Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olümpiamängude esimene ametlik korvpalliturniir peeti lageda taeva all savi- ja liivakattega tenniseväljakutel. Olümpiakorvpalli ajalugu tegi ka Eesti meeskond, kes tuli väljakule turniiri esimeses kohtumises Prantsusmaa vastu. Palli viskas mängu korvpalli leiutaja James Naismith isiklikult. Eesti võitis selle mängu 34:29, kuid see jäi ka meie korvpallurite ainsaks võiduks, sest kõigist Euroopa meeskondadest oli just Eestil ainsana õnn ja õnnetus kohtuda ülekaalukalt võitjaks tulnud USA, tema naabri Kanada ja USAlt autonoomia saanud Filipiinidega. Korvpalliturniir algas aga segadusega. Rahvusvaheline Korvpalliföderatsioon FIBA võttis vastu otsuse, mis keelas mängida kõigil, kes olid pikemad kui 195 cm. USA, kes oleks kaotanud mitu oma mängijat, esitas protesti ja see reegel tühistati. Finaalipäeval sadas ränka vihma, mis muutis väljaku mudaseks. Korvpalluritel polnud põrgatamiseks erilist võimalust ja nii käis mäng peamiselt söötudega ning oli korvidevaene. USA võitis Kanada vaid 19:8.
Berliini olümpiamängudel olid ka mõned erakorralised autasustamised. shveitslasele Hermann Schreiberile anti medal Alpide ületamise eest purilennukil ning sama maa abielupaarile Hettie ja Günther Dyhrenfurtile 1930. ja 1934. aastal korraldatud ekspeditsioonide eest Himaalaja mägedesse.
Naiste hoolauahüpetes võitis kuldmedali 13 aasta 8 kuu ja 25 päeva vanune ameeriklanna Marjorie Gestring, kes on siiani jäänud suvemängude noorimaks olümpiavõitjaks.
Berliini olümpiamängudest valmis esimene tõeline olümpiafilm, mis on tänini maailma tuntuim ja ka kõige rohkem kiidetud. Sakslanna Leni Riefenstahli kaheosaline «Olympia - Fest der Völker» ja «Olympia - Fest der Schönheit» valmis kaks aastat pärast Berliini olümpiamänge Adolf Hitleri 49. sünnipäevaks. 1939. aastal autasustati Riefenstahli suurtöö eest ROKi olümpiadiplomiga.
Naiste 4 x 100 m teatejooksus loodeti kindlat kuldmedalit Saksamaa nelikult, sest naiskonna selgroo moodustasid kolm 100 m jooksu finalisti: Käthe Krauss, Marie Dollinger ja Emmy Albus. Vaid neljas liige Ilse Dörffeldt oli veidi nõrgem. Viimistletud teatevahetuse ja uue maailmarekordiga lõid sakslannad kõiki moraalselt juba poolfinaalis. Finaalis viis Albus Saksamaa naiskonna kohe juhtima. Hiilgav teatevahetus Kraussiga ja viimane suurendas veelgi edumaad. Kuid... oh häda! Kolmandas vahetuses tekkis Dollingeri ja Dörffeldti vahel teatepulga üleandmisel väike segadus ja pulk kukkus staadionirajale. Dörffeldt haaras kätega peast ja hakkas nutma. Silmi vesistades kogunesid ka teised. Hitler kutsus õnnetud sportlased oma aiakesse ja lohutas neid, kuigi alles mõni hetk varem oli raevunult andnud jalahoobi enda ees seisnud toolile.Kakskümmend neli aastat hiljem istus Marie Dollinger, üks teatevahetuse ebaõnnestujatest, Roomas Stadio Olimpico tribüünil ja jälgis ahastades, kuidas tema tütar Brunhilde Hendrix valmistus kolmanda vahetuse jooksjana teatepulka üle andma Jutta Heinele. Neil läks vahetus õnneks korda ja sakslannad said hõbemedali.
Purjetamises tuli olümpiajollide klassis pronksmedalile inglane Peter Scott, kel oli tähelepanuväärne elulugu. Tema isa oli kuulus polaar-uurija Robert Scott, kes 1912. aastal vallutas lõunapooluse, kuid hukkus tagasiteel jääväljadel. Tema surnukeha juurest leiti viimne kiri abikaasale, kus isa soovis, et poega kasvatataks spartalikus vaimus ja et temas arendataks huvi looduse vastu. Nii läkski. Peter Scott oli erakordselt mitmekülgne isiksus. Teda on pärjatud kui kirjanikku, kunstnikku, ornitoloogi, Teise maailmasõja kangelast, raadiomeest ja sportlast. Ta oli ka Rahvusvahelise Purjetamisliidu IYRU kauaaegne president. 1961. aastal sai sir Scottist Maailma Looduse Fondi üks asutajaid ning ta oli selle auesimees kuni surmani 1989. aastal.
Teivashüppes ületasid võrdselt 4.25 jaapanlased Shuhei Nishida ja Sueo Oe, kuid esimene sai hõbemedali, teine pidi leppima pronksiga. Jaapanlased olid omavahel solidaarsed ja saagisid hiljem oma medalid pooleks, nii et kumbki sai poole nii hõbe- kui pronksmedalist.
1934. aastal asutatud Val Barkeri karika esimene laureaat oli ameeriklane Louis Laurie, kusjuures olümpiaturniiri parimaks tehnikapoksijaks tunnistatud kärbeskaallane võitis vaid pronksmedali.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kergejõustiklased Ruudi Toomsalu (100 m, kaugus), Reginald Uba (1500 m), Aksel Kuuse (kõrgus), Evald Äärma (teivas), Arnold Viiding (kuul), Koit Annamaa (vasar) ja Gustav Sule (oda); maadlejad Evald Sikk, Voldemar Väli, Edgar Puusepp, Voldemar Mägi, August Neo, Adalbert Toots, Kristjan Palusalu ja August Kukk; tõstjad Erm Lund, Peeter Mürk, Karl Oole ja Arnold Luhaäär; ujujad Egon Roolaid ja Boris Roolaid; poksijad Evald Seeberg ja Nikolai Stepulov; purjetajad Erik von Holst ja Harald Tammik (varus); sõudja Elmar Korko ning korvpallurid Artur Amon, Aleksander Illi, Robert Keres, Vladimir Kärk, Evald Mahl, Heino Veskila, Erich Altosaar, Aleksander Margiste, Bernhard Nooni, Leonid Saar ja Georg Vinogradov.
Olümpiamedali võitsid: Kristjan Palusalu (kuld kreeka-rooma ja vabamaadluse raskekaalus), August Neo (hõbe vabamaadluse ja pronks kreeka-rooma maadluse poolraskekaalus), Nikolai Stepulov (hõbe poksi kergekaalus), Voldemar Väli (pronks kreeka-rooma maadluse kergekaalus) ja Arnold Luhaäär (pronks tõstmise raskekaalus).
Eesti lippu kandis avatseremoonial Erich Altosaar. Mitteametlikus riikidevahelises medaliarvestuses jagas Eesti 13.-14. kohta (2+2+3).
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996