Moskva patriarhaat ja KGB, Kiriku ja eriteenistuste koostöö on tõsiseks ohuks ühiskonnale ja riigile, Värbamine, Arhiiv kõneleb, Erinevad ülesanded, Väidetavaid agente, Kanakoivad pühakoja ehituse heaks, Erikomisjoni soovitused

TOOMAS MATTSON

Esmaspäevane «Postimees» käsitles Moskva ja kogu Venemaa patriarhil Aleksius II lasuvat KGBga koostöö varju. «Postimehe» kasutuses on ka venekeelne ülevaade Moskva patriarhaadi ja KGB koostööst, millele on lisatud nõndanimetatud augustiputshi põhjusi ja asjaolusid uurinud Venemaa Ülemnõukogu presiidiumi erikomisjoni aruande järeldus. Materjali allikaks on Eesti välisministeerium, kes omakorda sai selle ülevaate ühelt Läti õigeusukoguduselt.

Juba 1922. aastal koostati tshekaas salajane instruktsioon selle kohta, kuidas värvata õigeusu vaimulikke. 1950ndatel ja 1960ndatel aastatel aktiviseerus värbamine iseäranis ja hõlmas kogu õigeusu kiriku hierarhiat ülalt alla.

Läbi julgeolekuteenistuse värbamisfiltri lasti mitte ainult piiskoppide tasandi vaimulikkond, vaid ka suurem osa reavaimulikkonnast, samuti kirikuteenistuses olevad ilmikud - valvurid, koristajad jne.

Erilise hoo sai värbamine pärast Vene Õigeusu Kiriku astumist Kirikute Maailmanõukogu, Kristliku Rahukonverentsi ja paljude teiste rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeks.

«Vaimulike värbamine sai sellise ulatuse, et oli juba raske vahet teha, millal nad tegelesid usuliste, millal tshekistlike ja millal parteiliste probleemidega,» seisab uurijate analüüsis.

Julgeolekutöötajate ja vaimulike ametite ühitamise ulatusest annavad tunnistust materjalid, mis on säilinud NSV Liidu KGB keskarhiivis.

Näiteks 1983. aastal saadeti Kanadasse Vancouverisse Kirikute Maailmanõukogu VI peaassambleele 120-liikmelise usutegelaste delegatsiooni koosseisus 47 ametlikult kiriku teenistuses olevat KGB agenti, kellest osa olid kõrged kirikutegelased, osa tavavaimulikud ja osa kiriku tehnilised töötajad.

1984. aasta juulist pärit KGB viienda peavalitsuse neljanda osakonna ettekandes räägitakse järgmist:

«Vene Õigeusu Kiriku delegatsioonis sõitsid Shveitsi Kirikute Maailmanõukogu kongressile agendid, kellel oli ülesanne aidata kaasa sellele, et Kirikute Maailmanõukogu peasekretäriks saaks meile vastuvõetav kandidaat. Sellele ametikohale valiti Emilio Castro, kelle valimist Vene Õigeusu Kiriku kõrval toetasid ka sotsialismimaade kirikud.»

1983. aastal avaldati tolleaegse patriarhi Pimeni avalik kiri USA presidendile Ronald Reaganile. Kirjas mõistab Pimen hukka USA poliitika ja kaitseb NSV Liidu poliitikat. Kiri avaldati ajalehtedes «The New York Times» ja «Izvestija» ning saadeti ka sotsialismimaadesse publitseerimiseks.

KGB arhiivides olev materjal näitab, et tegelikkuses valmistati see pöördumine ette agentide Ostrovski ja Kuznetsovi kaudu.

Venemaa Ülemnõukogu ametliku parlamendikomisjoni andmetel olid KGB tegevuse peamisteks keskusteks kiriku katuse varjus Kristlik Rahukonverents, mida palju aastaid juhtis praegune Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II, ja Moskva patriarhaadi välissuhete osakond.

KGB agent, kes töötas varjunime Aramis all välissuhete osakonna tõlgina, on ajalehes «Argumentõ i faktõ» 1992. aasta 8. numbris tunnistanud, et peaaegu kõik Moskva patriarhaadi välissuhete osakonna töötajad töötasid kas KGB Moskva peavalitsuse või niiöelda KGB liidulise keskuse heaks.

Nad tegid muu hulgas aruandeid selle kohta, millal ja kuhu läksid välismaalased.

Need aruanded koostati viies eksemplaris, millest ühe sai välissuhete osakonna juhataja (algul metropoliit Nikodimus, siis metropoliit Juvenalius).

Teine eksemplar läks usuasjade nõukogule, mis oli oma olemuselt KGB filiaal. Ülejäänud eksemplarid läksid vahetult KGBle. Välissuhete osakonna asutaja ja juhataja oli metropoliit Nikodimus.

Agentide ülesanded ei piirdunud tavakoputamise ja valeinfo levitamisega.

Näiteks 1969. aasta oktoobris Kristlikule Rahukonverentsi istungile sõitnud Moskva patriarhaadi delegatsioonil oli ülesanne kompromiteerida Rahukonverentsi peasekretäri Ondrut ja saavutada tema lahkumine sellelt postilt. Ondru oli Tshehhi kodanik, kes 1968. aasta sündmuste puhul esines nõukogudevastaste lausungitega. Ülesanne täideti.

Oli ka poliitilis-strateegilise iseloomuga ülesandeid, kus oli vaja kaasa aidata Lääne-Euroopa riikides «ühiskondlik-poliitilise kriisi tekitamisele, seda teatud aktsioonidekompleksi abil». Tsitaat pärineb aastast 1981.

KGB hoolitses ka Moskva patriarhaadi heaolu eest. Ühes 1988. aasta detsembrist pärinevas aruandes seisab, et «agendid saadeti õppima NSV Liidu, Jugoslaavia, Tshehhoslovakkia, Bulgaaria ja Poola teoloogilistesse õppeasutustesse/.../ Neile anti ülesanne anda nende riikide kirikute vaimulikkonnale informatsiooni Konstantinoopoli patriarhaadi hegemoonlikest taotlustest, mis kahjustavad õigeusu kirikute huve ja vaimulikkonnaga kontakti loomist, ja uurida vastase kavatsusi».

«Sellest tekstifragmendist, mis on koostatud perestroika neljandal aastal, pool aastat pärast suuri pidustusi Venemaal ristiusu vastuvõtmise tuhandenda aastapäeva puhul, on väga raske aru saada, kus lõpevad KGB huvid ja kus algavad patriarhaadi huvid - ilmselt on siin veelahet tõmmata juba võimatu,» seisab uurimuses.

1995. aasta aprillis antud raadiointervjuus hurjutas Aleksius taas Konstantinoopoli patriarhi hegemoonlikke püüdlusi.

Aastatel 1994-95 sõlmis Moskva patriarhaat teatud lepingud jõustruktuuridega: kaitseministeeriumi, siseministeeriumi, piirivalvevägedega, aga isegi FAPSIga, mis on Föderaalne Valitsusside- ja Informatsiooniagentuur. Patriarhil on otseside presidendiga ja ka muud valitsussidesüsteemid.

Läti venekeelne ajaleht «SM Segodnja» on kaks aastat tagasi, 1994. aasta 3. märtsil ilmunud artiklis nentinud, et kuigi üldlevinud arvamus on, et 1990. aastal valisid piiskopid vaba tahte alusel Aleksius II Moskva ja kogu Venemaa patriarhiks, siis KGB arhiivid räägivad midagi muud.

Läti lehe väitel saatis KGB toonane ülem Vladimir Krjutshkov vahetult enne patriarhi valimisi kõigile KGB peavalitsustele salajase shifrotelegrammi, mis käskis soodustada Aleksei Ridigeri valimist patriarhitoolile.

Leht kinnitab ka, et avalikkusele on teatavaks saanud mitmete kõrgete Moskva patriarhaadi õigeusutegelaste agendinimed. Nii töötanud Kaluuga peapiiskop Klement agendinime Topaas all, Voronezhi metropoliit Mefodius Paveli nime all, Minski metropoliit Filaret Ostrovski nime all, Smolenski ja Kaliningradi metropoliit Kirill Mihhailovi nime all, metropoliit Juvenalius Adamanti nime all ja metropoliit Pitirim Abbee nime all.

Mitu Vene ja Soome ajakirjandusväljaannet on viidanud, et ainult Vilniuse peapiiskop Krisostomus on avalikult tunnistanud oma koostööd KGBga Restauraatori nime all (vt. «Rossiiskaja Gazeta, nr. 52/388, 1992, lk.7).

Materjal KGB ja Moskva patriarhaadi koostöö kohta sisaldab ka eraldi peatükki, mis käsitleb Issanda Päästmise kiriku ehitust Moskva kesklinnas.

Väidetavalt on patriarh Aleksius 1995. aasta 13. juulil pöördunud Riigiduuma esimehe Ivan Rõbkini poole palvega aidata kaasa 200 tonni kanakoibade tollivabale sissetoomisele Venemaale. Materjali hulgas olevas Aleksiuse väidetava kirja koopias seisab, et firma Nova soovib tarnida Moskva patriarhaadile humanitaarabina 200 tonni kanakoibi. Tehing toimuks vastavalt lepingule nr. 006 15. maist 1995, mille on alla kirjutanud firma Nova ja Itaalia firma Wit SRL.

Kirja järgi kasutataks kasumit Moskva patriarhaadi äranägemisel pühakodade taastamiseks. Kanakoibade realisatsioonist tulenevate vahendite baasil (kasum välja arvatud) olevat Nova valmis sõlmima uue lepingu toiduainete tarnimiseks ja nende analoogseks kasutamiseks Moskva patriarhaadi poolt.

Kirjas palub patriarh ülaltoodut arvestades anda sellele kaubale humanitaarveose staatus ja korraldada tolliformaalsused sellest lähtuvalt.

«Postimehe» kasutuses oleva uurimuse autorid heidavad sellist teguviisi patriarhile ette.

«Selle asemel, et need kanakoivad jagada lastekodule, vanadele ja puudustkannatavatele inimestele, palub patriarh humanitaarabi kommertshinnaga mahamüümisest tuleva raha suunata kirikute ehitamiseks, pidades kahtlemata silmas Issanda Päästmise kirikut,» seisab materjalides.

Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu presiidiumi komisjon, mis uuris 1991. aasta augustiputshi põhjusi ja asjaolusid, juhtis oma järeldustes Vene Õigeusu Kiriku juhtkonna tähelepanu asjaolule, et NLKP Keskkomitee ja KGB organid on konstitutsiooni vastaselt kasutanud värbamise ja KGB agentuuri infiltreerimise teel mitmeid kirikuorganeid oma huvides.

«Välissuhete osakonna kaudu sõitsid välismaale ja täitsid KGB juhtkonna ülesandeid agendid varjunimedega Svjatoslav, Alamant, Mihhailov, Topaas, Nesterovitsh, Kuznetsov, Ognjov, Vsaulenko ja teised. Nendele pandud ülesannete iseloom annab tunnistust eespoolmainitud osakonna ja riigi lahutamatusest ning transformeerumisest usklike seas oleva KGB agentuuri varjatud keskusse».

Komisjon nendib, et agentuuri kaudu hoiti kontrolli all rahvusvahelisi religioosseid organisatsioone, milles Vene Õigeusu Kirik osales - Kirikute Maailmanõukogu, Euroopa Kirikute Nõukogu. KGB omaaegne esimees Juri Andropov kandis NLKP Keskkomiteele ette, et KGB hoiab kontrolli all Vene Õigeusu Kiriku suhteid Vatikaniga.

«Selline eriteenistuste agentuuri sügav infiltratsioon religioossetesse ühendustesse kujutab endast tõsist ohtu ühiskonnale ja riigile/.../ Nagu näitas riigipöördekatse 19.-21. augustini 1991, oli reaalne religiooni kasutamine põhiseadusevastasteks eesmärkideks,» nendib komisjon.

Komisjoni aruandes kirjeldatakse ka metropoliit Pitirimi visiiti 21. augustil 1991 Boriss Pugo juurde, mida võib tõlgendada kui riigipöörajate tunnistamist de facto.

Ülemnõukogu presiidiumi komisjon väljendab kahetsust, et kiriku juhtkond pole välja öelnud ametlikku seisukohta oma depolitiseerumise probleemi asjus. Patriarh Aleksius II referent diakon Andrei Kurajev on nimetanud komisjoni materjalide publitseerimist kiriku tagakiusamiseks ja isegi KGB triumfiks (vt. ajaleht «Moskovskije Novosti», nr. 10, 1992).

«Kuid Vilniuse peapiiskop Krisostomus on sisuliselt diakon Kurajevi väited tagasi lükanud ja rääkinud oma 18-aastasest koostööst KGBga,» kirjutab komisjon.

«Komisjon soovitab kanoonilistesse ja tsiviileeskirjadesse paigutada sätted, mis keelavad kiriku vastutavate töötajate salajase koostöö riigiorganitega,» seisab komisjoni pöördumises.

Artikli algusesse

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996