab osalemisõiguse.» Karate ja male on Balti mere mängude uued alad. Lisaks veel 22 spordiala, sealhulgas nooleviskamine, võistlustants, ragbi, rääkimata olümpiaaladest. Kavva on võetud alad, millest vähemalt kuue riigi sportlased osa võtta soovivad. Kolm aastat tagasi Tallinnas käis konkurents 16 alal.
Riikide vahel ametlikku koondarvestust ei peeta, aga pole kahtlust, et seda tehakse pressis piisavalt «ametlikult». Sest liita on lihtne, kas või medalisaajate arvu võrreldes.
Osavõtumaks sportlase pealt on 40 USA dollarit. Selle raha eest saab leedulaste käest öömaja ja kolm korda päevas süüa. Kompensatsiooniks teevad nad tasuta dopingukontrolli.
Toomas Tõnise: «Tundub, et leedulased tahavad ja suudavad mängud korralikult läbi viia. Tuntav on riigi toetus. Mängude toimumine aitab spordibaasid korda teha.»
Võistlusjuhendid kinnitatakse 15. oktoobriks 1996, sportlaste nimeline ülesandmine lõpeb 1. juulil 1997. Spordimeisterlikkuse tasemest on praegu vara rääkida. Reeglina tullakse võistlema riikide koondiste tasemel, aga näiteks meeste korvpallis saab vanim olla 21- ja iluvõimlemises noorim 14-aastane. Rootsi esindaja tuli Vilniusse teadmisega, et Sundsvall on ainuke kandidaat III Balti mere mängude korraldaja kohale ja saab selle õiguse konkurentsitult omale. Koosistumise käigus aga ärkasid venelased, siis ka soomlased ja nii lepiti kokku, et lõppotsus võetakse vastu tuleva aasta mais.
«Rootsi ja Venemaa huvi seletub lihtsalt - mõlemad ilmutavad spordihuvi seoses Stockholmi ja Peterburi taotlusega saada 2004. aastal olümpialinnaks,» kommenteerib Tõnise.
Eesti selle koha pealt suurusehullustust ei põe. Veel mitte. Mere äärde aga minnakse mängima tervelt 22 alal.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
RAIMO PEIKER
Kergejõustiklastest on selle aasta suurim üllataja kahtlemata tartlane Ramon Kaju. Neljapäeval ülikooli meistrivõistlustel tegi kümnevõistleja eeldustega noormees veel kahte ala, mida ta tänavu polnud proovinud. Esmalt läbis Kaju 110 meetrit tõketega 15,6. «Parema ilmaga jookseks ta kindlasti 15,0 kanti,» arvas treener Toomas Klaup.
Teivashüpet alustas Kaju 3.40st ja hüppas lõpuks võrdlemisi korraliku tehnikaga meetri jagu enam - 4.40. Kõik kõrgused alistusid esimesel katsel. Sama kõrgele jõudis ka teine mitmevõistleja Raido Mägi, kes heitis veel ketast 47.40. Ramon Kaju ütles, et ta oleks valmis võistlema Euroopa karikavõistlustel kümnevõistluses 15. ja 16. juunil Tallinnas. «Hüppan mõnel võistlusel kõrgust ja proovin teisi alasid ka. Sprinti on vaja joosta, 400 meetrit ehk ei hakka proovima. Teivashüppes tulin 4.20 hüppama, aga ka 4.40ga polnud probleeme. Tänavu pole ma veel tulemuse peale oda visanud, kuid 50-55 meetrit peaks ikka tulema,» arutles Ramon Kaju.
Kaju treener Martin Kutman ütles, et kergejõustikuliidu juhtkond soovitas neil teha veel kaks ala ja nendega on nüüd korras. Aga lõplikult pole öeldud, kas Kajul tuleb kümnevõistluses võistelda või mitte.
«Ma arvan, et mõlemad tulemused olid positiivsed. Tõkkeid võinuks ta joosta 15,4ga, paremates tingimustes 15,0 piires. Teivashüppes oletasin, et 4.20-4.30 hüppab ta igal juhul. Sellel alal on Kajul tublisti varu, eriti hoojooksu pikkuses (vaevalt 20 meetrit) ja kiiruses. 4.50 ei tohiks olla eriti kauge perspektiiv,» rääkis staazhikas treener ja õppejõud.
Kuidas edasi harjutatakse, selle kohta ei osanud Kutman täpselt öelda, sest palju oleneb sellest, kui hästi sujub kõrgushüpe. Võimete poolest võib Kaju hüpata märgatavalt kõrgemale, kui ta seda kevadel teinud on. Seni on seganud väike tehniline praak hoojooksu viimastel sammudel. 2.14 ja 2.18 on Kutmani arvates Kaju kohta päris ebaõnnestunud hüpped. Tõsi, 2.14 ajal sadas vihma ja ta on raske mees (pikkus 196 cm, kaal 97-98 kg) ning libisemise oht oli küllaltki suur.
Martin Kutman kinnitas, et kümnevõistluse tarvis spetsiaalselt harjutatud pole. Kui lõplikult selgub, et Kaju võistkonda pääseb, siis treeneri arvates tuleb veel enamik alasid läbi mängida ja üritada kätte saada mitmevõistluse rütm, tunnetus ning harjutada alade järjekorras vastavate pausidega.
Martin Kutman iseloomustas Ramon Kaju nii: «Noormees on nutikas ja jagab kõiki kergejõustikualasid hästi. Ülikooli kehakultuuriteaduskond on tal praktiliselt seljataga ja kõik mitmevõistluse alad on seal läbi võetud. Ka oskab ta end võrdlemisi hästi tunnetada. Tema suur pluss on oskus ise harjutada. Treeneri ja õpilase suhe on meil demokraatlikul alusel,» rääkis Martin Kutman. Küsimusele, kas olete ka punktitabelit vaadanud, vastas Martin Kutman, «et muidugi oleme. Paberil on läbi mängitud mitmeid variante. Üks on selline, kui kõik väga hästi klapib ja alad tulevad välja seniste võimete piiril. Teine võimalus on, et tuleb keskpärane tulemus. Arvestades väsimust, ilmastikutingimusi jne. Kõige tagasihoidlikumate arvestuste kohaselt (kui teeb rahulikult läbi ja on mõned ebaõnnestumised) peaks Kutmani sõnul kokku tulema 7600 punkti pluss-miinus 150-200 punkti. Ka olümpia A-normi (7900 punkti) kokkusaamine ei tohiks Kajule olla ületamatu. Õnnestunud võistluste korral võiks summa olla kaugelt üle 8000 punkti, aga seda numbrit ei soovinud Martin Kutman nimetada.
Küll aga kaalutles treener, millised võiksid üksiktulemused õnnestumise korral olla. 50 meetrit jooksis Kaju talvel korduvalt 5,8 sekundiga. 30 meetri ajad lendlähtest kõiguvad 2,94-2,96 vahel. Kõik see eeldab aega 11,00 ringis. Kaugushüppe numbriteks arvas Kutman 7.30-7.40. Kuul peaks maanduma 14.50 ringis ja kõrgushüppe tulemus võiks olla 2.15-2.18 või enamgi. 400 m aeg võiks olla 52 sekundi ringis.
Teise päeva tulemused on üldiselt teada. Ketas võib lennata 48-50 meetrit, oda 55-60 meetrit ja 1500 m aeg oleks alla viie minuti.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
RICHARD FREIMANN
Täna 65 aastat tagasi lõpetas TÜ kehakultuuri alal esimene lend. Kõrgema kehakultuurialase ettevalmistusega õpetajate vajadusele juhtis doktor Ado Lüüs tähelepanu juba 1919. aastal ja seda rõhutati ka Eesti Spordi Keskliidu asutamisel.
TÜ Kehalise Kasvatuse Instituut saadi avada aga alles 1928. aastal. Instituudi juhatajaks määrati Bernhard Jürgens, kes eelnevalt oli lähetatud stipendiaadina välismaale end täiendama ortopeedia, ravikehakultuuri ja massaazhi alal ning tutvuma sealsete kehakultuuriülikoolide tööga. Erialaõppejõud olid Aleksander Kalamees (ühtlasi asejuhataja), Ergo Rannaste ja Erna Hindberg-Döring, kes kõik olid lõpetanud Berliini Kehalise Kasvatuse Ülikooli. Õpetajad olid käsipalli alal Herbert Niiler (lõpetas USAs Springfieldi KKÜ) ja rahvatantsu alal Anna Raudkats (lõpetas 1915 Helsingi Ülikooli). Kiir- ja iluuisutamist õpetasid tegevsportlased Juhan Martin ja Aleksander Reedre, meditsiini, pedagoogika ja psühholoogia alal jagasid õpetust ülikooli professorid ja õppejõud.
Konkurents sissepääsemiseks oli tihe. Võistluskatsetega võeti 100 kandidaadi hulgast vastu 18 meest ja 18 naist, neile lisandus kaitseministeeriumi poolt komandeeritud 10 ohvitseri. Vastuvõetutest olid Eesti meistrid Arno Niitme (kümnevõistluses ja võrkpallis), Asta Klamm (võrkpallis), Harald Kallas (tennises), Juhan Lest, Oskar Mõttus ja Artur Veborn (suusatamises).
Johannes Laidvere ja Rosine Peek-Meritam olid Eesti rekordi omanikud odaviskes.
1929. aastal valmis instituudile õppehoone-võimla, tollal moodsaim Baltikumis. Õppimine oli tasuline ja maksta tuli küllaltki kõrget õppemaksu. Lisaks veel laagrite kulud ja sportimiseks vajaliku inventari soetamine. Seetõttu pidid paljud tudengid õppetöö kõrval ja vaheaegadel otsima teenistust. Eelistatud olukorras olid ainult ohvitserid, kelle palk jooksis edasi, kõik kulud tasus aga kaitseministeerium.
1. juunil 1931 lõpetas esimeses lennus 25 meest ja 15 naist.
Ohvitseridest lõpetanud suunati väeüksustesse ja komandeeritutena koolidesse riigikaitse ja võimlemise õpetajateks, major August Jõgist sai kaitseväe kehalise kasvatuse juht. Kõrgkoolide õppejõududena töötasid TÜs Johannes Laidvere ja Erich Lukin, TPIs Arnold Lannus, TTÜs Asta Klamm. Endel Arand oli Hugo Treffneri gümnaasiumis õpetajaks 38 aastat. 32 tema õpilast said meistersportlaseks 17 erineval spordialal.
Töö TÜ Kehakultuuri Instituudis pani aluse ka kehakultuurialastele teaduslikele uuringutele, haarates kaasa ka teised teaduskonnad. Ilmus erialaseid artikleid, õpikuid, käsiraamatuid.
Ligi poolte lõpetanute saatus oli traagiline. Enamlaste poolt hukati kohe 1941. aastal Orest Ilves, Oskar Mõttus ja Karl Parek, arreteeriti Johannes Kütt, 1944. aastal Juhan Lest, 1949. Hugo Pauskar. Reet Lohuaru oli aastatel 1951-59 sunnitööl. Voldemar Loodla hukkasid sakslased. 1944. aastal põgenes kolmteist esimese lennu lõpetajat välismaale: kuus Rootsi, neli Kanadasse, kaks USAsse ja üks Saksamaale.
Äsja ilmus trükist Arno Niitme mälestusteraamat «Neli kooli», milles ta räägib ka oma õpingutest instituudi esimeses lennus ja sõjakoolis.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
RANDO SOOME
Soome jäähokikoondise medalita jäämine hiljuti lõppenud MM-võistlustel läks peatreener Curt Lindströmile kalliks maksma. Ma ei pea siinkohal silmas 100 000-margasest võidupreemiast ilmajäämist, vaid hoopis seda, et siinne soomerootslaste erakond arvas ta välja sügisel peetavate europarlamendivalimiste saadikukandidaatide nimekirjast.
Jah, nii uskumatult kui see ka ei kõla, kaalus Curt Lindström veel enne Viini MMi võimalust saata hokitreeneri tuuline koht pärast 1997. aasta kevadet kus see ja teine ning proovida oma võimeid poliitikapõllul. Maailmameistritiitli kordamisel olnukski Lindströmil väga head shansid jõuda soomerootslaste erakonna tiiva all Brüsselisse europarlamenti, viienda kohaga kojunaasmine tähendas aga seda, et nüüd võib ta oma unistustele poliitikukarjäärist head ööd öelda. Seda mõistsid loomulikult ka tolle erakonna liidrid, kes teatasid nädalapäevad tagasi, et nii ja naa, aga iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde. Ja ometi oli Soome eelmise aasta parimal treeneril ja Lõviristi ordeni kavaleril plaan isegi tuhande järve maa kodanikuks hakata!
Saadikumandaat oleks Lindströmile juba paistnud... kui ainult neid kanadalasi MMi veerandfinaalis ees poleks olnud. Wayne Gretzky kirjutab oma raamatus sellest, kuidas ta Moskvas legendaarse nõukogude hokiväravavahi Vladislav Tretjaki kodu külastades pidi imestusest pikali kukkuma, nähes, kui tagasihoidlikes tingimustes elab mees, kes Läänes olnuks miljonär. Eriti teravalt torkas Gretzkyle silma see, et Tretjaki väike korter oli põrandast laeni täis igasuguseid karikaid, medaleid ning kristallvaase. Nähtu sundis Gretzkyt tõdema, et N. Liidus on nii, et mida kuulsam sa oled, seda rohkem on sul kodus kristalli.
Tõepoolest, veel kümmekond aastat tagasi kogusid ka paljud Eesti sportlased medaleid vaid selleks, et neid elutoa seinale, käokella ja mõne auhinnaks saadud odava repro kõrvale sõpradele-tuttavatele näitamiseks välja panna. Tänapäeva turumajanduses on aga iga tiitlivõistlustelt (olgu siis Eesti meistrivõistlustelt või olümpialt) võidetud medal tema peremehele omamoodi kapital, mille abiga võib tulevikus nii mõndagi kasulikku korda saata. Meenub, kuidas üks värske olümpiavõitja pärast autasustamist oma medalit vaadates naeratades ütles: «Sellest võib kunagi kasu olla parlamendivalimistel.» Ja küllap kirjutab nendele prohvetlikele sõnadele kahe käega alla ka 1972. aasta Müncheni olümpiamängudelt kullaga koju naasnud Jaan Talts, kes praegu proovib Riigikogus kangi asemel Eesti riigi heaolu tõsta.
Maailm tunneb teisigi endisi tippsportlasi, kes ka poliitikas on kaugele jõudnud. Näiteks Moskva olümpia 1500 meetri jooksu võitja Sebastian Coe, kes minu teada on praegu Inglismaa parlamendi alamkoja liige, või siis 1948. aasta Londoni ning 1952. aasta Helsingi olümpiamängude kümnevõistluse kuldmedalimees Robert Mathias, kellest hiljem tuli USA Kongressi Esindajatekoja saadik.
Ja oleks üsna riskantne väita, et need mehed oleksid poliitikatippu jõudnud ka ilma oma medalitest ja võitudest pungil minevikuta. Vähemalt palju raskem oleks see teekond neile küll olnud. Soomes elatakse sügiseste europarlamendivalimiste ootuses. Erakonnad avalikustavad saadikukandidaatide nimekirju ning valijad sõeluvad mõtetes terasid sõkaldest. Ja mis sa kostad, Brüsselisse pääsu soovid mõlguvad meeles ka paaril endisel tuntud sportlasel.
Koonderakonna ridades kandideerib europarlamenti Calgary OMi 5 km võitja ning 1989. aasta Lahti suusakuninganna Marjo Matikainen, Keskerakonna nimekirjast võib aga leida Valter Külveti omaaegse konkurendi, 1986. aasta juunioride maailmameistri, kümnevõistleja Petri Keskitalo nime. Usun aimavat sõjastrateegiat: valijate hulgas on tuhandeid spordisõpru, kelle arvates terves kehas on ilmtingimata ka terve vaim ning kes muudaksid - kui see vähegi nende võimuses oleks - parlamendisaali vahetevahel võimlaks, kus hommikuvõimlemiseks kitse üle hüpataks ning enne õhtueinet tiritamme kasvatataks. Nende potentsiaalsete valijate loogika on raudne: et kui juba Matikainen suutis olümpiavõitjaks tulla, küllap siis ajab ta Brüsseliski sama edukalt soome asja; et miks peaks europarlamenti valima mõne teoreetikust kehkenpüksi, kui varnast on võtta Keskitalo, kes on kogunud kümnevõistluses rohkem kui 8000 punkti!
Ometi pole edukas sportlasekarjäär mitte just alati kindlustuspoliis, mis tagab edukuse ükskõik mis eluvaldkonnas. Matikaise ning Keskitalo silme ees on hoiatava näitena suusahüpete elav klassik, neljakordne olümpiavõitja Matti Nykänen, kes kandideeris ühe populistliku partei ridades eelmiselt valimistel Soome parlamenti ja kogus, kui mälu ei peta, siis 26 häält, needki ilmselt sugulaste omad.
Vaevalt aga, et Nykänen oma kaotust väga valusalt üle elas. Nimelt on poliitikasse pürgivatel ekstippsportlastel oma konkurentide ees vähemalt üks kindel eelis - nad oskavad stiilipuhtalt kukkuda. Või kuidas see parun Pierre de Coubertin õpetaski: tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt...
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996