Tallinna Kaabeltelevisioon lubab tuleviku tuppa tuua, Edu eelduseks on koostöö, Pakutakse telefonisaamise võimalust, Linn on asunud vähendama osalust aktsiaseltsides, Võitlus on muutunud tooreks, Tallinnas on kaabeltelevisiooni-firma STV monopol, Lubatud

KARL TAKLAJA

Tallinna abilinnapea Tõnis Kull käis möödunud nädalal ametireisil Islandil. Üheks teemaks, millega abilinnapea Islandil tutvus, oli sealne kaabeltelevisioon. Tallinna linnavolikogu 1993. aasta otsusega anti ühtse kaabelkommunikatsioonivõrgu rajamise õigus Tallinna Kaabeltelevisiooni Aktsiaseltsile, millest 5% kuulub linnale.

Abilinnapea sõnul on Islandi kaabelkommunikatsioonivõrk oma arengus Tallinna vastavast võrgust üle kümne aasta ees. Islandi kaabelvõrgu kiire arengu põhjuseks on Kulli sõnul eluterve konkurents, kus konkurendid on ühendanud oma võimalused ühise eesmärgi nimel. Islandil viiakse ellu kaheksa aasta programmi, et katta võrguga terve Island, märkis Kull.

Kaabelvõrgu kaudu edastatakse Islandil peale televisiooniprogrammide veel palju muud - näiteks koolide õppeprogramme ja odavamat telefoniteenust. Kaabliga ei ühendata korterites ainult arvuteid, telefone või telereid, vaid ka mitmesuguseid muid seadmeid. Paigaldades kaabli külge vastavad andurid, on päästeteenistusel ja politseil hea ülevaade, kus millised õnnetused toimuvad. Kui maja on ühendatud võrku, on sinna talletatud maja kohta ka oluline informatsioon, mida saab arvutiga näha, rääkis Kull.

Tallinna Kaabeltelevisiooni ASi esimehe Tõnis Paltsi sõnul on kaabeltelevisiooni tugev külg, et lisaks teleprogrammidele pakutakse ka telefoni. Muud võimalused on Paltsi hinnangul veel lähiaastate «muusika». Linnale on tähtis, et tekiks konkurents Eesti Telefonile, sest kaabeltelevisioonile konkurenti tekkida ei saa, nentis Palts. Õismäele katseliselt ehitatud võrk võimaldab sinna liita ka telefone.

Praegu ühtegi telefoni aga paigaldatud ei ole, võrk on liiga väike ning majanduslikus mõttes ei tasu selle ideega veel välja tulla.

Kui algab võrgu laienemine, on telefonide paigaldamine aga vältimatu, rääkis Palts.

Samas ei saa ka Tallinna Kaabeltelevisiooni AS Eesti Telefonist üle ega ümber ning sõlmida tuleb kahe võrgu koostööleping. Paltsi väitel kujunebki võtmeküsimuseks koostöö Eesti Telefoniga.

Ka linna 5%-line osalus Tallinna Kaabeltelevisiooni ASis on olnud kaks korda volikogus arutlusel. Tallinna osalus peaks firmas kindlasti säilima, et monopoli kuidagi kontrollida. Parim viis selleks on omandisuhte kaudu. Viis protsenti ei ole palju, aga kindlasti on see parem kui mitte midagi, nentis Palts.

Märtsis ostsid kaks Iisraeli firmat 30% Tallinna Kaabeltelevisiooni ASi aktsiatest. Kaabeltelevisiooni aktsiakapital suurenes sellega ligi 60 miljoni krooni võrra. Kahtlemata oleksime aktsiakapitaliks rohkem raha tahtnud saada, aga ei õnnestunud, möönis Palts. Lisaks kavatseb kaabeltelevisioon võtta 15-20 miljonit USA dollarit laenu Kesk-Euroopa telekommunikatsioonide arenguabi fondist. Nüüd kuulub 65 protsenti Tallinna Kaabeltelevisiooni ASi aktsiatest AS Levicomile ja 5 protsenti linnale.

Paltsi väitel peaks linnavalitsuse huvi olema kaabelvõrgu kui tulevikus vajaliku infrastruktuuri tugevam toetamine. Tallinnas muretsetakse täna aga rohkem tänavaaukude parandamise kui tulevikku suunatud infrastruktuuri väljatöötamise üle, nentis ta.

Abilinnapea Tõnis Kulli sõnul on linnavalitsus täitevvõimuorgan, mis viib ellu seda, milleks neile raha antakse. Infrastruktuuri loomisel tuleb sinna investeerida 10 aastat ette. Vältida investeerimist tuleviku infokandjate võrgu rajamisse aga ei saa, seda nõuab juba üldine haridustaseme tõus, arvas Kull.

Konkurentid lõhuvad Tallinna Kaabeltelevisiooni ASi võrke Paltsi sõnul pidevalt. Viimane hävitustöö tehti kaks nädalat tagasi. «Materiaalne kahju ei ole eriti oluline, suurem on moraalne kahju. Kui laastamine muutub massiliseks, hakkab see kindlasti ka majanduslikult tunda andma,» arvas Palts ning lisas, et otsest kasu Tallinna Kaabeltelevisiooni ASi võrgu ja kollektiivantennide hävitamisest saab kaabeltelevisioonifirma STV.

Eriti levinud on kollektiivantennide lõhkumine, sest kui inimestel ei tule tuppa mingit televisioonipilti, hakkavad nad peagi kaabeltelevisioonifirma kliendiks, arvab Palts.

Palts märkis, et kui midagi ette ei võeta, siis Tallinna kaabeltelevisiooni areng seiskub.

Mustaks lambaks Tallinnas on Lasnamäe linnaosa - kaabelfirmadele kõige magusam suutäis kui kõrgelamurajoonidest suurim. See piirkond on hakanud tegema koostööd STV ja mitmete teiste firmadega, sõlmides lepinguid, mis on vastuolus linna poolt varem kehtestatud määrustega. Selliste lepingute taga saab Paltsi kinnitusel olla ainult otsene korruptsioon.

Veel kaks aastat tagasi oli olemas äriplaan linnaosade kaupa. Töö jäi seisma, kuna ei leitud investoreid. Tänaseks on kõik investeerijad olemas ning käib uue äriplaani koostamine. Äriplaani järgi peab võrk kasvama 5000 kuni 10 000 kliendi võrra kuus. Reaalne ehitus algab sügisel, kui algavad suured tarned.

Praegu peetakse läbirääkimisi tootjatega. Leping sõlmitakse mai lõpul ühe firmaga, kes peab tarnima kogu vajaliku seadmestiku ja materjalid, rääkis Palts.

Tallinna Kaabeltelevisiooni AS on lubanud kõik Tallinna koolid liita võrguga tasuta. Paltsi hinnangul tekib nõudlus Interneti järele kodudes lähemas tulevikus. See on manna kaabeltelevisioonile, sest toob neile tulevikus palju kliente juurde. Seda aga juhul, kui Tallinna Kaabeltelevisiooni võrk tuleb nii hea, nagu firma seda reklaamib.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele

JAANUS PUTTING

Maakondadel ei ole suurt huvi esitleda end ja oma maakonnas toodetavaid kaupu kahe kuu pärast juunis Tallinna vanalinna päevadel. Sellest teatas «Postimehele» Tallinna Kesklinna valitsuse vanema abi Silvia Pastak.

Silvia Pastaku teatel oli maakondadel võimalik oma osavõtust teatada kuni 31. märtsini. Tema sõnul on aga maakondade esindajad soovinud põhiliselt oma ansambleid või kollektiive vanalinnapäevade kultuuriprogrammi lülitada. Seni on kesklinna valitsusele oma osavõtusoovist teatanud tantsu- ja lauluansamblid Pärnu-, Lääne-, Harju-, Rapla- ja Jõgevamaalt. Huvi on ilmutanud peamiselt need kunstikollektiivid, kes on vanalinna päevadel ka varem esinenud.

«Kaubandusega tegelevad aga teised inimesed,» tõdes Pastak. Ta lisas, et käesoleva aasta vanalinnapäevadele on esimest korda maakondadele ametlik kutse esitatud, varasematel aastatel on entusiastlikumad inimesed maakondadest tulnud ise koostööd pakkuma.

«Kui aga ei tule, pole midagi teha,» nentis kesklinna valitsuse vanema abi.

Huvist oma kaupa vanalinna päevade kaubatänaval müüa on praeguseks teatanud vaid Viru Rand. Silvia Pastak ütles «Postimehele», et ilmselt võib mõnda ettevõtjat oodata siiski ka Jõgevamaalt.

Kaubandustänavaks kujundatakse Vene tänav. Kesklinna valitsuse ettevõtlusosakonnast öeldi, et praeguse seisuga on Tallinna ettevõtetest lubanud müüma tulla ligi 15, ent samas loodetakse, et vanalinna päevadeks on see arv kahekordistunud ja Vene tänav end kaubandustänavana õigustab.

Maakondadest oodatakse Tallinna vanalinna päevadele käsitöölisi, et muuta Katariina käik käsitööhooviks.

15. vanalinna päevad peetakse Tallinnas 1.-5. juunini. Selle aasta moto on «Tallinn Euroopa ristteel». Käesoleval aastal on igal päeval ka oma teema: esimene päev on taani, teine saksa, kolmas rootsi, neljas slaavi ja viimane, viies, eesti päev. Viie päeva kestel esinevad vanalinna hoovides ja platsidel muusikud, tantsijad ja näitlejad.

Alates 6. juunist saab Eesti suvepealinnaks Pärnu.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele

JAANUS PUTTING

AS EMV laskis eile kell pool kaheksa õhtul õhku Tallinna reisisadama juures Kai tänaval asunud veetorni. See oli endise Tallinna Laevaremonditehase territooriumil asunud hoone, mida tallinlased peaksid hästi mäletama kui omaaegsete intrite liputorni. Torni õhkulaskmine oli üheks etapiks enne endise laevaremonditehase territooriumi haljastamist.

Tallinna linnavalitsus plaanib reisisadamaga külgneva maa-ala haljastada ning kujundada ühiskondlikult kasutatavaks territooriumiks, kus asuksid kaubandus- ja teeninduskeskused ning parkimishooned.

Tallinna teedevalitsuse peainsener Mikk Pääru ütles BNSile, et veetorn lasti õhku seoses sadama territooriumi korrastamisega.

Tallinna linnavalitsuse kommunaalameti juhataja Andres Monvelt on «Postimehele» varem öelnud, et lammutustööd puudutavad Admiraliteedi basseinist Mere puiesteeni ulatuval endise Tallinna Laevaremonditehase maatükil ühtekokku 17 hoonet. «Need hooned on kohutavalt halvas olukorras,» lausus Pääru.

Tema sõnul ei olnud õhitud veetorn muinsuskaitseobjekt. Üldse on nimetatud territooriumil hooneid 21, neist neli võrdlemisi suurt ehitist kavandatakse säilitada. Säilitatavasse nelja hoonesse plaanib linn rajada kas äri- või kaubanduskeskused. Võimalik on ka hoonete kasutamine parkimismajadena, mida 3-4-korruselised ehitised suurepäraselt võimaldavad.

Tallinna linnavalitsuse kommunaalameti juhataja on öelnud, et kogu projekti eelarveks on ette nähtud kuni 10 miljonit krooni.

Linnapea Jaak Tamm on avaldanud lootust, et jaanipäeva paiku võetakse plankaed maha ja siis märkab linnakodanik, et Tallinn on tõesti merelinn.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele

JAAN TAMM, riigi muinsuskaitseameti peadirektor

Viimasel ajal on nii kirjutavas kui ka rääkivas pressis üsna sagedasti olnud juttu sadama ümbrusest. Viimati tegi seda «Õhtuleht» 28. märtsil. Kuuma teemana on Narva maantee, Mere puiestee, Kesklinna sadama ning Kadrioru pargiga piirnev ala leidnud käsitlemist juba üle nelja aasta.

Näib, et nüüd on alanud uus faas: omandiküsimused hakkavad selguma; erastamisagentuur on põhimõtteliselt nõustunud sadama ja vanalinna vahelise maa-ala munitsipaliseerimisega; linnale edukalt on lõppenud ka kohtuvaidlus endise betoonitehase maa-ala üle. Ometi on võimendumas tendentsid, mis lõid selgesti välja nimetatud ala arenguskeemi arutelul Tallinna linnavolikogus 1994. aasta lõpus. Nimelt juba siis üritasid linnaametnikud läbi suruda nn. puhta platsi ideed, mis nägi ette kogu ajaloolise hoonestuse likvideerimist ning uushoonestuse rajamist.

Kogu tegevust püüti seadustada tollasele I. Raua koostatud materjalile detailplaneeringu nimetust andes. Õnneks ei läinud siltidevahetus läbi ning vastavalt volikogu otsusele püüti asja lahendada seaduses ettenähtud korras - ala korrastamisega detailplaneeringute kehtestamiste kaudu. Viimane on kõigiti korrektne ka 14. juunil 1995. aastal Riigikogus vastuvõetud planeerimis- ja ehitusseaduse valguses. Viimase järgi saab kruntideks jaotamise, hoonestamise, haljastamise, tehnovõrkudega varustamise jne. küsimusi lahendada ainult volikogu kehtestatud detailplaneeringuga. Seda aga senini tehtud ei ole, mistõttu ainsaks juriidiliseks dokumendiks ongi vaadeldava maa-ala arenguskeem. Tõsi, kahe osaala - Ahtri tänava «Soolalao» ümbruse ning kesklinna sadama lõunakai kohta on valminud ka detailplaneeringud (vastavalt arhitektuuribüroodelt «Urbel ja Peil» ning «R-Konsult Ltd.»). Ülejäänud, pea 100 ha suuruse ala kohta puudub aga igasugune uuem seaduslik dokumentatsioon.

Siit tulenevate probleemide parema käsitluse huvides jagame ala piltlikult kolmeks:

Linnahalli ja põhjamuuli vaheline maa-ala.

Kesklinna sadama ja endise admiraliteedi territoorium.

Endine Rotermanni kvartal (Narva mnt. - Mere pst., Ahtri tänav, Hobujaama tänav).

Neist esimese kohta on volikogus kinnitatud arenguskeemi seletuskirjas öeldud «Linnahalli ja põhjamuuli vaheline maa-ala suurusega ca 21,9 ha ilma hoonestusõiguseta, välja arvatud reisisadama terminaalhoone». Hoonestusõiguse mittelubamise põhjus oli aga lihtne: sellega taheti realiseerida ideed, mis kirjas samas seletuskirjas - «rajada ulatuslik pargiala jalakäijate teede ja promenaadidega, Viru väljakust läbi Mere pst. kvartali Admiraliteedibasseini kaldapealseteni». Näib, et mereäärsest pargialast, mille eest tallinlased on viimased 20 aastat võidelnud, tahetakse ärimeeste kasuks loobuda. Esimesena ütles seda ajakirjanduses välja Tallinna Sadama peadirektor Enn Sarap, kelle arvates puud ei lähe mere ääres kasvama ja jäävad kiduma. Ju tundus tollane põhjendus väljaütlejale endilegi väheusutav, mistõttu praegu räägitakse juba pinnase reostusest, millest üle saaks ainult parkimisplatside ja kaubanduskeskuste rajamise abil.

Ometi on vastavat istutamistehnoloogiat Tõnismäe «Vabastajate» monumendi esisel väljakul katsetatud ning see on ennast ka ülisaastatud linnaõhus õigustanud.

Lauslammutuse tallermaaks on kuulutatud ka endise Admiraliteedi tehaste ja basseinide ala. Säilitada kavatsetakse vaid 2-3 suuremat hoonet. Ometi nägi volikogus kinnitatud arenguskeem ette teisiti. Märtsi viimasel nädalal jõudis riigi muinsuskaitseametisse Admiraliteedi basseini ümbruse heakorrastuse projekteerimisloa taotlus. Omapoolsete märkustega see 28. märtsil ka kooskõlastati. Ühe olulisema tingimusena, toetudes planeerimis- ja ehitusseadusele, nõuti kogu ala hõlmava detailplaneeringu koostamist. Muudest märkustest tuleks esile tõsta lauslammutuse eitamist ning mitmete varem eksisteerinud tänavate (Laeva jt.) taastamist. Ometi oli allakirjutanu koos Tallinna muinsuskaitseameti juhatajaga erandkorras kooskõlastanud vaid kolme hoone (sealhulgas Vaibaparadiisi poolt markeeritava liiklussuuna tulevase tähistamise vajadusega) lammutamise. Paneb imestama abilinnapea Jaak Saarniidu, kelle kabinetis too kooskõlastus kirjalikult ka vormistati, mälukaotus. Vastupidist on lihtsalt raske väita. Oli ju tema üks kuuest juba 5. märtsil 1996. aastal valminud protokollilise otsuse «Admiraliteedi basseiniga piirneva ala heakorrastamiseks ja haljastamiseks» kooskõlastajast. Otsuse teine punkt kõlab: «Kiita heaks Tallinna linnaplaneerimise ametis koostatud põhimõttelised lahendused». Lahendus aga ongi eelviidatud lauslammutus, millega, kui uskuda «Õhtulehte», kohe alustatakse ning milleks ka raha pidi olema piisavalt.

Rahal pikemalt peatumata tahaks vaid märkida, et mitmetes komisjonides oli üheks põhiliseks vastuväiteks «Põhjamagistraali» ja Ahtri tänava kvartali detailplaneerimise arutelul esitatud nõudmisele rajada jalakäijate estakaad või tunnel üle (või alt) Ahtri tänava, rahapuudus.

Ometigi jätkub raha ebaseaduslikuks lammutamistegevuseks, et erainvesteerijatele ehitusplatsi ette valmistada. Kuid tunneli või estakaadi rajamisele, mis mõeldud linnakodanikele sadamasse ja nii ihaldatud mere äärde jõudmiseks, pole mõeldudki. Ei tahaks pikemalt peatuda võimalike kõrghoonete Rottermanni kvartalisse rajamisega seotud probleemidel. Üsna viimase ajani tundus, et linnaplaneerijad on siinsegi ala kavandamisel lähtunud volikogu kinnitatud arenguskeemist.

Viimase järgi on võimalikuks kõrgemaks hooneks siinsel alal Peapostkontori 6-kordne juurdeehitus vanalinnapoolsel küljel. Korralikult projektiks vormistatuna (arhitekt R. Karp) sai see ka riigi muinsuskaitseametist (nii nagu ka teistest instantsidest) vastava kooskõlastuse.

Ometi jättis Kesklinna arhitektuurikomisjonis kuu aega tagasi toimunud projektide läbivaatus mulje, et tegemist oli libaprojektiga. Tegelikke taotlusi peegeldas aga sama autori koostatud kaust, kus kuuest korrusest oli saanud kümne lisamisega kuusteist. Samas, kui kogu Postimaja esimene korrus on kauplustele ja toitlustusele välja renditud, põhjendatakse uue kuueteistkordse hoone ehitamise vajadust majas valitseva ruumipuudusega. Ütle veel, et mustkunstnikud on Tallinnast kadunud...

Eeltoodu valguses näib üha enam tõeks osutuvat linnavalitsuses käibiv hüüdlause «meil on investorid ukse taga, meil pole aega enam oodata».

Meenub, et sama loosungit kasutati «Astlanda», «Sheratoni», «Olümpia-2» ning tualettpaberi tootmisele ehitusfronti ette valmistades. Samas julgeks siiski küsida - millistele seadustele tuginedes ja miks maksumaksja rahaga?

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele

PEETER VÕSA, Tallinna tuletõrje- ja päästeameti pressiesindaja

Käesoleva aasta algus on Tallinna tuletõrje- ja päästeametile kujunenud laipaderohkeks. Raske talve ning viletsa päästetehnika tõttu on surnud hulk inimesi ning tulekahjud hävitanud vara, mida oleks lumevaesemal talvel ja parema tehnikaga suudetud päästa.

Sel talvel on olnud ridamisi raskeid tuleõnnetusi, kui meenutada näiteks Kalevi kommivabriku, keskkonnaministeeriumi hoone ja psühhoneuroloogiahaigla põlemist.

Oli mitmeid teisigi suuremaid põlenguid, mis ei pälvinud aga nii laialdast üldsuse tähelepanu.

Pahatihti põhjustas põlenguid hooletus, vahel ka süütamine. Suurte aineliste kahjude ja inimohvrite tekkimisele aitas kaasa hoonevaldajate ükskõikne suhtumine tuletõrjejärelevalve inspektorite tehtud ettekirjutustesse.

Näiteks ei vaevunud psühhoneuroloogiahaigla töötajad lume alt välja kaevama ja jääst puhastama tuletõrjehüdrante, kuigi vastav ettekirjutus tehti neile ammu enne saatuslikku ööd.

Hooletus hävitas miljoneid maksva maja ning nõudis kaheksa patsiendi elu. Pärast viimast sõda ei ole Eestis olnud nii paljude ohvritega tulekahju.

On ka teistsuguseid juhtumeid, kus omanik hakkab ettekirjutusi pärast jagelemisi siiski täitma. Sellise näitena võiks ära tuua hotellis Viru avatud kaubanduskeskuse ja City Sokose kaubamaja - pärast pritsimeeste skandaalseid avaldusi kaubanduskeskuse avamisel asuti esitatud nõudmisi imekähku täitma. Praeguseks on ostukeskus turvaline.

Esimeses kvartalis on TTPA pritsimehed välja sõitnud 815 korral. Hooneid on kustutatud 201 korral, transpordivahendeid 33 korral, süüdatud prahti 226 korral ning muid õnnetusi on likvideeritud 133 korral (siia alla käivad inimesed, kes on ventilatsioonilõõridesse roninud, jalgupidi puu otsas rippunud või siis olnud uppumisohus.

Avariiolukordasid on likvideeritud 64 korral, 13 neist on toimunud transpordivahenditega, kolmel korral on avariioht olnud objektidel või hoonetes. Likvideeritud on 6 keemiareostust ning 42 muud sorti õnnetust.

Ekslikke väljakutseid on esimeses kvartalis olnud 89 ja kuritahtlikke 58.

Korraldatud on 7 õppust erinevates asutustes.

Aasta algus on toonud tulesurma 22 inimesele. Mullu sama aja jooksul registreeris päästeteenistus Tallinnas 14 õnnetut surmajuhtumit, tulekahjusid oli aga 697. Statistilised andmed näitavad nii tulekahjude-õnnetusjuhtumite kui ka ohvrite arvu kasvu võrreldes möödunud aasta sama perioodiga. Olulist rolli mängib pidevalt vananev päästetehnika, mida pole suudetud uuendada, ning töötajate suhteliselt madal palgatase.

Käesoleva aasta 1. aprillist alates on Tallinna tuletõrje- ja päästeamet munitsipaalalluvuses ning segastele omandisuhetele peaks olema tehtud jäädavalt lõpp.

Päästeteenistuse enda alluvusse võtmisega on linn endale võtnud kohustuse see kaasaegsel tasemel välja arendada.

Raha tuleb leida linna eelarvest.

Kokkuvõttes tuleb odavam investeerida raha päästeteenistusse kui likvideerida suurõnnetuste tagajärgi.

Tuli võib mõne tunniga viia rohkem raha tuulde kui kulub päästeteenistuse aastaseks eelarveks.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele

JAANUS PUTTING

Eesti Teaduste Akadeemia raamatukogu tähistab oma 50. aastapäeva 8.-12. aprillini juubelinädalaga: on eriväljapanekuid, peetakse lahtiste uste päevi, ning toimub teaduskonverents.

Esmaspäeva südapäeval avati raamatukogu fuajees juubelinäitus, mis annab ülevaate olulisematest sündmustest raamatukogu poole sajandi pikkuses ajaloos ja arengus. Raamatukogu asutati 1946. aasta aprillis tollase Eesti NSV Ministrite Nõukogu otsusega. Raamatukogu juhid olid esimestel aastatel Alma Pulst, Endel Annus ja Leo Tiik. Annus töötab BNSi teatel praegu raamatukogu rahvusbibliograafia osakonna juhatajana.

Akadeemia raamatukogu direktorid olid 1954.- 1961. aastani Ksenia Tohver, 1961.-1983. aastani Felix Kauba ja alates 1984. aastast Maive Triipan. Möödunud aasta lõpus töötas teaduste akadeemia raamatukogus 182 inimest, raamatukogul oli 14 809 lugejat ja selle kogudes säilitati 2,8 miljonit ühikut.

Eile tutvustati raamatukogunduse osakonnas erialaste teatmeteoste näitust, teatmeosakonnas on avatud väljapanek osakonda viimastel aastatel saabunud kirjandusest. Automatiseerimise osakonnas on võimalik tutvuda CD-ROM-andmebaaside, Interneti kasutamise võimaluste ning osakonnas loomisel olevate andmebaasidega. Raamatukogunduse ja teatmeosakonna näitused on avatud 12. aprillini.

Baltica osakonnas on reedeni avatud näitus TA raamatukogu haruldustest. Täna kell 14 räägivad osakonna töötajad Baltica fondide ajaloost, osakonna senisest tegevusest ja perspektiividest.

Restaureerimisosakonnas on veel täna avatud osakonna tööde väljapanek. Seal on võimalik tutvuda vanade trükiste, pärgament- ja nahkköidete, graafika ning köitekoja töödega.

Teaduste Akadeemia raamatukogu on 50 tegevusaasta jooksul muutunud kolme osakonnaga asutusest 3,2 miljoni trükisega raamatukoguks, ütles ETAle raamatukogu pressisekretär Sirje Lauring.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele

KÜLLIKE ROOVÄLI

Reede hommikul kell 5.56 on Lastekodu tänavas asuva Tallinna liikluspolitsei majas vaikne. Vahetuses tööl olevad patrullid on tänavatel tööd rügamas - valvatakse ja puhastatakse valesti pargitud autodest linnatänavaid, mida läbivad Moldova presidendi korteezhi marsruudid.

Õues on veel hämar, kui ürituse eest vastutav rühmaülem Risto tõstab telefonitoru ja valib kolleegi numbri. Öö läbi tööd teinud Toomas vastab teisel pool rahulikult ning tõstab hääletooni alles siis, kui Risto on talle teatanud, et murdis jalaluu ega saa enam vägesid juhtida. «Tead, tormasin hommikul kiiruga majast välja ja kukkusingi, sa pead täna ikka üksi hakkama saama,» õigustab end Risto. Torust kostab vastuseks Toomase õnnetu hääl - «Oi, mida nüüd!»-, mis peagi pettust aimates agressiivseks muutub. Sellega on hommikused sõbralikud naljad läbi ja endiselt tervete kontidega Risto paneb arvuti päevakäske välja printima.

Kell 6.30 on peaaegu kogu linna liikluspolitsei isikkoosseis esimese korruse saali instrueerimisele kogunenud, linna kaardi ees laua taga istub mõtliku näoga komissar Andrus Aavik. Lisaks öist vahetust lõpetavatele patrullidele on väljas ka kõik tavaliselt kella 10st alustavad ning vabadel päevadel olevad mehed-naised. Koos sisekaitse operatiivrügemendi võitlejate ja liikluspolitsei büroo patrullidega osaleb presidendi saatmisel liiklustööd tehes üle saja inimese.

Risto käes on leht teed sulgevate politseinike asukohtadega: saalisistujad kuulavad pinevalt, millisel ristmikul kellelgi neist töötada tuleb. Risto loeb järjest ette meeste asukohad - kaetud saavad kõik ristmikud ja väljasõiduteed trassil Olümpia-Kadriorg. Kadriorust lennujaama viiva tee sulgemise juhised antakse hiljem - vahetult enne seda toimuval instruktaazhil. Pikka juttu ei aeta, mehed lähevad omavahel vesteldes õuele ning mahutavad end autodesse. Paljud sõidavad tööülesandeid täitma isiklike sõiduvahenditega, sest kuuest patrullmasinast jääb kõigi kohaletoimetamiseks väheks.

Kümmekonna minuti pärast võib varahommikuse linna tänavanurkadel näha üksikuid politseinikke, kes eetri vahendusel korrapidaja ja tõstukijuhtidega suheldes trassi sinna pargitud autodest puhastama asuvad. Olümpia juures pakub peamurdmist suur Chevy-buss, mis silmapaistvalt majanurga juurde kõnniteele jäetud. Rahvusvahelisi turvanõudeid arvestades peab kõik sõidukid trassi lähedusest tõstukite abiga eemaldama - mujal plahvatanud autotäied lõhkeainet pole Eestimaal (veel?) reaalsuseks saanud, kuid kartma peab alati. Eriti siis, kui toimuva tulemustest võib oleneda riigi rahvusvaheline maine ja usaldatavus. Teel Euroopasse tuleb kahjuks kokku puutuda ka unistusteühiskonna probleemide ja pahupoolega, tõdevad oma töölõigu eest vastutavad rühmaülemad - kõik viis meest tegelevad hoolsalt patrullide töö kontrollimisega.

Liivalaia - Narva maantee ristmikul vehib korravalvur möödasõitvatele rühmaülematele sauaga - «Ega teil autos mütsi pole, unustasin suure kiiruga baasi». Autost liigset mütsi ei leita, kuid järgmine sinnapoole suunduv masin võtab vaevaks peakatte kohale toimetada. Õnnelik politseinik saab mütsi ega pea enam kapuutsi varjunult saua viibutama. Kõik algab pisiasjadest, leiavad kolleegid.

7.50 katkevad mitmete viimasel hetkel tööleruttavate inimeste unistused - suletakse liiklus trassil Olümpia - Kadriorg. Politseieetris on nüüd perenaiseks korrapidaja Krista, liikluspolitsei raudvara: tähtsatel üritustel on Krista ainus, kes saab hakkama terve linnatäie patrullide kamandamisega. Tema võimukat ja vastuvaidlemist välistavat häält kuulevad võimsa antenni tõttu kõik linnas. Seni autode minematoimetamist organiseerinud Krista annab korralduse: «Tähelepanu, patrullid linnas! Valmisolek number kolm, sulgeda kogu liiklus trassil Olümpia - Kadriorg.» Samal hetkel astuvad ristmikele sinikuubedes mehed, tärisevad politseiviled, keerlevad sauad peletavad viimased liikujad ja tülikad liinibussid kitsalt teelt. Krista annab valmisoleku number kaks, varsti ka number üks ning teatab korteezhi liikumahakkamisest. Olümpia hotelli juurest alustab teed vilkuritega varustatud kolonn - julgestusteenistuse saatemasinad, Tshaikad, kaitseautod, ametlikele külalistele renditud taksomersud.

Samal ajal tuiskavad trassil kahes suunas rühmaülemate masinad - peletatakse teelt viimased unimütsid ning valvatakse võimaliku ohu järele. Weizenbergi tänaval avastab 120 kilomeetrit tunnis lendav ekipaazh taksopeatuses seisva auto. Rooli tagant välja hüpanud Risto tõmbab ukse lahti - masinas magab suu ammuli öö läbi tööd rüganud taksojuht. Ehmunud mees ei kuula pikalt seletusi, annab gaasi ja kaob Kadrioru tänavarägastikku.

Vilkurisäras Nissan kihutab edasi, talle tuleb vastu niisama kärmas Opel, sireenid huilgavad. Ometi otsustab ühel suvalisel hetkel seltskond organiseerunud vanureid teele tormata. Nemad pole ainsad, kelle järel korravalvureil risti üle tänava silgata tuleb - pidevalt saatmisega tegelnud politseinikud vangutavad jalakäijatest rääkides ainult pead.

Kuigi ka autojuhid teevad päevast päeva meeletusi, on jalgsiliikujate käitumine üle mõistuse. Ettearvamatuid on väga raske teelt eemale saada: viimasel hetkel enne kolonni ilmumist võib suvaline kõnniteekulgur masinate ette viskuda - põhjust selleks on enam kui küll: tee ju vaba ja nii hea üle minna! Pööraseid kinni hoida pole võimalik, iga teine neist võtab tülitamist isikliku solvanguna. Vilkureid keegi ei märka, või astutakse neid imetledes ikkagi otse kolonni ette - eriti ei mõju ka sireen. «Rooma linna päästsid haned, Eesti riigi hukutavad jalakäijad,» filosofeerivad vaatamata kõigele huumorisoone säilitanud politseinikud. Kui patrullmasina helisignaal vaikib ja seadusesilm käega jalamehi kõnniteele tagasi vehib, lehvitavad mitmed õnnelikud tatsujad talle süüdimatult vastu.

Seekord saadakse siiski trass õnnelikult puhtaks ja korteezh võib tulla - kui ettesõitnud rühmaülemad Kadrioru lossi juures hinge tõmbavad, ligineb tähtis saadetis aegamisi. Eetrist kostab iga minuti tagant Krista energiline hääl, dubleerimas julgestusteenistuse ettekandeid: «Kolonn Liivalaia - Narva maantee.» Kolonni kiiruseks on 30-40 kilomeetrit tunnis.

«Eile veniti veelgi aeglasemalt,» teavad rühmaülemad rääkida - saatmise ajal süttis Liivalaia tänaval Dünamo majas korter ja tuletõrje pidi kiiresti ligi saama. Et Snegur tuli samal ajal Sakust, venitas Krista autorongi liikumist, samal ajal eetris kooskõlastades, kust pritsimeestele läbipääsud avada, sest teenistuste trassid kattusid. Kõik läks õlitatult, kolonni saabudes olid tuletõrjujad kahjutule juba summutanud ja kõrge külaline ei märganud midagi.

Kui kolonn on kohal, kogunevad julgestusteenistuse ja liikluspolitsei töötajad ning Kuku-raadio esindaja ümber hommikuse «Eesti Päevalehe». Meeste näod väljendavad kõikvõimalikke tundeid, kuid peamine on siiski kurbus - miks mõni sulerüütel kommenteerib teiste tööd, omamata sellest vähimatki infot? Üheskoos leitakse, et kogu üritust «turvameeste pidupäevaks» tituleerinud artiklis ei vasta kümme postulaati kümnest tõele. Julgestusteenistuse ja liikluspolitsei töötajad on visiiti nädalaid ette valmistanud, kordnikust komissarini kogu väega enam kui kaheteisttunniseid vahetusi teinud, saamata lisatasusid ja kulutades erasõidukeid ning bensiini. Mehed on väsinud ja solvunud, kuid nad ei rutta sellest kellelegi kõva häälega teada andma.

Peagi paigutatakse postid ümber trassile Kadriorg - lennujaam, mehed asuvad uutele kohtadele, kogu töö kordub. Kell 9.27 jõuab president lennujaama. Teekond lossist sihtpunkti võttis kümme minutit, pikemaajalisi sulgemisi polnud ka eelmistel päevadel. Julgestusteenistuse eest vastutaja ja teda eetris dubleeriv Krista tänavad liikluspatrulle kolm päeva kestnud meeldiva koostöö eest, vahetuses olevad patrullid asuvad oma graafikujärgsetele kohtadele, teised on vabad. President ronib lennukisse, lehvitab, saatjad lehvitavad talle vastu. Visiit on õnnelikult lõppenud. Liikluspolitsei suundub baasi.

Kui osa mehi on juba erariietes ja teised postidele suundumas, tormab korrapidamisruumist liikluspolitsei õuele Krista ja hüüab: «Lennuk ei tõusnud õhku, kõik tagasi tööle,» ja lükkab oma sõnade kinnituseks trellitatud värava kinni. Seda selleks, et keegi hajameelsusest minema ei jalutaks.

Hetkeline elevus õuel vestlevate politseinike seas muutub hetkega tegusaks askeldamiseks. Paar minutit pärast teadet on paljud riideid vahetanud mehed taas mundris. Risto jagab käske, Krista peab ühendust julgestusteenistusega, politseinikud pressivad end taas autodesse ja algab vilkurisäras sõit trassile. Taas mehitatakse kogu ala lennujaamast Olümpia hotellini - igale ristmikule peab jaguma mees. Vaatamata sellele, et abijõud on minema lastud, liiklus tipptunniselt segane ning tänavad täis pargitud autosid. Linna lähedalt «lendavad» appi liikluspolitsei büroo patrullid ja pakuvad end tühjadesse kohtadesse. Komissar Aavik vaatab lennujaama parklas kella - kaheksa minutiga saadi kõik mehed kohtadele, üksus on valmis taas käske täitma. Õnneks saadakse kahe tunni möödudes lennuki juba varemgi kleeplindiga parandatud mootor korda ja kolonn ei pea hotelli naasma. Seekord lõppes visiit õnnelikult, vabad politseinikud lubatakse teist korda koju magama.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996