Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
VEIKO VISNAPUU, RAIMO PEIKER
KK Tartu korvpallimeeskond alistas eile koduväljakul Eesti Meeste Korvpalliliiga poolfinaalseeria kolmandas kohtumises BC Tallinna kindlalt 100:89 (poolaeg 54:47) ja purustas pealinlased kokkuvõttes mängudega 3:0. 19. aprillil algavas finaalseerias kohtub KK Tartu tiitlikaitsja Tallinna BC Kaleviga, kes alistas teises poolfinaalis Tallinna KK Baltika samuti mängudega 3:0 (eilne kolmas kohtumine 100:85).
Pilgeni publikust tulvil ülikooli spordihoones asusid ka-ka-tartlased kolme ja poole minutilise mängu järel bravuurselt juhtima 12:3. Seejärel andis enda tagasitulekust teada vigastusest paranenud BC Tallinna kindla käega kaitsja Indrek Varblane, kelle kolmepunktivise vähendas pealinlaste kaotusseisu 18:20le.
Esimesed kümme mänguminutit väärisid vaatamist ja kaasaelamist, kuid ajapikku muutus kohtumine närvilisemaks. Kui KK Tartu teravaim kaitsja Valmo Kriisa lõpetas oma iluläbimurde ilusa korviga, ähvardas publiku kisa halli katuse pea kohalt ära tõsta - 30:23 kodumeeskonnale.
Avapoolaja lõpp oli 18-aastase KK Tartu ääremängija Tanel Teini päralt. Noormehe teine täpne kolmepunktivise viis tartlased juhtima 54:46. Enne seda oli põhiviisikus alustanud Tein hiilanud ka kaitses «kulbiga» ning igatpidi julge mänguga. Esimese poolaja võitis KK Tartu 54:47.
KK Tartule tõi esimese 20 minutiga Kriisa 13, Tein 10 ja Jaanus Liivak 9 punkti, BC Tallinna täpseimad olid Varblane 13 ning Christopher Moore 9 silmaga.
Teist poolaega alustas veidi bravuursemalt BC Tallinn, vähendades kaotusseisu neljapunktiliseks (56:60), kuid seejärel tabasid vennad Jaanus ja Toomas Liivak järjestikku kolmestega ning KK Tartu juhtis 67:56. Mida rohkem lõpupoole, seda närvilisemaks mäng muutus. Halvima, meeste käsitsi kokkuminemise, suutsid kohtunikud Harri Nuka ja Aivar Palu siiski õnnelikult ära hoida. Pidevalt «Tartu, Tartu, Tartu» skandeerinud publiku marulisel toetusel suutis kodumeeskond siiski viimasel kümnel minutil oma paremuse (selles pole vaja kahelda) maksma panna. Näiteks kümme minutit enne lõpusireeni juhtis kodumeeskond vaid viie punktiga (74:69), kuid viis minutit hiljem juba 15-punktilise vahega (90:75). Viimasel paaril minutil ootasid täielikult tallinlaste vastu meelestatud pealtvaatajad vaid seda, et nende lemmikud viskaksid 100 punkti täis. Viskasid - Toomas Liivak vabaviskest. Mängu võitis algusest lõpuni juhtinud KK Tartu 100:89.
«Häälekas publik oli täna meile justkui kuuenda mehe eest,» lausus pärast mängu «Postimehele» 16 punkti kogunud publiku lemmik Tanel Tein. Võitjate resultatiivseim oli Vallo Reinkort 19 punktiga, Jaanus Liivakul kogunes 18 ja Kriisal 17 punkti. Kaotajatest sai Varblane kokku 33 silma. ütles «Postimehele» KK Tartu mänedzher Arvo Põder ja lisas, et iseasi on see, kas preemiaraha leitakse. «Rahaga on praegu kõige raskem, kuna silmapiiril on juba uus hooaeg. Toetajatega peame praegu läbirääkimisi. Uuel hooajal loodame jätkata meid praegugi abistavate gaasifirmade toetusel, samuti lubas sponsoriks hakata Fortuuna Loto,» seletas tartlaste mänedzher.
«Finaalijõudmine oli meie ootuste-lootuste täitumine. Hooaja eel ei julgenud me hõbemedalitest eriti mõelda, kuid meeskonnaga ühinenud Jaanus Liivak hõikas juba siis, et võitleme finaalikoha pärast, latti ei tohtivat madalamale asetada,» rääkis Arvo Põder. KK Tartu meeskonna peatreener Jüri Neissaar: «Kui me BC Tallinnat võidame, siis millegipärast tavaliselt suurelt. Tallinlased on meist kogenenumad ja punkt-punkti mängudes oleme neilt saanud ridamisi kaotusi. Põhitöö tegime nüüd ära ikka Tallinnas, kodupubliku ees läks juba lihtsamalt. Endal oli ka kergem tunne. Tartus kärises meil kaitse kõvasti, kui aus olla. Kuid selge oli ka see, et me olime jõuga üle. Ükskõik kui palju tallinlased punkte oleks saanud, meie visanuksime rohkem. Meie mängud BC Tallinnaga olid liigas kulminatsiooniks, sest Kalev on Kalev. Muidugi, kolmanda koha kohtumised tulevad ka põnevad.
Kolmes poolfinaalseeria mängus olid meie parimad Kriisa ja Reinkort. Reinkort vahest mängis siin isegi hooaja parimad mängud. Ka Tein tegi jälle oma osa ära. Tartus peetud otsustav mäng oli mõlemalt poolt närviline. Üheks plussiks oli meile, et saime palju vabaviskeid. Tallinnas sai neid märksa enam BC Tallinn. Kokkuvõtteks võib öelda, et meil oli jõudu rohkem. Tenistel on praegu põlv haige ja ta ei mänginud, aga seda polnud õieti märgatagi.»
BC Tallinna meeskonna treener Jaanus Levkoi: «Viimane mäng oli võidetav. Tartu midagi üle mõistuse ei näidanud. Aga ma pean ka konstateerima fakti, et mul ei ole praegu mängijaid. Varblane on meie liider, kuid kahtlemata ei andnud kahenädalane paus tema mängule midagi juurde. Aga nüüdki viskas ta oma silmad ära. Seevastu Ruut oli oma eelmiste mängudega võrreldes kahvatu vari.
Ma ei arva, et meil on praegu vormi langus. Terve hooaja olen ma mänginud nelja mehega ja kolm neist olid praegu kuidagimoodi vigased. Need mehed, kes olid terved, võitlesid normaalselt. Mooreil pole mängu olemaski. Selle vea võtan omaks, et tema mängu panin. Moore on tõesti kehv. Eelmisel aastal oli teistsugune võistkond, siis ta mängis. Ülejäänud mängijad on temast hetkel paremad ja resultatiivsemad.»
KK Tartu kohtub nüüd finaalseerias tiitlikaitsja Tallinna BC Kaleviga. Kalevlased alistasid eile poolfinaali otustavas kolmandas mängus Tallinna KK Baltika 100:85. Eesti naiste meistrivõistluste esimene finaalmäng ELK/Kristiine ja Tallinna Pedagoogikaülikooli vahel peetakse täna kell 18 Tallinnas, Kristiine SK võimlas.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
VALERI MAKSIMOV
Eesti Võrkpalliföderatsiooni juhtkond vahetus eile peaaegu täies koosseisus. Enam kui kolmetunnise üldkogu koosoleku lõppedes sai selgeks, et senise seitsmeliikmelise juhatuse liikmetest nõustus edasi tegutsema vaid asepresident Kalle Kukk.
EVFi presidendina kolm viimast aastat tegutsenud Urmas Arumäe koosolekul ei viibinud, faksiga teatas ta oma loobumisotsusest ja soovis edu värskematele jõududele.
Juhatuse töö aruande ette lugenud Kalle Kukk nõustus sellega, et koondvõistkondadele jäi kolmel viimasel aastal võistlusi väheks, aga põhjus oli kaalukas: valdava osa raha kulutamine Avo Keele ja Kaido Kreeni Atlanta olümpiale lennutamiseks. Kahjuks jäi sellest natuke puudu - 18 punkti, mis võrdub kahe vahelejäänud etapi n.ö. stardipunktidega. Ka noored said võimaluse käia tiitlivõistlustel. Tegemata jäi võrkpalli arenguplaan, taastamata traditsioonilised turniirid kodumaal. Saalivõrkpalli tagasitõmbumise kõrval näitas ilmselget tõusutendentsi rannavolle, sel alal on kahel viimasel hooajal võisteldud enam kui kunagi varem. Rannavolle eestvedaja Laos Lukas ennustas paarismänguharrastajate kasvu edaspidigi.
Klassikalise võrkpalli pooldajad saavad näljale leevendust kuu aja pärast, 11. mail on Kalevi spordihall terve päeva võrkpalli päralt. Ivan Dratshovi mälestusturniiri raames näidatakse Eestis ja Soomes mängivate nais- ja meesvõrkpallurite vastasseisu («siinpoolseid» treenivad Alar Kaljuvee ja Mati Merirand, «soomlasi» Anu Karavajeva ja Laimons Raudsepp), samuti veteranide, kohtunike ja treenerite koondise pallivahetust.
Põhiettekande arvustajaid polnud, sõnavõtte jäi üldse ootamatult väheks. Kuluaarivestlustes kostus rahulolematust küll. 1968. aaasta N. Liidu meister Ülo Raidma väitis veendunult, et niikaua, kui koondvõistkonnad rahva ette ei tule, pole rahva jaoks koondist ega võrkpalli olemas. Kuuekümneliikmelise kuulajaskonna ette aga söandasid etteheiteid tegema tulla üksikud. Tendents ala arengut määravate otsuste juurest eemale hoida ilmnes selgesti ka volikogu koosseisu (15 liiget) valimisel - oli tegu kokkulepitud arvu täissaamisega.
Kõigest hoolimata hinnati senise juhtkonna töö rahuldavaks. Eesti Võrkpalliföderatsiooni presidendiks valiti AS Agroehitus direktor Kalle Kukk, asepresidentideks Indrek Holst ja Rein Link, juhatuse liikmeks Omar Poobus, Laos Lukas, Edgar Kruger ja Oleg Lazarev.
EVFi volikogu koosseisu kuuluvad peale nimetatute veel Jüri Viks, Ello Maremäe, Alar Kaljuvee, Peeter Kais, Peet Kall, Raimond Kannik, Ellen Liik ja Hille Remmelkoor.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
MARTIN LACEY, London
Vaid kolm kuud enne 1996. aasta Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri (edaspidi Euro 96) algust Inglismaal on siinsed lootused oma meeskonna edu suhtes suured. Oodatakse, et just see turniir toob Inglismaa jalgpallikoondisele samasugust kuulsust nagu kolmkümmend aastat tagasi, kui Wembleyl tuldi seni esimest ja viimast korda maailmameistriks.
Ehkki koondise peatreener Terry Venables on otsustanud pärast finaalturniiri oma ameti maha panna, võib meeskonna edukas esinemine EMil ja sellele kindlasti järgnev avalikkuse surve veenda teda jätkama 1998. aasta MMini. Eksklusiivses intervjuus ütles Venables läinud nädalal, et ta oleks tõesti huvitatud jätkama oma tööd koondisega ka pärast suvist EMi. Venablesi sõnul on ta esitanud jalgpalliassotsiatsioonile (FA) oma ettepanekud ja tingimused uue lepingu sõlmimiseks, kuid FA seni veel kõhkleb.
Venablesi arvates jõuab Inglismaa koondis EMiks tippvormi ning avalik arvamus on meeskonda seni toetanud. Kõik loodavad, et inglased jõuavad rahvusvahelise eduni, mida nad nii väga vajavad.
Kui FA juhid otsustavad siiski pärast EMi Venablesi teenetest loobuda, pole tal kindlasti raske uut töökohta leida. Juba praegu on temast huvitatud mitmed Itaalia ja Hispaania klubid.
Praegu on peatreeneri suurim mure, et koondise üks võtmekaitsjaid Tony Adams (Arsenal) on jaanuarist alates vigastust ravinud ja jalgpallist eemal olnud. Mees ise loodab, et saab Gunnersite eest mängida hooaja kahes viimases kohtumises aprilli lõpul ja mai algul. Adamsi arvab Venables kindlasti koondisse, kui mehe mänguvorm seda vähegi lubab.
Ootusärevus pole Inglismaad haaranud mitte ainult jalgpalliväljakul sündima hakkava pärast. Kogu maailm jälgib EMi ajal Inglismaal toimuvat ning Briti politsei on käivitamas oma kõigi aegade suurimat operatsiooni, hoidmaks finaalturniiri puhtana mäsu armastavatest fännidest. Laiaulatusliku julgeolekuoperatsiooni käigus teeb siinne politsei tihedat koostööd kõigi 15 finaalturniirile pääsenud riigi õiguskaitseorganitega. Püütakse teha kõik, et kriminaalse taustaga jalgpallihaiged välja selgitada ja neil staadioneil pidevalt telekaamerate abil silm peal hoida.
Sõda on kuulutatud ka illegaalsele piletiturule. Inglise seadused keelavad nüüdsest piletihangeldajate tegevuse ning staadionile viivatel tänavatel althõlma pileteid müüvad isikud arreteeritakse ja piletid konfiskeeritakse.
Politsei on lubanud staadioneil avalikku korda rikkuvate fännide vastu rakendada väga resoluutseid abinõusid. Mässumeelsed peavad arvestama, et korrarikkumiste puhul võib järgneda piletite konfiskeerimine, suur trahv, vanglakaristus ja isegi maalt väljasaatmine.
Euro 96 arvatakse Inglismaale meelitavat umbes 260 000 külalist, kes kulutavad siin umbes 125 miljonit naela. Tulutoovaim on Euro 96 kindlasti hotelliomanikele, sest kogu see külaliste armee tahab ju kusagil ööbida. Nõutuimad on peatuskohad Leedsis, Londonis ja Manchesteris ning paljud nende linnade hotellid on oma juunikuise taksi tõstnud kuni 40% tavalisest kõrgemale.
Piletid, mille hinnad kõiguvad 20 naelast 100 naelani, on siin juba kõik müüdud ning ka selles osas on arvestatud julgeolekukaalutlusi. Kõik piletid on nimelised ja nende omanikud on kantud arvutivõrku. Korraldajate kogu tulu pääsmete müügist on umbes 51 miljonit naela. 55 miljonit toob korraldajatele reklaamikohtade müük staadioneil. Euro 96 peasponsorid on Mars/Snickers, Coca-Cola, Canon, Carlsberg ja JVC.
Kui kõik tulud kokku liita, võib arvata, et pärast EMi FA lausa supleb rahas. Nii see siiski ei ole. Finaalturniiri omanik on tegelikult UEFA, kuna FA esineb vaid turniiri korralduskomiteena. Tegelik tulu läheb pärast võistluste lõppu jagamisele.
Kaheksal staadionil, kus Euro 96 mänge peetakse, on ehitus- ja korrastustöid tehtud 72 miljoni naela eest. Kõik mängupaigad on ideaalses korras. Kõige esinduslikum on Manchesteri Old Traffordi staadion, kus on istekohti enam kui 50 000 inimesele.
Kui 1966. aasta MMil vahendati maailmale Inglismaa võitu Wembley staadionil kuue telekaameraga, siis nüüd on väljakul sündivat jäädvustamas 25 kaamerat.
Lisaks julgeolekule on viimasel ajal üles kerkinud veel üks probleem, mis inglastele rõõmu ei tee. Jutt on veiste hulltõvest, mis ähvardab suvel jätta Inglismaast kolmanda maailma riigi mulje. Kartes kahtlasest lihast nakatuda, on Saksamaa, Itaalia, Hispaania, Prantsusmaa ja Taani koondis otsustanud EMile tulles oma liha kaasa võtta...
Inglismaa meistrivõistluste kuldmedali pärast konkureerivate Manchester Unitedi ja Newcastle Unitedi poolehoidjad loodavad kõigest hingest, et saavad oma lemmikuid palliplatsil näha ka juunis. Jutt on loomulikult prantslastest Eric Cantonast (Manchester) ja David Ginolast (Newcastle). Cantona on viimases kaheksas kohtumises löönud seitse väravat ning paljuski tänu tema hiilgemängule on United Newcastlei suure edu olematuks mänginud ja turniiritabeli tippu jõudnud. Lisaks mängib United 11. mail Wembleyl Inglismaa karikavõistluste finaalis Liverpooli vastu.
Oskus üle mängida ükskõik milline kaitseliin on Ginolast teinud Newcastlei klubi poolehoidjate suurima lemmiku. Hästi laabub prantslase koostöö ka Kevin Keegani meeskonna uue tähe Faustino Asprillaga, kes osteti tiitli võitmiseks AC Parmast 8 miljoni naela eest.
Teades, et nii Cantona kui ka Ginola on võimelised purustama Inglismaa koondise kullaunistused, samuti seda, et Prantsusmaa koondise koosseis on seni veel lahtine, ei tahaks uskuda, et Aimé Jacquet need kaks pallurit oma valikust välja jätab.
Inglismaa koduste meistrivõistluste lõpu lähenedes mõtisklevad paljud mänedzherid nende miljonite naelte üle, mis on kulutatud edu saavutamise nimel. Kuid juba enne hooaja lõppu on märke sellest, et tippklubid plaanitsevad mängu panna veelgi hiigelsummasid, kindlustamaks edu kodus ja kohta eurosarjades järgmiseks hooajaks.
Arsenal võttis ühendust Taani supertähe Michael Laudrupiga vaid mõned tunnid pärast seda, kui too oli teatanud oma lahkumisest Madriidi Realist selle hooaja lõppedes. Laudrupi ületuleku eest ei peaks Arsenal Realile midagi maksma, küll aga oleks taanlase nädalapalk umbes 25 000 naela. 31-aastane Laudrup mängib juunis Inglismaal tiitlit kaitsva Taani koondise kaptenina. Telefoniusutluses ütles Laudrup, et lisaks Arsenalile on ta saanud kopsaka pakkumise ka Jaapanist. Taanlane arvas, et tal on tippjalgpallis ees veel vähemalt kolm aastat ning et Arsenali tähtederikkasse ansamblisse sobiks ta päris hästi.
Vahepeal äraminekuplaane pidanud Ian Wright muutis meelt ning otsustas Highburyle edasi jääda. Selle taustal ei tee Arsenali mänedzherile Bruce Riochile rõõmu teade Itaaliast, et Wrighti peale ihub hammast Genua Sampdoria juhendaja Sven-Göran Eriksson. Rootslase lepingut pikendati hiljuti kaheks aastaks ja tal on ka raha uute mängijate muretsemiseks.
Kui mõni pessimist seni veel kahtles, kas Inglismaa kõrgliiga (Premier League) on ikka maailma rikkaim, siis läinud nädal veenis selles ka teda. Nimelt võeti Londonis vastu pakkumisi kõrgliiga mängude teleülekannete õiguse tahtjailt järgmiseks viieks aastaks. Praegu on ülekannete ainuõigus Sky TVl, kuid nende leping lõpeb peagi. Liiguvad kuuldused, et uue lepingu eest tuleb Sky TVl välja panna vapustav summa - umbes 600 miljonit naela! Telelepingust saavad tulu kõik Premier Leaguei kuuluvad klubid, lisaks veel reklaamitulud otseülekannete puhul.
Inglismaal püütakse joone peale saada ka nn. Bosmani määrusega, mis teatavasti reguleerib mängijate üleminekuid ja võõrmängijate kasutamist Euroopa Liitu kuuluvates riikides. Peamine mure on endiselt, et rikkad ja võimsad klubid nagu Manchester United, Liverpool, Arsenal, Blackburn Rovers või Aston Villa koondavad endale kogu maa noorteparemiku ning väiksematel klubidel tekib raskusi ellujäämisega. Siiani on näiteks Luton Town või Crew Alexandra end pinnal hoidnud just tänu oma paremate noorjalgpallurite müügile ning senikehtinud üleminekute süsteem oli nende ainus võimalus ots otsaga kokku tulla.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Toimetab TIIT KUNINGAS
Esimest korda oli Berliin saanud olümpiaõigused juba 1916. aastal, kuid Esimese maailmasõja tõttu jäid VI olümpiamängud pidamata. Pärast sõda pääsesid sakslased olümpialiikumisse tagasi alles 1925. aastal. Olümpiamängude korraldamise taotlusega esineti nii 1928. aastal Amsterdamis kui ka 1930. aastal Berliinis, kus saadi ka põhimõtteline nõusolek. Ametlik otsus võeti vastu ROKi 29. istungil 1931. aastal Barcelonas, kui loeti ette kirja teel toimunud otsustava hääletuse tulemused - Berliin sai 43 poolthäält, konkurent Barcelona 16.
1916. aasta olümpiamängudeks valminud Grünewaldi staadioni oli projekteerinud Otto March. Nüüd sai õiguse kavandada uus olümpiastaadion tema poeg Werner March, kes koos venna Walteriga projekteeris suurejoonelise spordikompleksi, Reichsportfeldi. Seal asusid 100000 pealtvaatajat mahutav olümpiastaadion, ujumisareen, polo- ja ratsutamisväljakud, raskejõustikuhall Deutschlandhalle, tennisestaadion, kus võisteldi korvpallis ja vehklemises, ning Dietrich-Eckarti vabaõhuareen, kus peeti võimlemisvõistlused ja kunstikonkurss.
1.-16. augustini peetud Berliini olümpiamängud kujunesid seniste mängudega võrreldes suurimateks ja võimsaimateks. Osalenud sportlaste arv ületas esimest korda 4000 piiri (4069) ja riike lõi kaasa 49 (registreerinud oli 53). Pileti eest maksnud pealtvaatajaid oli Berliinis koguni 3161249. Mängude sportlikku taset kinnitasid 16 maailma- ja 83 olümpiarekordit. Võistluste patroon ja avaja oli Adolf Hitler, kelle juhtimisel läbi viidud saksa rahva aadete ja poliitilise suuna propaganda jäi mängude ainsaks negatiivseks küljeks. XI olümpiamängude eel peeti olümpiatule süütamise rituaal esimest korda antiikses Olümpias. Teatejooksuga toodi olümpiatuli läbi seitsme riigi Berliini olümpia-staadionile, kus Telefunkeni tehase insener, kergejõustiklane Fritz Schilgen selle tuleurnis süütas. Olümpiavande andis tõstja Rudolf Ismayr.
Eestist võistles Berliinis 37 sportlast, kes võitsid kokku seitse olümpiamedalit. Spordialasid oli kavas 22, uued alad olid korvpall ja aerutamine, näidis-alad purilend ja pesapall. James Cleveland (Jesse) Owens oli Berliini olümpiamängude vaieldamatu spordikuningas, võites neli kuldmedalit. Esimese olümpiavõidu sai ta esmaspäeval, 3. augustil 100 m jooksus. Võiduaeg 10,3 oli uus olümpiarekord ning sekundikümnendik parem kui hõbemedaliomanikul Ralph Metcalfeil.
Vasturääkivusi on Hitleri suhetes Owensiga. Mõned allikad on osutanud, et nelja olümpiavõidu puhul ei õnnitlenud natside juht Owensit kordagi. Kunagi polnud teda sel hetkel staadionil. Samas väidavad USA spordiväljaanded, et kui kõrgushüppajate Cornelius Johnsoni ja David Albrittoniga nii tõesti juhtus, siis Owensiga mitte. Owens oli Berliinis muutunud liiga populaarseks, et teda täielikult ignoreerida. Natsipropaganda suhtus neegritesse põlastavalt ja heitis USAle ette, et need kasutavad «musta abiväge». Mustade meeste tulemusi ei avaldanud ka Goebbelsi hääletoru, ajaleht «Der Angriff». Ilmselt ei mõjutanud aga see propaganda küllaldaselt saksa rahvahulki, kes pidasid Owensit kangelaseks. Kõikjal, kuhu ta ilmus, kogunes tema ümber hulgaliselt auto-grammikütte ja fotograafe.
4. augustil oli Owens võistlustules kaugushüppes, kus tema peamiseks rivaaliks oli Saksamaa au ja uhkus Lutz Long. Lõpuks ei jäänud siiski midagi kahelda: Owens 8.06 ja Long 7.87.
Kaugushüppevõistluste järel kohtusid Long ja Owens teineteisega iga päev. Sündinud oli sõprus, mis ulatus üle rasside ja ideoloogiate piiride. Long uskus aaria rassi paremusse üha vähem, kuid ometi oli ta vaid väike mutrike suures propagandamasinas. Berliini olümpiamängude järel olid Jesse ja Lutz kolm aastat kirjavahetuses. Long kandis juba Wehrmachti vormi ja tema kirjade toon üha süngenes: «Kõik läheb aina keerulisemaks ja ma kardan, Jesse, mitte surma, vaid seda, et suren vale asja eest. Kuid läheb, kuidas läheb, loodan, et mu naine ja poeg jäävad ellu. Ma palun, et sina, minu ainus sõber väljaspool Saksamaad, mõnikord käiksid neid vaatamas ja räägiksid neile, kui õnnelik oli see aeg, kui elasime koos.» Kirja sai Owens 1939. aastal. Suur sõda oli just alanud. See oli Lutz Longi viimane teade oma mustale sõbrale. 1943. aastal sai ta Sitsiilias St. Pietro linna lähedal raskelt haavata ja suri 14. juulil ühes inglise laatsaretis.
Kolmapäeval, 5. augustil oli Owens jälle rajal ja võitis ülivõimsalt 200 m jooksu olümpiarekordiga 20,7. Hõbemedali saanud Matthew Robinson jäi maha 0,4 sekundiga.
Neljanda kuldmedali võitis Eebenipuust Antiloop 4 x 100 m teatejooksus, kus USA meeskond lõpetas uue maailmarekordiga 39,8. Teiseks jäänud itaallased jäid maha tervelt 1,3 sekundiga. Tegelikult ei pidanud Owens sel alal üldse startimagi. Juba nädalaid varem oli kindel, et USA 4 x 100 m teatemeeskond koosneb Sam Stollerist, Marty Glickmanist, Frank Wykoffist ja Foy Draperist. Mehed olid treeninud juba ka teatepulga üleandmist. 5. augustil, kolm päeva enne jooksu, võitis Jesse Owens 200 meetris oma kolmanda olümpiakulla. Kui treener Lawson Robertsonilt küsiti, kas Owens arvatakse teatemeeskonda, vastas ta: «Owensil on juba küllalt kuulsust, kuldmedaleid ja tammepärgi, nii et ta võib neist kaua aega ära elada. Me tahame anda ka teistele poistele võimaluse tunda rõõmu cèrèmonie protocolairest.»
Glickman, Stoller ja Wykoff olid kindlalt meeskonnas. Neljas mees pidi olema kas Foy Draper või Ralph Metcalfe. Kuid kaks päeva hiljem teatas Robertson ikkagi, et tõenäoliselt asendab Owens meeskonnas Glickmani. Jooksupäeva hommikul teatas treener Glickmanile ja Stollerile, et nad on meeskonnast välja arvatud ja et neid asendavad Owens ja Metcalfe. Asja tegi süngeks tõsiasi, et Stoller ja Glickman olid USA kergejõustikukoondises ainsad juudid ja pöördusidki kodumaale tagasi ainsate sportlastena, kes ei võistelnud.
Pärast Berliini olümpiamänge oli Jesse väsinud, kuid tagasipöördumine USAsse kujunes talle muinasjutuliseks. Kõik ajalehed olid täis tema pilte ja tema auks korraldati pidulikke paraade New Yorgis ja Clevelandis. Ometi ei kutsunud USA president Franklin Roosevelt teda Valgesse Majja ega saatnud talle isegi õnnitlustelegrammi. Owensit solvas ka amatöörsportlaste ühing, kes karistas teda peatselt selle eest, et ta keeldus jooksmast Rootsis, ehkki polnud selleks oma nõusolekut andnudki. Seetõttu jäeti Owens ilma ka igal aastal parimale USA amatöörsportlasele antavast Sullivani auhinnast.
Owens sai palgalise kaastöölise koha presidendikandidaadi Alf Landoni juures, kuid kui Landon kaotas valimistel Rooseveltile, oli ka olümpiavõitja taas töötu. Lõpuks palgati ta 130 dollari eest kuus Clevelandi spordiinstruktoriks. Sellest sissetulekust ei jätkunud perekonna toitmiseks. Siis pakuti Owensile joosta võidu hobustega. Jesse sai algul raevukrambid, kuid see oli tema ainus võimalus veidi raha teenida. Nii jooksiski Berliini kangelane demonstratsioonetendustel võidu hobuste, koerte ja mootorratastega. Sellest tüdinenuna pöördus ta tagasi spordiinstruktori ameti juurde. Owens laenas oma nime ühele puhastusärile, mis läks aga pankrotti, jättes talle kaela suured võlad. 1950. aastaks oli tema rahanduslik olukord veidi paranenud. Ta avas avaliku suhtlemise firma ja hakkas rahvakõnelejaks mitmesuguste sponsorite kasuks. Owens arendas välja terve repertuaari - viis kõige lihtsamat kõneviisi, millest üks oli religioosne, teine patriootiline ja ülejäänud kaubaagendi sõnavõtud. Kirjanik William Johnson mainis, et Owensist oli saanud oma elukutse väärikas esindaja.
1968. aastal asus Owens USA Olümpiakomitee poolele võitluses sõjakate mustanahaliste sportlaste vastu ja kirjutas kaks aastat hiljem raamatu «Mustad mõtted», milles arvustas rassivaenu. 1972. aastal avaldas ta oma teise raamatu «Ma olen muutunud», kus taganes oma varasemast kriitikast. Pärast 35 aastat kestnud suitsetamist (pakk sigarette päevas) suri Jesse Owens 31. märtsil 1980 Tusconis Arizona osariigis kopsuvähki.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Olümpiamängude esimene ametlik korvpalliturniir peeti lageda taeva all savi- ja liivakattega tenniseväljakutel. Olümpiakorvpalli ajalugu tegi ka Eesti meeskond, kes tuli väljakule turniiri esimeses kohtumises Prantsusmaa vastu. Palli viskas mängu korvpalli leiutaja James Naismith isiklikult. Eesti võitis selle mängu 34:29, kuid see jäi ka meie korvpallurite ainsaks võiduks, sest kõigist Euroopa meeskondadest oli just Eestil ainsana õnn ja õnnetus kohtuda ülekaalukalt võitjaks tulnud USA, tema naabri Kanada ja USAlt autonoomia saanud Filipiinidega. Korvpalliturniir algas aga segadusega. Rahvusvaheline Korvpalliföderatsioon FIBA võttis vastu otsuse, mis keelas mängida kõigil, kes olid pikemad kui 195 cm. USA, kes oleks kaotanud mitu oma mängijat, esitas protesti ja see reegel tühistati. Finaalipäeval sadas ränka vihma, mis muutis väljaku mudaseks. Korvpalluritel polnud põrgatamiseks erilist võimalust ja nii käis mäng peamiselt söötudega ning oli korvidevaene. USA võitis Kanada vaid 19:8.
Berliini olümpiamängudel olid ka mõned erakorralised autasustamised. shveitslasele Hermann Schreiberile anti medal Alpide ületamise eest purilennukil ning sama maa abielupaarile Hettie ja Günther Dyhrenfurtile 1930. ja 1934. aastal korraldatud ekspeditsioonide eest Himaalaja mägedesse.
Naiste hoolauahüpetes võitis kuldmedali 13 aasta 8 kuu ja 25 päeva vanune ameeriklanna Marjorie Gestring, kes on siiani jäänud suvemängude noorimaks olümpiavõitjaks.
Berliini olümpiamängudest valmis esimene tõeline olümpiafilm, mis on tänini maailma tuntuim ja ka kõige rohkem kiidetud. Sakslanna Leni Riefenstahli kaheosaline «Olympia - Fest der Völker» ja «Olympia - Fest der Schönheit» valmis kaks aastat pärast Berliini olümpiamänge Adolf Hitleri 49. sünnipäevaks. 1939. aastal autasustati Riefenstahli suurtöö eest ROKi olümpiadiplomiga.
Naiste 4 x 100 m teatejooksus loodeti kindlat kuldmedalit Saksamaa nelikult, sest naiskonna selgroo moodustasid kolm 100 m jooksu finalisti: Käthe Krauss, Marie Dollinger ja Emmy Albus. Vaid neljas liige Ilse Dörffeldt oli veidi nõrgem. Viimistletud teatevahetuse ja uue maailmarekordiga lõid sakslannad kõiki moraalselt juba poolfinaalis. Finaalis viis Albus Saksamaa naiskonna kohe juhtima. Hiilgav teatevahetus Kraussiga ja viimane suurendas veelgi edumaad. Kuid... oh häda! Kolmandas vahetuses tekkis Dollingeri ja Dörffeldti vahel teatepulga üleandmisel väike segadus ja pulk kukkus staadionirajale. Dörffeldt haaras kätega peast ja hakkas nutma. Silmi vesistades kogunesid ka teised. Hitler kutsus õnnetud sportlased oma aiakesse ja lohutas neid, kuigi alles mõni hetk varem oli raevunult andnud jalahoobi enda ees seisnud toolile.Kakskümmend neli aastat hiljem istus Marie Dollinger, üks teatevahetuse ebaõnnestujatest, Roomas Stadio Olimpico tribüünil ja jälgis ahastades, kuidas tema tütar Brunhilde Hendrix valmistus kolmanda vahetuse jooksjana teatepulka üle andma Jutta Heinele. Neil läks vahetus õnneks korda ja sakslannad said hõbemedali.
Purjetamises tuli olümpiajollide klassis pronksmedalile inglane Peter Scott, kel oli tähelepanuväärne elulugu. Tema isa oli kuulus polaar-uurija Robert Scott, kes 1912. aastal vallutas lõunapooluse, kuid hukkus tagasiteel jääväljadel. Tema surnukeha juurest leiti viimne kiri abikaasale, kus isa soovis, et poega kasvatataks spartalikus vaimus ja et temas arendataks huvi looduse vastu. Nii läkski. Peter Scott oli erakordselt mitmekülgne isiksus. Teda on pärjatud kui kirjanikku, kunstnikku, ornitoloogi, Teise maailmasõja kangelast, raadiomeest ja sportlast. Ta oli ka Rahvusvahelise Purjetamisliidu IYRU kauaaegne president. 1961. aastal sai sir Scottist Maailma Looduse Fondi üks asutajaid ning ta oli selle auesimees kuni surmani 1989. aastal.
Teivashüppes ületasid võrdselt 4.25 jaapanlased Shuhei Nishida ja Sueo Oe, kuid esimene sai hõbemedali, teine pidi leppima pronksiga. Jaapanlased olid omavahel solidaarsed ja saagisid hiljem oma medalid pooleks, nii et kumbki sai poole nii hõbe- kui pronksmedalist.
1934. aastal asutatud Val Barkeri karika esimene laureaat oli ameeriklane Louis Laurie, kusjuures olümpiaturniiri parimaks tehnikapoksijaks tunnistatud kärbeskaallane võitis vaid pronksmedali.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
Kergejõustiklased Ruudi Toomsalu (100 m, kaugus), Reginald Uba (1500 m), Aksel Kuuse (kõrgus), Evald Äärma (teivas), Arnold Viiding (kuul), Koit Annamaa (vasar) ja Gustav Sule (oda); maadlejad Evald Sikk, Voldemar Väli, Edgar Puusepp, Voldemar Mägi, August Neo, Adalbert Toots, Kristjan Palusalu ja August Kukk; tõstjad Erm Lund, Peeter Mürk, Karl Oole ja Arnold Luhaäär; ujujad Egon Roolaid ja Boris Roolaid; poksijad Evald Seeberg ja Nikolai Stepulov; purjetajad Erik von Holst ja Harald Tammik (varus); sõudja Elmar Korko ning korvpallurid Artur Amon, Aleksander Illi, Robert Keres, Vladimir Kärk, Evald Mahl, Heino Veskila, Erich Altosaar, Aleksander Margiste, Bernhard Nooni, Leonid Saar ja Georg Vinogradov.
Olümpiamedali võitsid: Kristjan Palusalu (kuld kreeka-rooma ja vabamaadluse raskekaalus), August Neo (hõbe vabamaadluse ja pronks kreeka-rooma maadluse poolraskekaalus), Nikolai Stepulov (hõbe poksi kergekaalus), Voldemar Väli (pronks kreeka-rooma maadluse kergekaalus) ja Arnold Luhaäär (pronks tõstmise raskekaalus).
Eesti lippu kandis avatseremoonial Erich Altosaar. Mitteametlikus riikidevahelises medaliarvestuses jagas Eesti 13.-14. kohta (2+2+3).
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996