Rahvusliku kasvatuse kongress otsib vastuseid, Tartu haigla piirab tartlaste ravi, Liiga palju maksuvõlglasi on saanud ajapikendust, Eesti asja ajamise kongress

ENNO TAMMER

Tallinnas alanud kahepäevane kolmas rahvusliku kasvatuse kongress otsib vastuseid küsimustele alates eestlaste praegusest identiteedist kuni eesti rahva tulevikuvõimalusteni.

Eile Sakala keskuses alanud kongressi algatustoimkonna liige Aimar Altosaar tunnistas «Postimehele», et kongressi eesmärk on määratleda rahvuse praegune seisund, võimalikud ohutegurid ning võimalikud tugevad küljed uude sajandisse minekul.

Kolmanda rahvusliku kasvatuse kongressi juhatas eile avaettekandega sisse president Lennart Meri.

«Üks asi, mida ma siit kõnetoolist kuidagi ei taha teha, on teid rahvuslikult kasvatama hakata. Ega ka mitte eesti rahvast. Kui teie hulgast kerkib esile inimesi, keda rahvas oma kasvatajatena tunnistab, on muidugi teine asi. Aga kõige rohkem meeldiks mulle - ja loodetavasti ka teile -, kui siin ühiselt arutataks mitte niivõrd rahvusliku kasvatuse, kuivõrd just enesekasvatuse vajadusi ja võimalusi,» andis Meri kongressile avaakordi.

Presidendi sõnul on enesekasvatus tegelikult «veel suurem, laiem, tähtsam asi kui kasvatus». «Kui laps, noor inimene - aga miks ka mitte keskealine või vana - ennast kasvatades ei õpi, on kogu kasvatamise vaev maha visatud,» lisas ta.

«Enesekasvatamine eeldab kõigepealt enese valitsemist. Praegu elame ajas, kus me kõik uuesti ja suure vaevaga taas õpime enese valitsemise kunsti. Õpiaega on antud vähe, istuma siin ei jäeta, kui hakkama ei saa, kukume välja. Ebarahuldava edasijõudmise märke on õhus,» arutles president Meri.

President rõhutas, et tuleb vaadata tõsiasju. «Üks kõige ilmsemaid on see: Eesti riik tikub tasapisi eralduma eesti rahvast. Inimesed on hakanud mõtlema umbes nii: mina olen eesti rahvas, minu pere, minu sõbrad ja kolleegid on eesti rahvas, aga vabariik on nende vabariik,» tõi ta näite.

Kongressil kõnega esinenud peaminister Tiit Vähi kutsus käivitama rahvuse sisemist mootorit, niiöelda oma-tunnet. «Sellelt aluselt saab võimalikuks ühine tegevus, koostöö, mis kõigi isiklike eesmärkide realiseerimise summana viib jõuka, turvalise ja vaimselt rikka tsiviilühiskonnani,» tõdes ta.

Valitsusjuht ütles kongressile, et kultuuriline liitumine Euroopaga ei valmista Eestile probleeme, rõhutades, et märgatavalt keerulisem on majanduslik tegutsemine Euroopa ja maailma turgudel.

Peaminister tunnistas, et nii nagu 1927. ja 1935. aasta esimesel ja teisel rahvusliku kasvatuse kongressil, on praegugi probleemiks iibe langus ning seegi, et eestlaste eluiga jääb alla enamiku arenenud riikide elanike omale.

«Samavõrd tugevad, kui on Lääne poliitikute toetusavaldused Eesti riiklusele, on ähvardused meie pihta ida poolt,» esitas Vähi kongressile pideva julgeolekulise mure.

Vähi toonitas, et riigi ees seisvaid probleeme ei peaks selgitama vaid valitsuses, ning kutsus rahvusliku kasvatuse kongressi taolisi arutelusid jätkama linna- ja maavolikogudes, koolides ja kultuurimajades.

Eile esinesid ettekannetega Sulev Vahtre («Eestlaste aastatuhandete peegeldus uude sajandisse»), Küllo Arjakas («Eesti NSV: rahvuse allaheitmine ja rahvusluse tõus»), Jaak Uibu («Eesti rahva tervis ja säästev areng»), Ülle Kauksi («Rahvuslik kasvatus koolis»), Siim Kallas («Liberalism ja rahvuslus»), Rein Taagepera («Tipptase, täiuslikkus, oivalisus»), Andres Kollist («Eesti kodanik ja 21. sajandi maailmakodanik»), Marju Lauristin («Massimeediumid, rahvuslik identiteet, demokraatlik riik») jt.

Kongressi korraldajad on ette valmistatud mitme resolutsiooni kavad. Loodetakse, et täna õhtul võtab kongress vastu resolutsioonid põlvkondade seosest ja järjepidevusest, identiteedist, iibest ja rahva füüsilisest ellujäämisest, riigi ja kodaniku suhtest, vaimsusest, ühistegevusest.

Kolmanda rahvusliku kongressi korraldajad on avaldanud ka lootust, et kongress aitab kaasa eestluse arenguks vajalike programmide käivitamisele.

On nimetatud positiivse iibe tagamise, haridussüsteemi kujundamise, elukeskkonna parandamise, remigratsiooni ja integratsiooni soodustamise, turvalisuse suurendamise, tervise väärtustamise, teaduse arengu, kultuuri hoidmise, haritlaskonna võimususe suurendamise ning andekate laste ja noorte toetamise programmi.

Korraldajate kavatsus on kõikidest ettekannetest ja sõnavõttudest ning vastuvõetud resolutsioonidest koostada raamat.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ARGO TAAL

Tartu Ülikooli Maarjamõisa suurhaigla peaarst Urmo Kööbi ütles, et haigla hakkab alates esmaspäevast piirama Tartu haigekassa liikmete ravile võtmist. Sammu põhjustas asjaolu, et haigla on ületanud Tartu haigekassaga sõlmitud lepingu summa viie miljoni krooni võrra ning haigekassa ei saa ülekulutusi tasuda.

Kööbi kinnitas, et vältimatu arstiabi ja laste ravi mahtu ei vähendata, kuid plaaniliste Tartu haigekassapiirkonna täiskasvanud haigete võtmist haigla statsionaari hakatakse Maarjamõisas vältima. Teistest piirkondadest pärit haigeid ei ole Maarjamõisa haiglas üle lepingute mahu ravitud ning neile on pääs haiglasse vabam.

Tartu haigekassa suurima lepingupartneri, ülikooli kliinikumi alla kuuluva 750 voodikohaga Maarjamõisa haigla selleaastane lepingumaht on 43 miljonit krooni. Aasta tagasi oli Maarjamõisa haigla sama probleemi ees, kuid siis parandas olukorda ajutiselt keskhaigekassa lisaeelarve.

Kööbi ütles, et läinudaastane haigekassa eelarve kasvust kolmekordselt suurem raviteenuste hinna tõus ei olnud sotsiaalministeeriumis hästi läbi mõeldud ja see põhjustaski praeguse hädaolukorra.

Tartus on viimase 20 aasta jooksul ravitud umbes 21 000 haiget aastas, kuid praeguste rahaliste võimaluste juures tuleks ravida umbes 5000 haiget vähem. Odavama ambulatoorse ravi osakaalu tuleb Kööbi arvates võrreldes statsionaarsega suurendada. «Oleme kehtestanud limiidid, kui palju missugust raviteenust võib üks või teine haigla osakond osutada,» nentis Urmo Kööbi.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

URMAS TOOMING

Maksuamet ei pea ebanormaalseks, et riigil oli 1. aprillil maksudena saamata 861 miljonit krooni. Halvem on see, et 15,3% võlgadest on ajatatud.

Maksuameti peadirektori Kalev Järvelille väitel oleks absurdne loota, et ettevõtted ja eraisikud riigile üldse võlgu ei oleks. 1. aprillil ületasid rohkem kui miljoni krooni suuruse maksuvõlaga ettevõtete kohustused riigi ees 300 miljonit krooni.

Järvelille väitel ei ole suurimate võlglaste nimistusse arvatud firmasid, mille võlad on ajatatud. Nende võlgade tasumise kohta on maksuametil maksegraafikud.

Suurimate võlgnike nimistut juhib pankrotistunud RAS Ookean, mille võlakoorem on 78 miljonit krooni. Järvelille sõnul ei ole praegu sugugi selge, kui suur osa nendest võlgadest pankrotiprotsessis kustutatakse.

Võlgade struktuur on viimasel ajal muutunud: ettevõtte tulumaksu osa on vähenenud ja üksikisiku tulumaksu osa suurenenud. Järvelille väitel on sellel tendentsil objektiivsed põhjused. 1994. aasta lõpuni polnud maksuametil ülevaadet üksikisiku tulumaksu võlgadest, sest sellega tegelesid kohalikud omavalitsused. Nüüd tuleb ilmsiks üha uusi maksuvõlglasi. Maksuamet kavatseb tõhustada koostööd täitevametiga, et paberil olevad võlad ka tegelikult kätte saada.

Järvelill märkis, et 1995. aasta oli maksuametile halb selles mõttes, et võlglastega peetud kohtuprotsessidest kaotas amet 92% juhtudest. Tänavune aasta tõotab tulla edukam, sest esimeses kvartalis jäi maksuamet kohtus kaotajaks 34% juhtudest.

Järvelille hinnangul võib maailma kogemusest lähtuvalt pidada normaalseks, kui maksuamet võidab umbes pooled kohtuasjad.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ENNO TAMMER

Tallinnas eile alanud kolmanda rahvusliku kasvatuse kongressi üks algatajaid, kongressi redaktsioonitoimkonna esimees Aimar Altosaar tõdes «Postimehele», et ootab kongressilt uusi ideid, kuidas parandada rahva kvaliteeti. Lühidalt nimetas ta kongressi eesti asja ajamiseks.

Kes on selle kongressi delegaadid?

Algul lähtusime kongressi nimest täht-tähelt ja üritasime seda kongressi suunata inimestele, kes tõepoolest tegelevad kasvatamisega. Ehk pedagoogidele, haritlastele. Neile, kes nii või teisiti on arengu ja arengukeskkonna loomise eest vastutavad.

Sellest lähtuvalt hakkas kongress laienema. Lülitasime juurde kohalikud omavalitsused. Ja nii edasi kuni riigistruktuurideni välja ning kohal on ka ministrid ja Riigikogu liikmed.

Kogu ettevõtmise taga on ühiskondlikus korras kokku tulnud algatustoimkond.

Jah. See toimkond on tegelikult kokku pandud täiesti juhuslikult ühe telesaate mõjul, kui Andres Kollist, Tiit Pruuli, Mart Nutt, Märt Kubo, Juhan Hindov - võin eksida, võibolla oli veel keegi - otsustasid telekaamerate ees, et selline kongress tuleb teha.

See on seltskond, kes naljalt ühe laua taha ei lähe. Aga juba algul sai põhimõtteks, et kui midagi teha, siis ainult konsensuse alusel. Siis tulid peale märtsivalimised ning võis karta, et kongressi annab ärapolitiseerida. Nii leppisime kokku, et lükkame rahulikumasse aega, kui Eesti poliitikas selliseid aegu üldse on.

Millega peab kongress hakkama saama? Milline on kongressi lõppeesmärk?

Kongress kui kahepäevane sündmus on loomulikult oma alguse ja lõpuga ning lõppema peaks see resolutsioonide vastuvõtmisega. See peaks olema kokkuvõte eesti rahvuse praegusest seisundist ning võimalustest, millisena see rahvus läheb edasi 21. sajandisse.

Eelnevalt oleme ju postuleerinud, et me läheme 21. sajandisse, sest meil on seal oma koht. Nii et küsimus on, kuidas ja milleks peaksime valmistuma. Selleks tulebki analüüsida olemasolevat seisundit, ära märkida ohutegurid ning ka need küljed, milles oleme tugevad.

Laupäeva õhtul vastuvõetavad resolutsioonid peaksid kõike seda kajastama.

Ja teine, mida tahame - et need mõtted, mida kongressil kas kirjalikus või suulises vormis väljendatakse, jõuaksid igasuguste otsustajateni.

Küsimusega kongressi lõppeesmärgist valmistasin pinda arutluseks, et milline saab üldse olla sellise kongressi niiöelda rakenduslik osa. Sest sellise ürituse puhul on alati alus kartuseks, et kõik piirdubki vaid tarkade sõnavõttudega.

Kokkuvõttes sõltub edasine meist kõigist endist. Väga konkreetseks rakenduslikuks ettevõtmiseks on aga kongressi ettekannete kogumik, mis võib täiesti kujuneda omamoodi õppevahendiks.

Teiseks on algatajad esialgu kavandanud, et ehk oleks võimalik mingi sama algatustoimkonna laadne grupp esile kutsuda riigi toel ning see grupp võiks ette valmistada kõiki võimalikke järgmisi samme.

Minu isiklik seisukoht on, et tuleks rohkem kutsuda üles igasugusele seltsilisele ühistegevusele. Sest miks peaks võimalik raha rahvuse arenguks liikuma ilmtingimata läbi riigieelarve. On võimalik asutada igasuguseid peretoetusfonde, hariduse toetamise fonde ja nii edasi, ning seda kõike omaalgatuslikus korras.

Kuid see on võibolla palju tõhusam abi, kui inimesed ise omal algatusel selliseid ettevõtmisi toimetaksid. See on ka minupoolne meeldetuletus raha ja vahendeid valdavatele inimestele, et neil on alati võimalus kaasa aidata eesti rahva olukorra parandamisele.

Olen alati raha omavatele ettevõtetele nii kodu- kui välismaal toonitanud, et eestlastesse tasub investeerida. 20. sajandi ajalugu on näidanud, et me oleme väga väärtuslik tööjõud. See on küll väga pragmaatiline ja mõneti võibolla küüniline, kuid nii see on.

Millised märgid suudaksid teie meelest tulevikus tõestada, et rahvusliku kasvatuse kongressist on olnud kasu.

See, kui kongressil käsitletavad teemad oleks sagedamini ajakirjanduses. Kusjuuures omaette märk sel juhul oleks, et need käsitlused ajakirjanduses ei oleks mitte mingil juhul pidevad kurtmised, kui viletsad ja väikesed me oleme või et kõik läheb veel hullemaks.

Vastupidi - oluline on, et näidataks neid võimalusi, kuidas me muutuksime tugevamaks ja rikkamaks. Kongressi impulss peab olema positiivne, ja mitte tahapoole, vaid ikka ettepoole, tulevikku suunatud. Et pakutaks välja uusi ideid, kuidas parandada rahva kvaliteeti, kuidas innustada rohkem õppima, rohkem töötama, ennast ja oma perekonda arendama.

Massi tasandil on väga palju kurtmist hoopiski sel teemal, et varsti polegi enam, keda kasvatada. Sest eestlane on lapsetegemise ära lõpetanud.

Minu hinnangul ei ole see probleem number üks. Ega need lapsed jää sündimata. Lihtsalt oleme ajas, kui üks perekonnamudel asendub teisega. Sotsialistlik mudel, kui esimesed lapsed saadi väga noorelt ning rohkem lapsi ei sündinudki, on möödas.

Nüüd luuakse pere hiljem ning esimene laps sünnib hiljem, ka teine sünnib hiljem. Mõneti oleme praegu omamoodi augus, sest osa lapsi sündis ka varem ära. Niinimetatud beebibuum oli Eestis veidi varem, 80ndate lõpus.

Küsimus on ju selles, et ega meie füüsiline osakaal maailma rahvastikus ei suurene, küll aga võib seda teha meie kvaliteet, meie väärtus.

Kuidagi geopoliitiliselt ja vaimsuse poolest on ilmselt meile määratud kasvupiirid käes. Nii et probleem ei ole ainult meie hulgas, vaid eelkõige selles, kuidas oskame elada.

Nii et see ei ole lapsetegemisele õhutav kongress, nagu on ka mõeldud.

Kongress on seotud lapsetegemisele õhutamisega niipalju, et kongressilt peaks tulema selge sõnum: eesti pered võiksid olla julgemad ja enesekindlamad, et eesti lapsi maksab teha, sest selleks on keskkond ka 21. sajandil meile väga soodne.

Mille põhjal on valitud esinejad ja teemad? Tundub selline seinast seina lähenemine.

Esinejad ja teemad on mitmete Eesti ühiskonnas valitsevate mõttemallide ja poliitiliste voolude esindajate kokku pandud.

Kongressi ettevalmistajate esimene küsimus oli, kas üldse teha. Otsustasime teha. Siis kerkis teemade küsimus. Vaidlesime ja otsustasime, et välistame asjad, mis võiksid mõnda osapoolt, poliitilise jõu esindajat väga häirida.

Siis tekkis kolmas küsimus, kes konkreetselt esineb. Leidsime, et lisaks sellele, et oleksid esindatud targad ja ühiskonnale palju tähendavad isikud, on vaja, et esindatud oleksid ka erinevate mõttemallide esindajad.

Üldiselt on püütud valiku puhul arvestada, et see ja see esineja suudab oma isiklikust maailmavaatest sõltumata läheneda konstruktiivselt Eesti edasisele arengule.

Saal oli igal juhul prominentidest tulvil.

Üldiselt on see tõesti tähelepanuväärne, et paljud prominendid leidsid olulise olevat sellisel kongressil üles astuda. Eks ettevalmistajad olnud ise viimase hetkeni ärevuses. On piisavalt raske ikkagi päris täpselt defineerida, mida me siis ikkagi teeme.

Et mida tahate ja miks?

Täpselt, see küsimus on tegijail endilgi sees. Ju lõppkokkuvõttes ongi tegemist sellega, mida nii sageli nimetatakse eesti asja ajamiseks. Ainult et igaühel võib eesti asja ajamisse olla ise suhe.

Kui tõenäoline on, et pärast kongressi kujuneb lõplikult välja mingi ühiskonda pidevalt mõjutav liit või liikumine? Partei see ilmselt ei oleks.

Loomulikult mingit parteid siit ei tule. Kuid aeg on mõneti küpsenud ning on taastunud eesti rahvuslaste klubide liikumine, mis intellektuaalide hulgas oli suhteliselt levinud ka 30ndatel aastatel.

Kui kongressi põhitoimkonnast mingi selline rahvuslaste klubi laadne klubi kujuneks, oleks ka üks selge väljund olemas.

Teine selge väljund on see, et redaktsioonitoimkond jääb mõneks ajaks kokku valmistamaks kõik materjalid publitseerimiseks ette. See on konkreetne töö. Ja võibolla siin võiks olla riigipoolset toetust, et ühe või poolteise ametikoha ulatuses finantseerida asju nii, et toimima saaks kongressi arhiiv ning jooksev analüüs.

Kindlasti peaks ühiskondlikus korras toimkonna laiendatud koosseisus kokku tulema ka hiljem. Et analüüsida näiteks kuu või kolme pärast, mis on kongressi tulemusena ühiskonnas toimunud. Või mismoodi võiks järgmist kongressi ette valmistada.

Mis peab teie meelest juhtuma, et saaks rääkida kongressi ebaõnnestumisest?

Kui paari kuu pärast tuleb täiesti alternatiivne seltskond kokku ja teeb mingi sarnase nime all sarnase ürituse ning kirjutab valmis oma arusaamad.

Ebaõnnestumine oleks ka see, kui üritust tabab haudvaikus. Kui selgub, et poole aasta jooksul ei tule mingitki vastukaja, ei positiivset ega negatiivset. Kuid sel juhul on võibolla küsimus selleski, et ühiskond pole veel valmis selliste probleemidega tegelemiseks.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996