Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
JÜRI KÕRE
,
Jüri Kõre on Tartu linnavolikogu liige.
Eesti üleminekuühiskonna sotsiaalsel situatsioonil on ühisjooni 1960.-70. aastatel arenenud riike haaranud kriisiga, mida nüüd nimetatakse heaoluriigi kriisiks. Aastatel 1967-73 langes enamikus arenenud riikides sündimus allapoole lihtsa taastootmise taset, jõudsalt kasvas töötute ja vaeste arv, kuritegevus jms. Euroopas hakati prognoosima nende muutuste võimalikke tagajärgi ja otsima pikaajalist (k.a. demograafilist) arengut mõjutavaid mooduseid. Kuid Eesti poliitikud viivad pika aja peale kavandatud plaane ellu vajaliku analüüsi ja prognoosita.
Omavalitsuse katsed kehtestada lasteaias käivatele lastele kohamaks, vähendada toiduraha maksmist jms. näitavad suutmatust mõista laste ja noorte perede probleeme.
Eluasemepoliitika näitab, et poliitikud ja lihtinimesed elavad eri ajas-ruumis. Kui poliitikud arutlevad selle üle, kas tõsta lastetoetust viie või kümne krooni võrra, peab korterit vajav noor pere mõtlema, kust leida 100 000-500 000 krooni. Kõik viimased valitsused on rääkinud noore pere eluasemelaenust. Tänaseks on selgunud, et keskmise palgasaajani see laen ei jõua.
Esiteks ei arvestata muutunud olusid ja nooreks pereks loetakse alla 30-aastasi. Õigem oleks pere loomise ja sünnitusea nihkumise tõttu lugeda noorteks alla 35-aastased. Teiseks on laenud määratud uue maja või korteri ostmiseks, kuid enamikule noortele on esialgu jõukohane väike vanem korter.
Väidetavalt on küll 25-35-aastased kõige edukamad, kuid praeguste mängureeglite puhul käib neilegi toimetulek üle jõu. Ja milleks on vaja rajada uusi tänavaid ja asumeid sinna, kuhu ei plaanita ehitada lasteaedu, koole jms. Samas ei jõuta hoida korras linnade ja asulate infrastruktuuri ning remontida lagunenud puumaju, lõpetada poolikuid elamuid. Ei maksa unustada, et meil on 1,2 miljonit ruutmeetrit elamispinda, mida juba mõne aasta eest nimetati väheväärtuslikuks.
Eestis prognoositakse lähiaastateks tööpuuduse kasvu, sealjuures ka seni tööturul kõige konkurentsivõimelisemate inimeste hulgas. Senini puudub Eestis töötu kindlustus. Arenenud riikides on töötu kaitse jagatud kahte ossa. Kindlustuse arvelt makstav abiraha (60-80% varem teenitud palgast 0,5-2 aasta jooksul) ja töötu abi, mida saavad need, kellele ei maksta enam abiraha, kes pole olnud kindlustatud vms.
Eesti ühiskond on võtnud endale tervisepoliitika ja meditsiini korraldamisel põhivastutuse, kuigi ei suuda seda kanda. Eesti meeste madal keskmine eluiga paistab kaudselt välja ravikulude jaotusest. Tartu haigekassa andmetel on 30-44-aastaste meeste ravikulud 60% samaealiste naiste ravikuludest (suur erinevus tuleneb ka sünnitusega seotud kuludest), 45-59-aastastel 90%. 60-74- aastane mees kulutab 120% ja üle 75-aastane mees 126% võrreldes samaealiste naistega.
Poliitika kavandatakse Eestis arvestamata reaalset majanduslikku ja demograafilist situatsiooni. 1994. aasta ravikindlustuse kriis oli ootuspärane, sest rahvastiku demograafiline struktuur on maal ja linnas väga erinev.
Maal on ülalpeetavuse koefitsient (ülalpeetavate, s.t. alla 15-aastaste laste ja üle 60-aastaste arv tööealiste suhtes) 90 ligidal, linnas ligi 75. Arvuka maarahvastikuga maakondade haigekassade makseraskused olid prognoositavad, sest maksude maksjaid oli keskmisest vähem, kuid teenuste kasutajaid keskmisest rohkem.
Teatavasti on plaanis jagada pension kihtideks (kõigile võrdne rahvapension, töötamise kestusest ja palgast sõltuv tööpension ja kindlustusfirmaga sõlmitud kokkuleppest sõltuv kindlustuspension) ning jaotada ka kindlustusmaksete maksmine tööandja ja töövõtja vahel. Seejuures antakse lubadusi, et maksukoormus ei kasva, kuid pension suureneb.
Teised Kesk- ja Ida-Euroopa riigid kavandavad samasuguseid ümberkorraldusi. Nende arvutuste järgi on võimalikud kaks varianti. Kui maksukoormus ei suurene, siis pension esialgu väheneb (pensionifondide raha tuleb investeerida). Kui soovitakse hoida pensionitaset, tuleb tõsta maksukoormust.
Eestis väheneb pensioniealiste hulk pensioniea nihutamise tõttu, kuid lähiaastatel jõuavad pensioniikka 1950.-1960. aastatel sisserännanud. 15 aasta pärast on tööeas 1980. aastatel sündinute suhteliselt suur põlvkond. Sellesse perioodi oleks arukas nihutada pensionireformi põhiraskus ja seni edasi arendada rahvapensioni süsteemi.
Kavandatud ümberkorralduste puhul (üheaegselt kehtestatakse tööpension ja pensionikindlustus) ei hakka ka sotsiaalmaks paremini laekuma. Tööandja võib endiselt maksta ümbrikupalka ning lasta töötajal oma pensioniasjad korraldada vabatahtliku kindlustuse kaudu.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
KRISTEL RÕSS
Kaks aastat tagasi loodud Tartu Puuetega Inimeste Kotta kuulub seitseteist ühendust: pimedate, kurtide, reuma- ja astmahaigete liidud, invaorganisatsioon, mitmed haigete laste vanemate seltsid jne.
Nädala eest kolis puuetega inimeste koda uude peakorterisse (Rahu tänav 8). Ruumid eraldas Tartu linn ja remondiraha andis Eesti Puuetega Inimeste Fond.
«Tartu linn on mõistvalt suhtunud koja tegevusse,» kinnitab tegevdirektor Heldur Otsa. Tema sõnul on viimasel ajal tekkinud koostöö kohaliku sotsiaalameti ja koja vahel. Kodades korraldatakse puuetega inimestele ka rehabilitatsiooniseminare, mida finantseerib sotsiaalministeerium.
Igal puudega inimesel on õigus astuda koja liikmeks ja saada sekretärilt vajalikku infot. Tartu Puuetega Inimeste Koda on mittetulunduslik ja vabatahtlik ühendus.
Linn ei finantseeri ühtki puuetega inimeste ühiskondlikku organisatsiooni eraldi, vaid puuetega inimeste koja kaudu. Kojal on viieliikmeline eestseisus, ametis on tegevdirektor ja sekretär.
Tartu linn on eraldanud kojale selleks aastaks halduskuludeks 150 000 krooni ja erinevatele ühingutele 100 000 krooni.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996