Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
VALERI MAKSIMOV
Kaheksast Eesti kergejõustiklasest, kes mõne päeva pärast Stockholmis peetavatele Euroopa hallimeistrivõistlustele lähetatakse, otsustasid pooled testida oma võimeid üleeile Tallinna Spordihallis. Seal viidi ainsa päevaga läbi Kalevi lahtised meistrivõistlused.
EM-koondislastest jätsid selle võistluse vahele Virge Naeris, Liina Suhotskaja, Rutti Luksepp, Kertu Tiitso ja Andrei Nazarov. Juba pikemat aega algkõrgustega jändav olümpiamees Valeri Bukrejev, kes sise-EMist loobus, tegi seekord kolm ebaõnnestunud katset alustuseks valitud 5.30-l. Headest võistlemisvõimalustest hooliv kõrgushüppaja Liina Põldots kaunistas Kalevi-võistlust järjekordse Eesti rekordiga. Üksi võistlema jäänuna alistas ta 1.82 teisel katsel, mispeale laskis latile asetada Eesti rekordkõrguse 1.85. Kahekümneaastase neiu edenenud esinemiskindlustest annab tõendeid tipptulemuse püstitamine kõige närvesöövamal katsel - kolmandal üritusel.
Mullusel välishooajal alistus Liina Põldotsale 1.80. Sees lisandunud viis sentimeetrit lubab lootustandvalt suve oodata. Koostöö treener Ain Andresooga näib sujuvat.
Nädal varem Balti matshi Eesti siserekordit tähistava 2.25ga võitnud tartlane Ramon Kaju sai selle eest pääsme Euroopasse. Ka tema on tänavusel sisehooajal sagedasest võistlemisest lugu pidanud, kuid sedakorda hoidis ta jõudu kokku. Pärast 2.22 ületamist (kolmandal katsel) jättis ta hüppamise järele. Kõrgused 2.05st 2.19ni olid alistunud esimesel katsel. Järelikult on omandatud stabiilsus, suuremate kõrguste alistamiseks vajalik baas. Ants Kiisa näitas erakordset stabiilsust kuuli tõukamisel juba Läti ja Leedu paremaid võites. Täit rahuldust saamast takistas vaid ühe lootuse mittetäitumine - üks korralik purakas muude tuttavate numbrite kõrval. Kalevi-võistlus oli selles mõttes hoopis kenam.
Avakatse - 19.25, kohe isiklik rekord! Teisel katsel 19.10, kolmandal 19.07, neljandal 19.15.
Järgnes tõuge, mis pani tribüünilistujad häält tegema ja Kiisa enda huilgama. 19.39!
Kuuendal katsel saavutatud 19.20 tõendab mitte ainult seda, et tõus on olnud ühtlaselt järjepidev. Vähetähtis pole asjaolu, et mees oskab ringis püsida. Mitte kordagi ei lennanud Kiisa kuulile sektorisse järele.
Kahekümnest meetrist lahutab Ants Kiisat 61 sentimeetrit. Eesti siserekordist täpipealt pool meetrit. 1979. aastal tõukas Heino Sild 19.89. Euroopa sisemeistrivõistlustel võib 19-meetrisega tulemusega saada korraliku koha. EMi seitsmevõistluseks valmistuv Erki Nool tõukas kuuli ja jooksis 200-meetrisel ovaalil neli ringi.
Kuul ja Nool ei saanud seekord kõige paremini läbi, see pani mehe korra vandumagi. Üleastumised ja kolm 13 meetri tagust tõuget ei vasta ilmselt jõule, mis Noole lihastes praegu peitub. Kuuendal tõukel saavutatud 13.59 pole talve kohta ehk kõige halvem, aga millest siis rahulolematus? Eks ikka tehnilistest puudujääkidest, see hakkas silma. Teiseks teadmisest, et muidu heas vormis mitmevõistleja isiklik tippmark on täpselt meetri võrra parem.
3000 m jooksjatega koos rivistus stardijoonele ka Erki Nool. Punus kohe eest ära, sest temal oli oma plaan - joosta ainult esimesed 800 meetrit. EMil Rootsis tuleb tal seitsmevõistluse lõpetuseks joosta 1000 m. Noolele võeti mitteametlik aeg - 2.07,5. See vastavat umbes 2.40-le ühekilomeetrisel maal. Järelikult jooksis Nool isikliku rekordi tasemel. Kuus aastat nooremana läbis ta Minskis 1000 m 2.40,89ga. Tasapisi kergitavad oma talvelage teisedki. Eha Rünne tõukas kuuli 16.47, Milena Alver võitis 60 m jooksu 7,57 (kaks nädalat tagasi olnuks see Eesti rekord) ja Peeter Tishler 6,83ga, Renna Tõniste kukkus kaugushüppes 5.96, Kristel Berendsen 5.88, peatselt 17-aastane Ilja Tumorin 7.11 ja Ivo Kala 7.04 kaugusele, Urmet Uusorg võitis 400 m 49,52 ja Risto Ütsmüts 3000 m 8.22,44ga, Margus Tammaru tõukas kuuli juba 17.90.
Euroopa meistrivõistlused Rootsis algavad reedel, 8. märtsil, ja kestavad kolm päeva.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
RANDO SOOME, Pielavesi
Soome spordimaailmas kummitab. Üksteise järel pillub kellegi nähtamatu käsi kaikaid nende tipptegijate kodaratesse, kelle eesnimeks on Mika. Novembris tegi Adelaidei ringrajal eluohtliku avarii F1 klassi täht Mika Häkkinen, vana aasta viimastel tundidel kukkus Garmisch-Partenkircheni suusahüppemäel õnnetult Mika Laitinen ning mõned päevad tagasi rebenes kuulitõukaja Mika Halvari vasaku jala kannakõõlus.
Siinmail küsitaksegi, pooleldi naljatades, pooleldi tõsiselt, kes on järgmine Mika-nimeline ohver. Vormelipiloot Mika Salo? Suusataja Mika Myllylä? Või siis hoopis keegi kolmas?
Prüi, ptüi, ptüi. Parem kui me rohkem nende kokkusattumiste peale ei mõtle... Mika Halvarit tabas samasugune saatuse nool, nagu Trooja sõja vaprat kangelast Achilleust - kand vedas alt. Ainult, et erinevalt tollest kreeklasest jäi Halvarile hing sisse ning tema tähetundki võib veel ees olla. Tõsi, tõenäoliselt küll mitte Atlanta olümpial. Nimelt lõppes 27. veebruari treening külmas ning kõledas Kemi spordihallis Halvarile vasaku jala kannakõõluse rebenemisega. Koos kannakõõlusega rebenesid aga ka kuulitõukaja tulevikuplaanid.
Eeloleval reedel algavad Stockholmis halli EM-võistlused ja sealt oodati Soome Mount Everestiks kutsutavalt Halvarilt kuldmedalit, oli ju tema tänavuse hooaja rekord paljulubav 20.81. Nüüd peab Halvari aga EM-võistlustele kaasa elama kodus teleri ääres, käies karkudega aegajalt külmikust keelekastet ning söögipoolist toomas, hea isuga nagu ta on.
Et kass on ära, saavad Stockholmis pidutseda hiired, kui niimoodi rohkem küll turjakaid jõehobuseid meenutavate kuulitõukajate kohta üldse öelda saab. Sisehooaeg sisehooajaks, siinseid spordisõpru teeb kõige murelikumaks see, et ohus on Soome kergejõustiku eredaima staari, Halvari kaasalöömine Atlanta olümpial, võistlusel, mille nimel ta liitrite kaupa on higi ja - tont seda teab - ehk pisaraidki valanud.
28. veebruaril õmbles doktor Ilkka Tulikoura ühes Helsingi haiglas kolm tundi kestnud operatsiooni käigus Halvari kannakõõluse rebenenud otsad kokku ja andis avalikkusele antud tulevikuprognoosis mõista, et Kemi vägilast ootab ees pikk ja palju kannatust nõudev toibumine.
«Mika Halvari pääseb esmakordselt kuuli tõukama juunis. Eri asi on see, kui kaugele,» kõneles kirurg ja need sõnad lõikasid nagu skalpelliga medalijanuste kergejõustikufännide südamesse.
Kas tõesti jääb Halvaril Atlantas käimata? Kõlab küsimus, mida siinmail on viimastel päevadel kõige sagedamini korratud. Ei pruugi jääda, ainult et medalivõitjate hulka võib teda viia ainult väike ime. Lihtsalt kuu ajaga on tippvormi tõeliselt raske tõusta. Aga nagu öeldakse, kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest.
Eks tundunud ka Mika Häkkise olukord veel jõulude paiku rohkem kui lootusetuna, nüüd aga kihutab ta vormeliroolis nagu mees muiste ning kavatseb MM-võistlustelgi konkurentidele oma auto tagarattaid näidata. Ega Halvarigi kehvemast puust tehtud ole...
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1996