Turaani rõngas Venemaa ümber, Türgi maailm, Pigem rahvuslus kui usufanatism, Ühendriigid näevad Eestit heast küljest, Pisipinged kaugele ei paista, Kas (Nõukogude) Liit taastatakse?, Kremli asjatundjate teesid Venemaa laienemisest, «Teesid» uue liidu võim

MÄRT LÄÄNEMETS, KAIDO FLOREN

Möödunud nädalal naasis Ankarast türgi riikide ja kogukondade sõpruse, vendluse ja koostöö IV kongressil Eestit esindanud Esindamata Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri asetäitja Linnart Mäll.

Türklaste kogunemisele kutsuti eestlane Mäll seepärast, et EROsse, mille hing Mäll on olnud, kuulub üheksa türgi rahvast ning enamik neist on sinna jõudnud Tartu vahendusel. Teistest mittetürgi rahvastest olid kongressile kutsutud türgi rahvaste naabrite udmurtide ja marilaste esindajad.

Iseseisvaid türgi riike on maailmas seitse, Venemaa ja teiste SRÜ riikide koosseisus on peale selle tosinkond autonoomse staatusega vabariiki. Türgi kogukondi on kümnetes riikides, suuremad on usbekid Afganistanis ning türkomanid Iraagis. Pärast N. Liidu lagunemist saavutasid mitu Kesk-Aasia türgi riiki iseseisvuse ning maailmakaardile ilmusid vabariikide staatuses ka türgi riigid Vene föderatsiooni koosseisus. Uuesti hakkas kujunema türgi maailm. Ülalmainitud kongressi eesmärgiks oli seda ühtsust tugevdada.

Kongressil oli üle 300 osavõtja, rohkem kui kolm aastat tagasi Antalyas eelmisel sellisel kokkusaamisel. Esindatud olid nii riigid kui valitsusvälised organisatsioonid. Kongressi avaistungil viibisid Türgi president Süleiman Demirel ja Tansu Ciller ning paljude rahvaste ministrid ja parlamendisaadikud.

Suurt austust pälvis Ankaras Türgi elav legend Alparslan Türkes, kes juhtis 40.-50. aastatel sealsete kommunistidega üliotsustavalt võidelnud võitlussalku. Türkes oli ka kongressi korraldanud fondi president. Iga tema esinemine teenis suure aplausi.

Kongressil saadud muljete põhjal kinnitab Mäll, et türgi rahvad näevad oma põhivaenlasena Venemaad ning ootavad selle lagunemist. Seepärast oligi mõneti paradoksaalselt kongressi eemalviibivaks kangelaseks hoopis mittetürklane - Dzohhar Dudajev, keda paljudes sõnavõttudes sooja sõnaga meenutati.

Venemaa loodab rahvaste vabaduspüüet taltsutada vana nomenklatuuriga, kuid kauaks enam neidki jätkub.

Eestit türklased üldiselt teadsid ning meie otsustav lahkulöömine oli neile sümpaatne. Kui Venemaa Eestit ründaks, siis toetaksid meid türklased, usub Mäll. Viimasel ajal on jälle tõusuteel kunagine turaani liikumine, mis püüab lähendada soome-ugri, türgi ja mongoli rahvaid ning ka korealasi ja jaapanlasi. Turaani liikumise raskuspunkt on praegu Aserbaidzaanis, kuid nende mõju olevat märgata ka Volga soomeugrilaste juures.

Paljukardetud islamiäärmuslaste mõju türklaste kongressil Mällile silma ei torganud. Kokkutulnuid tervitas hoopis Türgi õigeusu patriarh. Kongressil olid ülekaalus rahvuslased, kes ei poolda Türgi ühendamist islamifundamentalismi maailmaga.

Türgi keeled sarnanevad üksteisega rohkem kui eesti ja soome keel, kuid sellest hoolimata pole pantürgi liikumisest karta ohtu üksikute türgi riikide iseolemisele.

Usbeki teadlane Karimov tegi kongressil ettepaneku luua nn. üldtürgi keel, kuhu kuuluksid ainult need sõnad, mis esinevad enamikus türgi keeltes. Sellises keeles oleks küll vaid paar tuhat sõna, kuid omalaadse türgi esperantona oleks sellel suur levik. Mälli arvates võiks selline keel olla omavahelise läbikäimise kergendajana kasulik ka soome-ugri liikumisele.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

ILMAR MIKIVER

Välisminister Siim Kallase USA-visiidi ajal ilmus Washington Postis (28. III) tervet lehekülge hõlmav reportaazh Eestist. Selle autoril, pealinna suurlehe välispoliitilisel kommentaatoril Lee Hockstaderil ei olnud küllalt sõnu, et kiita Eesti Vabariigi poliitilist ja majanduslikku arengut pärast Nõukogude ikkest vabanemist. Ta nimetas Eestit «Nõukogude-järgse (ajastu) imeriigiks» ja ennustab Eesti vastuvõtmist Euroopa Liitu nelja-viie aasta jooksul (Lätile annab ta kümme aastat aega).

Võib oletada, et paljud ameeriklased, kaasa arvatud juhtivad poliitikud, kellega Kallas kohtus, ühinevad Lee Hockstaderi hinnanguga. Hockstaderil olid Eestis ilmselt kasutada asjatundlikud informatsiooniallikad, kes käsitlesid ka Eesti elu puudujääke. Ta ei jäta mainimata pensionäride ja maatööst võõrdunud joodikute-kolhoosnike viletsat olu, kuid ta läheb vaikides mööda nendest skandaalidest (rubla-, relva-, lindi- jne.), millesse eesti sisepoliitika tegijad ise näivad olevat kõrvuni uppunud. Samuti ei maini ta vastuolusid, mis on tõusnud maareformi, juulilepete või kaitseministri kaadripoliitika ümber.

Selle asemel kiidab Hockstader poliitiliste parteide konsensust, mis on võimaldanud Eestil hoida sirget, demokraatlikku joont läbi viie valitsuse. Eestis ei ole olnud edasi-tagasi kõikumisi valitud oma raja ja endise nõukogude stiili vahel... ehk Hockstaderi sõnutsi: «Eestis on väga vähe juttu mingist «kolmandast teest» sotsialismi ja kapitalismi vahel, mis on nii tavaline endise Nõukogude Liidu teistes osades.»

Reportaazhi tekstist ilmneb, et autori infoallikate seas on olnud mõnigi USA diplomaatiline esindaja Eestis ja Lätis (tema marsruut kulges läbi Tallinna, Narva ja Riia). Näib, et nii tema kui ka giidid on hästi kursis Balti riikides toimuvaga ehk, nagu ameeriklane ütleb: «on teinud oma kodutöö hästi.»

Veel võib oletada, et viimased sündmused Venemaal, nagu Duuma Nõukogude Liidu taastamise resolutsioon ja Venemaa üha sügavam võlgadesse vajumine on lasknud Eesti suhteliselt rahulikku ja kainet arengut paista ameeriklasele eriti sümpaatsetes kontuurides. Niisiis - siiamaani pole viga («so far, so good»). Praegu tundub Eestis valitsevat tõepoolest mingi konsensus rahuliku poliitilise õhkkonna säilitamiseks enne aasta suursündmust, uue presidendi valimist suve lõpupoole. See on kummaline rahu, milles isegi lõhenenud Keskerakonna mõlemad pooled püüdsid leplikult edasi kanda Keskerakonna nime. Muidugi võib see osutuda vaikuseks enne tormi.

Pinged valitsuse ja opositsiooni, eriti aga just valitsuskoalitsiooni enda liikmete vahel ei ole kuhugi kadunud. Tulemas on suvi, mis võib koalitsiooni maaerakondadele kujuneda «realiteeditestiks» ja otsustada kogu koalitsiooni elujõu küsimuse. See püüdis küll 13. märtsi «ühisprotokolliga» kindlustada, et koalitsiooniliikmed enam avalikult üksteist ei musta. Loodi ka «koordinatsiooninõupidamiste» institutsioon - neli kuud pärast valitsuse ametisseastumist! - selleks, et üldsusele kõlada «ühe keelena». Kuid nagu teada, headel kavatsustel on üllatav kalduvus sillutada kõnniteed põrgusse.

Mis on siiski positiivne maailma palge ees, on see, et välisvaatlejad nagu Lee Hockstader ei tegele kirbukirjaga, vaid näevad Eestist esmajoones suurt pilti - Eesti jätkuvaid edusamme lääneliku demokraatia suunas.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele

MARKO MIHKELSON, Moskva, Postimees

Venemaa Riigiduumas 15. märtsil vastu võetud otsused Belovezje kokkulepete tühistamisest tõestasid veel kord, et Venemaal pole jõutud endale selgeks teha, mis ikkagi on Venemaa. Kui nii mõtlematult ja kergekäeliselt käiakse ümber riigi põhiseaduslike alustega, siis pole ka imestada, et Moskva teiste riikide (eeskätt endiste liiduvabariikide) suveräänsusesse ja iseseisvusesse sedavõrd ükskõikselt suhtub.

Venemaa on alati püüdnud oma siseprobleeme lahendada välisekspansiooniga. See tundub lihtsalt lahutamatu osana Vene identiteedist. Venelase avar stepihing ei anna rahu, et laul «suurest ja laiast kodumaast» on kaotanud oma suursuguse tähenduse.

Rahva nostalgiat tunnetades on poliitikud üksteise võidu suunanud riigi välispoliitilised jõupingutused kunagise hiilguse taastamisele. Nii üha sagenev retoorika kui ka eriti viimastel päevadel tegelikult astutud sammud viitavad Venemaa otsustavale käitumisele uue liidu loomisel.

Jutt Euroopa Liidu sarnase ühenduse loomisest tundub üksnes osava suitsukattena, sest Moskva ei suuda nähtavasti oma praeguses arengustaadiumis alla suruda üha kasvavat impeeriumimeelsust.

Nii võib suure tõenäosusega arvata, et eile Venemaa ja Valgevene vahel sõlmitud liiduleping teenib rohkem Moskva kui Minski huve ning lõppkokkuvõttes võib see saada uue liitriigi taastamise stardipauguks. Venemaa välispoliitika peasuunda ja suhteid SRÜ riikidega teoreetiliselt toetades on mitmed Moskva analüütilised keskused pakkunud välja oma arvamusi ja stsenaariume edasiste arengute kohta.

Eriti huvitavaks dokumendiks tuleks lugeda selle aasta algul Kremli juures tegutseva välis- ja kaitsepoliitika nõukogu koostatud «teese» liitriigi taastamise võimalikkusest aastaks 2005.

Selliste tuntud teoreetikute nagu Sergei Karaganovi, Sergei Kortunovi, Aleksei Pushkovi, Vitali Tretjakovi ja Aleksandr Belkini koostatud kolmeteistkümneleheline ettekanne annab päris hea ülevaate sellest, kuivõrd tõenäoliseks ikkagi peetakse uue riigi (olgu see siis konföderatsioon või föderatsioon) taastamist.

Pealkirjastades oma «teesid» küsimusega «Kas (Nõukogude) Liit sünnib taas 2005. aastaks?», võtavad autorid vaatluse alla võimaliku liitumisprotsessi endise N. Liidu jurisdiktsiooni all olnud territoorumil. Seejuures rõhutatakse, et terminit «Nõukogude Liit» kasutatakse üksnes geopoliitilises tähenduses. «Teeside» autorid on veendunud, et aasta 2005 on tähiseks, mis peab lõplikult ära näitama integratsiooni tegeliku sisu.

Ühel või teisel viisil taastuv liitriik ei ole üksnes tõsiseks küsimuseks Venemaale, vaid sisuliselt kogu maailmale. Kui Venemaal üksnes tervitatakse integreerumist, siis mujal maailmas iseloomustatakse seda kui poliitilist tragöödiat, on autorid veendunud. Esmalt võetakse «teesides» vaatluse alla Nõukogude Liidu lagunemise tagajärjed. Tunnistatakse, et neid analüüsida on väga keeruline ning seepärast on senine diskussioon kandnud rohkem emotsionaalset iseloomu.

Seda soodustavat ka asjaolu, et kõikjal endise N. Liidu riikides on võimul poliitilised rühmitused, mis olid N. Liidu lagunemisele kaasaaitajad, ning seepärast on nad huvitatud oma tegude õigustamisest.

Ometi püüavad «teeside» autorid välja tuua mitmeid majanduslikke ja poliitilisi tagajärgi. Eeskätt rõhutatakse, et liitriigi lagunemisega kaasnes traditsiooniliste majandussidemete katkemine. See aga omakorda tõstis majandusreformide hinda kõigis endistes liiduvabariikides.

Väidetakse, et ressursside tõttu kaotas Venemaa N. Liidu lagunemisest kõige vähem. Samas aga raskenes väljapääs meresadamatele ning ahenes turg tema energiavarudele.

Poliitilises mõttes tõi N. Liidu lagunemine kaasa tõsiseid muutusi rahvusvahelistes suhetes. Viimased on varasemast tunduvalt ettearvamatumad ning ebastabiilsus maailmas on vaieldamatult kasvanud. Ühes sellega on kiiresti vähenenud Venemaa osatähtsus maailmapoliitika mõjutamisel.

N. Liidu lagunemisega tekkis uus tõsine probleem. Paljude venelaste seas kujunes «poolitatud rahva» kompleks. Endistes N. Liidu vabariikides (väljaspool Venemaad) elava 25 miljoni venelase huve ei ole traditsiooniliste diplomaatiliste meetoditega võimalik kaitsta. Tulemust võib anda üksnes kompleksne strateegia. «Teeside» autorid märgivad, et N. Liidu likvideerimine leidis aset küllaltki korrektses juriidilises kontekstis. Iseseisvusreferendumeid ning vabariikide ühinemist rahvusvaheliste organisatsioonidega on võimatu vaidlustada.

Maailmas on kujunenud üldine arusaam, mille kohaselt Nõukogude Liidu taastamist peetakse ebasoovitavaks. See olevat tingitud eeskätt riikide traditsioonilistest geopoliitilistest ja psühholoogilistest huvidest, mis ei soosi tugevate naabrite tekkimist.

Vene impeeriumi taastamise võimalikkuse vastu räägib omaaegne pretsedent, kui Stalinil ei õnnestunud taastada täielikku kontrolli Poola ja Soome üle, mis veel eelmisel sajandil kuulusid tsaaride ülemvõimu alla.

Väidetakse, et tänapäeva tingimused sisuliselt välistavad sõjaliste meetodite kaasamise impeeriumi taastamisel. Ka nähakse raskusi Kesk-Aasia riikide ühinemisel uue liiduga, sest lõhe kristliku ja islamimaailma vahel on tuntav. Selles regioonis on arvestatavad huvid Ameerika Ühendriikidel, Hiinal ja Türgil, mida Venemaa ei saa ignoreerida.

Takistavaks teguriks on «teeside» autorite meelest erinev arengutase, mis ei luba endisi liiduvabariike suuremate probleemideta ühendada. Seejuures puudub Venemaal endal suur tahe hakata taas vennasvabariikide doonoriks.

Venemaa uued poliitilised ja majanduslikud eliidid orienteeruvad eeskätt mitte poliitilisele, vaid majanduslikule domineerimisele endisel N. Liidu territooriumil. Samal ajal ei ole vabariikide uued poliitilised eliidid huvitatud riikliku suveräänsuse loovutamisest.

Peamise takistusena nähakse tõsiasja, et N. Liidu ajal suutsid kõik vabariigid (välja arvatud kolm Balti riiki) luua iseseisvale riigile omased formaalsed ja mitteformaalsed tunnused, mis neil varem täielikult puudusid. Samas loodi poliitiliseks enesemääramiseks piisav majanduslik baas.

«Teesides» nenditakse, et sedavõrd veenvad vastuargumendid teevad algul esitatud küsimusele positiivse vastuse otsimise peaaegu mõttetuks. Ometi arvatakse, et just pooltargumendid on hoopiski fundamentaalsema iseloomuga. «Teesides» viidatakse kõigepealt, et N. Liidu loomise lepingu denonsseerimine 1991. aasta detsembris oli juriidiliselt ebakorrektne. Seda tehti salaja ning N. Liidu liider üleüldse ei osalenud selles.

N. Liidu lagunemist pooldanud lääneriikide stabiilsus ei olevat konstantne nähtus. Väidetakse, et lääne mudel demokraatlikust riigist hakkab ajalooliselt ennast ammendama. Ka olevat märgata, et USAl on raskusi maailma juhtriigi rolli täitmisel.

Endised N. Liidu vabariigid tunnevad suurt puudust traditsioonilistest majandussuhetest ning turust oma kaupadele. Majandusreformide edu Venemaal võib sundida teisi riike ühinema Moskvaga.

«Teesides» tõdetakse, et Venemaa poliitilises eliidis on siiski säilinud impeeriumimeelsus. See väljendub eeskätt Venemaa messiarolli rõhutamises, aga samuti soovis muuta õnnelikuks suures vaesuses elavad rahvad.

Vene keelele ja kultuurile orienteeruv diasporaa on mitmetes regioonides tehnilistes ja juhtimisküsimustes paremini ette valmistatud ning suudavad ka kiiremini kohanduda turutingimustega.

Peetakse oluliseks rõhutada, et suures osas on siiani veel säilinud endise N. Liidu ajal loodud infrastruktuur, kaasa arvatud vene keele ühendav tähtsus.

Siia lisanduvad rahva seas säilinud nõukogude stereotüübid ja traditsioonid.

Liitumisele võib riike sundida oht nende julgeolekule. Seejuures nimetatakse NATO laienemist ning Hiina faktorit, aga ka uute vabariikide territoriaalse terviklikkuse säilitamisega seotud probleeme.

«Teeside» autoritele on jäänud mulje, et mitmed uued iseseisvad riigid üleüldse ei püüdlegi tegelikule iseseisvusele, mis omakorda võib soodustada nende liitumist Venemaaga. Poolt- ja vastuargumente kaaludes jõutakse järeldusele, et eelolevad kümme aastat peavad näitama, kas positiivsel vastusel on elujõudu. Kui 2005. aastaks uus liitriik ei taastu, ei taastu ta enam kunagi, väidavad autorid.

«Teesides» hinnatakse kõige otsustavamaks perioodiks lähemat viit aastat. Seejuures saavad määravaks vastused küsimustele, kas Venemaa suudab saavutada tuntavat majanduskasvu ning kas lääneriigid teevad saatusliku vea, mis oleks ajendiks (Nõukogude) Liidu taastamisele. Suurt rolli mängib Hiina käitumine.

Kõige tõenäolisemaks peetakse konföderatsiooni loomist endiste N. Liidu vabariikide vahel. «Teesides» on toodud pingerida, milles iseloomustatakse ühe või teise riigi valmisolekut selliseks konföderatiivseks liitumiseks.

Suurima tõenäosusega peetakse esmajärjekorras ühinejateks Venemaad, Valgevenet, Kasahstani ja Armeeniat. Järgmises grupis nimetatakse Ukrainat (seejuures ei välistata Ukraina lõhenemist), Gruusiat ja Kõrgõzstani, kes siiski tuntava tõenäosusega võivad esimestega ühineda.

Usbekistani, Turkmenistani ja Tadzikistani puhul on liitumisvõimalus märgatavalt väiksem. Aserbaidzaani ja Moldova käitumist mõjutavad suuresti välisfaktorid. Seejuures esimesele on tähtis sündmuste edasine areng Kaukaasias, teisele aga Ukraina saatus.

Huvitav on, et Balti riike ei peeta siiski ühtselt kaotatud maaks. Läti liitumisvõimalusi hinnatakse vähetõenäolisteks, kuid siiski mitte täiesti välistatuks; seevastu Eesti ja Leedu ühinemist konföderatsiooniga sisuliselt võimatuks.

«Teeside» autorid on veendunud, et ei saa olla ühest vastust küsimusele, kas on vajalik või mitte taastada ühine riik endise N. Liidu territooriumil. Need, kes tahavad tingimata taastada (Nõukogude) Liitu, eksivad oma poliitilises valikus ning võivad sellega põhjustada väga tõsiseid ja veriseid konflikte.

Seepärast peavad analüütikud mõttekaks juhinduda eeskätt pikaajaliste strateegiate ellurakendamisest, mis ei välistaks lõppkokkuvõttes ühtki liitumisvarianti. Seesugune poliitika vähendaks liitriigi lagunemise tagajärgi ning aitaks pehmendada konfliktiohtu. «Teeside» autorid on veendunud, et just see tagaks Venemaa poliitiliste ja majanduslike eesmärkide täitumise.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996