Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Consumers Reports»
Uuenev videotehnika läheb järjest keerulisemaks. Tihti ei oska kaupluse müüjad anda asjatundlikke selgitusi, näiteks miks on makil neli videopead või mõne muu tehnilise eripära kohta. Toome ära mõningad omadused, mis on enamikul uuematel mudelitel olemas.
Auto tracking - automaatne otsing: sätib videopäid nii, et makk tunneks ära selle osa linti, mis on lindistatud hiljem. Kui võtsite peale tunniajalise saate, siis on võimalik linti tagasi kerides peatada see täpselt seal, kust lindistus algas.
Go-to - mine: kerib lindi ajanäiduga kindlaks määratud kohta.
Index search - indeksi otsing, paika panemine: sarnaneb elektroonilisele järjehoidjale, videomakk jätab mällu koha, kust lindistus algab. Pärast lindistuse lõppu saab kerida lindi täpselt lindistuse algusesse.
Power backup - elektrivoolu salvestus: lühikeste elektrikatkestuste ajal kogub makk endasse voolu, et eelprogrammeerimine ega kella näit ei kustuks.
Remote Control - kaugjuhtimispult: lihtsam on, kui televiisoril ja videomakil on ühine kaugjuhtimispult. Pult peab olema käepärane ja loogiline. Eri funktsioonide nupud peaksid paiknema eraldi ja olema silmatorkavalt eristatud. Enamkasutatavad nupud peavad olema silmatorkavamad.
Videopead. Enamikul videomakkidel on kaks või neli videopead. Kahe videopeaga makid on tavaliselt odavamad ning ei tooda nii kvaliteetset pilti kui neljavideopealised makid. Kuus või rohkem videopead ei muuda pildi kvaliteeti paremaks, nendega kaasneb Hi-Fi heli ja nad parandavad spetsiaalseid toiminguid, näiteks nagu värinavabam seisev pilt.
LP kiirus: mõne videomaki puhul saab valida kahe lindikerimise kiiruse vahel, SP on tavaline kiirus, LP aeglasem. LP annab kahekordse lindistusaja, näiteks neljatunnisele videokassetile saab lindistada kaheksa tundi, kuid pilt on halvema kvaliteediga.
Mitmekeelsed menüüd: ekraanile tulevad menüüd on uuemates videomakkides nii inglise, saksa, prantsuse kui ka hispaania keeles.
Omadused, mida tegelikult ei lähe vaja:
Videopeade automaatne puhastus: väike vilditükike lükkab õrnalt üle videopea iga kord, kui kassett makki pannakse. Makid, kus selline vilditükike puudus, töötasid sama hästi üle tuhande tunni.
Pildi kvaliteedi parandaja. Teatud markidel reklaamitud omadused, mis peaksid parandama telesignaali tugevust ja nii ka pildi kvaliteeti, kuid testimisel ei olnud neil võrreldes teistega mingit silmaga eristatavat vahet.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TIINA KUULER
Möödunud nädalal tõi abielupaar toimetusse Tartus Pere Leivas valmistatud Uku leiva, milles oli retseptivälise lisandina terve ports rosinaid. Et see pere pole harjunud vorstivõileiva kõrvale rosinaid haukama, olid nad mõneti rahulolematud.
Pere Leiva peatehnoloog Maire-Mai Toomere oskas asja selgitada nii, et kuna neil on tootmises ka tõeline rosinaleib, siis juhtus Uku leib tulema samal liinil kohe pärast rosinaleiba. Nii ongi sattunud ülejäänud rosinad Uku leivapätsi. Toomere arvas, et rosinad leivas ei tohiks küll kedagi traumeerida ja võiksid isegi maitsvad olla, igal juhul mitte kaebamist väärt.
Ühest küljest vaadatuna võib tehnoloogil ju õiguski olla. Rosin leivas on parem kui klaasikild, surnud rott, kruvi või jootekolb. Erinevalt teistest mainitutest kõlbab rosin süüa ja mõnes teises situatsioonis võib tõepoolest isegi maitsev olla.
Teisest küljest jälle - leival on kindel retsept, millest peab kinni pidama. Rosina asemel võinuks leivas olla ju ka moos (kui leiba tehtaks kohe pärast moosipirukaid), liha, seened, mutrid, seibid jne., aga see ei oleks siis enam Uku leib. Kui inimene tahab osta harjumuspärast leiba, siis peab ta seda saama. Ilma lisanditeta, ükskõik kui vaimukad need siis ka poleks.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
RAGNAR SASS
Puruks sõidetud autologude parandamise aeg Eestis on läbi saamas, sest lihtsam on romu lammutuskodadesse maha müüa. Romulad peegeldavad maanteedel nähtavat pilti - ka lammutustes domineerivad Fordid ja Opelid.
Lõuna-Eesti arvestatavamad romulad on Tartus ja Võrus, kuid väiksemaid töökodasid leidub igas linnas. Suuremad autolammutuskojad muudavad aastas üle saja auto varuosadeks. Praegu toovad romulad enamiku vrakke sisse välismaalt. Saksamaalt on romusid majanduslikult mõttekam tuua, sest Eesti avariiliste autode kvaliteet on hulga kehvem, selgitasid Tõrvandi autolammutuskoja töömehed. Hinnad, millega vrakke töökodadesse sisse ostetakse, algavad paarisajast kroonist, üle 15 000 naljalt vanast sõidukist ei saa. Palju oleneb ka autost endast, mõnest avarii teinud autost on võtta vaid tagaluuk. Kõige vähem, 200 krooni, loovutas romula Datsuni eest, kõige kallim auto on Ford Scorpio. EMEXis makstakse, muide, vanaraua tonni eest 150 krooni.
Vene autoosi lammutuskodadest tihti ei leia, sest nendega ei tasu autolammutajate arvates tegelda. Vene autode uued osad on odavad ja tavaliselt pole vanalt VAZilt ka midagi kõlblikku võtta, arvati Süüte autolammutuskojas.
Kõige rohkem võib lammutuskodadest leida Saksamaa autode varuosi, vähem Jaapani autode omi. Levinuimad automargid on Opel, Ford, Volkswagen ja BMW. Eksootiliste automarkide varuosi lammutuskodades ei ole, sest lammutada tasub autosid, mida teedel ohtrasti liigub. Vahel võib haruldasele automargile sobida ka teise automargi varuosa. «Keegi pole meile vana Jaguari pakkunud. Kui pakkumine tuleb, siis kaalume,» märkis Võru lammutuskoja omanik.
Ka uuemate autode osi pole romulates näha. Kui inimene jaksab osta uue BMW, siis ei hakka ta uut tuld meie käest nõudma, vaid ostab selle poest, arvas Tõrvandi lammutuskoja töömees. Kõige nõutavamad varuosad on eri automarkide puhul erinevad. Audil purunevad kõige rohkem ukselingid, Opelil nookurid, nukkvõllid ja plokikaaned, BMWl luugikerimisvänt ja Volkswagenil pooltelje otsad. Kõige rohkem lagunevad vanad Opelid, kõige odavam on pidada vana Audit või Volkswagenit, arvasid Tõrvandi lammutuskoja töömehed. Talvel suureneb loomulikult radiaatorite, starterite ja soojenduste läbimüük.
Lammutatud autost ei viida midagi prügimäele, sest kõike läheb kunagi vaja. Esimesest lammutuskojast varuosa kohe osta ei tasu, tihti on üks varuosa odavam ühes töökojas, teine teises. Palju sõltub ka konkreetse osa kvaliteedist. Et üksteise otsa kuhjatud vrakid meenutavad tihti prügimäge, siis tekib tunne, nagu võiks sealt kõike ka niisama saada. Vahepeal oli selline olukord, et ligemale pool kaubast viidi ära hõlma all, meenutati Tõrvandi töökojas. Varastamise vältimiseks ei lubata uudishimulikke enam riiulite vahele, töömehed otsivad ise vajaliku osa.
Enim varastatakse väiksemaid asju, paari krooni väärtuses. Tõrvandist üritati kord ära viia autoistet, mehed istusid koos varastatuga autosse ja sõitsid kummide vilinal ära. Paari kilomeetri pärast õnnestus lammutuskoja autol neile siiski järele jõuda ja varastatud kraam tagasi tuua.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
ARGO LÄTT, Cityseci juhataja
Alates käesoleva aasta 1. jaanuarist kehtib Eestis relvaseadus, mis määrab uue korra enesekaitseks kasutatavate gaasipihustite soetamisel. Seaduse järgi võib endale käsiballooni vabalt osta alates 16. eluaastast passi esitamisel. Relvakauplustel on lubatud müüa CS, CN, CR tüüpi pisargaasi ja pipragaasi. Toimeaine ortokloorbensoolmalononitrüül. On kõige levinum pipragaas, sest seda on kõige odavam toota. Toime seisneb selles, et kutsub esile köha, aevastamise, tugeva sügeluse, põletustunde ja isegi silmade valguskartlikkuse. Mõju hingamisteedele ja nägemisele kestab 20-30 minutit.
Esmaabi: pesta nägu voolava veega, tuulutada värske õhu käes. On olemas ka spetsiaalne antigaas inimestele ja ruumidele. Toimeaine klooratsetofenoon. Esimesed kasutamiskatsed tehti juba eelmisel sajandil, seda gaasi kasutati ka Esimeses Maailmasõjas. Oma mõjult on CN-gaas eriti kiire toimega, kutsudes limaskestades esile terava valuliku ärrituse, naha punetuse ja sügeluse, valu silmades ja pisaratevoolu. Juba 10 minuti möödudes kaovad ebameeldivad nähud. Esmaabi sama kui CS-gaasi puhul. on CS- ja pipragaasi segu. Leiutati 80-ndatel aastatel, kui märgati, et CS- ja CN-gaas ei mõjunud alkoholijoobes, narkootikume kasutanud ja psühhootilistele inimestele. CR-gaas halvab kuni 20 minutiks nägemise ja teeb hingamise raskeks, mis väljendub köhimise ja hingamisteede kõrvetusest tuleneva õhuahmimisena. Puuduseks on, et paremini mõjub see kuivas kliimas ja seega meie niisketesse oludesse hästi ei sobi.
CS-, CN- ja CR-gaasidele on olemas ka neutralisaatorid inimeste jaoks ja ruumidele, kus gaasi kasutati. Toimeaine on õliekstrakt, mis on saadud troopilisest cayenne-piprast. Cayenne-pipart kasutatakse kogu maailmas maitseainena toitude valmistamisel. Toime on selline, nagu oleks nina pipratoosi pistnud. Mõju saabub 3 sekundi jooksul. Kui pipragaasi on pihustatud näkku, ärritab see silmade limaskesta, sundides neid sulgema, tekitab valutunnet ja pisaravoolu. Nägemine on häiritud umbes 10 minuti jooksul. Gaas ärritab tugevalt ka hingamisteid, tekitades aevastust, köha ja põletustunnet. Hingamine on raskendatud umbes 30 minutit, kuid samas kopsu eluline maht ei vähene. Kahjulikke järelmõjusid ei esine. Pipragaas mõjub ka alkoholijoobes, narkootikume tarvitanud ja psühhootilistele inimestele. Samuti mõjub see agressiivsetele metsloomadele ja koertele. Näiteks USAs kasutavad pipragaasi postiteenistus, Narkovastase Võitluse Agentuur, FBI ja politsei. Peale toimeaine pipra sisaldab balloon ka värvainet, et hiljem oleks politseil võimalik kallaletungijat identifitseerida.
Esmaabi: pesta silmi voolava veega, loputada suud, tuulutada värske õhu käes.
Tavalisel kasutamisel eelmainitud gaasid eluohtlikke tüsistusi ei tekita, kuid nende suur kontsentratsioon võib esile kutsuda väga tõsiseid kahjustusi organismis. Oma kumulatiivse toime tõttu võivad nad viia eluohtliku kopsuturseni. Seepärast tuleks hoiduda kasutamast gaasi suletud ruumis - toas, liftis, autokabiinis.
Eestis müüdavad gaasipihustid erinevad mahult, kujult ja mõõtmetelt. Sageli on märgitud pihustamiskauguseks kuni 10 meetrit, mis on aga vale. Reaalselt toimivad gaasid ainult 3 meetri kauguselt, maksimaalne efekt on aga 1,5 meetri pealt. Balloonid on tavaliselt varustatud kaitseriiviga, mis hoiab ära nende juhusliku kasutamise.
Soetades gaasiballooni peab vaatama, kus maal see valmistatud on, sest tihti esineb võltsinguid, eriti just Poola toodangu puhul. Usaldusväärsemad on Saksas ja Prantsusmaal valmistatud balloonid.
Kasutamaks gaasiballooni õigesti, on vaja arvestada tuule suunda ja tugevust, õhuniiskust, sademeid, kaugust kurjategijast ja samuti ruumi suurust. Tavalise gaasiballooni üheks puuduseks on, et see tühjeneb 7-8 sekundi jooksul. Kaasaegsemad balloonid (pipragaasid) on varustatud spetsiaalse dosaatoriga, mis võimaldab anda paraja doosi, et kurjategija rünnak peatada.
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
TIINA KUULER, RAGNAR SASS
Kui 1992. aasta jõulude paiku avati suure avaliku käraga Eesti esimene kõrgtasemel käimla, tundus sealne sisustus lausa luksuslikuna. Praegu on esimese pääsukese kõrvale kerkinud teisigi kultuurseid väljakäigukohti, kuhu pole häbi kuningatki jala saata.
Pärast «Kasu» ringkäiku Lõuna-Eesti suuremate linnade avalikesse käimlatesse on muljed üsna kahesugused. Esiteks on endiselt laialt levinud vanast ajast jäänud nn. raudteepeldikud. See tähendab kahte auku jäätunud ja libedas betoonpõrandas, lõõskavat tuult ja rõvedaid seinamaalinguid. Teiseks on korralikud, soojad, koristatud, valvuritädiga ja väga heal tasemel tualetid. Mõned Lõuna-Eesti tualetid jäävad oma heakorralt ja renoveerimise tasemelt nende kahe vahepeale - on natuke korralikumad kui raudteekäimlad, kuid mitte luksuslikud.
Avalikeks käimlateks lugesime «Kasu» testis bussijaamade, raudteejaamade ja kesklinna tasulisi või tasuta tualette, kuhu linnarahval on vaba juurdepääs. Hind kõikus 50 sendi ja 2 krooni vahepeal. Lisateenuste, nagu triikimisvõimaluse, saapaharja, hügieenisidemete jm. pakkumine oli paikkonniti väga erinev. Paaris kohas pakuti pisikest pissipotti.
Markantseima valvuritädi tabas «Kasu» lendsalk Põlvas restorani juures asuvas tasulises tualetis. Algatuseks pakkusime tädile ühekroonise pileti eest sajakroonilist. Tädi hakkas kätega vehkima ja kuulutas, et sellega küll sisse ei saa. Seletuse peale, et ikka hirmus pissihäda on, lausus tädi võluva vene aktsendiga targad sõnad:«Mõtlema peab, enne kui pissima. Juba kodust välja tulles mõtlema peab - äkki mul raha vaja läheb?» Kui olime suutnud vajaliku peenraha kokku kraapida ja saime loa «kullakambrisse» siseneda, tuli agar valvur järele ja kontrollis, ega me suitsu ei tee.
Samas näiteks nii Võru polikliiniku kui Valga raudteejaama tualeti valvurid kinnitasid, et loomulikult lasevad nad suures hädas, kuid ilma rahata oleva inimese sisse. «No ega tai saa ju püksi lasta,» arvas Võru kempsuvalvur. Otepää avalik käimla, mille ehitamiseks 1992. aastal kulus üks kuuendik linna eelarvest, üllatas oma teenuste mitmekesisuse ja heakorraga. Otepääl käib igal aastaajal palju turiste ja kahtlemata on selline avalik koht ühele linnale ainult ehteks. Detsembrikuu keskmine tualetikülastatavus oli päevas 20 inimese ringis. Otepää käimlat majandavad kahepeale linnavalitsus, kes maksab kütte ja elektri eest, ja erafirma, kelle maksta jäävad puhastusvahendid ja muu vajaminev.
Mõnes linnas ei ole ühtegi korralikku avalikku tualetti, vaid ainult üksik külm ja koristamata kahe põrandaauguga putka. Paremusjärjestust on siiski üsna võimatu teha, sest kahte enamlevinud kategooriat oli võimatu võrrelda ja ühe liigituse sees olid kõigil võimalused enam-vähem võrdsed. Ja hädas kõlbavad nad kõik.
Tualetis käisid
Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküljele
lehekülje algusesse , esileheküljele
Webmaster
Copyright © Postimees 1996