Tulekahjus hukkus kaheksa Tallinna Psühhiaatriahaigla patsienti, Tartu suusamaratoni võitis teist aastat järjest Håkan Westin, Vanglavaimulik ootab valitsejailt julgust surmanuhtluse kaotamiseks, Tallinna psühhiaatriahaigla põlengu põhjused on segased, Tr

ENNO TAMMER, EPP ALATALU

Ööl vastu laupäeva põlema läinud Tallinna Psühhiaatriahaigla 3. ravikorpuses hukkus kaheksa hooldekodudesse saatmist oodanud vanemat meeshaiget. Kuus psühhiaatriahaigla patsienti on siiani põletushaavadega Keila haiglas.

Tallinna Psühhiaatriahaigla ülemarst Andres Lehtmets ütles eile, et haigla 3. ravikorpuses puhkenud tulekahjus hukkus kaheksa eakamat meest, kes kõik niiöelda krooniliste haigetena ootasid hooldekodudesse saatmist.

Lehtmets tunnistas, et teab hukkunute isikuid, kuid tal ei ole moraalset õigust nende nimesid välja öelda.

Päästeameti andmeil suudeti neli laipa välja tuua enne leekide lahvatamist öösel, neli laipa jäid põlevasse majja sisse. Kaks söestunud surnukeha raiuti eile lõunaks jääst välja. «Postimehe» tööpäeva lõpuks puudusid andmed, kas jääst saadi kätte veel kaks surnukeha.

«Nad olid eakad mehed, kes olid suutelised liikuma, kuid loomulikult mitte enam noore ja terve inimese tasemel,» tõdes Lehtmets.

Ülemarst nentis, et osakonnajuhataja püüab teatada kõigi hukkunute omastele juhtunust. «Kõigil neist ei olnud omakseid,» lisas ta.

Päästeameti esialgsel hinnangul põles kolm neljandikku ravikorpusest ehk 50 korda 20 meetrit. Lehtmets märkis, et 1910. aastal valminud ravikorpuse kivimüürid püsivad, kuid sisemine puitehitus on hävinud täielikult koos katusega.

Tulekahju puhkemise hetkel oli Tallinna Psühhiaatriahaigla 3. ravikorpuses 87 haiget ja 12 haiglatöötajat, ütles ülemarst. Haigetest sai seitse põlengus vigastada ja need viidi Keila haigla põletuskeskusse. Neist üks toodi eile õhtuks psühhiaatriahaiglasse tagasi.

Doktor Koit Kägo Keila haiglast vahendas, et kannatanud toodi õnneks kohale väga kiiresti. Esimene neist oli Keilas juba öösel poole ühe paiku.

Ühe haige, 44-aastase mehe seisund on doktor Kägo sõnul väga tõsine: mehe põletused moodustavad kuni 44% keha pinnast.

Kägo märkis, et eile õhtul tuli mehele hingamisteede põletusi arvestades panna hingamismask. Mees on teadvusel, kuid seisundit raskendavad veel kindlaks tegemata infektsiooni ja intoksikatsiooni võimalused.

Keila haigla arstid peavad Tallinna psühhiaatriahaiglast toodud patsiente rahulikuks ning nad ei ole veel psühhiaatri abi vajanud.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele

RAIMO PEIKER VEIKO VISNAPUU

Eile kulmineerusid maratonipäevad 28. Tartu suusamaratoniga. Matu väljale kogunes stardikoridoridesse 2200 suusatajat 23 riigist. Teist aastat järjest võitis 60 km pikkuse distantsi tugeva lõpuspurdiga rootslane Håkan Westin.

Juba esimestel kilomeetritel moodustus 11-meheline juhtgrupp, kes jäi kokku peaaegu lõpuni. Westin tegi juba distantsi esimesel kolmandikul mitu äkilist kiirendust, kuid teistel eest ära minna tal ei õnnestunud.

Ka eestlased suusatasid aktiivselt. Esimeses toitlustuspunktis juhtis Raul Olle, siis võitis mõlemad vahefinishid Andrus Veerpalu. Hellenurmes vedas gruppi Margo Pulles.

Otsustavad sündmused arenesid neljal finishieelsel kilomeetril, kui spurti alustas Westin. Veerpalu magas rootslase mineku maha, aga just tema oli ainuke, kes võinuks mulluse Worldloppeti sarja üldvõitjaga esikoha pärast heidelda. Meie parimal klassikalise tehnika suusatajal õnnestus vahepeal vahet vähendada, kuid lõpuks tuli ikkagi leppida 3,7-sekundilise kaotusega.

Håkan Westin ütles «Postimehele», et on praegu heas vormis ja läks sõitma vaid võidule. «Alles mõned meetrid enne finishit mõistsin, et olen võitnud. Finishispurdiga alustasin juba neli kilomeetrit enne lõppu, alates sealtmaalt kuni finishini püsisin esikohal. Panin kõik lootused tugevale lõpuspurdile,» rääkis rootslane.

«Minu plaan oli võita, aga kui sul on nii tugevad vastased, siis ei tea kunagi, kas see õnnestub. Kui rääkida nüüd taktikast, siis tahtsin tugevasti alustada ja tempot teha. Taktikat oli aga plaanis rajal vastavalt vajadusele muuta. Viimastel kilomeetritel mõtlesin, kuidas finishiheitlus enda kasuks kallutada,» kommenteeris Håkan Westin.

Tshehh Alec Vanek sai kolmanda koha sekundilise eduga Raul Olle ees. Elmo Kassin oli viies, 22-aastane Alvar Kütt kuues ja kogenud maratonisõitja Jaanus Teppan seitsmes. Esikümne lõpetas Margo Pulles.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele

ENNO TAMMER

Sotsiaalse rehabilitatsiooni keskuse juhataja, vanglavaimulik Avo Üprus tõdes «Postimehele», et vanglates võib suhtumises surmanuhtlusse valitseda sama meeleolu, mis vabaduses. Kuid ta uskus, et kui valitsejad võtavad julguse kaotada surmanuhtlus, saavad riigi kodanikud selle vajadusest hiljem aru.

Te suhtlete väga tihedalt vangidega. Millised meeleolud valitsevad nende hulgas seoses ühiskonna ette jõudnud küsimusega, kas kaotada surmanuhtlus või mitte?

Nii kummaline kui see ka esmapilgul ei tundu ja nii loomulik kui see tegelikult on, jagunevad õiguslike hälvetega inimeste arvamused surmanuhtluse suhtes samamoodi kahte leeri nagu nende inimeste juures, kes ei ole karistust kandnud.

Minu meelest näitab see veel kord seda, et tegelikult on kõik inimesed üsna sarnased ning mingeid kindlaid piire inimeste vahele vedada on kunstlik, ebamoraalne.

Ikka on nii, et üks grupp tahab koondada hüved enda kätte ning seeläbi nimetab ülejäänud inimesi teisteks. Et mitte meie, vaid nemad, ja lükkab eemale.

Ja suhtumised surmanuhtluse kaotamisse ei erine vangla sees sellest, mis on väljaspool vanglat?

Pikka aega vangis olevad inimesed näevad asju rohkem alasti ning väljenduvad robustsemalt. Ameerikas, et läheb toolile, meil, et lööb kasti. See ütlus, robustne küll, näitab tegelikult asja olemust väga selgelt.

Samas kui riik kasutab eufemisme surmanuhtlusest rääkides: räägib kõrgemast karistusmäärast ja karistuse täideviimisest, aga mitte tapmisest. See on aga enese ja teiste pettus.

Vanglas olevad inimesed ei peta ennast, nad ei saagi ennast petta, sest see, millest nad räägivad, on neile liiga lähedal.

Kui käia Patarei vangla neis kambrites, kus elavad inimesed, kelle surmanuhtlus on muudetud eluaegseks karistuseks, siis tajud, et on väga raske ja masendav atmosfäär. Kuid võibolla on see nii meile, kes me tuleme sinna väljast, tunnetades nii ka oma vastutust ja süüd.

Oma vastutust ja süüd?

Et sellised teod on toime pandud, ei ole johtunud ainult sellest inimesest. Tema kujunemine on suuresti sõltunud tema lähedastest ja nende lähedaste käitumine ja kujunemine omakorda jällegi teistest ja kolmandatest.

Elu oleks tunduvamalt moraalsem, kui vabaduses olevad inimesed tajuks selgemini oma kaasvastutust. Surmanuhtluse asemel eluaegse vanglakaristuse rakendamine on normaalne, kui peame inimest üleval oma kaasvastutust tajudes. See on moraalsem kui lähtumine surmanuhtluse majanduslikust printsiibist või kättemaksu printsiibist.

Vabaduses oleva Eesti ühiskonna puhul on enamvähem teada vahekord, kui palju poolt, kui palju vastu. Kas sama proportsioon tuleb ka vanglatest?

Ma ei julge seda öelda. Kordan, et üldsuhtumised on kindlasti päris sarnased. Aga vanglas võib surmanuhtluse kaotamist eitavate protsent kasvada, sest osa võib karta: kui hakkan kaitsma teisi, siis võin ise kuidagi kannatada saada.

Kuid usun, et oma sisemistes sügavates kihtides tuleb umbes sama protsent välja. See oleks iseenesest huvitav uurimus. Ilmselt neid vastuseid ei saaks otse. Küsida tuleks kümmet muud asja, et saada vastus sind huvitavale, üheteistkümnendale küsimusele.

Miks on nii, et tuleb sarnane suhtumine?

Inimesed on ju sarnased. Erinevad on vaid nende oskused, nende informatsioon.

Mis on kuritegevus. See on puudulikust geneetilisest ja õpitud informatsioonist tulenev halb valik. Inimestel on võimalik käituda nii, nagu nende teadmised ja geneetiline kood seda neile võimaldavad. Ei saa loota, et inimene, kellele ei ole kunagi midagi helget õpetatud, kellest ei ole kunagi hoolitud, keda pole kunagi armastatud, käituks samuti kui see inimene, kes on kõike seda saanud.

Sotsiaalsed oskused on õpitavad. Kui need on õpitavad, järelikult on inimese kuritegevuslik risk vähendatav.

Millal teie meelest on Eesti ühiskond sisemiselt, vaimselt valmis tunnistama, et surmanuhtluse kaotamine on tsiviliseeritud ühiskonna tunnus?

Umbes kuu aega tagasi oli mul võimalus sarnastele küsimustele vastata koos justiitsminister Paul Varuli, justiitsministeeriumi kantsleri Mihkel Oviiri, siseminister Märt Raski ja riigiprokurör Indrek Meelakuga.

Olin meeldivalt üllatunud ja oli fantastiliselt kaunis, et nii siseminister, justiitsminister kui ka riigiprokurör väljendasid selget seisukohta, et surmanuhtlus tuleb kaotada. Vastu vaidles justiitsministeeriumi kantsler ja sedagi pigem temperamendist ning poleemikahimust kui sügavast veendumusest.

Mul jäi mulje, et kõrgel juhtival tasemel ei pandud hetkekski kahtluse alla, et surmanuhtluse kasutamine on ühele riigile alandav, et see on eksimine elu pühaduse vastu üldse ning et see ei sobi ka Euroopa Nõukogu riigi karistustöö arsenali.

Kuid seda ei mõisteta allpool.

Jah, nii see on.

Ma tooks teile näite Itaaliast. Oli nii, et referendumil aastaid tagasi oli enamik rahvast surmanuhtluse kaotamise vastu. Valitsus aga võttis endale vastutuse, mis on loomulikult rahva eeskäijate kohustus ka demokraatlikes riikides, ning kaotas surmanuhtluse.

20 aastat hiljem oli surmanuhtluse pooldajate protsent vähenenud paarikümne protsendi võrra.

Tahan öelda sellega, et kui täna otsustatakse kaotada surmanuhtlus, siis riigi kodanikud tulevad sellega tulevikus kaasa. Selleks on riigile valitsejad pandud, et nad otsustaks asju, mida agulites ei julgeta otsustada.

Kui surmanuhtluse kaotamise teemalt kõrvale astuda, siis tuletaks teile meelde, et hiljuti varastati teie majast arvuti. Mis info oli selles arvutis? Või oli see lihtsalt vargus arvuti mahamüümiseks, mitte informatsiooni saamiseks?

Infoks olid meie maja kliendid ja nende taust. Kui me teame tausta, on meil kergem aru saada, kes ta on. Väga ebameeldiv, kui nüüd võivad need, kelle valduses on arvuti ning kes ei pruugi kinni pidada konfidentsiaalsuse nõudest, tutvuda sellise infoga.

Kujutage ise, et keegi võib kellegi teise kohta teada tema kuritegelikku minevikku ja tausta või tema psüühilist olukorda kajastavat intervjuud või tema sotsiaalset tausta.

On teil olnud mingigi tagasiside, et tõepoolest konfidentsiaalne info ühe või teise isiku kohta on juba läinud ringlema?

Ei ole. Loodan, et need, kes varastasid, varastasid niiöelda rauda, mitte infot, ning nad ei oska suhestada kahe erineva asja erinevat väärtust.

Teie maja Tallinnas: kui palju sellest käib läbi neid, kelle karistusaeg on lõppenud?

Üldistades võiks öelda, et iga teine vabaneja.

Kui paljud neist, kes on teie majas käinud, lähevad taas vanglasse?

Täpne vastus on osa sellest uurimusest, mida olen üritanud teha ja mille tulemused olid kõik varastatud arvutis. Suur osa sellest infost on alles, ütlen ma neile, kes võiks vastupidisest rõõmu tunda. Aga täpseid vastuseid on mul praegu raske anda.

Kuid võin mürki võtta, et nende hulgast, kes elasid meie majas või osalesid regulaarselt meie konsultatsioonides, on tagasiminek vanglatesse vaieldamatult väiksem kui nende seast, kes ei elanud siin ega osalenud.

Olen ma õigesti aru saanud, et teie ettekujutus vanglast, kinnipidamiskohast on hoopis midagi muud kui praegu Eestis toimiv süsteem.

See on kurb teema. Meie oleme arvamusel, et kinnipidamisasutused peaksid olema rehabilitatsiooni, inimese tagasitoomise asutused.

Selleks tuleks kinnipeetavat kõigepealt intervjueerida, teha kindlaks, millised on tema vajadused, millised on tema riskid, et millise tõenäosusega, millises situatsioonis võib ta teha võimaliku kuriteo. Ja et millised neist vajadustest on dünaamilised ehk alluvad muutmisele ning milline osa ei allu muutmisele.

Kui see on selge, tuleb minna sotsiaalpsühholoogiliste programmide peale, kus muudetavaid muudetakse. Ja ühtlasi õpetatakse ellujäämise ning toimetuleku oskusi. On vaja baaaridust, tööoskust ja -harjumust, viha kanaliseerimist, agressiooni suunamise oskust, läbirääkimiste oskust.

Kui ta on sellise programmi läbi käinud, on ta ikkagi ühiskonnas vähem ohtlik nii endale kui teistele. Ta põhjustab vähem kannatusi ja kahju teistele ja endale.

Ta on ikkagi osa sellest ühiskonnast. On mõttetu arvata, et ta oleks midagi muud või keegi teine. Ta ei ole teine, on sama, mis meie. Me ei saa ju iseendast üht osa ära võtta, ära raiuda.

Esialgu on see vist vaid Üpruse fantaasia?

Enam ei ole vaid pelk fantaasia. Alates 1. veebruarist on kaks meie maja töötajat alustanud niiöelda pilootprogrammiga Eesti vanglates.

Võetakse intervjuu umbes 150 kinnipeetavalt, kelle valiku põhimõtteks on, et nad vabanevad selle aasta juunis-juulis. See töö käib Ämari ja Rummu vanglas ning ka Harku naistevanglas. Naistevanglas ainult intervjueeritakse, Ämarist ja Rummust valitakse välja rühmad, kellega jätkatakse rühmatööd ehk oskuste õpetamist.

Selle pilootprojektiga üritame saada nii palju tuult tiibadesse, et võiksime järgmisel aastal saata 10-12 inimest seda tööd tegema.

Kuivõrd on kinnipeetavad üldse huvitatud, et keegi tuleb neid küsitlema?

Iga intervjuu algab kontakti loomisest ja meie töötajad on õppinud kontakti looma.

Üldiselt vangid teavad raudselt seda, et minu nimega seotud asutusest tulevad inimesed ei taha neile halba. Et neil inimestel ei ole ka võimu vangide olukorda halvendada. Vangid teavad, et need inimesed ei ole täitevameti teenistuses ega saa täitevametist kasu.

Täitevametnikule nad ei räägiks siis midagi?

Ükski vang ei võta kunagi vangivalvurit kui head soovijat. See on liiga libe teema, ma ei teha täitevametiga riidu minna. Aga ei ole ju täitevameti poolt kõige otstarbekam näiteks riietada isegi psühholoogid valvuri, täitevametniku mundrisse.

Optimaalne variant Eestis oleks: politsei tegeleks kuriteo ennetamise ning neutraliseerimisega, täitevamet karistuse täideviimisega ning kolmas institutsioon väljaspool neid kahte tegeleks inimeste ühiskonda tagasitoomisega.

Meie suudaks sellega tegeleda. Meil on piisavalt välja koolitatud kaader, et täita seda funktsiooni kõigis Eesti vanglates. Kuid seda tööd riik ei finantseeri praegu. Meil ei ole mingit lepingut, ka selle pilootprojekti kulud kanname kõik ise.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele

ENNO TAMMER, EPP ALATALU

Tallinna Psühhiaatriahaigla ülemarst Andres Lehtmets ei osanud öelda ühtegi võimalikku põhjust, millest võis reedene tulekahju alguse saada. Ta ei soovinud arutleda küsimuse üle, miks.

Lehtmets kinnitas eile, et tulekahju kustutamine lõppes sisuliselt pühapäeval, kuid tuli õnnestus lokaliseerida laupäeva hommikul kella kolmveerand viie paiku.

Ülemarst rõhutas, et tulekahju tekke põhjusi hakkab uurima politsei, sest tulekahju põhjustas mitme inimese surma.

«Postimehe» andmeil tegeleb põlengu põhjuste selgitamisega Tallinna uurimisbüroo, kuid esialgseid selgeid versioone pole.

Lehtmetsa teadmisel sai tuli alguse kolmekorruselise maja teise korruse puhketoast. Väidetavalt käisid mehed puhketoas suitsetamas. Ülemarst Lehtmets ei osanud eile veel täpset kahjusummat nimetada. Erinevail hinnanguil võivad taastustööd maksma minna üle 10 miljoni krooni. Tõenäoliselt arutab valitsus teisipäeval võimalust eraldada raha taastustöödeks valitsuse reservfondist.

Lehtmetsa kinnitusel kaasnes tulekahju kustutamisega tõsine oht haigla kommunikatsioonidele, sest põlenud maja keldrisse valgus ligi 1500 kantmeetrit vett. Ohus olid vundament, soojasõlmed ja kanalisatsioon.

Tallinna veevarustuse ja kanalisatsiooni munitsipaalettevõttest väideti eile õhtul «Postimehele», et nad on täitnud ülesande pumbata maja keldrist vesi välja.

Lehtmets väitis eile lõuna ajal, et pumpajate saamiseks tuli abi väga kõrgelt tasemelt, täpsustamata, kellelt.

Valitsuse pressiteenistuse andmeil oli seoses Tallinna psühhiaatriahaigla tulekahjuga laupäeval peaminister Tiit Vähi juures nõupidamine, kus osalesid sotsiaalminister Toomas Vilosius, siseminister Märt Rask ja päästeameti peadirektor Harry Hein. Valitsus avaldas hukkunute ja kannatanute omastele sügavat kaastunnet.

Sotsiaalminister Vilosius peab valitsust teisipäevasel istungil teavitama psühhiaatriahaigla edasisest tegutsemisest, siseminister Rask aga paari nädala jooksul esitama kava päästesüsteemi tõhustamiseks.

Siseminister Rask väitis eile «Postimehele», et nõupidamine oli vajalik konkreetsete juhiste väljatöötamiseks, sest alati on selline juhtum laiemaks peegelduseks.

Siseministri kinnitusel annab traagiline vahejuhtum Seewaldis tõsise põhjuse, et üle vaadata kinnipidamisasutuse olukord seoses võimaliku katastroofiga ning lõplikult selgeks saada, kes finantseerib päästekeskusi.

Sotsiaalministeeriumi kantsler Jaan Rüütmann teatas «Postimehele», et sotsiaalministeerium otsustas korraldada Seewaldi kahes osakonnas kiirremondi.

Kantsleri kinnitusel on ministeeriumis esmaspäeval kavas ulatuslikum arutelu riigi tervishoiu- ja sotsiaalobjektide evakueerimise kavadest.

Psühhiaatriahaigla ülemarst kinnitas eile, et tulekahju aitas vähemalt sellele kaasa, et 29 hooldekodu koha saamist oodanud haiget peaks sotsiaalministeeriumi lubaduse kohaselt esmaspäeval kiirelt viidama hooldekodudesse. 1903. aastal Seewaldi ehk Merimetsa suvemõisa territooriumile ehitatud vaimuhaigla arhitekt oli Rosenbaum.

Kahekorruseline, praeguse kolmanda korpuse mansardkorrusega maja valmis 1910. aastal. Heimatkunsti ja juugendi elementidega majal olid juba algselt ehitatud varjatud trellidega väikesed aknad. Maja peetakse sajandialguse Eesti haiglaarhitektuuri parimaks näiteks.

Kolmandas ravikorpuses olid teisel korrusel psühhokroonikute palatid, viimased ootasid hooldekodudes kohtade vabanemist. Esimesel korrusel olid naistepalatid ning ka raviosakond erirezhiimiga patsientidele.

Erirezhiim tähendab sundravi süüdimatuks tunnistatud isikutele, keda on põhjust kahtlustada esimese astme kuriteoga sarnases teos. Selliste inimeste valvamisel kasutati lisaks meedikutele ka turvafirma abi.

Ülemarst Lehtmets tunnistas, et põlengu ajal püüdis mõni haige olukorda kasutades pageda, kuid külm ilm tõi kõik tagasi.

Tulest õnnestus päästa sundraviosakonna patsientide kriminaaltoimikud ja dokumendid, samuti meeste- ja naisteosakonna patsientide haiguslood. Põlenud hoones oli voodikohti 114 haigele.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele

URMAS KLAASALO LÕHMUS

Eesti koolide arvutiseerimisprogrammi välja töötava komisjoni esimees haridusminister Jaak Aaviksoo ja liige Sten Tamkivi kinnitasid «Postimehele», et komisjon tegeleb aktiivselt 22. veebruaril ametlikult käivituva projekti ettevalmistamisega. Arvutiseerimiskava eesmärk on muuta eesti kooliharidus võimalikult arvutiseerituks, et lihtsustada inimeste kohanemist oma töökohtadega ja Eesti kohanemist Euroopa Liiduga.

22. veebruaril president Lennart Meri teleesinemisega ametlikult algav programm kavandab 21. sajandi esimese kümnendi lõpuks olukorda, kus eesti kooliharidus oleks «võrku ühendatud».

«Kõige olulisem on saada lapsed arvuteid kasutama. Isegi kui õpilased arvutitega esialgu rohkem mängiksid ja vähem õpiksid, oleks see siiski samm edasi. Peaasi, et arvuteid kasutataks,» ütleb komisjoni liige, Miina Härma Gümnaasiumi abiturent Sten Tamkivi. «Ideaalvariant oleks, kui kaoks õppeaine «informaatika» ning arvutid oleksid kaasatud tavalistesse õppeainetesse - ajalootundi, eesti keele tundi jne. Interneti andmebaasid, sealhulgas eestikeelsed andmebaasid ja samuti Interneti suhtlemisvõimalused pakuvad õppetöö illustreerimiseks ja elavdamiseks väga palju võimalusi. Arvuti peaks koolis muutuma «multimeedia-kriidiks ja -tahvliks» ühekorraga.»

Komisjoni eesistuja haridusminister Jaak Aaviksoo arvab, et 1999. aastaks võiks olla lõppenud esimene etapp, mil kõikidele Eesti koolidele oleks loodud võimalus projektist osa saada.

«Kas see piirdub siis kirjade vahetamisega või arvuti kaudu live-kontserdi jälgimisega Kaliforniast, seda täna veel ei tea,» ütleb minister.

Aaviksoo ja Tamkivi peavad tähtsaks, et koolist lahkuv inimene oleks võimeline informatiseeritud ühiskonnas toime tulema, sest ühiskonna arengu kõrval on see tähtis ka inimese isikliku kasu seisukohalt.

«Tõenäoliselt läheb Eesti riigil aastas mitu miljonit krooni kaduma sellega, et inimesed kulutavad oma tööaega näiteks kasvõi ühe näpuga toksimisele, rääkimata muust kohanemisest arvutiga. On vaja, et esmane tutvus arvutiga ja ka sellega kaasnev hirm arvuti ees jääksid kooliaega, mis teeks inimese integreerumise tööle märksa kiiremaks,» seletab Sten Tamkivi.

Tamkivi sõnul aitaks projekti edenemisele kaasa abiõpetaja staatuse loomine neile kooliõpilastele, kes on arvutiga sina peal ning kes suudaksid juhendada ka oma kaaslasi. «Samuti on tähtis, et uut projekti luues ei unustataks ära ka neid väljaõppevõimalusi ja muid struktuure kasvõi meie kõrgkoolides, mis juba olemas on ja funktsioneerivad.» Jaak Aaviksoo sõnul on projekt inimeste individuaalse läbilöögivõime suurendamise kõrval tähtis ka Eesti riigi kui terviku läbilöögivõime suurendamise seisukohalt.

«Kui meil ei ole omalt poolt Euroopa Liitu kaasa viia midagi sellist, milles me oleme paremad kui teised, siis hakkab meie eksistents sõltuma teiste riikide armust. Igaühel peab olema oma nish ja mulle tundub, et informaatika avab meile teatud võimalused. Me oleme praegu tuntud kui muusikarahvas ja see on osa meie identiteedist. Samamoodi võiks olla informaatika osa meie identiteedist, see võiks olla see, mille järgi meid maailmas tuntakse,» unistab minister Aaviksoo.

Ehkki projekti teostamise materiaalne külg pole veel selge, suhtub Jaak Aaviksoo raha leidmisse optimistlikult.

«Tuleb leida inimesed ja firmad, kes sellest ideest on huvitatud. See on lihtne skeem: kui sul on hea idee ja see meeldib inimestele, siis nad annavad sulle raha. Kui on väga hea idee, siis annavad väga palju raha,» arvab ta.

«On olemas suured rahvusvahelised finantsorganisatsioonid, kellele ühe miljoni dollari suurused kulutused on täiesti mõeldavad pilootprojektidena. See raha oleks tagastamatu abi.» Aaviksoo arvates ulatub projekti maksumus ilmselt paarisaja miljoni Eesti kroonini

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele

JAAN VÄLJAOTS

Raplamaal Lelle külje all sõitis laupäeva hommikul sõiduauto ette reisirongile. Rongi kiirus polnud Rapla politsei kinnitusel õnneks väga suur. Ehkki auto deformeerus täielikult, ei hukkunud keegi. Kolmeliikmeline perekond sai vigastusi, mis vajavad haiglaravi. Autos kaasa sõitnud naabritüdruk pääses kerge põrutusega.

Hommikul kell 8.45 sõitis Lellest kaks kilomeetrit Pärnu suunas asuval ülesõidukohal Tallinna-Pärnu diiselrongi ette sõiduauto Kia Sephia, ütles Rapla välipolitsei nooreminspektor Mati Jensen BNSile.

Kokkupõrkes said raskelt vigastada 31-aastane pereisa Aare, kellel on rangluumurd, ja tema 32-aastane naine Marika, kellel on sisemised verejooksud. Mõlemad kannatanud on Rapla haiglas.

Lisaks juhile ja tema abikaasale sai õnnetuses vigastada ka nende 13-aastane tütar Eliko, kes viidi lahtise lõualuumurruga Tallinna haiglasse. Autos oli veel 12-aastane naabritüdruk, kes pääses kerge põrutusega.

Inspektor ütles, et otse näkku paistev koidupäike võis juhti pimestada.

Õnnetuspaigal viibinud olid tähele pannud, et auto küljeaknad olid olnud härmas, mistõttu võis lähenev rong jääda märkamata, teatab ETA.

Rapla politsei korrapidaja ei osanud eile kummagi versiooni kohta midagi täpsustavat öelda. «Meie andmeil sõitis auto peatumata raudteele. Auto oli teel Raplast Türile, rong sõitis talle sisse juhipoolsest küljest.»

Õnnetus juhtus tõkkepuuta ja signalisatsioonita ülesõidukohal, kus läinud aasta 20. juuli õhtul sõitis reisirongile ette Ford Scorpio, milles viibinud kolmest noorest inimesest said kaks kohapeal surma. Kahe hukkunuga õnnetus oli samal ülesõidukohal ka 1994. aasta sügisel.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele

TIIU RITARI

Tavatult pikaajaline ja käre pakane on kasvatanud Lõuna-Eesti veekogudele paksu, kohati kuni 60 cm paksuse jääkaane. Paks jää ja paks lumi järvedel on jätnud läbivooluta järved ummuksisse, kaladel on tekkinud hapnikupuudus. Võru maavalitsuse keskkonnaosakonna andmetel on kalad surnud juba kahes Võrumaa järves - Suur-Munamäe külje all olevas Vällämäe Peräjärves ja Saaluse Kõrtsijärves. Mujal Lõuna-Eestis on lood veidi paremad.

Võru maavalitsuse keskkonnaosakonna kalandusspetsialisti Margo Hurda andmetel on Võru keskkonnakaitsjad jõudnud olukorda uurida Võrumaa enam kui 200 järvest kuueteistkümnes, kus on ka hapnikku mõõdetud. Halvas olukorras on väikesed madalad järved, seal on kaladel tekkinud suur hapnikupuudus. Vällämäe Peräjärves ja Saaluse Kõrtsijärves on kalad juba surnud, parem on olukord suuremates läbivooluga Tamula, Vaskna ja Plaani järves. Keskkonnaamet on kutsunud kohaliku ajalehe kaudu inimesi üles järvejäält lund ära lükkama ja jää sisse auke raiuma ning aukudesse pilliroovarsi pistma, et kaladele õhku anda. Margo Hurt ütleb, et keskkonnaamet on valdadesse teated edasi andnud, näiteks Lasvas raiuti järvejäässe auke, kuid siiski võiks koostöö omavalitsustega parem olla. Omavalitsused ei pööra veel loodusele ja keskkonnale kuigi suurt tähelepanu, sest järved on riigi omad. Et vald vaatab oma, mitte riigi vara järele, siis on mõnel pool järvedega ka kurjasti ümber käidud. Nii on Väimela Alajärve veetaset (Alajärv on paisjärv) reguleerinud mitte asjatundjad, vaid kohalikud külamehed ja seda ei ole tehtud mitte järve huvidest lähtudes, vaid järve veetaset on reguleerinud külamehe kalahimu. Margo Hurt ütleb küll, et külamees ei tohiks järve veetaset reguleerida, kuid tegelikku jõudu kõigi maakonna järvede järele valvamiseks keskkonnaosakonnal ei ole, keskkonnaametis tegeleb järvede ja kalade kaitsmisega vaid üks inimene. Põlva maavalitsuse keskkonnaameti spetsialist Aadu Rau räägib, et oma tööpiirkonnas on ta kontrollinud nelja-viit järve, kuid Põlvamaa 110 järvel ummuksissejäämist ei ole veel märgatud. «Põlvamaa kraadiklaasiks on Orava järv, Orava järv on särjejärv ja särg on hapnikupuuduse suhtes meie kaladest kõige tundlikum,» seletab Aadu Rau. Orava järvel on mitmeid jääauke, kuid kalu ei ole veel jääaugu äärele õhku ahmima tulnud. Orava järvele on augud raiunud ümberkaudsed talumehed, küll mitte kalade pärast, vaid selleks, et võtta järvest loomadele joogivett ja muidu tarbevett. Möödunudaastane kuiv palav suvi ja kuiv sügis tegid paljud Lõuna-Eesti kaevud kuivaks, et ka sulasid pole olnud, siis pole kaevudes siiani õiget vett.

Aadu Rau ütleb sedagi, et viimastel aastatel on järvede olukord paranenud, seda sellepärast, et põllumajandusreostus on vähenenud. Enam ei veeta talvel lumega põldudele sõnnikut ja väetisehunnikud ei seisa põllunurgas; kui väetist pannaksegi, siis näpuga. Nii ei voha enam taimed järve põhjas kasvada. Paranenud on ka Peipsi järve olukord, sest Peipsi polder ei reosta enam järve: üks osa poldrist seisab harimata ja seda osa, mida haritakse, ei reostata enam väetistega. Valgamaa keskkonnaameti töötaja Gunar Vaigre andmetel Valgamaa enam kui 200 järvel veel häireolukorda ei ole, samuti ei ole keskkonnaametisse elanikelt tulnud informatsiooni kalade lõpmisest või järvede ummuksisse jäämisest. Ja Valgamaal ei ole enam kuigi palju neid mehi, kes võtaksid vaevaks järvejäässe auke raiuda, nagu see veel kümmekond aastat tagasi kombeks oli. Küll ütleb Gunar Vaigre, et mõnel taluäärsel järvel on jää lumest puhtaks lükatud. Kalameeste seltsid, kes varem järvede eest hoolt kandsid, on tänaseks laiali läinud, seda suuresti majanduslikel põhjustel, sest ei jõutud enam ruumide üüre ja muid makse maksta.

Gunar Vaigre räägib, et Valgamaal teevad looduskaitsjatega väga head koostööd politsei ja kaitseliit ja kui järved peaksid väga ummuksisse jääma, siis loodetakse saada päästeametiga kaubale, et nende tehnikaga järvedesse õhku pumbata.

Veel kümmekond aastat tagasi oli õhu pumpamine jää alla tavaline asi, siis tehti seda tollaste majandite tehnikaga, mäletab Gunar Vaigre. Lisaks politsei abile võib Valga keskkonnaosakond arvestada ka 14-15 kaitseliitlase aktiivse abiga, eriti suur abi on kaitseliitlastest kala kudemise ajal, kui röövpüüdjad kaladele suurt kahju teevad.

Gunar Vaigrel on kahju, et omavalitsustes ei ole veel mõistetud, et ka keskkonna ja looduse probleemid peaksid olema valla asi ja valla lahendada. Vaigre teada ei ole aga üheski Valgamaa vallas volikogud volitanud neid isikuid, kes saaks kooskõlas haldusõigusrikkumiste seadustikuga koostada ise kohapealsete seaduserikkumiste eest protokolle ja määrata trahve. Valgamaa looduskaitsjatele on saanud probleemiks salaküttimine. Salakütid on läinud kavalaks ja seadused on jäänud nõrgaks. Kui looduskaitsja leiabki mehe põdra kõrvalt, ei ole see veel mingi argument: mees võib iga kell öelda, et jalutas metsas ja ennäe, leidis surnukstulistatud põdra. Kus on tunnistaja, kes nägi tulistamist, ja kes nägi, et põder just tulistaja kuulist surnult maha langes, räägib Vaigre. Veel aastaid tagasi peeti põtra Eestimaa nuhtluseks, nüüd on metsas põtra harva näha. Vaigrel endal õnnestus möödunud aastal põtra vaid paaril korral silmata, kuigi ta käib palju metsas ringi. Ei kohta metsloomi ja ei näe enam isegi loomajälgi mitte,» räägib looduskaitsja ja ütleb, et päris täpselt ei olegi teada, miks loomi väheseks on jäänud. Võib arvata, et oma töö on teinud salakütid, et oma töö teevad hundid.

Et kõik Lõuna-Eesti veekogud on jäätunud ja vaba vett ei ole, siis on väga vähe näha parte. Põlvamaal ja Võrumaal pole parte peaaegu üldse, sest ka Võhandu jõgi on jäätunud. Varasematel aastatel on pardid pesitsenud Valga linna läbivas Pedeli jões, Pedeli on praegugi veel linna vahel lahti, kuid ka seal on näha vaid üksikuid linde. Looduskaitsjate arvates on pardid külma talve eest lõuna poole lennanud või siis on vanajumal nende saatuse otsustanud.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele

JAAN VÄLJAOTS

Külm oli läinud kolmapäeval Tartus Fortuuna tänavas asuva puumaja siseõuel leitud noore mehe alasti surnukeha sedavõrd moonutanud, et naabrid ei tundnud ära sama maja elanikku.

Arvamus, et lumehangel kangestunud alasti surnu võiks olla Tõrvast pärit Illar (33), ei osutunud tõeks, ehkki politsei oletas toast leitud teksapükste taskus olnud juhiloa alusel, et hukkunu võinuks just Illar olla.

Ka politseinikud olid imestunud, et naabrid külmunut ära ei tundnud, olgugi et too oli elanud samas majas.

Esialgsete oletuste kohaselt võis Armand (28) ise purjuspäi paljalt õue tualetti minna. Võimalik, et raskelt avanev käimlauks saigi mehele saatuslikuks, sest ust avades võisid paljad jalad kergelt libastuda ning mees võis lumele kukkuda.

«Minu arust on see igatahes väga imelik,» rääkis Armandi abikaasa, kes elas mehest lahus, lastega linnast väljas. «Ta ei läinud magamagi ilma sooja pesuta!»

Armandiga õhtul enne juhtunut koos viibinud sõber on rääkinud, et mees oli olnud deliiriumis. Väidetavalt peletanud ta köögilaua alt teda rünnanud mehikesi.

Politsei teadis kogutud informatsiooni põhjal öelda, et Armand võtnud viina kõvasti. Ka lahus elav naine kinnitas, et mees olnud padujoodik. Viimase asjade seas olnud foto lastest, mille teisel küljel olnud tekst: «Issile, kes pole meist kunagi hoolinud.»

Vaatamata kõigele oli naine juhtunust löödud. «Ma tahaks, et politsei uuriks juhtunut põhjalikumalt,» ütles naine, olles siiski nördinud, et politseinikud jätnud hommikul korteri ukse kinni pitseerimata. «Korrapidaja ütles meile, et uks on pitseeritud, kuid me võime selle ise lahti teha. Minu teada peaks pitseri avamise juures viibima ka politseinik. Aga kui kohale jõudsime, selgus, et uks on täiesti lahti. Käigu sees, kes tahab!» kurtis naine neljapäeva õhtul mehe korteris, temaga kaasas olnud mehed tassisid majakraami veoautole.

Politseinikud selgitasid «Postimehele», et uks jäi pitseerimata, sest esialgu arvatud, et külmunu pole korteri omanik.

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele

TIIU RITARI

Möödunud aasta 17. detsembri hommikul väljus Tallinnast MootorReiside Euroliinide buss, reisi lõppsihiks Mün-chen. 18. detsembri varahommikul tegi buss Poolas seitse kilomeetrit enne Saksamaa piiri liiklusavarii, mille tagajärjel bussis sõitnud rahvusvaheline seltskond sai kergemaid vigastusi, kannatada said reisijate riided ja pagas. Üks kannatanutest on Võrumaa noormees Ivar Asi, kes pärast koju naasmist kirjutas MootorReisidele avalduse, paludes hüvitada talle tekitatud kahju. Isiklikult Võrust Tallinna avaldust viima läinud Ivarile lubatud firmast lahkesti, et talle makstakse rikutud asjad välja. Siis jäi asi venima ja küsijale vastati mitmeid kordi, et asja arutatakse. Sel nädalal helistas Ivar jälle MootorReisidesse, nüüd öeldi talle raamatupidamisest, et tulgu noormees oma rikutud riietega Tallinna, siis vaadatakse.

Ivar rääkis «Postimehele», et kohe pärast Saksamaalt õppereisilt tagasitulekut sõitis ta Tallinna ja viis MootorReisidele avalduse, kus palus talle tekitatud kahju hüvitada. Avarii tõttu rebenesid ja määrdusid Ivari riided, kahju hindas ta 1710 kroonile. MootorReisides võetud tema avaldus lahkesti vastu ja lubatud, et see vaadatakse kohe-kohe juhatuse koosolekul läbi ning noormees saab kahjutasu kätte. Sel esimesel Tallinnas-käigul oli Ivaril kaasas ka diislikütusega rikutud kampsun, ta küsinud veel, kas keegi sooviks ehk rikutud riideid näha. Lahked bussifirma töötajad kinnitanud, et nad ei taha midagi näha, et kõik on niigi selge ja kahju kompenseeritakse. Et Ivar sõitis Saksamaale sealse firma kutsel õppima, siis sai ta Eestisse tagasi pärast kursuste lõppu, ligi kuu aega hiljem. Osa riideid ja asju tuli vahepeal minema visata, sest kuu aega polnud neid võimalik Saksamaal kaasas kanda, riided haisesid. Kampsuni jättis Ivar alles ja pakkis seda mitmetesse kilekottidesse, et lõhn väga vänge ei oleks, proovis ka puhastada ja pesta, kuid tulemusteta. Kampsuniga jändas Ivar sellepärast, et see oli kingitus ja omaseks saanud rõivatükk. Täiesti rikutud olid ka kingad, neid ei olnud võimalik enam kanda. Sakslased ostsid Ivarile uued asemele.

Ivar hüppas avarii teinud bussi aknast välja ja kukkus bussi kütusepaagist maanteele voolanud loiku selili. Ivar ei olnud ainus aknast väljahüppaja, osa inimesi vigastas end ka teravate klaasikildude vastu. Hiljem on MootorReisidest Ivarile öeldud, et miks ta hüppas, oleks võinud rahulikult bussi jääda, ohtu ei olnud. MootorReiside reisijateveo osakonna juhataja Virgo Kumari rääkis sedasama juttu ka «Postimehele», öeldes, et inimesed sattusid ise paanikasse. Ivar räägib, et asjata paanika jutt on tark takkajärgi. Pärast seda, kui buss kaotas möödasõidul juhitavuse ja libises 200-300 meetrit blokkis piduritega libedal teel, paiskus see küljega vastu furgoonautot, nii et purunesid bussi esimene ja tagumine aken. Katki läks ka külgaken ja kui bussi keskmine uks ei avanenud ning ta nägi aknast välja vaadates diislikütust maha voolamas, siis oli küll raske rahulikult bussi istuma ja ootama jääda. Aknast hüppajaid ja kukkujaid oli teisigi, ühel noormehel oli põlv verine ja diislikütusega koos, Münchenis vastu tulnud sakslased viisid ta kohe arsti juurde, kus jalg puhastati ja seoti ning tehti kaitsesüstid.

Pärast avariid ootas reisiseltskond kolm tundi maanteel, kuni Berliinist telliti uus buss järele. Münchenisse hilineti kuus tundi, muudeti ka reisimarsruuti, Berliini jäeti sõitmata, sest seal väljujaid ei olnud, sõideti Dresdeni kaudu. Algul oli öeldud, et tuleks Berliinis haavu siduda, kuid et arsti poole pöördumist keegi tungivalt ei nõudnud, siis jäeti arstil käimata, räägib Ivar. Aga ka ilma tungiva nõudmiseta oleks võinud inimestele esmaabi võimaldada, sest mitmed olid siiski silmaganähtavalt kannatada saanud ja verised.

Ivar ütleb sedagi, et kohe pärast avariid rääkis giid reisiseltskonnale, et reisibussi pidurid ei olnud juba Tallinnast välja sõites korras: bussijuhid pöördunud enne väljasõitu tehnilise personali poole, et pidureid kontrollitaks, sest midagi on korrast ära. Veel kinnitab Ivar, et giidi jutu järgi ei olnud sellel reisibussil ka rohelist kaarti, see tähendab, et bussil puudus Euroliini kindlustus ja buss ei vastanud niisugusteks sõitudeks vajalikele tehnilistele nõuetele. Et Poolas bussijuhid vahetusid, oletab Ivar, et uued juhid ehk ei teadnud piduriprobleemist ega osanud sellevõrra ettevaatlikumad olla. MootorReiside reisijateveo osakonna juhataja Virgo Kumari kinnitas «Postimehele», et buss oli tehniliselt täiesti korras ja avarii juhtus libeda tee tõttu. Ivar märgib aga, et bussipiletil on sõna-sõnalt lugeda, et firma ei vastuta ilmastikutingimuste tõttu reisigraafikust kõrvalekaldumise eest. Miks oli siis vaja kihutada ja kiirustada, kui tee oli nii libe, nagu nüüd väidetakse, küsib ta. Reisijateveo eest vastutav Kumari räägib sedagi, et reisikindlustus on Saksamaa piletil hinna sees, kuid et varem ei olevat MootorReisidel avariisid olnud, siis olevat neile endilegi kõik uudne ja sellepärast ei ole neil veel asutuses välja töötatud reisijatele kahju hüvitamise korda. Asi takerduvat ka selle taha, et Eestis puudub reisijateveo seadus. Üks samas avariis kannatanud lätlane nõudvat kahjutasu rikutud asjade eest 10000 krooni, räägib Kumari, aga see summa on firma arvates ülepakutud ja ka sellepärast olevat firmal kahju hüvitamine takerdunud. Siiski arvab Kumari, et Võrumaa poiss saab oma raha kätte.

See on kummaline küll, arutleb Ivar, sõitsin spetsiaalselt MootorReisidega, et oleks kindlustus ja ei oleks mingeid ebameeldivusi, pilet maksis 1600 krooni. Mille eest ma siis selle raha maksin, Saksamaale saaks ka poole odavamalt, 800 krooni eest. Sõitnuksin ma 800 krooni eest, siis ma ehk saaksin aru, et ise riskin, ise vastutan, räägib ta. Ja muidugi ei ole firmas isegi keegi vabandanud tekitatud ebameeldivuste pärast, küll aga tahetud esimesel korral Tallinnas talt hoopis reisipilet ära võtta. Õnneks ma piletit ära ei andnud, ütleb Ivar, sest õieti on see ju ainus dokument, millega ma hüvitust nõuda saan, muidu võiksid nad firmas teha näo, et ma pole bussis olnudki.

Artikli algusesse

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele

Artikli algusesse, lehekülje algusesse, esileheküjele

lehekülje algusesse , esileheküljele

Webmaster
Copyright © Postimees 1996