Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
RAIMO PEIKER
Eesti naiste korvpallist on tänaseks jäänud vaid ilus mälestus. Rohkem teatakse neid mängijaid, kes kerkisid tippu Edgar Naaritsa käe all 50. aastatel. Järgmiste kümnendite säravaim täht oli aga ELLE LAPP, kelle avastas Räpina Aiandustehnikumist korvpallile August Sokk. Elle Lapp jõudis kaua aega koos mängida Valve Kaasik-Lüütsepaga. Ühel turniiril on Lapil õnnestunud ühes naiskonnas mängida ka Mai-Maret Vishnjova-Otsa ja Ene Jaanson-Kitsinguga. Üks alustas, eelkäijate korvpallurikarjäär aga jõudis lõpule. Oma korvpalluritee algusest rääkis Elle Lapp nii: «August Sokk tuli Kalevi meeskonnaga Räpinasse treeningulaagrisse. Meie vaatasime nende treeninguid pealt, kuni Sokk ükskord ütles, et mis te tüdrukud niisama vaatate, tulge aga mängima. Temalt saimegi korvpalli algõpetuse.
Hiljem rääkis August Sokk minust ja minu kursusekaaslasest Eve Vaherist Edgar Naaritsale. Me olime kaks pikemat tüdrukut. Minu pikkuseks oli siis 182 sentimeetrit. Kui juba mängisin, siis mõõdeti pikkuseks 185-186 cm.
Enne korvpalli olin harrastanud paljusid alasid, mistõttu sain ka 18-19-aastaselt uue ala ruttu kätte. Olin paljudel aladel järgusportlane. Kergejõustikus olid parimaiks heitealad ja hüpped. Kuuli tõukasin üle 12 meetri, ketast heitsin üle 40 meetri ja kõrgushüppes ületasin 145 cm. Heitealadel võistlesin hiljem isegi Tallinna ja Tartu linnavõistlusel.
Kõiki alasid ei tasugi üles lugema hakata, sest olen võistelnud allveespordist mäesuusatamiseni. Allveesporti olen hästi palju teinud, juba 14-aastasena käisin Eesti meistrivõistlustel. Ja Viljandi lossimägedes ei olnud kohta, kust ma poleks suuskadega alla sõitnud. Esimene ala, mida tõsisemalt harjutama hakkasin, oli võrkpall. Olen Viljandist pärit ja see ala on seal alati tugev olnud.» Elle Lapp ütles, et korvpallinaiskonna algviisikusse pääsemine läks tal libedalt. Ta isegi mäletab seda päeva. «Olime Permis võistlustel. Mängu algul jäin pingile istuma, nagu uustulnukas ikka. Järsku jalutas Edgar Naarits pingilistujate eest läbi ja rääkis endamisi, et keda ma ometi mängima panen, mul ei ole kedagi panna. Ma ütlesin, et pangu mind. Eva Volmer-Hansumäe oli meil siis naiskonna kapten ja ta ütles Naaritsale, et Elle tahab mängida. Treener laususki, et eks sa mine ja näita, mida oskad. Sellest ajast jäingi põhikoosseisu. Ja ei mäletagi seda aega, millal algviisikus enam polnud,» meenutas Elle Lapp.
Mäletan, et te olite väga liikuv keskmängija, tabasite korvi täpselt, aitasite teisi ja lõite neile võimalusi.
Elle Lapp: «Jah, oli küll niiviisi. Ma võisin mängida ükskõik kus, ka tagamängija koha peal, kui vaja.» Te jäite päris ruttu silma ka endise N. Liidu juhtivatele treeneritele.
«Jah, jäin kohe. 1967. aastal oli N. Liidu rahvaste spartakiaad ja Eesti naiskond sai neljanda koha. Mind arvati seejärel koondise kandidaadiks ja hakkasin käima treeningulaagrites. N. Liidus peetud mängudes arvati mind naiskonda, aga tiitlivõistlustel jäi mul käimata. Põhimõtteliselt võinuksin ma sinna pääseda, kuid Eesti enda spordijuhtkond oli tihtipeale hoolimatu. Vahel jäeti dokumendid kuhugi spordikomitee lauasahtlisse.
N. Liidu naiskond oli siis teistest vähemalt Euroopas sedavõrd üle, et ei pruukinudki kõiki paremaid ühes võtta. Edgar Naarits ütles tookordsele N. Liidu naiskonna peatreenerile Aleksejevale, et Lapp on ju oma ampluaas parim, ta on kõige resultatiivsem. Aga peatreener vastas, et meil Venemaal on tema pikkuseid küllalt võtta,» rääkis Elle Lapp.
Elle Lapp kinnitas, et tegelikult ta N. Liidu koondisse nii väga ei tahtnudki. «Ma ei olnud auahne ja mulle ei meeldinud ka see seltskond, kellega koos treeningulaagris olime. Kui Baltimaadest oli rohkem rahvast, siis polnud viga, sest hoidsime kokku.
Käidi treeneritele kaebamas ja kaasmängijaid taga rääkimas. Minule selline asi ei istunud. Mulle otseselt küll ülekohut ei tehtud, kuid mulle ei meeldinud juba sealne kord. See oli vastuvõtmatu: kasvõi söögilauas, kui kõik võtsid toitu käega. Kui mina nuga ja kahvlit tarvitasin, siis öeldi, et kas sulle ei meeldi nii, nagu teised teevad.» Te olite ka väga täpse käega. Kas teil on veel tabavusprotsente meeles?
«Kõik ütlevad, et ma olevat väga täpse käega olnud. Ma usun ise ka, et viskasin kõrge protsendiga. Mul on ajaleheväljalõikeid, kus umbes sellised pealkirjad, et kahe päevaga 75 punkti. N. Liidu võistlustel viskasin ka vähemalt üle 20 silma, tavaliselt 30-35. Igalt N. Liidu võistluselt sain ka eriauhindu.
Ma olin selline mängija, et kui mul ei läinud, siis lõin võimalusi teistele. Ja otsisin vigu. Punkte tuligi alati palju sellepärast, et pooled silmad viskasin vabavisetest.
Hiljem olid juba paljud keskmängijad minust pikemad ja juba teati, et ma otsin vigu. Uljana Semjonova oli põhiline, kes mul vastas oli. Teda ma kartsin natuke, kui ta seal korvi all seisis. Aga tihtipeale õnnestus mul siiski ka teda üle kavaldada. Teiste pikkadega oli lihtsam hakkama saada.
Pikki tuli võtta kollektiivselt kogu naiskonnaga, nii sai neid neutraliseerida. Aga kui Semjonovale söödeti kõrgele korvi alla, siis oli temaga raske hakkama saada. Kuid ma mängisin ka lühikest aega Riia naiskonnas, kus õppisin teda blokeerima.
Lätlased soovisid, et ma tuleks neile appi terveks hooajaks, kuid Eestist oldi sellele väga vastu. Ma sobisin sinna naiskonda väga hästi ja nad ütlesid, et kedagi teist naiskonda võtta ei taheta. Ma pidin nende mallile vastama. Eesti naiskond oli selleks ajaks nõrgemaks jäänud ja ma tahtsin mängida mõlemal pool. Eks ma olin kolkapatrioot ja tulin koju tagasi. Pakkumisi oli muidugi teisigi. Sellel ajal meelitati kolmetoalise korteri ja 300 rublaga kuus. Aga mind ei huvitanud. Mulle meeldis oma naiskond, sest me saime üksteisega väga hästi läbi.» Ametlikult lahkus Elle Lapp korvpallist 1983. aastal, kuid seejärel tuli ta veel paar-kolm korda Eesti meistriks. Nii elas ta üle neli-viis korvpallurite põlvkonda ja on mänginud ka nendega, kes praegu Eesti koondisse kuuluvad (Anne Sepp, Lea Vene-Kiis jt.).
Pärast seda töötas ta Tartu Ülikooli naiskonna juures treenerina ja 1991. aastast korvpallikoolis. Vahepeal töötas ja õppis Elle Lapp paar aastat Saksamaal ning tegutses seal edukalt ka treenerina.
Elle Lapp kinnitas, et jõudu on tal veel küllalt ja ka visked õnnestuvad. Oleks jalg terve ja saaks joosta, siis oleks ta valmis veel väljakule minema ja 30-aastastega rinda pistma.
Homme tähistab Elle Lapp oma esimest juubelit. Õnnitlejatega ühineb ka «Postimees».
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TÕNU ALTMÄE
Tänavu alustatakse F1 autode MM-võistluste ajaloos esmakordselt hooaega Austraalias uuel Melbournei ringrajal, avaetapp peetakse juba homme. 47. järjekorranumbrit kandev hooaeg tõotab tulla huvitavam kui kaks eelmist, mil omavahel jagasid maid vaid Michael Schumacher ja Damon Hill. Nagu juba viimastel aastatel tavaks saanud, heitlevad maailmameistritrooni pärast võidusõitjad «suurest nelikust» ehk Benettoni, Williamsi, Ferrari ja McLareni meeskondadest. Neist eelmainitutest peaksid olema kindlad favoriidid taas Benetton ja Williams, mis kasutavad edasiviivaks jõuks sarnaseid Renault mootoreid.
Kuna Itaalia tekstiilimagnaadi Benettoni tiimist lahkus kahekordne maailmameister Michael Schumacher, tegi meeskonna pealik Flavio Briatore panuse kogenud pilootidele Jean Alesile ja Gerhard Bergerile. Tänavu tundubki see paar (kolmel viimasel hooajal kaitsesid nad koos Ferrari värve) olevat kõige löögijõulisem.
Ainuke, mis prantslase ja austerlase vahel võib juhtuda, on see, kui mõlemale hakkab koitma MM-tiitel ning seejärel ei saada omavahel enam kokkuleppele.
Benettoni sõitjate omavahelised ebakõlad annaksid kindlasti trumbid pearivaalile Williamsile, mille esinumber Damon Hill peab viimaks siiski meeskonna omanikule (Frank Williams) tõestama, et ta on võimeline saavutama seda, mida suutis tema isa, kahekordne maailmameister Graham Hill.
Damon Hill pole talent, vaid suure tööga tippu pürginud mees, kuid vaevalt tiimipealik enam kogenud võidusõitjale suuri möödalaskmisi (nagu kahel eelmisel hooajal) veel lubab.
Taolist situatsiooni on juba märgata olnud ka meeskonnasiseses õhkkonnas - nimelt eksperimenteerib Frank Williams noorte talentidega. Mullu näitas end heast küljest näiteks David Coulthard, kes hooaja lõpus isegi Hillist üle oli.
Shotlase vahetas tänavu välja läinud aasta indy-autode tshempion Jacques Villeneuve, kes võib pärast kohanemist F1 seltskonnas Hillile kõvaks konkurendiks osutuda.
Mida suudavad Benettonile ja Williamsile vastu panna Marlboro poolt spondeeritavad Ferrari ja McLaren?
Michael Schumacher on teatanud, et «musta ratsu» meeskonnaga ühinemine tähendab talle küll uut motivatsiooni, kuid tänavu ei lootvatki ta veel hakata heitlema MM-tiitli pärast.
Kindlasti tiivustab Schumacheri tagant tiimikaaslane (üks agressiivsemaid võidusõitjaid) iirlane Eddie Irvine, kes proovib iga hinna eest oma uutele leivaisadele tõestada oma kasulikkust uude meeskonda.
Punaste Ferraride juures on aset leidnud ka revolutsiooniline pööre, sest traditsiooniline 12-silindriline mootor vahetati välja kergemakaalulise 10-silindrise vastu (kui seda teaks vaid Enzo Ferrari, siis keeraks ta hauas arvatavasti kohe teise külje!). Ferrari juhtkond on valinud uue tee ja koos Schumacheriga loodetakse 1997. aastal taas olla poodiumi kõrgemal astmel.
Marlboro McLaren Mercedes-Benz tõuseb varjusurmast - nii optimistlikke väiteid kuuleb ühe rikkaima F1 meeskonna kuluaaridest. Peaaegu sajaprotsendiliselt muudeti auto välimust ja spetsialistid hindavad McLareni uut aerodünaamikat üheks paremaks.
Mercedes-Benz tõi välja täiesti uue mootori, mida avalikkuse eest varjatakse. Testisõidud, mida viib läbi (ka sõitjana) tiimi nõunik, «professor» Alain Prost, on näidanud, et ollakse võimelised heitlema väga kõrgete kohtade pärast.
Iseasi, kas meeskonna esinumber Mika Häkkinen taastub täielikult pärast rasket avariid. Soomlane taheti mõnedest esimestest etappidest kõrvale jätta ja asendada teda taanlase Jan Magnuseniga. Häkkinen muutus aga testimisel iga ringi järel üha kindlamaks ja kui ta suutis juba näidata samal tasemel ringiaegu kui Schumacher, avati soomlasele koheselt roheline tee GP starti. Ka nn. punktinõudlejaid on neli meeskonda - Sauber, Jordan, Ligier ja Tyrrell. Suurima edasimineku on teinud shveitslaste Sauber, keda toetab väga tõhusalt Ford oma jõuallikatega.
Tiimi koosseis on väga ühtlane. Sakslast Heinz-Harald Frentzenit peetakse isegi potentsiaalikamaks piloodiks kui Michael Schumacheri. Samuti on kõvast puust sõitja inglane Johnny Herbert, kelle tähelend oli mullu Benettoni roolis.
Muidugi ei taha selles seltskonnas oma juhtrolli loovutada Jordan-Peugeot, mille värvides esinevad brasiillane Rubens Barrichello («Uus Senna») ja inglane Martin Brundle. Meeskonna omanik, auahne iirlane Eddie Jordan on juba aastaid pürginud tippu, et senise «suure neliku» asemel moodustuks «suur viisik», kuid kõik on takerdunud suursponsorite leidmise taha.
Nüüd tahab Jordani kaudu tuntuks saada täiesti uus sigaretifirma F1 karussellis - Benson & Hedges -, mis peaks lahendama meeskonna rahaprobleemid.
Laineharjale on taas tõusnud «segapudrutiim» Ligier Sports, mis kuulus varem ainuisikuliselt prantslasele Guy Ligierle. Nüüdseks on meeskond muutunud Euroopa Liidu taoliseks ühenduseks, mis toetub «välisabile» - tiim kuulub nüüd inglasele (Tom Walkinshaw), itaallasele (Flavio Briatore) ja prantslasele (Guy Ligier). Väljastpoolt tõid raha juurde ka brasiillasest võidusõitja Pedro Diniz ning Honda-Mugeni mootoreid tarnivad jaapanlased.
Kuigi Diniz sai meeskonnas koha, sest aitas Parmalati rahadega päästa Ligier tulevikku, pole brasiillane sellist masti võidusõitja, keda kohtaksime pidevalt punktikohtadel. Hoopis suuremat rolli mängib prantslane Olivier Panis, sest tema tegi mullu konkurentsivõimetu autoga lausa imet - kahel viimasel hooajal on Panis paar korda seisnud isegi autasustamispoodiumi teisel astmel.
Märkimisväärsete meeskondade loetelu lõpetab kahe eelmise kümnendi tipptiim Tyrrell. Suure inseneri ja mitte-inglisekeelsete meeskond on viimastel aastatel olnud täielikus mõõnaseisus, kuid Ken Tyrrell pole F1 maailmaga lõpparvet teinud, vaid rühib ikka edasi.
Tänavuseks hooajaks valmis Tyrrellil eriti hea aerodünaamikaga vormel ja ka Yamaha pani välja uue ning parema mootori. Tyrrell loodab palju soomlasest võidusõitjale Mika Salole, kellele sekundeerib aastaid Tyrrelli leival olnud jaapanlane Ukyo Katayama. Arrowsi meeskond, mille autodel nimeks Footwork (sõitjad Jos Verstappen ja Riccardo Rosset) on tiim, mis langemas järjekindlalt autsaiderite hulka, kuhu kuuluvad veel itaallaste Minardi (Pedro Lamy, Taki Inoue) ja Forti (Andrea Montermini, Luca Badoer). Need meeskonnad võivad punktikohale jõuda vaid siis, kui suurem osa eelpool iseloomustatud tiimide autosid katkestavad.
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1995-1996