Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
RIHO JÄRVELÄINEN
,
Eesti pikamaasuusatajate meeskonna mänedzher
Läinud nädalal naasis Eesti pikamaasuusatajate meeskond Kanadast ja Ameerika Ühendriikidest, kus selle ala paremik jahtis kopsakat auhinnaraha ja Worldloppeti sarja punkte.
Üleookeanireisi võtsid ette Jaanus Teppan, Margo Pulles, Raul Olle, Jaanus Pulles ja allakirjutanu. Soodsaima marsruudi leidis meid teenindanud AGB reisid olevat üle Varssavi ja New Yorgi, kasutades Poola rahvusliku lennukompanii LOT teenust. Poolakad said meie kohaleviimisega hakkama täiesti arvestataval tasemel, nii et seda marsruuti võib teistelegi soovitada.
Kanadas oli meie sihtkohaks pealinn Ottawa. Sinna jõudnud, ületasime Ottawa jõe ja olime korraga prantsusekeelses kõnelevas Quebeci provintsis, kus peetakse Kanada suurim suusamaraton Keskinada Loppet. Keskinada Loppeti korralduskomitee liikmed on enamuses Kanada prantslased, kusjuures paradoks on selles, et samal nädalavahetusel peetakse nende päritolumaal, Prantsusmaal, veel teinegi Worldloppeti sarja kuuluv maraton La Transjurassienne.
Varem Gatineau 55 nime all tuntuks saanud ja tänavu 14. korda peetud suusasõit on värskendanud oma imidzhit ning kannab nüüd nime Keskinada Loppet. Kanada maraton on varasema 55 km asemel nüüd 50 km pikkune. Nimel Keskinada Loppet on sümboolne tähendus kus «Ke» tähendab Quebeci provintsi, «ski» suusatamist ja «nada» on laenatud sõnast Kanada. «Loppet» näitab ära aga sõidu kuulumise Worldloppeti sarja.
Maraton peetakse maaliliselt kaunis ja väga hästi planeeritud Gatineau pargis, mis on riigi finantseeritav rahvuspark. Talvelõbude nautimiseks on pargis ettevalmistatud 185 km ulatuses perfektses korras suusaradu ja kuna park asub Kanada kiltmaa serval, pakub ka sealne loodus oma talvises karguses suurt silmailu. Kanadalased, kes spordialadest eelistavad üle kõige jäähokit ja televiisorist ka suure huviga curlingut jälgivad, ütlevad, et suusatamine on seal maal nii loomulik tegevus, et keegi ei mõtle sellele kui spordile.
Keskinada Loppeti tegevjuhtkond eesotsas 32 aastase Paul Turpiniga on palgal hooajaliselt ja tegi oma parima, et koos korralduskomitee ja 600 vabatahtlikuga kirjutada võistluse ajalukku uus värvikas lehekülg. Etterutates võib öelda, et see ka õnnestus. Suur roll oli selles ka Keskinada Loppeti väga sharmantsel ja temperamentsel naispresidendil Louise Poirieril, kes ehtprantslaslikult suutis oma sütitavate kõnedega kõiki võluda ja sellega suusatamisele head reklaami teha.
Võistluseelne päev kuulus suuskade ettevalmistamisele ja testimisele, energiavarude täiendamiseks olid korraldajad kutsunud sportlased Pasta Extravaganzale, kus pakuti ohtralt süsivesikuterikkaid nuudleid koos lisanditega. Võistlus oli sellega korralikult sisse juhatatud.
Võistluspäev tervitas osalejaid põhjaameerikalikult ootamatu ilmaga. Külma mõõdeti 15 kuni 20 kraadi, oli ka tugev tuul ning see sundis korraldajaid starti tunni võrra edasi lükkama. Kuna start ja finish olid kõrvuti suure Ottawa gümnaasiumi kõrval, siis suurt segadust see ei tekitanud ja võistlejad viitsid selle tunnikese kaitsetute näopiirkondade kinniplaasterdamisega.
Kell 9.30, tunniajase hilinemisega, anti start 50 km vabatehnikaga sõidule, kus võidule kihutas kogu maailma pikamaasuusatamise paremik eesotsas sarja liidri ja Tartu suusamaratoni võitja rootslase Håkan Westiniga, talle olid sekundeerimas Valeri Rodohlebov, Mikael Isaksson, Andre Jungen, Gunnar Havel ja samuti Eesti pikamaasuusatajate meeskonna liikmed. Ka kogu naiste paremik oli Kanadas kohal.
Keskinada Loppeti rada on Worldloppeti sarja kuuluvate maratonide seas üks raskemaid, kuid sellele vaatamata tuli 50 km distantsi starti ligi tuhat suusatajat. Teist samapalju tegi kaasa 25 km distantsil (nii vaba- kui ka klassikalises tehnikas) ja 10 km matkarajal. Kanada kohta, kus murdmaasuusatamist ei võeta kui tõsist spordiala, oli 2000-liikmeline suusatajate vägi igati tubli tulemus.
Maailma paremik kasutas seekord passimistaktikat ja 15-meheline grupp püsis kaua koos. Lõpuks üritasid rootslased Westin ja Isaksson teistel eest ära suusatada, neile suutsid sekundeerida venelane Valeri Rodohlebov, eestlane Raul Olle ja austerlane Günther Fersterer. Finishisirgel olid kõik viis meest tihedalt koos ja sarnaselt eelmisele aastale sai taas ülinapi võidu Håkan Westin Rodohlebovi ja Isakssoni ees. Viiendana lõpetanud Raul Ollet jäi Westinist lahutama vaid kuus sekundit.
Jaanus Teppanil juhtus lõpukilomeetritel väike äpardus - kukkumine ei võimaldanud enamat kümnendast kohast. Margo Pulles lõpetas esitosina. Eesti oli sellega paremuselt teine riik Rootsi järel! Parim kanadalane jäi kaheksandaks, ehkki esineti rahvuskoondise tasemel.
80ndate aastate Kanada parim suusataja Pierre Harvey, kes võitnud karjääri jooksul ka ühe MK-etapi ja 1989. aasta Gatineau 55, oli seekord 22., paar kohta eespool naiste võitjast Gudrun Pflügerist (Austria). Muide, Harvey töötab praegu Fischeri ja Salomoni esindajana Kanadas.
Kohe Pflügeri järel lõpetas USAs sündinud ja elav Eesti päritolu noormees Arno Turk, kes võitis ka oma vanuseklassis (20 24-aasteste seas). Eestlaste pidupäeva aitasid veel sepistada Raul Olle esikoht 25 29-aastaste klassis ja Kanada eestlase Robert Vellendi võit 35 39-aastaste hulgas. Robert Vellend on olnud eelmise kümnendi alguses isegi Kanada rahvusmeeskonnas, praegu on ta spordikaupmees ning tihedalt seotud ka Eestiga.
Autasustamine oli igati meeleolukas, kui mitte arvestada mõningast segadust naiste võitjakolmiku Gudrun Pflüger, Maria Theurl (Austria) ja Lucy Steele (Kanada) väljakuulutamisel.
Esimene maraton Ameerikas mandril oli lõppenud Eesti pikamaasuusatajate meeskonnale edukalt! Tänavu 24. korda peetud maraton 52-kilomeetrine maraton oli korraldatud Ameerika Ühendriikidele omaselt väga suurejoonelisena.
USA võttis meie tiimi vastu väga sõbralikult, kui mitte arvestada, et Air Canada allakirjutanu suusakoti Minneapolisse saatmise asemel siiski Torontosse jättis. Lennuväljale tulid meile vastu tulnud kohalikud eestlased Harri Teder ja Jaan Kuuskvere. Tänu nende vastutulelikkusele olime nelja tunni pärast Minnesota osariigist Wisconsini osariiki jõudnud.
Wisconsin on paik, kus veel mõned nädalad tagasi olid rekordilised külmad ja kus igal aastal kütitakse umbes miljon (11 jahipäeva jooksul!) metskitse.
Tuntud välis-Eesti ärimees Paul Vesterstein korraldas meile Ülemjärve-äärses linnas Duuthis, oma ärikeskuses, piduliku lõuna, millest võttis osa ka kohalik linnapea ja mitme meediakanali esindajad. Samuti kohtusime teiste kohalike eestlastega.
Juba järgmisel päeval toimus finishilinnakese Haywardi tänavatel sprindivõistlus, kus nii meeste kui naiste võitjat ootas ees 500 dollari suurune auhinnaraha.
Kuna raha paneb rattad käima, oli ka avapeojärgsele võistlusele kogunenud väga tugev suusatajate seltskond, alates USA ja Kanada rahvuskoondise liikmetest kuni Worldloppeti sarja tippudeni välja. Sõideti pöördepunktini ja tagasi, ca 200 meetrit, kaotaja langes välja. Eestlastest läks kõige paremini tiimi mänedzheril Jaanus Pullesel, kes jõudis teise ringi, kuid pidi seal siiski kaotusega leppima. Üllatuseks oli ühe suurfavoriidi, itaallase Silvano Barco kaotus kohe esimeses ringis ühele päris tundmatule ameeriklasele. Kiireimaks suusatajaks meeste hulgas osutus tshehh Gunnar Havel ja naistest austerlanna Gudrun Kirnbauer.
Norra firma Dyno toetusel oli korralduskomitee (eesotsas väga sõbraliku härrasmehe Tom Duffyga) sel aastal ära teinud kõva töö, et saada kokku Worldloppeti maratonide kohta nii arvestatav auhinnaraha kui 25 000 $. See tõi Ameerikasse kokku väga tugevad suusatajad, nii et Rootsi tiim pidas paremaks punkte jahtida hoopis samal ajal peetud Finlandiahiihtol.
Enne võistlust segas tugevasti kaarte ka heitlik ilm, mil vihmasadu vaheldus tugeva lumesajuga. Ööl vastu stardipäeva oli kuus-seitse külmakraadi.
Võistluspäeva hommik tervitas 7500 suusatajat kevadiselt ilusa päikesepaistelise ilmaga, mis muutis määrdevaliku äärmiselt keeruliseks ja libisemisolud raskeks.
Soe ilm muutis eelmisel päeval mahasadanud lume kohati märja vati sarnaseks massiks. Stardis külmema lumega määrdeainet valides ei uskunud keegi, et finisheerumise ajaks tõuseb õhutemperatuur pluss kaheksani ja libisemine raja teisel poolel nii raskeks muutub.
Kohe algusest asus vedama 15-meheline grupp kuhu kuulusid ka eestlased ja nii püsiti koos kuni esimese teeninduspunktini. Esimese ja teise punkti vahele jäi aga raja raskeim lõik ning distantsi kõrgeim punkt - seal otsustasid spurtida itaallane Barco ja austerlane Blatter. Nad juhtisid teises punktis (20 km) XL-1 spordijoogiga jõuvarusid taastama asunud Eesti suusatajate ees juba soliidse vahega. Enne meie mehi möödus sellest punktist veel kanadalastest ja ameeriklastest koosnenud viiemeheline grupp, seega püsisid meie mehed veel esikümne piirimail.
33 km kohal olid Barco ja Blatter veel koos, kuid itaallase liigutused olid veel nii rahulikud, et tema favoriidiseisuses ei tekkinud kahtlusi. Eestlased olid selles punktis üksteisest lahti pudenenud ja sõitsid teise kümne alguses. Järgmisest punktist (46 km) sõitis Barco juba läbi uhkes üksinduses. Blatter oli väsinud, selgelt väsinuna tulid ka ülejäänud mehed. Meie suusatajad jätkasid endistel kohtadel.
Kevadiselt sooja Haywardi peatänavale jõudis esimesena Silvano Barco ja võis tormiselt kaasa elanud ameeriklaste silme ees uhkelt triumfeerida. Blatter tuli kindlalt teisena. Tulise duelli pidasid lõpus kolmandale kohale Benjamin Husaby ja Günther Fersterer, kuid austerlane jättis oma võimsa lõpuspurdiga Oregoni osariigist pärit ameeriklase esikolmikust välja.
Jänkisid oli küll esitosinas kuus, kuid auhinnaraha viidi seekord Itaalia ja Austria pankadesse. Eestlastest lõpetas Jaanus Teppan 12., Margus Pulles 14. ja Raul Olle 16. kohaga, mis oli keerulisi olusid ja tugevat konkurentsi arvestades maksimumilähedane sooritus.
Näiteks nii tuntud mehed nagu Andre Jungen, Gunnar Havel ja Truls Valmestad lõpetasid punktikohtadest hoopis kaugel, seitsmendas kümnes. Tubli sõidu tegi ka Jaanus Pulles, kes lõpetas selle Wordloppeti maratoni 107. kohaga.
Esialgsete plaanide kohaselt lootsime oma Ameerika reisilt saada kergemini kohapunkte kui Euroopast, kuid tegelikkuses kujunesid need võistlused väga tugevateks. Tagantjärele tark olles oleks pidanud rootslaste eeskujul USA maratoni asemel osalema hoopis Finlandiahiihtol.
Aga Eesti pikamaasuusatajate meeskond tegi endale Ameerika mandril kui võitluslikule ja stabiilsele tiile head nime, samuti reklaamisime ookeani taga Tartu suusamaratoni. Eestlaste jalajäljed jäid tuhande võimaluse maale kenasti maha ning meie tiim on teretulnud järgmisel aastal peetavale USA juubelimaratonile.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
VEIKO VISNAPUU
Eile Lahtis (Soome) lõppenud 71. Salpausselkä suusamängudel sai Kristina Shmigun naiste 10 km vabatehnikaga suusatamises kõrge kuuenda koha, kahevõistluse lõpetas maailma tippseltskonda edukalt naasnud Ago Markvardt kaheksandana. Laupäeval peetud naiste 10 km suusatamine kulges viimasel ajal suurepärases hoos oleva itaallanna Manuela di Centa dikteerimisel. Kolmandal kilomeetril püüdis di Centa kinni endast pool minutit varem startinud Kristina Shmiguni (numbrid vastavalt 62 ja 61) ning 19-aastane eestlanna kasutas itaallanna küüdi hiilgavalt ära.
Di Centa järel sõites hakkas Shmigun oma 1,9 km vaheajapunkti 12. kohalt kenasti tõusma - poolel maal oli ta seitsmes, 6,5 km kohal juba kuues. Finishisse tulles oli Kristina Shmigun küll di Centast umbes sajaviiekümne meetri jagu maha jäänud, kuid sellest piisas heaks tulemuseks. Nagu hiljem selgus - kuuendaks kohaks!
Viienda järjestikuse (!) MK-etapi võidu saanud 33-aastane di Centa edestas kaasmaalannat Stefania Belmondot lõpuks 10,7 sekundiga. Kolmandana mahtus pjedestaalile venelanna Nina Gavriljuk, kes kaotas võitjale 33,9 sekundiga. Neljas oli Thunder Bay MMi kuninganna Larissa Lazutina Venemaalt ja kuues norralanna Marit Mikkelsplass. Viimane lõi seejuures Kristina Shmiguni vaid kuue kümnendikuga.
MK-sarja kokkuvõttes on Kristina Shmigun pärast Lahti etappi 193 punktiga 15. kohal. Manuela di Centa vähendas aga oma vahe Jelena Välbega vaid 26-punktiliseks, mis tähendab, et kaks etappi (Falunis ja Oslos) enne MK-võistluste lõppu on üldvõitja veel lahtine. Kahevõistlejate järjekordne MK-sarja osavõistlus peeti Lahtis ühepäevasena. Hüpete järel võttis Ago Markvardt 196,5 punktiga sisse kaheksanda platsi (hüpped 82 ja 80,5 meetrit) ning lõpetas samal kohal ka 15 km suusatamise. Ago sõiduaeg oli seejuures koguni päeva 14.
Oma karjääri esimese MK-võistluste etapi võitis norralane Bjarte Engen Vik, kes asus võimsalt juhtima juba hüpete järel. Viki edu teise koha saanud kaasmaalasest MK-üldliidri Knut Tore Apelandi ees oli lõpuks ligi kolmeminutiline. Mäekõrgune võit! Kolmas oli 17-aastane sitke soomlane Hannu Manninen, kes lõi finishiheitluses itaallasest üllatajat Andrea Longot.
Ago Markvardti telefonikommentaar «Postimehele»: «Suusarajal ei hakanud ma alguses punnima, läksin rahulikult. Ootasin tagant Deimelit ja Ogiwarat järele, kuid neid ei tulnud. Võrreldes Trondheimi sõiduga oli siin nagu öö ja päev - sõitsin lõpuks ära oma sõidu, selle, milleks ma võimeline olen. Rajal sellist rasket hetke ei tekkinudki, sest hoidsin ennas natukene. Kui Bard Jorgen Elden mööda läks, üritasin tal natukene järel püsida ja sadakond meetrit püsisingi. Lõpetades polnud mul väsimuse jälge eriti ollagi. Olen väga rahul, et suutsin hüpete kohta hoida. Täitsin oma eesmärgid. Enne võistlust tahtsin mitte kehvemini teha kui Trondheimis ja see õnnestus.
Tõsi, hüpped polnud mul Lahtis nii õnnestunud kui Trondheimis, sest kõva tuul muutis siin võistluse loteriiks. Mind mäel jumal ei aidanud. Mõlemad hüpped läksid tuule pärast nahka - oli taganttuul.»
MK-sarjas 201 punktiga 32. kohale tõusnud Ago Markvardt ütles, et oli enne Lahti-võistlust rahulik, mingit närvipinget, nagu Trondheimis, Soomes polnud. Lõpetuseks tahtis Markvardt tänada ka oma toetajaid, kes on aidanud mehel tagasi jõuda MK-sarja A-gruppi. Nendeks on aktsiaselts Avallone, Stroch ja Ithal Tehnik.
Eeloleval reedel algavad Falunis traditsioonilised Rootsi suusamängud, kus MK-punktide pärast võistlevad jälle nii murdmaasuusatajad, kahevõistlejad kui ka suusahüppajad.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
VALERI MAKSIMOV
Kaheksast Eesti kergejõustiklasest, kes mõne päeva pärast Stockholmis peetavatele Euroopa hallimeistrivõistlustele lähetatakse, otsustasid pooled testida oma võimeid üleeile Tallinna Spordihallis. Seal viidi ainsa päevaga läbi Kalevi lahtised meistrivõistlused.
EM-koondislastest jätsid selle võistluse vahele Virge Naeris, Liina Suhotskaja, Rutti Luksepp, Kertu Tiitso ja Andrei Nazarov. Juba pikemat aega algkõrgustega jändav olümpiamees Valeri Bukrejev, kes sise-EMist loobus, tegi seekord kolm ebaõnnestunud katset alustuseks valitud 5.30-l. Headest võistlemisvõimalustest hooliv kõrgushüppaja Liina Põldots kaunistas Kalevi-võistlust järjekordse Eesti rekordiga. Üksi võistlema jäänuna alistas ta 1.82 teisel katsel, mispeale laskis latile asetada Eesti rekordkõrguse 1.85. Kahekümneaastase neiu edenenud esinemiskindlustest annab tõendeid tipptulemuse püstitamine kõige närvesöövamal katsel - kolmandal üritusel.
Mullusel välishooajal alistus Liina Põldotsale 1.80. Sees lisandunud viis sentimeetrit lubab lootustandvalt suve oodata. Koostöö treener Ain Andresooga näib sujuvat.
Nädal varem Balti matshi Eesti siserekordit tähistava 2.25ga võitnud tartlane Ramon Kaju sai selle eest pääsme Euroopasse. Ka tema on tänavusel sisehooajal sagedasest võistlemisest lugu pidanud, kuid sedakorda hoidis ta jõudu kokku. Pärast 2.22 ületamist (kolmandal katsel) jättis ta hüppamise järele. Kõrgused 2.05st 2.19ni olid alistunud esimesel katsel. Järelikult on omandatud stabiilsus, suuremate kõrguste alistamiseks vajalik baas. Ants Kiisa näitas erakordset stabiilsust kuuli tõukamisel juba Läti ja Leedu paremaid võites. Täit rahuldust saamast takistas vaid ühe lootuse mittetäitumine - üks korralik purakas muude tuttavate numbrite kõrval. Kalevi-võistlus oli selles mõttes hoopis kenam.
Avakatse - 19.25, kohe isiklik rekord! Teisel katsel 19.10, kolmandal 19.07, neljandal 19.15.
Järgnes tõuge, mis pani tribüünilistujad häält tegema ja Kiisa enda huilgama. 19.39!
Kuuendal katsel saavutatud 19.20 tõendab mitte ainult seda, et tõus on olnud ühtlaselt järjepidev. Vähetähtis pole asjaolu, et mees oskab ringis püsida. Mitte kordagi ei lennanud Kiisa kuulile sektorisse järele.
Kahekümnest meetrist lahutab Ants Kiisat 61 sentimeetrit. Eesti siserekordist täpipealt pool meetrit. 1979. aastal tõukas Heino Sild 19.89. Euroopa sisemeistrivõistlustel võib 19-meetrisega tulemusega saada korraliku koha. EMi seitsmevõistluseks valmistuv Erki Nool tõukas kuuli ja jooksis 200-meetrisel ovaalil neli ringi.
Kuul ja Nool ei saanud seekord kõige paremini läbi, see pani mehe korra vandumagi. Üleastumised ja kolm 13 meetri tagust tõuget ei vasta ilmselt jõule, mis Noole lihastes praegu peitub. Kuuendal tõukel saavutatud 13.59 pole talve kohta ehk kõige halvem, aga millest siis rahulolematus? Eks ikka tehnilistest puudujääkidest, see hakkas silma. Teiseks teadmisest, et muidu heas vormis mitmevõistleja isiklik tippmark on täpselt meetri võrra parem.
3000 m jooksjatega koos rivistus stardijoonele ka Erki Nool. Punus kohe eest ära, sest temal oli oma plaan - joosta ainult esimesed 800 meetrit. EMil Rootsis tuleb tal seitsmevõistluse lõpetuseks joosta 1000 m. Noolele võeti mitteametlik aeg - 2.07,5. See vastavat umbes 2.40-le ühekilomeetrisel maal. Järelikult jooksis Nool isikliku rekordi tasemel. Kuus aastat nooremana läbis ta Minskis 1000 m 2.40,89ga. Tasapisi kergitavad oma talvelage teisedki. Eha Rünne tõukas kuuli 16.47, Milena Alver võitis 60 m jooksu 7,57 (kaks nädalat tagasi olnuks see Eesti rekord) ja Peeter Tishler 6,83ga, Renna Tõniste kukkus kaugushüppes 5.96, Kristel Berendsen 5.88, peatselt 17-aastane Ilja Tumorin 7.11 ja Ivo Kala 7.04 kaugusele, Urmet Uusorg võitis 400 m 49,52 ja Risto Ütsmüts 3000 m 8.22,44ga, Margus Tammaru tõukas kuuli juba 17.90.
Euroopa meistrivõistlused Rootsis algavad reedel, 8. märtsil, ja kestavad kolm päeva.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
RANDO SOOME, Pielavesi
Soome spordimaailmas kummitab. Üksteise järel pillub kellegi nähtamatu käsi kaikaid nende tipptegijate kodaratesse, kelle eesnimeks on Mika. Novembris tegi Adelaidei ringrajal eluohtliku avarii F1 klassi täht Mika Häkkinen, vana aasta viimastel tundidel kukkus Garmisch-Partenkircheni suusahüppemäel õnnetult Mika Laitinen ning mõned päevad tagasi rebenes kuulitõukaja Mika Halvari vasaku jala kannakõõlus.
Siinmail küsitaksegi, pooleldi naljatades, pooleldi tõsiselt, kes on järgmine Mika-nimeline ohver. Vormelipiloot Mika Salo? Suusataja Mika Myllylä? Või siis hoopis keegi kolmas?
Prüi, ptüi, ptüi. Parem kui me rohkem nende kokkusattumiste peale ei mõtle... Mika Halvarit tabas samasugune saatuse nool, nagu Trooja sõja vaprat kangelast Achilleust - kand vedas alt. Ainult, et erinevalt tollest kreeklasest jäi Halvarile hing sisse ning tema tähetundki võib veel ees olla. Tõsi, tõenäoliselt küll mitte Atlanta olümpial. Nimelt lõppes 27. veebruari treening külmas ning kõledas Kemi spordihallis Halvarile vasaku jala kannakõõluse rebenemisega. Koos kannakõõlusega rebenesid aga ka kuulitõukaja tulevikuplaanid.
Eeloleval reedel algavad Stockholmis halli EM-võistlused ja sealt oodati Soome Mount Everestiks kutsutavalt Halvarilt kuldmedalit, oli ju tema tänavuse hooaja rekord paljulubav 20.81. Nüüd peab Halvari aga EM-võistlustele kaasa elama kodus teleri ääres, käies karkudega aegajalt külmikust keelekastet ning söögipoolist toomas, hea isuga nagu ta on.
Et kass on ära, saavad Stockholmis pidutseda hiired, kui niimoodi rohkem küll turjakaid jõehobuseid meenutavate kuulitõukajate kohta üldse öelda saab. Sisehooaeg sisehooajaks, siinseid spordisõpru teeb kõige murelikumaks see, et ohus on Soome kergejõustiku eredaima staari, Halvari kaasalöömine Atlanta olümpial, võistlusel, mille nimel ta liitrite kaupa on higi ja - tont seda teab - ehk pisaraidki valanud.
28. veebruaril õmbles doktor Ilkka Tulikoura ühes Helsingi haiglas kolm tundi kestnud operatsiooni käigus Halvari kannakõõluse rebenenud otsad kokku ja andis avalikkusele antud tulevikuprognoosis mõista, et Kemi vägilast ootab ees pikk ja palju kannatust nõudev toibumine.
«Mika Halvari pääseb esmakordselt kuuli tõukama juunis. Eri asi on see, kui kaugele,» kõneles kirurg ja need sõnad lõikasid nagu skalpelliga medalijanuste kergejõustikufännide südamesse.
Kas tõesti jääb Halvaril Atlantas käimata? Kõlab küsimus, mida siinmail on viimastel päevadel kõige sagedamini korratud. Ei pruugi jääda, ainult et medalivõitjate hulka võib teda viia ainult väike ime. Lihtsalt kuu ajaga on tippvormi tõeliselt raske tõusta. Aga nagu öeldakse, kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest.
Eks tundunud ka Mika Häkkise olukord veel jõulude paiku rohkem kui lootusetuna, nüüd aga kihutab ta vormeliroolis nagu mees muiste ning kavatseb MM-võistlustelgi konkurentidele oma auto tagarattaid näidata. Ega Halvarigi kehvemast puust tehtud ole...
Artikli algusesse
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1996